esmaspäev, 6. august 2012

Rahva tahe on Tallinnas seaduseks

Tallinna Linnavolikogu liige Jaak Juske ajab jälle kõik asjad segamini väites, et ilma volikogu otsuseta on asutud viima ellu tasuta ühistranspordi ideed. Tuletagem siis sotsist linnavolinikule meelde, et selle aasta kevadel toimus Tallinnas küsitlus, mille tulemusena tervelt 75% vastanutest soovis tasuta ühistransporti ja andis sellega ka ühtlaselt mandaadi Tallinna Linnavalitsusele asjade toimetamiseks.

Tallinna linnavõimul on heaks tavaks eelkõige oma elanikke kuulata. Isegi kui ühele volinikule nimega Jaak Juske linnarahva mõistetavalt ülekaaluka poolehoiu võitnud tasuta ühistranspordi idee ei meeldi, siis keskerakondlik linnavalitsus toimetab rahva tahte kohaselt ikkagi edasi.

Selle aasta sügisel vaadatakse linnavolikogus üle ka Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord, nii et Juske väited nagu täitevvõim tegutseks ilma seadusandliku võimu volitusteta, on täiesti valed.

Usun, et enamus Tallinna linnavolinikest toetab rahva tahet ja alates järgmisest aastast hakkab Tallinnas olema tasuta ühistransport.

kolmapäev, 2. mai 2012

Keskerakond on kindlalt gümnaasiumide sulgemise vastu!

Eesti on väike riik võrreldes paljude teiste riikidega maailmas. Kui tahame maailmas positiivselt ja innovaatiliselt silma paista, siis see tähendab seda, et peame panustama (noorte) inimeste harimisse. Pealegi, haritud rahvas on meie riigi edu pant ja püsimajäämise ainus garant.

Noore inimesena on mul valus kuulata erinevate IRL-laste haridusministrite nii Tõnis Lukase kui Jaak Aaviksoo suust, et Eesti riigil ei jätku tahet enam raha leida noorsoo harimisse. Kuidas siis teisiti saab seletada seda, et ikka ja jälle räägitakse maagümnaasiumite ja väiksemate linnagümnaasiumite sulgemistest.

Eesti haridustase on veel väga hea. Oleme erinevate uuringute näitajate kohaselt Euroopas esikümnes. Lähim riik, mis meid edastab ja on näitajate poolest esimesel kohal on – Soome, kuid palju väga tuntud ja meist suuremad riigid jäävad meie selja taha. Seega, tekib küsimus, miks Vabariigi Valitsus tahab reformida niigi head haridust, kuid samas tõeliselt pakiliste probleemidega ja puudulike valdkondadega, nagu näiteks sotsiaalvaldkonna erinevad toetused, mis on ajale juba ammu jalgu jäänud, ei taheta tegeleda.

Üldse, Aaviksoo haridusreform rohkem tekitab sotsiaalseid probleeme ühiskonnas kui suudab neid lahendada. Haridusekvaliteedi tõstmisest rääkimata. Neljast kolme gümnaasiumi sulgemisega vähendab Aaviksoo väga paljude noorte edasiste õpingute võimalusi, sest puudub lahendus, kuidas lapsed hakkavad oma külast või alevikust kooli ja pärast koju saama. Lisaks puuduvad õpilaskodud ja õppetoetused. Ehk teisisõnu, kui Lääne-Virumaal elab tütarlaps Mari metsakülas, kelle peres pole autot ja lähima gümnaasiumini saab olema 40 kilomeetrit, siis tekib tõsine oht, kas Maril on üldse võimalik gümnaasiumiastmesse õppima minna pärast põhikooli lõpetamist.

Väikesed koolid suudavad samamoodi, nagu ka suured koolid, anda nii kvaliteetset haridust, et gümnasistid lõpetavad kulla või hõbedaga. Minu enda koduvalla Väike-Maarja Gümnaasiumis lõpetab peaaegu igal aastal mõni abiturent medaliga, tehes sellega silmad ette paljudele suurtele linnakoolidele.

Kahjuks, ei ole ma kuulnud seni ainsatki mõistlikku argumentatsiooni, miks väiksemad gümnaasiumid tuleks kinni panna. Haridusminister Aaviksoo kõneleb Riigikogu infotunnis üha sellest, et raha tuleb kokku hoida. Eesti tulevik ja noored on aga koht, kus ei tohi ja ei saa raha kokku hoida! Riik, mis sunnib oma noori koolitee põhikooli astmes katkestama, ei ole enam jätkusuutlik, vaid ennasthävitav.

Meie rahvas on liiga väike selleks, et lubada endale rumalust. Peame olema targad ja haritud. Igal noorel olgu kindel amet ja elukutse, et elus hakkama saada, olgu selleks siis pagar, kondiiter, remondilukksepp, teadlane, kosmeetik, professor, õpetaja, koorijuht, näitleja või kosmeetik.

Kui täna võtab Vabariigi Valitsus eesotsas peaminister Ansipiga vastu otsuse, et neljast iga kolmas gümnaasium suletakse, on sellel Eestile väga pikaajaline ja selgelt negatiivne mõju, mille tagajärjel tekib Eesti ühiskonnas juurde rohkem noori inimesi, keda võime iseloomustada, kui põhikoolitasemelise analüüsivõimega. Sellised noored on aga kergemini manipuleeritavad ja vastuvõtlikumad ka kõige halva suhtes.

Heausklikult loodan, et see ei ole tänaste valitsusparteide eesmärk, kus vähem asjadesse süüvivaid inimesi on kergem mõjutada massimeediaga ja valimislubadustega, et panna noori inimesi rohkem Reformierakonna ja IRLi poolt hääletama. Selline tige ja ennasthävitav haridusreform viib Eesti riigi pikemas plaanis hukule, sest tulevik on vaid kõrge haridustasemega riikide ja rahvaste päralt.

Keskerakondlasena olen ma veendunud, nagu mu erakondki – noorte pealt on kuritegu kokku hoida, sest meie noored on meie riigi tulevik. Keskerakond on olnud ja on jätkuvalt Aaviksoo gümnaasiumireformi vastu, mille eesmärgiks on vaid koolide sulgemine ja raha kokkuhoidmine selleks, et see raha „meist vaesemale“ Kreekale ära kinkida. Kuidas muidu seletada olukorda, kus õpetajate 20%-liseks palgatõusuks raha ei leita, ent 2000-euroste pensionitega kreeklasi toetada suudetakse küll ja küll. Küsin, kes veel peaks eestlaste harimisega tegelema, kui mitte meie oma Eesti riik ise?


Käesolev arvamuslugu ilmus 2. mail 2012.a Virumaa Teatajas

reede, 27. aprill 2012

Vähem lahmimist, rohkem argumente, härra Tohvri!

Kui Erik Tohvri kirjutas 20. aprillil ilmunud Postimehe lugejakirjas sellest, kuidas kurjus hävitab Eesti riikluse, siis osaliselt olen ma sellega isegi nõus. Peaminister Ansip kurjuslik nahaalsus on nii suureks kasvanud, et ta leiab oma mäe peal istudes, et valitsusjuht võibki kõigile näkku sülitada kui vaid tahab, nagu ta käitus ACTA toetajate, üliõpilaste, õpetajate, päästeametnike ja omavalitsuste puhul.

Suheldes erinevates Eestimaa paigus elavate maainimestega, siis selgub, et enamus nendest inimestest tahaksid saada hüvede osaks, mida Tallinna linnapea Edgar Savisaar pealinna elanikele pakub. Olgu selleks siis suurim pensionilisa Eestis, järgmise aasta jaanuarist kehtima hakkav tasuta ühistransport või munitsipaalkorterid inimestele, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Tallinna linnavalitsus proovib alati arvestada oma rahva soovidega, küsides neilt ka arvamust, kasvõi referendumi teel. Mina mitte-tallinlasena küll ei mäleta, millal peaminister Ansip on eesti rahva arvamust küsinud? Pigem vastupidi – Ansip lubas, et euro tulekuga hinnad ei tõuse, aga tegelikkuses on need lausa kordades lakke hüpanud.

2009. aastal kärpis Ansipi juhitav valitsus riigi eelarvet just kohalike omavalitsuste arvelt. Tallinnalt kooriti ainuüksi selle kärpe tulemusena miljoneid kroone linnaeelarvest. On imekspandav, kuidas on Tallinn sellise pideva tagakiusamise tingimustes ikkagi suutnud suurepäraselt toimiva kohaliku omavalitsusena püsima jääda. Siinkohal soovitan siiralt kirjanik Tohvrile külastada mõnda Lõuna-Eestis või Ida-Virumaal olevat omavalitsust ning tutvuda nende olukorraga. Kui Tallinn tuleb veel oma rahaasjadega toime, siis enamus omavalitsusi Eestimaal elavad nii kiduralt, et tulevad vaevu ots-otsaga kokku ning seetõttu pole lootuski, et külades olevad teed lähiaastatel üldse sõidetavaks saaksid.

Mis nüüd puudutab Tallinna linna juhtimisse ja et tänavavalgust on vähendatud, siis valgustuse enda arvelt poole keegi raha ära võtnud. Planeeritud summa eest saab vähem elektrit osta, kuna viimase kolme aastaga on elektrihind tõusnud pea 40% ning see tõuseb elektrituru avanedes ilmselt veel vähemalt 20%, kui mitte rohkem. Tänavalampe kustutatakse ikkagi võimaluste ja mõistuse piires. Teistest linnades ja valdades lülitatakse ööseks valgustus üldse välja. Sageli vähendatakse põlevate valgustite arvu aasta ringi. Pealinn seda endale lubada ei saa. Valgustatuks jäävad ülekäigurajad, elamurajoonid, ristmikud jne.

Samas on küüniline ja silmakirjalik väita, et lampide kustutamine mõjub inimeste turvalisusele, kui samal ajal vähendatakse IRLlasest siseministri Vaheri haldusalas politseipatrulle ja nende kütuselimiite ning suletakse päästekomandosid, millel on otsene mõju inimeste turvatunde vähenemisele.

Olen märganud, et Tallinna TV mõttetusest räägivad inimesed, kes pole peaaegu üldse seda telekanalit vaadanud. Võib-olla peaks kirjanikuhärra aja maha võtma ja end asjadega enne kurssi viima, sest varem olen lugenud Tohvri sulest ikka sisukaid ja analüüsivaid artikleid, mitte hüsteeriliselt lahmivaid lugejakirju. Demokraatia üks alustalasid ongi mõtete paljusus ja selle väljendamise võimalus. Kahjuks puudub Eesti meediaruumis paljudel inimestel kaasarääkimise võimalus, eelkõige puudutab see Tallinna linnateemasid. Samuti räägib Tallinna TV teemadel, millel peavoolumeedia Eestis keeldub peatumast. Seetõttu ongi igati loomulik, et loodi oma televisioon, kus saaks Tallinna inimestele edastada teavet linnaasjadest. Muide, kui Tallinn tahab olla euroopalik ja intelligentne kogukond, siis ta peabki astuma samme digitaalajastusse nagu on seda teinud ka meie naaberpealinnad Helsingi, Kopenhaagen ja Stockholm.

Kõige rohkem hämmastas mind aga see, et väärikas eas kirjanik vist ei mõista, et Eesti riigi narkomaanidega peab tegeleb Eesti riik eesotsas sotsiaalministeeriumiga, mitte Tallinna linn. Kuuldes aga, kuidas iga päev üks Eesti inimene HIVi nakatub ja oleme selle näitajaga Euroopa peaaegu viie esimese seas, siis tuleb paraku tõdeda, et selle probleemi lahendamine ei ole reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkurile oluline.

(Lühendatud versioon tänases Postimehes)

kolmapäev, 25. aprill 2012

Mis eristab keskerakondlasest ja reformierakondlasest ralliperesid?


Songisepp ning Pentus ja Asmer

Lugesin äsja ühest kohtuotsusest, mis langetati Tallinna Transpordiameti ühele endisele ülemusele Mati Songisepale, kes mingite firmade abil hankis raha oma pojale selleks, et see saaks harrastada kardisõitu. Kohtuotsuses nimetatakse toimunut pistise võtmiseks. Mina ei tea, kas tegu oli tõesti pistisega või hoopis noore sportlase sponsoreerimisega. Samas tuli mulle meelde üks teine analoogiline juhtum.

Seitse aastat tagasi, 2005. aasta märtsikuus kirjutas Pealinn ja seejärel ka Kesknädal ühest juhtumist, kus Reformierakonna piirkonnajuht ja Tallinna Kesklinna vanem Keit Pentus lobistas linnavalitsust, et „Juhkentali krundid müüa tingimata koos KC Grupi maaga, mis kindlustaks „investorile" linna arvel 17 miljonit krooni vaheltkasu. Põhjus, miks Kesklinna vanem võitles nii hoogsalt KC Grupi huvide eest, oli perekondlik: Keiti vend Sten Pentus on vormelisõitja, kelle ametlikuks sponsoriks on AS KC Grupp. Selle firma omaniku Margus Reinsalu tütre Kristeli elukaaslaseks oli aga Sten Pentus...

Sten on oma õe eeskujul kätt proovinud ka poliitikas ning 2002. aasta valimistel tõi ta Mustamäel Reformierakonnale 58 häält“. (Kesknädal 9.märts 2005)

Mind hakkas huvitama, kas Pentust on selle korruptiivse tehingu eest kuidagi karistatud? Aga võta näpust – ei prokuratuur ega politsei pole soovinud seda asja arutadagi. Kuigi Pentuse 17 miljonit on kindlasti oluliselt suurem summa võrreldes Songisepale ette heidetud kardiskandaaliga.

Nii nagu pole mingit probleemi ka Reformierakonna kauaaegse poliitiku Toivo Asmeri poja Marko Asmeri spondeerimisega. Kuigi Eesti Ekspress on kirjutanud, kuidas Asmer on oma mõjujõudu kasutades rääkinud raha välja riigifirmadest ning teinud poja spordikire rahastamiseks koostööd ka all-ilmaga.

On selge, et vormelisõit maksabki kardihobist rohkem ja raha leidmine on mõlemal puhul erakordselt keeruline. Jääb aga täiesti arusaamatuks, miks Keskerakonna lihtliikme puhul kvalifitseerub firmadelt toetuse saamine pistiseks, mille eest karistatakse vanglaga, Reformierakonna juhtivtegelaste puhul piirdub asi aga vaid mõne lehelooga ning rallisõitjatele poegadele-vendadele rahaleidjad jätkavad rahumeeli ministriametites.

neljapäev, 26. jaanuar 2012

Miks Mikser pahandab Savisaarega?

Sven Mikseri üleeilne avaldus tundus niivõrd sulepeast välja imetud, et pani kohe mõtlema. Millest muidu suhteliselt tasakaaluka Mikseri selline enesest väljaminek? Arvan, et põhjuseks on Jaak Alliku enne seda ilmunud mõtteavaldus, kus sotsiaaldemokraat esineb keskerakondlaste, sealhulgas ka Savisaare suhtes positiivselt ja sõbralikult. Muidugi ei saa Mikseri sõbrad „valgete jõudude ridadest“ seda talle lubada. Ansip ja Laar võivad kohe küsida: mis Pihli vigurid need sotsidel jälle on päevavalgele tulnud? Nüüd oligi Mikseril vaja kiiresti näidata, et nemad on ikka tublid parempoolsete sõbrad edasi ja mingi Alliku veidrus tuleb lihtsalt ära unustada.

Räägitakse ka teisest põhjusest miks Sven Mikser eile nii ägeda avalduse tegi. Keskerakonna siseopositsiooni käsi ei käi kõige paremini, nad vajasid tuge ja nüüd sirutas Mikser neile sõbrakäe. Selleks, et Laanet saaks öelda – vaadake kuidas meid kõik toetavad ja toetaksid veel kõvemini kui seda Savisaart ees ei oleks.

Kui kaua Keskerakond talub sisemist õõnestustööd, millele Mikser ja Co omalt poolt hoogu juurde annavad, sellele peab partei ise vastuse leidma.