Triigi postkontor oli alles algus...

Parem varblane peos, kui tuvi katusel...

Selle aasta kevadel said Triigi küla elanikud ajalehe Virumaa Teataja vahenduse teada, et alates 1. juulist suletakse koduküla postkontor. Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenus meie külas ei halveneks. Ei ole mingi saladus, et postkontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuse osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet, ehk siis omab märksa laiemat tähendust Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljetakse niisama. Ühesõnaga, sotsialiseerutakse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest: kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga, ei suutnud me tagada traditsioonilisel kujul Triigi küla postkontorit ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kahjuks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõisa jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks. Nähes, et postkontor ikka suletakse, nägime alternatiivi fransiisis. Ehk teisisõnu tuli meile kohalik poodnik vastu ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis. Täna on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikud osta ja tellida ajakirjandust. Usun, et fransiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik kui et meile ei oleks siia midagi jäänud, nagu esialgselt olevat Eesti Postil kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus, kui selline õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda. Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikkagi nii moraalne kui materiaalne kahju. Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kelle jaoks oli see kui üks koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised. Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene. Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool nii raske tööd leida ja seda eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50ndates eluaastates ning on andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile. Mul on küsimus, kuhu peaks selline inimene täna maal tööle minema, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ja sedasama ametit (nendest 20 aastat teeninud otseselt meie oma praegust Eesti riiki)?

Erinevad maailmavaated

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et kui töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, siis tollane minister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades. Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud – nii sotsiaal- kui regionaalpoliitilises mõttes on külapostkontorite alleshoidmine kriitilise tähtsusega. Meie jaoks, nagu ka Vabariigi Valitsuse jaoks peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erinevate maailmavaadetega, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Edgar Savisaar juhib Keskerakonda, mille maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt. Eesti Posti reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen ja tema erakonnakaaslane valitsusjuht Andrrus Ansip jagavad paraku aga maailmavaadet, kus riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn. „õhukese riigi” põhimõttest, tänu millele me sellises katastroofiliselt täbaras olukorras oma riigiga olemegi. Nii et, kuna Vabariigi Valitsusel niikuinii ei ole raha, ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Vaikus enne tormi...

Nädalapäevad tagasi teatas Eesti Post, et kavatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest. Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi. Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda. Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, kuna siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt, Eesti Postilt. Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja neid postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus...

(Artikkel " Triigi postkontor oli alles algus..." ilmus 29.07.2009 Virumaa Teatajas)

Kas tõesti peab päästetöötaja oma pere ära toitma 6000 krooniga?

Tänaseks on Vabariigi Valitsus teinud otsuse, millega vähendati päästetöötajate palku. Sellest hoolimata on neil endiselt „kärpekirves pea kohal“ ja mõne kuu pärast võidakse päästetöötajaid ikkagi koondada.

Tegelikkuses elasid päästjad juba esimese kärpekirve üle aasta algusest st neil ei lubatud teha enam ületunde ja nõutust rohkema (foto: T. Huik/Postimees) töö eest tulemustasu ei makstud.Selline otsus sundis lisatööd otsima, et peret ära toita.

Mõni aeg hiljem tuli toonane siseminister Jüri Pihl välja ideega , et muuta 24- tunnid vahetused 12 tunnisteks. Eelkõige põhjendusega, et muidu teevad päästjad lisatööd vabadel päevadel ning seetõttu on põhitööd tehes väsinud. Teoreetiliselt on see jutt võib-olla usutav, kuid praktikas see midagi ei muutnud. Päästetöötajad teevad endiselt lisatööd ning oht, et päästjad tulevad tööle väsinumalt kui enne, on pigem suurenenud kui vähenenud. Ainult selle vahega, et lisatöö ees lisatasu nad enam ei saa.

Praegune Isamaa ja Res Publica Liidust tulnud siseminister Marko Pomerants (piinlik tunnistada, et selline inimene pärit minu kodu maakonnast :( ) isegi ei kaalunud 24 tunniste vahetuste taastamist, vaid selle asemel vähendas palku 8%. Huvitav, kas Pomerants ise ka teab, et üks päästetöötaja peab oma peret ülal pidama umbes 6000 krooniga? Tuletan siinkohal meelde, et tegemist inimestega, kes aitavad rahvast sh toovad põlevatest majadest inimesi välja ja kustutavad tulekahjusid.

Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja valla komando üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, lisaks on veel juttu 5 päästetöötaja koondamisest. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Jah, Väike-Maarja vallas on kaks komandot: Väike-Maarja ja Simuna, kuid me olemegi suur vald ja praegused komandod asuvad n-ö valla äärtes. See tähendab, et kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, siis vahemaad läheksid ülimalt suurteks. Toon näite: Väike-Maarja vallas valmis eelmise aasta teisel poolel uus Ebavere spordikompleks ning mõni nädal tagasi süüdati see põlema. Kui Väike-Maarja komandot ei oleks olnud, siis oleks Simunast kohale jõudnud komando ajaks see puidust hoone olnud lausleekides. Tänu Väike-Maarja komandole oli tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi ei olnud.

Lp. Marko Pomerants, kes te saite mõni aeg tagasi siseministriks. Tundub, et Lääne-Virumaal olete te kursis ainult Rakvere linna probleemidega. Külastage ka maakohti ning vaadake ringi enne kui teete mõne otsuse. Mulle jääb mulje, et olete sama eemaldunud rahva probleemidest nagu peaminister Ansip. See, kuidas tänane Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt juhitav valitus kärpepoliitikat teostab, ei ole küll õige asi. Jätke päästetöötajate ja politseinike palgad alles– Eesti rahvas vajab kaitset!