Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

13. augustil juhtus minu heal kolleegil ja erakonnakaaslasel Jaanus Riibel kummaline lugu Eesti Päevalehega. Tema arvamuslugu eemaldati Eesti Päevalehe Online'ist, kuna „ülevalt“ tuli käsk see maha võtta - arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest. Kas tõesti on Eestis algamas taas vaikiv ajastu ning edaspidi lubatakse kirjutada ainult sellest, mis valitsevatele võimuparteidele (Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule) sobib?

Avaldan Jaanus Riibe arvamusloo enda ajaveebis, et Eestis sõnavabadust suurendada ning lubada seeläbi lugejatel otsustada, kas oli ikka õige Jaanus Riibe arvamuslugu eemaldada?

Täpsem selgitus koos tõendusmaterjalidega Jaanus Riibelt on siin:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu -

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?