Lääne-Virumaa Keskerakond: Edgar Savisaar peab jätkama!

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatus toetab ühtselt ja kindlalt erakonna esimeest Edgar Savisaart ning leiab, et pelgalt oletustel, väidetel ja ajaleheartiklitel kellegi süüdlaseks tembeldamine on alatu laim ning pole ühele demokraatlikule ning euroopalikule ühiskonnale õige käitumisviis.

Kui kaitsepolitsei ja vabariigi president kaasatakse valimiste eelsesse poliitvõitlusse, on Eesti demokraatias selged mõrad, mida on märgatud juba ka Euroopas. Tuletame meelde, et rahvusvaheline majandusväljaanne The Economist reageeris kirikuskandaalile ning avaldas arvamusloo, milles taunitakse, et selline juhtum ei tule Eestile kuidagi kasuks. Väljaandes toodi välja, et valijad, mitte julgeolekuagentuurid, peaksid otsustama valimiste tulemuse. See hoiatus käib eriti endiste kommunistlike riikide kohta, nagu ka Eesti, kus salateenistused mängivad tihti ebaproportsionaalselt suurt poliitilist rolli.

Keskerakond ei saa alluda Reformierakonna ja IRLi ning nende huvi kaitsvate riigiametnike, sealhulgas Eesti presidendi, provokatsioonidele ja isiklikele poliitilistele huvidele. Fakt on see, et Keskerakonna ja erakonna esimehe ründamisest enne valimisi on kujunenud reegel. Samamoodi nagu nn vene kaardi väljatoomisest on saanud kindel tava. Ei ole midagi uut siin päikese all!

Edgar Savisaar on Eesti poliitikas olnud alates Rahvarinde loomisest ning Balti keti peakorraldajana on ta üks neist, tänu kellele me täna võime üldse rääkida taasiseseisvunud Eesti Vabariigist. Savisaar on poliitiliste vastaste turmtule all olnud rohkem kui ükski teine poliitik Eestis. Hoolimata vastaste jõupingutustest jätkab ta Eesti asja ajamist ka edaspidi. Selleks on tal valijate vankumatu usaldus ja kindel mandaat.

Irooniline ja silmakirjalik on see, et kui riiki kiriku ehitamisega raha juurde toodi, lõi valitsus sellest peameedia kaasabil pseudoskandaali. Kui aga tänane valitsus soojahinna käibemaksu 20%ni tõstis, mis viis märgatavalt alla kogu rahva elatustaseme, oli valitsuse arust tegemist normaalse, Eesti riigi arenguks vajaliku tegevusega.

Meil siiralt kahju tõdeda, et Eesti Vabariigi president, kes peaks olema neutraalne ning juhinduma eelkõige demokraatlikest väärtustest ja põhimõtetest, seistes kõrgemal päevapoliitikast, on lasknud end valimiseelsesse võitlusesse kiskuda. Kui president annab mõista, et hoopis tema, mitte eesti rahvas, on Eesti Vabariigis kõrgeima võimu kandja, eirab ta põhiseadust ning on selgeks ohuks Eesti demokraatiale.

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatuse avaldus (28.12.2010)

Tänu astmelisele tulumaksule jääb ka nõrgem ellu!

Loomariigis on teatavasti seadus, et tugevam jääb ellu. See on loodusseadus, aga mitte inimühiskonna seadus. Siin kehtivad teised seadused. Tugevam aitab nõrgemat. See eristabki meid loomariigist. Inimriigis on reegliks, et meie töö vili jaotatakse ümber vastavalt sellele, et kõik saaksid söönuks ja kõigil oleks hea olla. Inimriigis käib pidev võitlus tasakaalu hoidmise nimel. See tähendab seda, et tugevamatelt võetakse rohkem ja nõrgematelt vähem. Tulude ümberjaotamine on üks riigi ülesannetest, üks riigi põhiolemustest. Miks meil siis üldse on riiki vaja, kui ta seda ei oska teha? Selle jaoks, et rahva tulusid tõhusalt ümber jagada on välja mõeldud maksusüsteem. Sellest süsteemist oleneb, kuidas ja kui hästi tulusid ümber jaotatakse. Arenenud maailm on selleks mudeliks endale valinud astmelise tulumaksu süsteemi. Seda peetakse hetkel parimaks ja õiglasemaks tulude ümberjaotamise lahenduseks.

Astmelisest tulumaksust, mille kasutuselevõttu Eestis pooldab Keskerakond, ei võida mitte ainult vaesemad ja keskmisel elujärjel olevad inimesed, vaid ka rikkamad. Asi on selles, et astmeline tulumaks loob tugeva keskklassi, mida Eestis täna veel ei ole. Mida laiem ja mida kindlam on ühes riigis on keskklass, seda vähem on ka vaesemaid inimesi. Jõukamatelt võetakse küll rohkem, kuid nad ka saavad rohkem, kuna astmelise tulumaksuga ühiskond muutub ka tervikuna rikkamaks. Jõukas rahvas tähendab ka jõukat riiki.

 

20 aastaga 20 rikkama Euroopa riigi sekka?
Astmelise tulumaksu põhjal on tugevateks ja arenenud ühiskondadeks saanud sellised Euroopa viie rikkama riigi sekka kuuluvad maad, nagu Norra, Šveits, Luksemburg, Holland ja Liechtenstein. Kuigi isegi näiteks Rootsi, Taani ja Soome veel ei kuulu nende viie jõukama Euroopa riigi sekka, siis kunagi võib-olla ikka. Kindlasti on nad aga Euroopa esikümnes. Hoolimata Ansipi valitsuse „meeleheitlikest jõupingutustest“ tundub mulle ja ka paljudele teistele Eestimaa inimestele, et Eesti siiski ei jõua 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi sekka, kuna isegi jõukad Põhjamaad (välja arvatud nafta- ja maagaasirikas Norra) ei ole suutnud seda saavutada ka viimase 20 ja 30 aastagagi. Oleme aga püüdlik rahvas ja et päästa Reformierakonna populistlikku loosungit, käin ma välja märksa realistlikuma eesmärgi: jõuame 20 aastaga 20 jõukama Euroopa riigi sekka. Kas see poleks mitte kainem ja ka tegelikkust arvestav eesmärk, mille poole tasuks liikuda? Kuna me ei ole suutnud viimase 20 aastaga jõukaks riigiks saada, tuleks meil oma olukord ja võimalused ümber hinnata. Kuna stabiilsed ja rikkad riigid on läinud astmeline tulumaksu kindlalt teed, peaks ka Eesti hakkama astuma seda teed. See tagaks meile kaduma läinud ühiskondlikku õiglustunde ja tasakaalu.

 

Astmeline tulumaks loob kõigile võrdsed võimalused

Selline üli-isekas suhtumine, mille kandjateks Eestis on just paremkreenis erakonnad, nagu IRL ja Reformierakond, kes ütlevad, et tugevam jääb ellu, hädasolija on oma hädades ise süüdi ja rikastelt ei rohi rohkem võtta, kuulub möödanikku ja ei lähe kokku euroopalikku ning tänapäevase demokraatlikku arusaamaga inimühiskonna toimimisest. Astmelise tulumaksu rakendamise heaks näiteks olevates Põhjamaades tunneb igaüks sotsiaalset vastutust, olenemata sellest, milline on tema varanduslik seis või rahakoti paksus. Skandinaavlane teab, et andes rohkem, saab ta ka rohkem nõuda. Mida on nõuda Eesti tõusikust rikkuril, kes pooldab olematuid makse ja sellest tulenevalt olematut riiki? Taanis on maailma suurim maksukoormus, ent rahvas on ülirahul. Taanis on tasuta haridus, arstiabi, suured riigipoolsed toetused mitte ainult üksikisikule, vaid ka ettevõtjale. Usun, et ka ettevõtjatele oleks see positiivne, kui nad teavad, et riik toetusele võib kindel olla, kui neil peaks veidi kehvemini minema, kuna kehtiv astmeline maksusüsteem tagab ja võimaldab seda. Toimus hiljutine küsitlus, kus õnnelikemaks rahvas maamuna peal said just taanlased. Eestil on, mille poole püüelda!

Eesti maamees ei pea kinni maksma Rootsi maakoole

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks Eesti rahvuslinnu – suitsupääsukese! Suitsupääsuke on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Lendav olevus, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kuhu on kadunud suitsupääsukesed?

Kahjuks on aga viimastel aastatel tema arvukus järjest langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu – kärbeste kogust. Suitsupääsuke on justkui ohu kuulutaja! Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud... Seega, pääsukeste arvukuse langus on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbub kokku ja hääbub vaikselt. Sellele mõeldes tekib kange tahe niisugusele väljasuremise suunale käsi ette panna ja hoopis vastupidine käik sisse lülitada. Kas see oleks ka tegelikkuses võimalik?

Eesti vajab maaelu arengut toetavat tugevat poliitikat

Võtmesõnaks on siin tugev ja Eestile sobiv regionaalpoliitika väljatöötamine. Eesti regionaalpoliitika, mille osaks olev Eesti maaelu arengupoliitika eesmärk peab olema soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna hoidmine ja loomine maal, millega tagatakse kodumaiste väiketöötlusettevõtete taassünd, olemasolevate töökohtade säilitamine, uute loomine ja ekspordivõime suurendamine. Kõike seda nõudsid ka maainimesed V Maarahva Kongressil. Teisisõnu, tänast poliitikat tuleb muuta nii, et elu maal jääks püsima, inimesed ei koliks linnadesse ega läheks enam raha pärast välismaale tööle.

Arvan, et tänase Eesti valitsuse kõige suuremaks nõrkuseks on see, et regionaalpoliitika teostamisel tuginetakse enamjaolt vaid Euroopa Liidu abiprogrammidele. Jääb üha enam mulje, et valitsus ei taha või ei suuda näha maaelu probleeme ega luua Eestile sobivat regionaalpoliitikat. Ikka vaadatakse Euroopa ehk Brüsseli poole ja elatakse lootuses, et küll sealt öeldakse, kuidas peaks Eesti inimeste probleeme lahendama. Tegelikkuses peaksime aga meie ise, eesti maarahvas, tundma oma eluolu kõige paremini ja pakkuma probleemidele lahendusi, mille eesmärgiks oleks luua Eestile tõhus regionaalpoliitika, mis arvestaks kogu Eesti rahvaga võrdselt ja ühtlasi aitaks majanduslikult järele vähem arenenud piirkondi.

Eesti maarahvast on saanud sotsiaal-majanduslik katselabor

Teise suure hoobi Eestile on andnud Eesti riigi ja rahva peal kasutatud majandus- ja panganduspoliitika, mis kõige valusamalt on mõjutanud just maainimest. Sellele on viidanud ka Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised USA väljapaistvad majandusteadlased, kes märgivad muuhulgas, et see ideoloogia, mida pärast Nõukogude Liitu Eestisse müügimeeste poolt sisse toodi, on midagi muud, mis Läänes on tavaks. Need majandusteadlased viitavad ka asjaolule, et neoliberaalne majandus (Eesti tänane majandus) ei oleks kindlasti pidanud olema see tee, mida mööda väike Eesti oleks pidanud kõndima. Pigem samastavad need majandusteadlased Eestis toimunut julma eksperimendiga, mille mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele vabad käed, et kavandada suures osas Nõukogude blokist kogu majandus oma malli ja äranägemise järgi. Valitsus rahva käest luba selle kohta, et kas nad sooviksid katsejänesteks olla muidugi ei küsinud.

Maarahvast kooritakse valitsuse vaikival nõusolekul

Mis on selle tulemus? Inimesed on viidud karmidesse sõltuvussuhetesse pankadega. Kõik teenused on viidud samas ka tasuliseks. Kui Eesti inimese käest nõutakse uskumatuid teenustasusid, siis need samused pangad oma kodumaades enda inimesi aga hoiavad ja selliseid makse ei ole. Vastupidi, kui meil pannakase postkontoreid, bussiliine, pangakontoreid maal muudkui kinni, siis näiteks Rootsis needsamad Rootsi pangad, kus me oleme harjunud käima ja kelle klientideks olema, investeerivad Rootsi riigi regionaalpoliitikasse. Ehk teisisõnu – eesti rahvalt kooritud miljardite eest paigutavad Rootsi pangad läbi fondide Rootsi maapostkontorite ja maabussiliinide säilimisse ning ääremaade arengusse. Meie parempoolsed poliitikud annavad sellele vaikides nõusoleku, justkui selline röövimine Eesti rahva arvelt oleks igati õigustatud.

Siit ka küsimus, millised erakonnad müüsid meie maaelu ja Eesti majanduse sellisel ennast hävitaval moel maha? Vastust tuleb otsida parteidest, kes on olnud Eestis kõige pikemalt võimul ja kes õigustavad ning ülistavad vabaturumajandust. Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) koos esimehe Mart Laari Swedpanga nõukogu liikmena on näidanud rohelist tuld neoliberaalsele majandusele. Kas nad ka ise teadvustavad enestele, et läbi tänaste pankade tegevuse aitavad nad tegelikult eesti rahvast paljaks riisuda?

Nii ma usungi, et praegune valitsus, olles võõrkapitalist käsist-jalust seotud, ei soovigi maaelu parandada. Nad tulevad võib-olla enne valimisi mõne ideega välja, et rahvast lihtsalt lollitada, aga pärast valimisi langevad need mõtted kohe unustuste hõlma. Sest kui Ansipi valitsus tahaks olla vastutustundlik maa-elu suhtes, siis tegutsetaks maaelu püsimise eest vastava eelarve- ja maksupoliitikaga, vajalike programmide ja teadusuuringute rahastamisega, juba täna!

Käesolev artikkel ilmus 26. novembril ajalehes Kuulutaja

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

Täna lisasin külalississekandeks Edgar Savisaare avalduse Eesti meediast. Soovitan kõigil lugeda, et saada tegelik ettekujutus, mis toimub Eesti meediamaastikul.

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

Valminud on Meedius Eesti OÜ poolt läbi viidud meediamonitooring, mis käsitleb Tallinna, Keskerakonna ja ka Edgar Savisaare kajastamist Eesti meedias 13.septembrist 12.oktoobrini 2010. a. Käsitleti põhilisi ajalehti, telekanaleid, online-portaale, Rahvusringhäälingut (ei käsitletud linnameediat, et pilti mitte segasemaks ajada). Sel perioodil osutas meedia Tallinna linna juhtimisele tähelepanu kokku 1145 korral. Nende sõnumite auditoorium ulatus 150 000 inimeseni, suurim osa oli seejuures võrguväljaannetel. Võrreldi ka seda, kuidas käsitletakse Tallinna Linnavalitsust ja Tartu Linnavalitsust, samuti võrreldi peaministri ja Tallinna linnapea käsitlemist.

Põhilised järeldused olid järgmised:

1. Keskerakonna kohta ilmus iga positiivse sõnumi kohta 4 negatiivset sõnumit;

2. Tallinna Linnavalitsust mainiti koos Keskerakonnaga põhiliselt negatiivses kontekstis, Tartu Linnavalitsust ei mainitud kordagi erakondlikus kontekstis.

3. Edgar Savisaare kohta ilmunud iga positiivse sõnumi kohta tuli 10 negatiivset sõnumit

4. Andrus Ansipist ilmus iga negatiivse sõnumi kohta keskmiselt 1,5 positiivset sõnumit.

5. Võrreldi ka Keskerakonna vastast kampaaniat erameedias ja Rahvusringhäälingus. Erilist vahet ei olnud. Keskerakonna ja selle pooldajate mõnitamises hoiavad erakanalid ja avalik-õiguslik ringhääling kahjuks ühte joont.

Demokraatlikus ühiskonnas instinktiivselt valitsusvõimu suhtes valvekoera rollis asuma pidava ajakirjanduse käsitluses on Eestis tugevalt ja domineerivalt võimul Keskerakond.

Savisaart kajastab Eesti meedia sama „erapooletult“ kui omal ajal NL meedia kajastas kadunud Ronald Reaganit.

See on pilt, mis meist on maalitud. Ja see pilt on suur vale. Nüüd on see vale mustvalgelt paberil paljastatud ja ka selle vale suurus täpselt ära mõõdetud. Vale paljastamine annab alati tõele võimaluse.

Oleme pikka aega arvanud, et Eesti ajakirjandus ei täida oma põhirolli demokraatia tagajana, et seis on halb. Meie oponendid on siiski väitnud, et see on meie luul. Ja ma tunnistan ausalt, et ka mina poleks arvanud, et olukord on nii drastiline. Kuna tulemused on niivõrd šokeerivad, siis see on ka põhjus, miks seda uuringut tuleb jätkata. Teeme seda kindlasti ka detsembris, jaanuaris ja edaspidi.

Tunnustan Eesti inimesi, kes hoolimata niivõrd massiivsest Keskerakonna vastu suunatud ajupesust suudavad ikka veel oma enda peaga mõelda ja iseseisvaid otsuseid teha. Oleks ju loogiline, et pärast niivõrd ulatuslikke rünnakuid Keskerakonna ja eriti Savisaare vastu, langeks meie reiting sügavasse miinusesse. Et nii ei ole juhtunud, on kindlasti nende meediategelaste pahameele allikas, kes Keskerakonna vastast kampaaniat korraldavad. Arvamusküsitluste tulemused näitavad, et tegelikult Eesti inimene ei usalda seda juttu, mida meedia järjekindlalt levitab. Mida rohkem laimatakse Keskerakonda, seda madalamaks muutub meedia enda usaldusväärsus.

Ajakirjanike ostmisest tänases Eestis

Kui võtame vaatluse alla mõne ajalehe Eestis ja teeme seda korduvalt, siis päris tihti jäävad silma tuttavad näod. See on ju normaalne, kuna mõned inimesed ongi aktiivsemad kui teised ning nende tegemistest tuleb ju ikka kirjutada. Ent, mis seisukoht võtta siis, kui mõni tähtis tegelane on ajalehes näiteks ülepäeviti? Kuidas suhtuda lugejana sellesse, kui üle päeva ilmub lugu justkui mitte millestki, kuna midagi tarka või uut öelda ei ole, aga lugu on lehes koos pildi, nime ja tiitliga, nagu viis kopikat?

Usun, et igal mõtleval inimesel peaks tekkima tõsine kahtlus, et kas siin ei ole tegemist kokkuleppega. Ja kui on kokkulepe, siis on olemas ka mõlemapoolne kasu. Põhjuseid, miks üks või teine inimene tahab olla mõnes ajalehes avaldatud, on mitmeid. Kõik oleneb selle konkreetse inimese taustast. Ütleme, et tegemist on poliitikuga. Poliitikud vajavad tähelepanu selleks, et neid teatakse ja kui teatakse, siis võib-olla ka valitakse. Mis on ajakirjaniku huvi? Kuigi ajakirjanik peaks olema eelkõige huvitatud oma ajalehe kvaliteedist ja lähtuma ajakirjanduse eetikakoodeksist, ei pruugi see alati nii olla. Ka ajakirjanik on inimene kõigi oma pahedega.

Vaadates Eesti meediat, siis suured üle-Eestilised ajalehed, nagu Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, on rohkem omaniku-kesksed. Kuluaarides sahistatakse ikka, kuidas Luik ja Kadastik annavad kindlaid korraldusi mida, millest ja millal kirjutada.

Maakonnalehed on aga peatoimetaja- ja ajakirjanike-kesksed. Teisisõnu, tugev peatoimetaja ütleb, milline lugu ilmub ja milline mitte. Nõrgemale peatoimetajale ütlevad ajakirjanikud ise, millest nad tahavad kirjutada. Mõlemal juhul näen siin ohtlikku tendentsi. Tulles siinkohal tagasi kajastuse ostmise juurde ajalehes, lastakse raha eest ajalehes mõnel poliitikul avaldada lugusid nii tihti, kui vaja või võimalikult sagedasti. Pole tähtis, kas rahvale ka midagi öelda on, peaasi, et nägu ja nimi kogu aeg näha oleks.

Rääkides ajakirjanduslikust eetikast, siis igasugune arvamuslugude avaldamine raha eest on rangelt taunitud. Samuti ei luba nimetatud eetikakoodeks eksklusiivseid kokkuleppeid ajakirjaniku ja selle inimese vahel, kust uudis või arvamuslugu tuleb. See on euroopalik tava ajakirjanduses. Eestis on aga näiteid, kus tundub või on isegi selgelt näha, et seda tava rikutakse ja pidevalt.

Lääne-Viru maavanema koht müüdi Vello Tafenaule?

Vello Tafenau omaaegne kriitika Tarmo Männi Reformierakonda ülehüppe suhtes on silmakirjalikkuse musternäide, kuna Tafenau tegi täpselt sedasama, mida tegi Mänd – müüs ennast Reformierakonnale tähtsa ametikoha eest maha.

Kas endine rahvaliitlane Vello Tafenau võttis Reformierakonda üle joostes eeskuju endiselt erakonnakaaslaselt Tarmo Männilt? Mäletame ju kõik, kuidas Tafenau omal ajal reetlikkuse pärast Tarmo Mändi raevukalt maha tegi, kuna too Oravaparteisse üle hüppas. Mäletatavasti võrdles Tafenau Tarmo Männi erakonnavahetust poliitilise kaubaga, millel ei ole midagi ühist maailmavaatega. Ja nüüd tegi ta ise täpselt sedasama!

Kui Tarmo Mänd sai „ülehüppe“ eest nii mõndagi head, näiteks muuhulgas ka hästitasustatud nõukogu koha ning ilma ei jäeta ka Tafenaud. Kuuldavasti Reformierakonna juhtivad häälekorjajad on lubanud praeguse Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi oma häältega Riigikogusse viia. Kui nii juhtub, jääb maavanema koht vabaks ning see läheks sujuvalt siis Tafenaule.

Minu meelest on äärmiselt ebamoraalne, et niimoodi müüakse ameteid ja jagatakse Riigikogu kohti. Riigikogusse peaksid ikka kuuluma inimesed, kes on saanud rahvalt toetuse ja pälvinud usalduse. Praegu viib Reformierakond ellu Lääne-Viru valijate petmise skeemi. Lisaks tuletan valijate meelde, et vähem kui aasta tagasi lubas Vello Tafenau, et oma hääli ta IRLile või Reformierakonnale kunagi ei jäta, olles suurim Reformierakonna poliitika kritiseerija. Nüüd aga liitus ta Reformierakonnaga.

Mul on üks soovitus Vello Tafenaule: Kui ikka ollakse sama reetlik ja müüdav, nagu see, keda maha tehakse, siis pole mõtet, ega ka alust ja õigust teisi selles kritiseerida.

Tundub, et kahjuks pole Vello Tafenaul riigimehelikkusest lõhnagi küljes!

Kas eesti rahvas on liialt keelekeskne?

Lugesin täna Eesti Päevalehest Jevgeni Ossinovski mõtteavaldust teemal „Võitlus kakskeelsuse tuuleveskiga“. Tundsin ka, et pean sõna sekka ütlema...

Eestlase nägemuse järgi on rootslane see, kes räägib rootsi keelt ja sakslane see, kes räägib saksa keelt ning hiinlane see, kes räägib hiina keelt. Tegelikkuses oleme sellise mõtlemisega maailmas vähemuses.

Meie mõtlemine on pärit meie keelekesksusest. Seda ei saa laita ega kiita. Seda tuleb vaid mõista. Näiteks juudid ei ole keelekesksed, vaid kultuurikesksed. Juutidel on mitmeid erinevaid keeli, ent mis neid ühendab on juudi kultuur. Selle alusel saab määrata, kas oled juut või mitte. Muidugi ka juudi usk, mis on teatud mõttes lahutamatuks osaks juudi kultuurist.

Teise näitena toon  iirlased. Iiri keelt räägivad väga vähesed. Põhikeeleks on iirlastel inglise keel iiri aktsendiga. Iirlasi ühendab taaskord kultuur, ent ka religioon, sest enamus neist on katoliiklased.

Kolmanda näitena lisaksin horvaadid ja serblased. Mõlemad rahvad räägivad ühte ja sedasama – serbo-horvaadi või horvaadi-serbia keelt. Vahe on selles, et horvaadid on katoliiklased ja serblased õigeusklikud.

Nagu näha, siis siin toimub rahvuslik eristumine usu baasil. Kuidas on lood šveitslastega, kes elavad riigis, kus on neli riigi keelt? Pole olemas hiina keelt, vaid on olemas hiina keeled. Tõsi ta on, kiri on neil kõigil üks. Oma tänase sissekandega tahan öelda seda, et kas eesti rahvana ei ole me mitte liialt keelekesksed? Võib-olla peaksime mõtlem keelest kaugemale? Võib-olla peaks esikohale panema hoopis eesti kultuuri ja eesti meele ning alles siis eesti keele? Usun, et eestlaste arv maailmas sellest üksnes võidaks!

Pomerants mängib IT-agentuuri maha?

Eesti Vabariigi Valitsus on liikunud suunas, et Eesti saaks Euroopa Liidus loodava IT-agentuuri asukohamaaks. Mulle see idee meeldib. 8. oktoobril teatas rahvusringhääling meeldiva uudise, et Eesti ja Prantsusmaa on saavutanud kokkuleppe, mille järgi „ Euroopa Liidu IT-agentuur tuleb Eestisse“. Pärast seda sõnumi ilmsiks tulekut hakkas aga Marko Pomerantsi poolt juhitav siseministeerium uudist maha matma, seletades, et tegu oli justkui ainult meediamulliga.

IT-agentuuri loomine Eestisse oleks juba sellepärast oluline, et meie riigijuhid on lootnud, et see annaks turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele. Nüüd on aga oht, et siseminister Pomerants on Eestile seda suurepärast võimalust maha mängimas.

Tekib küsimus, et mis siis tegelikult toimus? Ühel hetkel sai Eesti rahvas nagu rõõmustada, kuid teisel hetkel pidime seisma taas fakti ees, et IT-agentuuri tulek Eestisse ei ole ikka üldse kindel ning siseministeeriumi väite kohaselt oli meedias leviv otsus ennatlik. Aga miks siis julges, kui tegu oli ennatliku otsusega, siseminister Marko Pomerants enne nii-nimetatud „meediamulli“ „Aktuaalses kaameras“ väita: „Töödokumentides on versioon, et agentuuri peakorter on asukohaga Tallinnas“.

Tekib küsimus, keda uskuda, kas siseministrit, kes ütleb, et agentuur tuleb või siseministri poolt juhitavat ministeeriumit, kes ütleb, et ennatlik on rääkida IT-agentuur asukoha otsusest. Kes räägib tõtt?

Tegelikkuses võiski asi välja näha nii, et Prantsusmaa ja Eesti läbirääkimiste tulemustena saavutati tööprotsessis esialgselt kokkulepe, et IT-agentuur võiks tulla Eestisse. Ministrina peaks aga Pomerants teadma, et selliseid kokkuleppeid ei räägita enne välja kuni need on kindlad, juhul kui ei lepita omavahel teisiti kokku, vastasel juhul võib tulemus olla vastupidine. Nii see ka nüüd juhtus. Siseministri Pomerantsi liigvarajane kuulutamine, et IT-agentuuri asukohamaaks saab Eesti, ärritas teisi Euroopa Liidu liikmesmaid, eriti Prantsusmaad. Euroopa poolt vaadatuna, näitab selline käitumine Eesti, eriti aga siseministri ebakompetentsust riigijuhtimisel. Inimlikust vaatepunktist võib veel Pomerantsi mõista, et tahtis positiivsest vaheetapist Eesti avalikkust infomeerida, et sellega ennast positiivses valguses paista lasta, kuna Riigikogu valimised on ukse ees, aga tegelikkuses võib see maksma minna meile Euroopa Liidu IT-agentuuri toomise Eestisse.

Juba kevadel toonitasin, et Vabariigi Valitsus peaks IT-agentuuri rajamist Eestisse võtma väga tõsiselt, kuna tundsin ka tol ajal muret, et Eesti valitsus ei tegele sellega piisavalt. Nüüd on minu mure veel suurem, et lisaks aeglasele tegutsemisele, on Eesti valitsus riiklikult käitunud veel ka valesti.

Kui me igal pool räägime, et oleme tublimad kui lõunanaabrid, siis nüüd on lätlased meile küll pika puuga juba ära teinud. Juba sel kevadel tuli uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekommunikatsiooniagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset. See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Kahjuks mulle tundub, et lugupeetud siseminister Marko Pomerants ei võta asja täie tõsidusega ning selline suhtumine jätkumise korral võime IT-agentuuri Eestisse loomise mõtte unistuse varna riputada.

Muidugi räägitakse kuluaarides ka seda, et protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – Eesti kehvad suhted Venemaaga kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Täna peame kahjuks aga kurvastusega tõdema, et Eesti ei saa puht-poliitilistel põhjustel või Marko Pomerantsi ebakompetentsest juhtimisoskusest tulenevalt hetkel realiseerida oma pea ainsat tegelikku majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Käesolev arvamuslugu ilmus 6.novembril 2010.a. Delfis

Naiste ja meeste ebavõrdsus mõjub ka lastele!

Viimasel ajal on üheks päevakajaliseks teemaks kerkinud taas meeste ja naiste ebavõrdsus Eesti ühiskonnas. Arvamusi ja ettepanekuid, kuidas ja kas peaks tõstma naiste rolli ühiskonnas on mitmeid.

Ühtede arvates tuleks kehtestada kindel protsent või arv, kui palju peaks olema naisi näiteks Riigikogus, teiste arvates aga piisaks, kui meil oleks naispresident, sest sellega lahendame sujuvalt kõik soolisest ebavõrdsusest tulenevad probleemid. Kolmandad aga ei näegi mingit probleemi, sest mehed oskavadki paremini juhtida kui naised.

Kvoot pole lahendus

Mina kahjuks ei usu, et sooliste kvootide kehtestamine lahendaks tegelikkuses olemasolevaid probleeme. Pigem on see seotud meie väärtushinnangute, tõekspidamiste ja mõtlemisviisidega ning kas meie ühiskond soodustab selle arenemist soolise võrdsuse poole või mitte. Seni on erinevad uuringud tõestanud, et naised saavad meestest vähem palka ning seda on Eesti riigile ka ette heidetud.

Naisena leian, et mehed ja naised peaksid saama samaväärse töö eest samaväärset palka. Minu arvamuse üheks põhjuseks on kindlasti see, et traditsioonilised perekonnamudelid, kus mees ja naise elasid ning kasvatasid lapsi ja elasid koos kuni surmani, on muutunud. Tänapäeval kohtame pigem paare, kus minnakse lühema või pikema aja jooksul lahku. Lapsed jäävad enamasti ikka emale kasvatada.

Näeme, et Eesti ühiskonnas proovivad mehed endiselt siiski elada selle traditsioonilise peremudeli kohaselt ja lähtuvad lisaks veel põhimõttest, et mehed on perekonnas peamisteks ja põhilisteks sissetuleku toojateks, ega muretse eriti selle pärast, et naine võib temast tunduvalt vähem palka saada.

Levib kujutlem, et mehe uhkuse küsimus on tuua raha koju, kuid selle arusaama kaasnähtuseks on olnud ka põhimõte, et mees toetab oma laste ema ja lapsi ka pärast seda, kui ollakse juba lahku mindud. Seda viimast kiputakse tänastes rasketes majanduslikes tingimustes kahjuks unustama.

Üksikemade kulutused on märgatavalt suuremad kui need olid enne lahkuminekut. Tihti leiamegi sellises olukorras madalapalgalisi emasid, kes on tõsistes raskuses, et lapsed ära toita ja riidesse panna. Usun, et peaaegu iga inimene teab mõnda sõpra või tuttavat naist, kes pärast lahkuminekut kasvatab üksi last või lapsi ning mees mingitel põhjusel ei maksa alimente.

Naiste ametid

Teise probleemina näen eelkõige seda, et naised töötavad ühiskonnas ametitel, mis on vähem tasustatud kui ametid, mis on meestel. Nii peetakse enamasti traditsioonilisteks „naisteametiteks“ sekretäre, lasteaiakasvatajaid, kooliõpetajaid, lüpsjaid, poemüüjaid jne.

Kui palju meist kujutaks tänases Eesti ühiskonnas ette, et lasteaiakasvatajaks läheb mõni mees, kes peab selle palga eest pere toitma ja kommunaalkulud tasuma? Ometi, näiteks Hollandis, Rootsis ja teistes vanades ning arenenud Euroopa riikides ei ole midagi eriskummalist, et lasteaiakasvataja on mees.

Usun, et Eestis võtaksid lapsevanemad oma lapsed sellisest lasteaiast ära kartes, et meeskasvataja näol on tegemist ebatervete kalduvustega inimesega, kuna soorollide stereotüübid on veel niivõrd jäigad ja kinnistunud meie ühiskonnas. Lääne-Euroopas on see aga normaalne, sest sellega ollakse harjutud ning see on ainult seetõttu võimalik, et need ametid on ka vääriliselt tasustatud. Vahet ei ole, kas seda tööd teeb mees või naine.

Seega kohtamegi Eestis naisi, kes asuvad madalapalgalistel töökohtadel ning tihti on need palgad nii väikesed, et iseseisvalt on väga raske hakkama saada. Kõige nukramas seisundis on just üksikvanemad, kes peavad kasinast sissetulekust tasuma kõik kommunaalkulud ning toitma ja kasvatama lapsi. Kui mees ei maksa ka alimente, on pere eriti raskes seisus. Kurb on siinjuures tõdeda, et peamisteks kannatajateks on siinkohal lõppkokkuvõtteks eelkõige siiski lapsed.

Käesolev artikkel ilmus 4. novembril Virumaa Teatajas

Rahvusooper Estonia näitas Jänesele koha kätte!

Eile õhtul käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Johann Straussi operetti „Nahkhiir“. Jäin etendusega väga rahule, kuid mitte sellele ei soovi ma täna tähelepanu pöörata, vaid pigem ühele teisele asjaolule, mis näidendist silma jäi.

Nimelt, ma tunnustan ja kiidan Rahvusooper Estonia näitlejaid ja juhte selle eest, et neis oli piisavalt südikust ja vaprust näidata selles tükis üles kodanikujulgust valitseva valitsuse vastu.

Teatavasti on Ansipi valitsuses kultuurimister Laine Jänes kärpinud kõvasti rahvusooperi eelarvet ning seetõttu on ka paljusid inimesi koondatud ja vähendatud ka töötajate palkasid. Näitlejad avaldasid oma protesti peenelt, kuid rahvale arusaadavalt, mida saatis publiku toetav aplaus.

Ma ei pea tänase valitsuse käitumist õigeks, kindlasti oleks olnud olemas vähemvalusamaid kärpimiskohti. Rahvusooper Estonia on eesti kultuuri au ja uhkus. Estonia on Eestimaa visiitkaart, mida külastavad paljud välismaalased, et saada osa Maarjamaa kultuurist. Erinevalt Reformierakonnast, usun endiselt, et eestlased on loominguline rahvas, mis väljendub meie keeles ja kultuuris – seda peame me kaitsma ja hoidma!

Tilk tõrva meepotti: võidukas sõjakäik Savisaare vastu ähvardab läbi kukkuda

Õilis ja erapooletu Eesti meedia pahandab Savisaarega, et viimane olevat hakkama saanud järgekordse ennekuulmatu teoga, võttes laenu eraisikult. See laen olevat saladusega looritatud ja nüüd tahavad kõik ajakirjanikud kangesti loori alla piiluda. Tegelikult ei olegi vaja piiluda, sest Savisaar viis oma laenulepingud kohe politseisse ja mul ei ole mingit kahtlust, et õiguskaitseorganitele lähedal seisvad meediategelased need sealt ka kiiresti üles korjavad.

Koomiline, et Savisaarelt küsitakse miks võttis ta laenu eraisikult, aga mitte pangalt. Justkui meedia äkki ei teakski, et pangad panid oma laenuandmise vahepeal päris kinni.

Savisaare lugu esitatakse nii nagu oleks tema ainus ja esimene, kes eraisikult laenu võtab. Aga kuidas on Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega, kes on eraisikult võtnud üle kolme miljoni laenu või Eesti Panga nõukogu liikme Tõnis Paltsiga, kes samuti on võtnud eraisikult kolm miljonit laenu. Neid kõiki võib siis järelikult tundmatuks jääda sooviva eraisiku poolt mõjutada ja manipuleerida nagu hoiatatakse Savisaart. Veelgi enam eraisikult on võtnud laenu ka Urmas Reinsalu ja Hannes Astok, aga see ei häiri ühtegi ajakirjanikku.

Räägime aga veelgi ühest kummalisemast juhtumist. Eraisikult laenu võtjate nimekirjas on ka Tartu Maakohtu esimees, Tartu Halduskohtu esimees ja Tartu Ringkonnakohtu esimees ning need ei ole mitte sugugi väikesed laenud. Ma ei tea miks just Tartu kohtunikud on aldid eraisikult laenu võtma? Võib-olla Tartus ei ole enam pangakontoreid. Vägisi tuleb keelele küsimus, et kas see tundmatu eraisik on tegelikult Neinar Seli või mõni muu Tartu reformi juhtidest, kellel muidugi võiks olla huvi kohtumõistjad rahaga üle ujutada.

Viimastest päevadest tean kolme fakti, kus üks või teine keskerakondlane on Savisaare juhtumi selgituseks viidanud sellele, et täpselt samamoodi jättis oma deklaratsiooni õigeaegselt esitamata või esitas puudulikult Eesti Panga president Andres Lipstok. Pean sellest rääkima seetõttu, et kõigil nendel kolmel juhtumil kärbiti just see lõik artiklist või telesaatest välja. Viimati tegi seda kvaliteet televisioon TV3.

Asjata oleks oodata, kuni mõni Kadastiku või Luige lehtedest need teemad ka üles võtab. Enne valimisi ajab Luik järjekindlalt IRLi ja Kadastik Reformierakonna poliitikat. Nende kirjatsurad laiutavad käsi ning ütlevad, et nemad peavad käsku täitma. Kui Eestis on veel ausat ajakirjandust, siis oleks tal tööpõld hoopis laiem, kui ainult Savisaarele ja Keskerakonnale jahti pidada.

Jaak Juske – kas müüdav ja ostetav?

Täna kirjutan Tallinna linnavolikogu aseesimehest ja sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimehest Jaak Juskest. Käesolev arvamus on minu isiklik, mitte Keskerakonna seisukoht.

Jaak Juske on viimasel ajal ületanud meedias künnist peamiselt kahe uudisega: kommenteerides Edgar Savisaare laenu ja Keskerakonna büroo laienemist. Ausalt öeldes, siis Juske viimasel ajal muuga ei tegelegi, kui oma Tallinna koalitsioonipartneri materdamisega. Selline käitumine on madal, kus konstruktiivsete ideede tõstatamise ja kaitsmise asemel, lastakse liugu Keskerakonna mustamise peal.

 

Meenutagem, et enne 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kritiseeris Jaak Juske Tallinna linnavõimu ja Keskerakonda. Pärast seda aga kui sotsid võeti Tallinnas koalitsiooni, muutus Juske retoorika kardinaalselt – võisime kuulda tema suust lausa kiidusõnu Tallinna juhtimise kohta. Sellise käitumise üle on imestanud paljud mu sõbrad aga ka tuttavad politoloogid.

Mis siis täna on juhtunud? Miks on Juske oma retoorikat taas muutnud ja on hakanud taas koalitsioonipartnerite üle nurisema? Kas asi on ausas juhtimises või millestki muus?

Asi ongi millestki muus! Minu hüpotees on järgmine: Jaak Juske liputab saba sinna poole, kus ta näeb, et raha ja positsioon on tulemas.

Ehk maakeeli öeldes. Tulemas on sotsiaaldemokraatide juhi valimised. Juske teab väga hästi, et pole mingeid garantiisid, et Pihl jätkab taas tema juhi ja erakonna esimehena. Ta peab täna end näitama Pihli vastaskandidaadile, Sven Mikserile kui erapooletu ja õiglase poisina, et enda töökoht ja palk, mis on ca 30 000 krooni, ka tulevikus säilitada. Sellepärast ka piksenooled taas Keskerakonna ja Tallinna linnapea suunas...

Selline jaakjuskelik käitumine on mage ja kaugel riigimehelikkusest. Mul on palju tuttavaid sotside seas ja mul on hea meel, et nemad ei ole valmis end niiviisi maha müüma, vaid ideede eest võitlema, nagu näiteks astmeline tulumaks või tasuta kõrgharidus.

 

2011. aasta lind on suitsupääsuke!

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks suitsupääsukese!

Suitsupääsuke(foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees) on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Linnuke, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kahjuks aga on viimastel aastatel tema arvukus langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu - kärbsed.

Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud ....

Seega pääsukeste arvukuste vähenemine on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbab kokku ja hääbub. Hetkel olengi Maarahva V Kongressil, millega rõhutatakse maaelu ja põllumajanduse osatähtsust ühiskonnast. Enamuse küsimustele, millele maarahvas on nõudnud valitsuselt vastust, on jäänud tähelepanuta. Täna võtab Maarahva V Kongress vastu mitmeid nõudmisi– põllumajandus-, haridus- ja regionaalpoliitika suhtes. Loodame, et nüüd lõpuks võtab vabariigi valitsus ja riigikogu maarahvast kuulda!

Riik peab leidma tee üksikvanemate toetamiseks!

Paljud pered on täna raskes majanduslikus olukorras. Kuid kõige täbaramas seisus on eelkõige need vanemad, kes kasvatavad oma last või lapsi üksi. Samaväärne olukord on ka peres, kus üks või mõlemad vanemad on kaotanud töökoha.

Lapsetoetust tuleb mitmekordselt tõsta!

Statistikaameti andmetel elab 20% Eesti elanikest ehk üle 240 000 inimese vaesuses. See on ligi veerand miljonit inimest! Võimalik, et nimetatud arv võib olla isegi veel suurem. Kurb on siinjuures aga tõdeda, et Eestis elavad kõik üksikvanemad vaesuses, kes on kaotanud töö ja kellel on lapsed. Samas on veel kurvem nentida, et tavaliselt jäävad üksikvanemad justkui vaesuse nõiaringi, millest neil on väga raske välja tulla, sest vajalikud toetused nagu ei jõuakski nendeni. Põhjus on selles, et kui mujal Euroopas on olemas erinevad riiklikud toetusprogrammid, mis aitavad perel toime tulla, siis Eesti riigis on sotsiaalkaitse selles vallas väga õhuke.

Seda kummalisem ja küünilisem on kuulda reformierakondlasest peaminister Ansipilt, et lapsetoetus 300 krooni kuus, on kui lennuki pealt raha välja loopimine. Kui Reformierakonna esimees arvab, et toetusi peaks jagama vastavalt pere jõukuse astmele, siis miks ta ei ole oma erakonnakaaslasele sotsiaalminister Pevkurile vastavat ülesannet andnud? Praegune sõnum on aga solvav enamusele eestimaalastele, kelle jaoks on see igakuine raha ülioluline. Kui peaministri lõunasöök maksab 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib see olla terve nädala söögiraha!

Laste ranitsatoetus tuleb taastada!

Nii nagu ma ei pea õigeks Ansipi 300 kroonise lapsetoetuse naeruvääristamist, nii ei pea ma õigeks ka seda otsust, et alates 2009. aastast ei maksa valitsus enam ranitsatoetust. See raha oli väga paljudele väga oluline abi. Mõni võib ju mõelda, et 450 krooni ei ole väga suur raha, kuid ühtteist saab selle summa eest ikkagi osta. Selle toetuse allesjätmine oleks riigile läinud maksma ainult 80 miljonit krooni, mis on köömes ligi 100 miljardilise riigieelarve juures. Seega, küsimus on eesmärkides ehk siis selles, mida Toompea valitsus tähtsaks peab. Kas lapsed ja nende vanemad on riigile tähtsad või mitte?

Statistikaameti järgi elab Eestis üle 30 000 lapse vaesuses. Nii väikese riigi kohta, nagu seda on meie Eesti, on see väga suur number. Pole siis imestada, kuidas erinevad koolijuhid räägivad, et esmaspäeviti lõuna ajal koolitoit justkui haihtub laualt ja reedel pidid lapsed koolist leiba nädalavahetuseks kaasa võtma. Siinjuures on mul tõsiselt hea meel, et Ansip on õnneks Keskerakonna poolt omal ajal sisseviidud tasuta koolitoidu siiani alles jätnud, sest tänast olukorda arvestades, on selle tähtsus kasvanud möödapääsmatuks ja iseenesestmõistetavaks.

Vaesusega tuleb hakata võitlema!

Euroopa Liit on teatavasti kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sõnades on võitluse vajalikkust tunnistanud ka sotsiaalminister Pevkur, kuid teod jäävad kaugele sõnadest maha. Me ei ole kahjuks kuulnud ühtegi ministri poolset ettepanekut, kuidas Eesti ühiskonnas vaesust vähendada või kuidas luua kõige õigem tee nende inimesteni, kes seda tõesti vajavad.

Vaesus ei vii inimesed ainult nõiaringi, millest nad ei oska enam välja tuua, vaid vaesus toodab lisaks vaesust paraku ka juurde. Ehk teisisõnu, majanduslikus raskemas olukorras perede võimalused laste harimiseks on kehvemad ning madala haridustasemega noorel inimesel on väga raske hästi tasustatud tööd saada. Seetõttu ongi ülioluline, et riik tagaks lastele võrdsed võimalused alates lasteaiast kuni koolitee lõpuni.

Sügav kummardus kõikide üksikvanemate ees, kes elavad ja toidavad oma lapsed ära vaid töötu abiraha toetusest, mis on ca 1000 krooni, sest ka alimendid erinevate põhjuste tõttu ei jõua tihti nende lapse või lasteni. Keskerakondlasena võin kinnitada, et meie erakonna eesmärgiks on luua süsteem, mille kaudu riiklikud toetused jõuaksid ka üksikvanemateni. Üksikvanema staatuse tähtsust tuleb Eesti riigis tõsta, sest tegelikkuses omavad nad ühiskonnas samaväärset kaalu nagu paljulapselised pered.

Valitsus tegi rohelistega lõpparve!

Alles see oli, kui rohelised olid suured valitsuse sõbrad! Nägime, kuidas taoti rohelise energia trummi. Meile tehti selgeks, et tulevik ongi roheline ning sellise tuleviku nimel peabki maksumaksja olema valmis rohkem maksma. Äkitselt hakkasid valitsuses puhuma vastupidised tuuled. Nimelt, mõni nädalal tagasi leppis Toompea võimuliit kokku, et kärbib nn rohelise elektri tootmise toetusi. Roheline elekter tähendab aga tuulikuid. Tuulikud omakorda Marek Stranbergi ja Eestimaa Roheliste Erakonda.

 

Rahandusministri sõnul on rohelise elektri toetamise näol tegu valdkonna ülekuldamisega tarbija ja konkurentsivõime arvelt ning subsiidiume tuleks poole võrra kärpida. Ligi arvates oli nende määramine Riigikogu poolt häbiväärne.

 

IRLi liige Tõnis Palts käis välja mõtte sellest, et tuuleenergias ei ole midagi positiivset ning kutsus Eesti saarte elanikke üles ühiselt selle vastu võitlema. Palts alustas nn tuulikusõda, püüdes tõmmata kummalise paralleeli kunagise fosforiidisõjaga.

 

Rohelise energia kärpekavaga alustas Vabariigi Valitsus roheliste „toiduahela” läbilõikamist. Eesti Ekspressi andmetel on rohelisi rahastanud tuuleparkidega seotud ettevõtted. Strandbergil ei ole küll otsest seost tuuleparkidega tegelevate ettevõtetega, ent arvatavasti on ta raha saanud just läbi neile osutatud „konsultatsiooniteenuste“. Väiksemaid summasid on andnud näiteks kaks tuuleparkide ehitamisega tegelevat ettevõtet: OÜ Nelja Energia 40 000 ja AS Windest Green Energy (tänane AS Aseriaru Tuulepark) 15 000 krooni. Viimase nõukogu liige on samuti üks kunagisi Hansapanga asutajaid, „kampsun” Jüri Mõis.

 

Huvitav, millega rohelised IRLi ja Reformierakonna viha ära teenisid? Samas, võib-olla oli roheliste saatus juba ette teada ja osa „suuremast plaanist“?

 

IRLis on teatavasti kaks leeri. Esimesed on vanad isamaaliitlased ehk „kampsunid“, nagu Laar, Lukas ja Tsahkna. Teise leeri moodustavad endised respublikaanid ehk kunagised „äraostmatud“: Vaher, Reinsalu ja Parts, keda tuntakse ka „poistebändina“. Roheliste erakonda oli tarvis vanal „kampsunil“ Mart Laaril, kes vajas hooba „poistebändi“ ohjeldamiseks. „Kampsunid“ on mõtisklevad idealistid ja justkui isamaalised, respublikaanid aga agressiivsed pragmaatikud, kellel ideelise isamaalisusega on samavõrd palju ühist kui Reformierakonnal sotsiaalse maailmavaatega. „Äraostmatud“ on oma positsioone IRLis niivõrd tugevasti kindlustanud, et tegelikult võime juba rääkida nn Res Publica renessansist IRLi sees. Varsti on Isamaaliidust jäänud vaid ilus mälestus. Nüüd, kus on Riigikogus enamus saavutatud, ei ole rohelisi enam tarvis ja pole neid tarvis ka respublikaanidele, sest „kampsunite“ liit rohelistega tugevdaks vaid vanade isamaaliitlaste, mitte respublikaanide positsioone. Seega, tuulikuparteile oli tarvis lõpp teha ja siin tulevad „äraostmatutele” appi äärmusprgmaatikud Reformierakonnast.

 

Tahaks öelda, et IRL lõi ja IRL tappis Eestimaa Roheliste Erakonna, ent ei saa. Öelda aga võib, et Isamaaliit lõi ja Res Publica koos Reformierakonnaga tegid rohelistele nüüd lõpu. Samas, poliitikamaastikul spekuleeritakse, et ka Res Publica ise oli omal ajal Isamaaliidu sünnitis, et siis üheskoos rohkem parempoolseid valijahääli püüda.

 

Tuulikuerakonna kasutusaeg sai lihtsalt läbi

IRL ja Reformierakond vajasid rohelisi niikaua, kuniks nende ridadesse hüppas üle Tarmo Mänd, kes andis paremkreenis Toompea koalitsioonile vajaliku ülekaalu ehk 51 häält Riigikogus. Enne seda, mäletame ju kõik, kuidas rohelised toetasid 2010. aasta eelarve vastuvõtmisel vähemusvalitsust, kes andis selle eest teiste asjade seas ka kaks magusat nõukogu kohta. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukokku läks roheliste riigikogu fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee. Keskkonnainvesteeringute Keskusesse (KIK) asus roheliste saadik Toomas Trapido. Järgmisena oleks loogiline näha, kuidas Lahtvee ja Trapido nimetatud nõukogu kohtadelt tagasi kutsutakse. Võimalik, et nüüd, kus ma selle välja ütlesin, neid justnimelt ei puudutata.

 

Roheliste erakonna surm on lähedal. Agoonia kestab. Nagu ütleb ka Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts, siis tuulikuerakonnal ei ole pärast tuleva aasta märtsikuiseid Riigikogu valimisi enam asja Toompeale.

Mul ei ole kahju roheliste erakonna hääbumise pärast, kuna nad petsid tegelikult rohelise maailma ideaale. Nad ei olnud need, kes nad oleksid pidanud olema. Roheliste erakonnad on üle maailma olnud eelkõige sotsiaalse ja ühiskondliku suunitlusega. Teiste sõnadega, vasakpoolse maailmavaatega. Ainus pluss, mida vana Strandberg minu käest saab on ausus ja julgus lõpus tulla kapist välja ja tunnistada, et jah, me oleme parempoolsed, mistõttu Tõnu Trubetsky roheliste juurest Keskerakonda ära läkski.

Artikkel ilmus 16.septembril Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=313493

Eesti põhiseadus keelab Trubetsky tagakiusamise!

Minu hinnangul ei olnud Juku-Kalle Raidi ja ansambli Propeller poolt korraldatud T-särkide aktsioon Rock Cafe’s ajendatud soovist protesteerida kultuuritegelaste parteistumise vastu, vaid otserünnak ühe konkreetse isiku poliitiliste vaadete pihta, mis on tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast, mis on aga seadusega keelatud ja karistatav.

Me leiame sadu kultuuritegelasi nii linnade ja valdade volikogudes, Riigikogus ja kõikides erakondades, aga kui Peeter Malkov ise IRLi astus, siis ei rääkinud keegi kultuuriinimeste parteistumisest. Seetõttu oli Juku-Kalle Raidi ja Propelleri laupäevaöine ühisaktsioon ühe väljapaistva kultuuritegelase lihtlabane kiusamine. Tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast on aga tegevus, mille eest on ette nähtud kriminaalvastutus ja selle uurimisega tegeleb Eesti Vabariigis politsei ja prokuratuur.

Toon väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. /.../ Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.“

Eesti meedia elueesmärk: teeme Keskerakonnale ära!

Möödunud reedel kohtusin ühe TV3 töötajaga, kes esmapilgul oli väga sõbralik minu vastu. Kahjuks tema suhtumine muutus negatiivseks kohe pärast seda, kui ütlesin, et olen Keskerakonnast. Nii ta siis turtsus, et kõik keskerakondlased on nii seest kui väljast koledad inimesed.

Ma arvan, et see TV3 töötaja, kes juhtumisi töötab ka Kanal 2-s, tegi ennatliku järelduse, sest sama võiks igaüks öelda ka tema paremkreenis oleva koduerakonna liikmete kohta, kuid ma ei taha mitte sellest rääkida. Siia juurde aga mainin veel ära, et saatsin nimetatud tegelasele nimme minu tänase ajaveebi sissekande.

Võimalik, et too mees, kes on muuseas tuntud ka klounina, üritas lihtsalt nalja teha, millest keegi kahjuks aru ei saanud. Ei sooviks ju uskuda, et varsti juba 40-aastase keskealise meesterahva maailm võib siiani olla niivõrd ebaküps ning selgelt must ja valge. Vaid selline suhtumine püstitaks minus suurema küsimuse – kuidas saab meediamaastikul olevad töötajad olla nii väiklased, kitsarinnalised ning sallimatud kaaskodanike suhtes? Iga inimene mõjutab vähemal või rohkemal määral seda organisatsiooni tervikuna, kus ta töötab. Nii teevad seda ka meediainimesed.

Meedias töötavad inimesed peaksid aga olema sallivad, avatud mõttemaailmaga ning, mis kõige olulisem, vähemalt näitama üles erapooletut suhtumist inimeste suhtes ning ei tohiks juba ette kujundada inimeste ja sündmuste suhtes eelarvamust. Usun, et kui eelpool nimetatud inimene peaks tegema Keskerakonnast ükskõik missuguse uudise, siis oleks see väga suure tõenäosusega negatiivne, hoolimata loo tegelikust sisust ja motiividest.

Meedia eesmärgiks peab olema objektiivne uudise või sõnumi edastamine avalikkusele. Kui aga inimene on ise kallutatud, siis ei suudagi ta edasi anda neutraalse sisuga sõnumit.

Tihti olen mõelnud, et miks paljud, näiteks TV3 uudised ja Kanal 2 Reporteri uudised, on kallutatud ja väga tihti vägagi pahatahtlikud Keskerakonna suhtes.

Nüüd ma siis tean vastust. Mida oodatagi nendelt meediakanalitelt, kui nende töötajad on IRLi või Reformierakonna meelsed või lausa liikmed! Neil inimestel on partei poolt sisendatud missioon: ära panna suurimale opositsioonierakonnale – Eesti Keskerakonnale!

Kas sotsid ikka veel armastavad Reformierakonda?

Sotsiaaldemokraadid tõugati Rakveres võimult Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt. Sellega on sotsid kaotanud oma viimase linnapea – Rannar Vassiljevi.

Aga Rakveres toimuv ei ole üksikjuhtum. Meenutagem, et veidi enam kui aasta tagasi juhtis Vabariigi Valitsust kolmikliit: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL. Ning just tänased võimuparteid olid need, kes lõid sotsid Toompea valitsuskoalitsioonist minema. Järgmiseks kukutasid Reform ja IRL 2009. aasta lõpus Võru sotsist linnapea ning nüüd toimub nende samade parteide juhtimisel Rannar Vassiljevi mahavõtmine Rakveres. Nii Toompeal, Võrus kui Rakveres on kõik toimunud ühesuguse käekirja järgi: pärast sotside eemale peksmist, on IRL ja Reform moodustanud kaksikvalitsuse.

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu usaldamine maksis sotsidele Vabariigi Valitsuse ministrid ning Võru ja Rakvere linnapead. Jääb mulje, et reform ja IRL kasutasid ja vajasid sotse ainult nii kaua kuni olid ise saanud piisavalt tugevaks, et kahekesi saaks mõnusalt ja segamatult parempoolselt edasi juhtida.

Seda enam paneb mind imestama, et Sotsiaaldemokraatide aseesimees Indrek Saar ei osanud seda siin Rakveres ette näha. Lääne-Virumaa koos selle keskusega on ju teatavasti Saare valitsemise kants, mille eest pidavat tema hoolt kandma ja asjad kontrolli all hoidma.

Sotsid võitsid valimised Rakveres, nad said kõige aegade parima tulemuse. Moodustasid võimuliidu IRLi ja Reformiga ning esimest korda said sotsid Rakveres oma linnapea. Kuid üheksa kuuga lasid sotsid kõik võidušansid käest. Tekib küsimus, et kuidas nii lühikese aja jooksul on võimalik kõik kaotada?

Kuuldavasti Reformierakond, eesotsas Jaadlaga, ostsid üle kolm Rakvere linnavolikogu sotsiaaldemokraadi fraktsiooni liiget – Roman Kusma, Marti Kuusik ja Neeme-Jaak Paap. Selline ülejooksmine näitab eelkõige just Indrek Saare nõrkust ja suutmatust asju kontrollida. Ainult, et sel korral oli oskamatusel väga kallis hind - Saare õpilane ja protege (kaitsealune) pidi Rakvere linnapea kohast loobuma.

Kas tõesti sotsid veel armastavad Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu? Neid on ju nii lühikese aja jooksul, nii palju tüssatud, ära kasutatud ning lõpus võimu juurest ära aetud. Sotsid on kaotanud tänaste võimuerakondi usaldades kõige mõjukamad ametikohad (ministrid, Võru ja Rakvere linnapead), mille kaudu oleks võimalik maailmavaatelisi põhimõtteid ellu viia.

Öeldakse, et inimesed õpivad oma vigadest. Usun, et ka parteid on suutelised õppima oma vigadest. Võib-olla hakkavad õppima nüüd lõpuks ka sotsid – sest kui kaua ikka võib ühte ja samasse ämbrisse astuda. Aga seda näitab siiski aeg ja õpitulemusi saame näha juba pärast 2011.aasta Riigikogu valimisi.

Minul on usk sotside õppimisvõimesse olemas. Loodan, et nad senistest kaotustest hoolimata end kokku võtavad ning mõistavad, et parempoolsed parteid on nende vastu ainult seni kaua head ja „hoolivad“ kuniks saavad sotsidel naha üle kõrvade tõmmata.

Artikkel ilmus 12.augustil Õhtulehes http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390229

Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

13. augustil juhtus minu heal kolleegil ja erakonnakaaslasel Jaanus Riibel kummaline lugu Eesti Päevalehega. Tema arvamuslugu eemaldati Eesti Päevalehe Online'ist, kuna „ülevalt“ tuli käsk see maha võtta - arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest. Kas tõesti on Eestis algamas taas vaikiv ajastu ning edaspidi lubatakse kirjutada ainult sellest, mis valitsevatele võimuparteidele (Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule) sobib?

Avaldan Jaanus Riibe arvamusloo enda ajaveebis, et Eestis sõnavabadust suurendada ning lubada seeläbi lugejatel otsustada, kas oli ikka õige Jaanus Riibe arvamuslugu eemaldada?

Täpsem selgitus koos tõendusmaterjalidega Jaanus Riibelt on siin:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu -

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

Millal saab elekter taas majja?

Sellele küsimusele ootasid vastust paljud pered Lääne-Virumaal pärast 8.augusti õhtul toimunud tormi. Kahetsusväärsel kombel, ootavad paljud pered seda vastust siiani.

Ning kui mõni inimene arvab, et Eesti Energial on olemas pidev ülevaade, millises majas on elekter olemas ja millises mitte, siis ta eksib rängalt. Eesti Energia saab teavet ainult oma klientidelt.

Eilses Virumaa Teatajas kirjutas Eesti Energia Jaotusvõrgu juhataja Tarmo Mere. „Madalpinge riketest (külade, alevike riketest – täpsustus Kotkalt) saame teavet klientide kõnedest ja SMSidest, mis saabuvad meie rikkenumbril 1343, ning veebilehe kaudu edestatud rikketeadetest“.

Seega kui kellelgi on elekter ära ning ta pole veel Eesti Energiasse teatanud – haaraku kohe telefon ja helistagu 1343. Ainult nii on lootust elekter tagasi saada.

Kõlab uskumatult, aga selline on Eesti Energia töö suutlikkus.

Soovitan kõigil lugeda endise Põlevkivi juhi ja tänase Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee artiklit http://www.virumaateataja.ee/?id=300562  Selles on väga tabavalt kirjutatud Eesti Energia tööst tormikahjustuste ajal ning toodud välja põhjused, miks selline nn peata kana olukord on üldse tekkinud.

Tule heategevuskontserdile ja toeta Väike-Maarja kirikut

Homme õhtul (18. augustil) algusega kell 20.00 korraldatakse Väike-Maarja valla Ebavere laululaval heategevuskontsert kiriku taastamise toetamiseks. Väike-Maarja kirik sai tugevasti kahjustada 8.augustil toimunud äikesetormis, mil hävis kiriku tornikiiver, katus ja leinamaja.

Heategevuskontserti peaesineja on Eda-Ines Etti koos oma ansambliga, kuid oodata on ka teisi üllatuskülalisi. Kohale on tulemas ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga.

Hea sõber,

Tule kohale ka Sina. Heategevuskontserti piletihind on 25 krooni.  Soovijatel on võimalik teha kohapeal ka suuremaid annetusi kiriku jaoks.

Kui aga Sul ei ole võimalik homme kontserdile tulla, siis Väike-Maarja kiriku tornkiivri ja katuse taastamise jaoks on võimalik annetada EELK Väike-Maarja koguduse arveldusarve nr 221050284862 Swedpankis.

Usu, Väike-Maarja kiriku jaoks on ka kõige väiksem summa väga oluline!

Väike-Maarja tänab Tallinnat 100 000-kroonise annetuse eest

Täna otsustas Tallinna Linnavalitsus toetada suurtormi poolt tõsiselt kahjustada saanud Väike-Maarja lasteaia renoveerimistöid 100 000 krooniga.

Väike-Maarja volikogu liikmena ja hariduskomisjoni esimehena tänan Väike-Maarja vallaelanike nimel Tallinna linna otsust toetada Väike-Maarja lasteaia katuse renoveerimist.

Valla lasteaed sai hiljutise lausa orkaani skaalale paigutatud äikesetormi tõttu tõsiselt kahjustada. Torm peksis sisse viis akent ja pühkis minema tervelt 600 ruutmeetrit lasteaia katus.

Arvestades, et ühelgi kohalikul omavalitsusel pole täna rahaliselt just kõige kergem, omandab Eesti pealinna suur annetus veelgi väärtuslikuma ja selgelt märkimisväärsema tähenduse. Pealegi on Tallinna linna annetus praegu ka suurim summa üldse, mis Väike-Maarjale on seni antud.

Kuid hoolimata kurvast olukorrast, võtab Väike-Maarja lasteaed lapsi rühmadesse vastu juba 16. augustist. Väike-Maarja lasteaias käib 144 last ja hetkel ühtegi last lasteaiajärjekorras ootamas ei ole.

Kesknoored, tulge Väike-Maarjale appi!

Täna palusin Eesti Keskerakonna Noortekogu appi likvideerima oma koduvalda, Väike-Maarjat tabanud tormi poolt põhjustatud kahjustusi.

Viibisin parajasti ka ise Väike-Maarja vallas Triigi külas, kui orkaani skaalale paigutatud äikesetorm ootamatult minu koduvalda tabas. Mäletan hästi, kuidas justkui eikuskilt saabusid tugevad ja kuumad tuuleiilid, taevas tõmbus äkitselt mustaks ja vihmapiisad hakkasid lahtistest akendest sisse peksma. Nägin, kuidas tormituul tõmbas naabrite katuselt plaate üks-haaval lendu. Samal hetkel kadus ka elekter. See oli kohutav pool tundi, sest nähes, mis toimub väljas, kartsin, et torm võib õues ringi lendavad oksa-, kivi- ja katusetükid ka majade akendesse sisse lennata. Minu silme all murdis torm puudelt oksi, tiris neid juurtega maast välja ja katused haihtusid majadelt. Kui kõik oli läbi, valitses ümberringi haudvaikus. Isegi koerad ei haukunud. Küla oli justkui segamini paisatud. Kõikjal vedeles nüüdseks juba prahiks muutunud esemeid. Istusin autosse, et sõita Väike-Maarja poole. Teel helistasin abivallavanemale teatades, et osa Triigi küla spordihoone katusest oli kadunud ja Triigi mõisapargi iidsed puud on ajalugu. Tema rääkis, et Väike-Maarja kiriku torn oli minema lennutatud koos risti ja kupliga. Väike-Maarjasse ma tol õhtul ei pääsenudki, kuna teed olid läbimatud.  

                               Tormikahjustus Väike-Maarjas (foto: Andres Putting, Delfi)   

                                

Paljud Väike-Maarja vallas olevad kodud on siiani vee ja elektrita ning valla kordategemiseks kulub veel nädalaid. Loodan, et tormist põhjustatud kahjustused saavad lähiajal võimalikult kiiresti likvideeritud ja selleks et asjad veelgi otsustavamas tempos kulgeksid, otsustasingi kutsuda appi ka kesknoored. Keskerakonna Noortekogusse kuulub hetkel üle 5200 noore ning selle praeguseks esimeheks on Väike-Maarja valla oma poiss Avispea küla elanik Raivo Tammus.

Teatavasti ei saa me kohalike omavalitsuste puhul täna rääkida headest aegadest, mistõttu loodab Väike-Maarja vald riigipoolsele igakülgsele abile tormist põhjustatud kahjude hüvitamisel.

Rohkem pilte Väike-Maarja tormikahjustusest leiate Delfi Pildist http://pilt.delfi.ee/album/184989/

Paneme kõik kliendikaardid ühele kaardile!

Eile tõdesin taas, et rahakott on pungil täis erinevate firmade kliendikaarte. Usun, et paljusid inimesi valdab sama mure, mis mind – kuhu need kaardid kõik panna?

Kliendikaartide paljusus on lõhkunud mitu minu rahakotti. Olen isegi mõelnud, et äkki peaks hakkama pidama kahte rahakotti – ühte raha ja teist kliendikaartide jaoks. Olen kui lõhkise küna ees: jah, kuigi nad võtavad palju ruumi, siis olen neid ikkagi sunnitud kaasas kandma. Kunagi ei või ju teada, millal võib neid vaja minna.

Aga tegelikkuses on mul unistus - kui oleks ainult üks kliendikaart. Selle unistusega meenub mulle, et täna saab osades kohtades kliendikaardi ID-kaardi peale panna.

Otsustasin teha väikese uurimuse ja helistasin läbi erinevaid firmasid, mille kaardid on mul rahakoti vahel. Oma üllatuseks sain teada, et täna juba osades kohtades, kus veel näiteks aasta tagasi ei olnud võimalik, saab viia kliendikaardi ID-kaardi peale. Kuid üldiselt on ikkagi seis 50:50 ning kahjuks paljud firmad isegi ei mõtle veel selle võimaluse peale. Kuid miks? Arvan, et üks põhjus on kindlasti psühholoogiline. Ettevõtjad loodavad, et kui klient ikka nende säravat kliendikaarti rahakoti vahel silmitseb, siis tuleb ta kiiremini ka nende juurde tagasi.

Kuid naised ei pea olema kaamelid. Jah, meil võib olla teine kord küll suur käekott, kuid see ei pea ju sellepärast kliendikaartidest raske olema.

Tänase ajaveebi sissekanne on ülekutse ettevõtjatele: kasutage tarbijasõbralikku võimalust ning pakkuge klientidele võimalust oma firma kliendikaart ID-kaardi peale panna. Uskuge, klient tuleb teie juurde tagasi, kui olete sõbralik ja hea teenindusega, isegi siis kui kliendikaart on ID-kaardi peal.

Leping Elisaga = leping Saatanaga?

Möödunud aasta detsembris hakkasin Elisa kliendiks ja ühtlasi ostsin soodustelefoni, mille hind oli umbes 500 krooni. Liitumisel mulle soovitati ühineda ka paketiga 150, mis tähendab seda, et saan soodsalt helistada, kuid minimaalne arve on 150 krooni kuus. Kõik tundus olevat korras.

Varsti aga märkasin, et telefoniarved on suuremad kui 150 krooni ning pidasin Elisa klienditeeninduse operaatoriga nõu. Nad pakkusid mulle võtta pakett 200.

1. Pettumus

Jaanuaris tegi Elisa sisemisi tehnilisi töid, mistõttu ei saanud ma jaanuaris teada, kui palju on mu telefoniarve. Ka klienditeenindusse helistamisest ei toonud loodetud abi. Jaanuarikuu arve tuli alles veebruarikuu lõpus, mis tähendas seda, et märtsis pidin maksma kahe kuu arved korraga – nii jaanuari kui veebruari eest. Okei, mina leidsin selle raha. Aga mida pidid tegema inimesed, kellel ei ole võimalik kahe kuu arved korraga tasuda?

2. Pettumus

Maikuus sain aru, et pakett 200 on minu jaoks liiga palju ning ma ei kuluta seda enam ära. Mul oli liitumine ka ühe teise mobiilioperaatoriga. Aga siis tegid Elisa teenindajad mulle teatavaks, et kuna mul on soodustelefon, siis saan ainult paketti suuremaks muuta, mitte aga väiksemaks. Toodi näiteks, et see on väga tavaline toiming. Nii tegevat isegi EMT. Huvitav, kas tegemist on siis juba kartelli kokkuleppega?

Kujutage ette, saan paketti muuta ainult suuremaks, kuid mitte väiksemaks. Ma ei saa isegi taastada 2009. aasta detsembris liitutud paketti 150. See on ju pesuehtne klientide petmine.

Seejärel kinnitati mulle kaks korda Solarise Elisa esindusest ja korra ka Elisa klienditeenindusest, et kui ma lõpetan lepingu ennetähtaegselt, siis pean maksma trahvi 1000 krooni. Arvutasin ja leidsin, et pigem on majanduslikult mõttekam maksta see trahv kui jääda 2011. aasta kevadeni Elisa vangiks. Nii ma lõpetasingi lepingu, lootes, et nüüd olen sellest kohutavast firmast lõpuks ometi pääsenud. Elisal olid aga uued trikid valmis, nagu selgus hiljem.

3. Pettumus

Minu õnn oli üürike. 7. juulil vaatasin Elisa poolt saadetud arvet ja trahviks oli märgitud, mitte 1000 krooni, nagu algselt kinnitatud ja korduvalt lubatud, vaid juba koguni 2000 krooni. Tormasin koheselt Elisa esindusse selgitust nõudma. Seal arvati, et tegelikult peaks olema käsitlustasuks ehk trahviks siiski 1000 krooni ning teenindajad proovivad asja ära selgitada ning saadavad mulle uue arve. Kui te arvete, et keegi Elisa esindusest vabandas minu ees, et selline eksitus oli juhtunud, siis te eksite. Minu pettumus oli selleks ajaks ületanud juba igasuguse mõistuslikkuse piiri. Selle asemel, et minu ees vabandada, hakkas teenindaja Heigo mulle hoopis uusi pakette pakkuma, mis tundus mõnitusena ja küsis irooniliselt: „Kas telefon on ka hea?”.

Tänaseks ei ole ma veel uut arvet Elisalt saanud. Samas, ma üldse ei imestaks, Elisa sisemist korralagedust nähes ja kogedes, et pean olema valmis selleks, et nad unustavad selle 2000 kroonise arve tühistada ja suunavad selle tagatipuks veel ka inkassosse.

Head inimesed, kes te mõtlete minna Elisa kliendiks – mõelge enne sügavalt järele. Reklaam reklaamiks, kuid mulle tundub, et see firma on pigem koolitatud inimeste petmiseks ja klientide elu raskendamiseks. Kliendisõbralikkusest on Elisa puhul asi küll väga kaugel. Mina igatahes kunagi Elisa kliendiks enam ei hakka. Loodan, et mu leping Saatanga on lõppenud, kuid elame ja näeme...

Euro tuleb – Laekvere elanike hirmust hoolimata

Mõistan inimesi, kes tahavad Eesti krooni ja saan aru Väike-Maarja naabervalla Laekvere elanike hirmust euro tuleku suhtes.

Kuigi vabariigi valitsuse ministrid, eesotsas peaminister Ansipiga, üritavad rahvast rahustada väites, et saame minna eurole üle fikseeritud kursiga ning pärast 2011. aastat meil euro tuleku tõttu kaupade ja teenuste hinnatõusu ei tule, siis mina seda sinisilmset juttu ei usu.

Arvan, et kui tuleva aasta 1. jaanuaril me veel suurt hinnatõusu kaupadele ei näegi, kuna see oleks liiga šokeeriv ning selline negatiivsus enne kevadisi Riigikogu valimisi oleks vabariigi valitsusele ebasoovitav. Rahvast on nende arvates esmalt tarvis igatpidi rahustada ja seeläbi uinutada. Siis suure tõenäosusega alates veebruarist hakkab toimuma pisitasa hindade hiiliv tõus, mis peidetakse just “majanduse ja elu kallinemise“ sildi taha, kuid tegelikkuses ettevõtjad näevad võimalust seeläbi lihtsalt hindu ümardada selleks, et ikka kasumit suurendada. Umbes pool aastat pärast eurole üleminekut näeme, kuidas see meid kõiki on mõjutanud.

Kardan, et erasektoris võib toimuda samaaegselt (kui hinnad tõusevad) hoopis vastupidine tendents - palkade mõningane langus. Eestimaal on küllaldaselt neid firmajuhte, kes näevad, et euro tulek võimaldab töölisele öelda, et elu on kallimaks läinud ja enam pole võimalik niipalju maksta. Seega võibki tekkida olukord, kus ühelt poolt inimene saab vähem palka, kuid teiselt poolt hinnad ja teenused on läinud kallimaks.

Niiviisi käibki siis jätkuv tööinimese mõnitamine. Esmalt öeldi meile, et võtke julgesti laenu, elu on meil parem, kui kunagi varem. Nii panid välismaa pangad meile laenuikke peale. Seejärel tuli majanduslangus, sügavam kui mujal Euroopas. Siis öeldi, et olud on kehvad, peame palku vähendama. Varsti hakati eurost rääkima, et tulekul on ühisraha, mille nimel peame veelgi püksirihma koomale tõmbama. Saame euro kätte, kuid midagi ei muutu, sest elu on kuidagi „imekombel” taas kallimaks läinud. Ikka ei saa tööinimesele võrdväärset palka maksta. Selle asemel, et Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuda, tuli täna uudis, et oleme hoopis viie odavama rahva seas Euroopas. Ehk siis, meie palgad on Euroopa ühed madalaimad. Eestlane tähendab odavat tööjõudu. 20 aastaga pole midagi tegelikult muutunud. Oli ühisraha rubla, siis tuli oma kroon ja nüüd taas ühisraha euro. Eestlane on alati iseseisvalt mõelnud ja on tahtnud olla sõltumatu, mistõttu saan aru rahva eurokartusest. Hirm sattuda võõrvõimu alla on meil geenides, kuid tänu sellele oleme ka aastasadu ühtse rahvana ka püsima jäänud.

Sama hirm, mis valitseb Laekvere valla elanikes, on ka mu koduvallas. Mitmed inimesed Väike-Maarjas on tulnud minu juurde küsimusega: kellele on seda eurot vaja ning miks rahva käest ei küsita, kas me tahame eurot või mitte?

Mida ma peaksin neile väikemaarjalastele selle peale vastama? Eestis läbi viidud küsitluse järgi on 49,9 protsenti Eesti elanikest euro tuleku vastu ning ainult 39,5 protsenti toetab euro kasutusvõttu. Ehk teisisõnu, rahvas ei taha eurot. Inimeste arvamus Ansipi valitsust ei huvita, sest nemad teavad paremini, mida riik ja rahvas tegelikult tahab.

Üks on aga kindel, euro tulek on eelkõige kasulik just firmadele ja ettevõtetele, kelle toodang suundub Eestist välja. Üks väike inimene Eestis ei võida eurost suurt midagi, kui välja arvata ainult see, et edaspidi on lihtsam Euroopas reisida. Seda loomulikult eelduses, et minnakse riiki, kus euro on kasutusel ja eeldusel, et on ikka raha, et kuskile välismaale üldse sõita.

Lääne-Viru maavanem unistab vaikivast ajastust?

„Reformierakond on Eesti riik ja Eesti riik on Reformierakond” on tees, mis kumab läbi oravapartei poliitikute hiljutistest sõnavõttudest. Millegipärast on just viimasel ajal niivõrd palju kuulda sellest, kuidas erinevad reformierakondlasest riigi ja kohaliku tasandi poliitikud süüdistavad Eesti riigi vastases tegevuses ja meelsuses kõiki, kes julgevad kritiseerida Reformierakonda ja selle tegevust.

Mäletame, kuidas reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi ajas teisi Eesti Vabariigi kodanikke Eestist minema, kui neile ei meeldi Eesti riigi ehk Reformierakonna poliitika. Kas niimoodi käitub demokraatlikku riiki esindav minister?

Mind ei šokeerinud Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi hiljutine reaktsioon ühe maavalitsuse nõuniku tõde paljastavale arvamusloole, mille tulemusena ta kirjutise autori päevapealt lahti lasi. Lääne-Viru maavanema süüdistus oma alluvale kõlas: riigivastane tegevus. Nõunik julges nimelt avaldada alternatiivse seisukoha õiguskantsleri tegevusele. Pole vist mõtet siinkohal küsida, et kuhu jääb siis ühe demokraatliku riigikorra lahutamatu osa – sõnavabadus? Tundub, et Lääne-Viru maavanem on selle sõna tähenduse juba ammu unustanud. See ei ole tema erakonnas lubatud, mida väljendas ülihästi ka viimatitoimunud poliitteater Ühtne Eesti.

Niiviisi käitudes ei teegi Lääne-Viru maavanem enam saladust sellest, et ta unistab Pätsu-aegses vaikivast ajastust. Oli see meie esimene president, kes omal ajal isegi Riigikogu laiali saatis, kuna too ei mõelnud päris nii, nagu oleks pidanud.

Samas, ega siis orav (Vallbaum) saa lasta teisel küll kapis olevale oravale (õiguskantsler), kuid ikkagi oravale, liiga teha. Antud kontekstis oli tõde see, mis liiga tegi. Pealegi, õiguskantsler Indrek Tederil on ju suured teened Reformierakonna ees, sest just tänu tema osavusele ja kavalusele, istub Siim Kallas Brüsselis hea elu peal, mitte Tartu või mõnes muus vanglas kord kaduma läinud 10 miljoni dollari pärast.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma ei tööta Teie alluvuses, Lääne-Virumaa maavanem, sest selle kirjutise tõttu oleksin ju koheselt vallandatud. Aga õnneks on olukord teine ja Teie olete vaid maavanem.

Tuletan siinkohal maavanemale meelde, et kodanik jääb kodanikuks ka riigi või kohaliku omavalitsuse ametis. Ka kõik õigused ja kohustused jäävad alles. Nende hulgas ka üks inimõigustest, milleks on sõnavabadus. Vabadus omada oma arvamust. Reformierakonnas on opositsiooniline mõtlemine keelatud, aga lootus sureb viimasena. Kui sõnavabadust ei oleks, ei oleks ka demokraatlikku Eesti Vabariiki, millesse ma siiralt usun.

Kus on Eesti IT-agentuur?

Hiljuti tuli positiivne uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekomiagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset.

See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Mis on hea Lätile, on hea Eestile. Ja vastupidi.

Selles valguses on aga murettekitav, et viimasel ajal räägitakse üha vähem IT agentuuri loomisest Eestisse, millest meie riigijuhid samuti veel mõnda aega tagasi lootsid turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele.

Räägitakse nii, et probleem on selles, et argumendid, mida Ansipi valitsus pidas Eesti peamisteks tugevusteks (kübersõja kogemus Venemaaga), on osutunud Eesti suurimaks nõrkuseks.

Protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – meie kehvad Venemaa suhted kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Kui see nii on, siis on muidugi asja kurb pool see, et Eesti ei saa puht-poliitiliselt põhjustel hetkel realiseerida enda pea ainsat tegelik majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Oleks hea, kui selles küsimuses annaks valitsus nüüd omapoolseid vastuseid, milles ikkagi on asi ja miks protsess on justkui soikunud ning miks valitsus midagi ei tee, et olukorda parandada – kuni pole hilja.

Reformierakondlane Leemets tahtis kehtestada müügimaksu, turismimaksu ja võtta laenu

Peaminister Ansip üritab avalikkust eksiteele viia, öeldes, et Tallinnas toob müügimaksu kehtestamine kaasa üle-eestilise hinnatõusu. Täna kehtib müügimaks ka näiteks Harku vallas, kus on võimul Reformierakond ja IRL. Küsin selle peale vastu, kas Harku vallas kehtestatud müügimaks on toonud üle-eestilise hinnatõusu? Usun, et vastus on eitav. Seda imelikum on kuulda ka peaministri suust paanilisi avaldusi Tallinna müügimaksu teemal, mis on tehtud justkui eesmärgiga Eesti rahvast eksiteele viimiseks.

Tuletan meelde, et Tallinnas müügimaksu kehtestamine ei ole uus idee ega Keskerakonna leiutis. Sellega tuli välja 1997.aastal ametis olnud abilinnapea ja täna juba tipppoliitikuks saanud reformierakondlane Ants Leemets, kes plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu, kuid lisaks sellele ka veel turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen.

Toon mõned näited 1997.aasta Ants Leemetsa tegemiste kohta. Nimelt 28.06.1997.a Õhtulehes kirjutatakse, et Tallinna volikogu lubas linnavalitsusel võtta järgmise aasta rohkem kui kahe miljardi kroonise eelarve tarvis 240 miljonit krooni laenu ning volikogu andis põhimõttelise nõusoleku uue maksu kehtestamiseks. Reformerakondlane Ants Leemets kaitses omal ajal müügimaksu väga tuliselt, sest samal päeval teatas Ants Leemets ka Eesti Päevalehes kindlalt, et müügimaks tasub end kõigest hoolimata ära.

Jääb järjest enam mulje, et Reformierakond ütleb lahti nii oma ideedest kui inimestest kui need mingil hetkel ei sobi või ei käi olukorraga kokku. Seega täna teatab Reformierakond, et müügimaks on ebaõiglane ja Ants Leemetsa ideed surutakse mätta alla peitu. Mulle meenub, et Reformierakond kunagi öelnud lahti nii ka Riigikogu liikmest Igor Gräzinist kui Tallinna Linnavolikogu liikmest Mati Elistest.

Euroopa Liiduga ühinemise eel ei tahtnud reformlased tunnistada oma parteikaaslaseks Igor Gräzinit, kuna see julges öelda „EI“ Euroopa Liidule. Ning samalaadne juhtum toimus ka mõni aasta tagasi reformierakondlasega Mati Elistega, kes pakkus Tallinna Linnavolikogu liikmena välja idee, et tuleks luua Tallinna Televisioon.

Kuigi 1997.aastal ei olnud Reformierakond võimul, ei muuda see fakti, et tänane reformierakondlane Ants Leemets soovis toona kehtestada pealinnas lisaks müügimaksule ka turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Ka tänane Reformierakonna esimees Andrus Ansip kuulus kunagi komparteisse, kuid täna me räägime temast ikkagi kui reformierakondlasest, mitte aga kommunistist. Reformierakond peaks oma inimesi ja nende ideid rohkem tunnustama, mitte neid pidevalt kõrvale heitma.

Palju õnne, Edgar!

Tänase sissekande pühendan ühele väga ainulaadsele juubilarile - Edgar Savisaarele, Keskerakonna esimehele, kes on ääretult originaalne ja geniaalne isiksus, andekas õpetaja ning vaieldamatult Eesti poliitika elav legend.

Edgarit seostatakse ninasarvikuga, kuna tal pidavat sama paks nahk olema. Tegelikult usun, et tema nahk on paksem veelgi, kuna teistmoodi ei ole võimalik Eesti karmis poliitikas ja pidevate meediarünnakute all nii kaua vastu pidada.

Edgari fenomen peitub kahe üliolulise elemendi unikaalses sulamis. Ühelt poolt on Edgar kui teadlane, kellele pakub naudingut lahti mõtestada ja leida lahendusi Eesti elu kitsaskohtadele, teiselt poolt on tema puhul tegu poliitgeeniusega, kes sööb, joob, hingab ja elab poliitikat. Poliitika on end juba tema geenidesse kirjutanud.

Edgari kolleegina olen saanud kinnitust tõsiasjale, et tema jaoks läheb eelkõige korda tavaline eesti inimene, kes elab maal või linnas ja kes peab oma igapäeva muredega toime tulema: pangalaenu tasuma, pere pisematele riided selga muretsema, toidu lauale saama; ühesõnaga, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Pole siis ime, et sellepärast on ka Keskerakonnale väga tähtis koolitoidu allesjäämine ja peretoetuste taastamine.

Vanemaid inimesi tuleb austada ja neist igati lugu pidada ning riigil tuleb tagada neile elamisväärne pension. Seda mõtet Edgar Savisaar endas alati kandnud ja õpetab seda ka oma noorematele kolleegidele. Mul on siiralt hea meel, et sünnipäevalapse eestvedamisel aastatel 2005-2007 tõusis keskmine vanaduspension ligi 1100 krooni võrra ehk tervelt 44 protsenti. Mõelgem, kuidas meie vanaemad, vanavanemad ja vanavanavanemad peaksid tänastes tingimustes hakkama saama, kui seda hüppelist tõusu ei oleks tehtud. Oleme sulle selle eest tänulikud!

Usun, et kui Edgarist poleks saanud poliitikut, saanuks temast väljapaistev professor mõnes Eesti või välismaa ülikoolis või hoopis kuulus lavastaja. Saatusel olid Edgariga aga hoopis teistsugused plaanid. Eesti vajas liidrit, kes suudaks kütkestada ja käivitada inimmassid, mis kõik päädis Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal. Samas, kõik need ametid on kenasti realiseerunud ka tema poliitikakarjääris – õpetaja ja lavastaja. Selliseid massiüritusi, nagu lavastab Edgar Savisaar, ei suuda mitte keegi teine Eestis. Samuti on tema käe alt tulnud  väga palju tarmukaid ja südikaid kesknoori Eesti poliitikasse, keda võib täna nimetada julgelt juba Savisaare koolkonnaks.

Edgar Savisaar ja riigimees on sünonüümid. Ta muretseb Eesti riigi ja selle tuleviku pärast. Edgari poliitikukarjäär sai alguse kindlast eesmärgist tõsta eesti rahva heaolu. See eesmärk on püsinud muutumatuna tänaseni. See eesmärk defineeribki Edgar Savisaare kui poliitiku ja kui isiksuse olemuse.

Tänane juubilar on vankumatult seisnud selle vastu, et paremerakonnad ei müüks Eestit maha. Ta on seisnud elektrijaamade, raudtee, Eesti Energia, Eesti Telekomi ja teiste riigiettevõtete erastamise ja mahaparselamise vastu, kuna on tema kindel seisukoht, et Eesti riigile strateegiliselt olulised ettevõtted jääksid Eesti riigile ja eesti rahvale. Laari lolluse tõttu mahamüüdud Eesti Raudtee jõudis Edgar eesti rahvale tagasi osta, ent siis vahetus võim ja riigipirukat asus nosima kurikuulus IRL.

Maailmas on vaid üks Eesti. Maailmas on vaid üks riik, kus meie emakeel on riigikeel. Seetõttu on meie igaühe kohus ja au hoida kallist kodumaad. Oleks vaid rohkem edgareid Eestis, kes Eestit väärtustaksid, tema olemust ja olemust mõistaksid, kodumaa nimel võitleksid...

(Foto: Google)

Kallis Edgar, soovin Sulle siiralt ja südamest palju õnne sünnipäevaks ning palju jõudu ja jaksu! Nagu Eesti vajas Sind pöördelisel ajal 20 aastat tagasi, vajab ta Sind ka tänasel pöördelisel ajal rohkem kui kunagi varem. Eesti on tarvis tagasi suunata sellele teele, kust teda on kõik need aastad üritatud kõrvale juhtida – õitseva Eesti teele!