Savisaare tagasivalimine tõstis kohe Keskerakonna reitingut

Minu hinnangul tõusis Keskerakonna reiting septembris tänu Edgar Savisaare tagasivalimisele erakonna esimeheks, mis taastas erakonna valijates usu senise kindla kursi jätkumisse.

Valija ootab Keskerakonnalt eelkõige kindlust ja stabiilsust. Ei saa välistada, et erinevad rünnakud meedias nii erakonna kui ka selle esimehe aadressil nii omade kui ka vastaste poolt ei mõjunud erakonna reitingule hästi, kuna suurendas ebaselgust, millist kurssi jätkatakse. Ja oodatud selgus saabus augusti lõpus erakonna kongressil, kus keskerakondlased otsustasid arvestatava häälteenamusega senise esimehe tagasi valida, misjärel valijate usaldus meie erakonna suhtes kasvas.

TNS Emor küsitles uuringu jaoks 31. augustist kuni 21. septembrini 826 valimisealist kodanikku personaalintervjuude kaudu nende kodudes. Septembris toetas Reformierakond 31, Keskerakonda 24, SDEd 22 ja IRLi 16 protsenti. Augustis toetas Reformierakonda 29, SDEd 24, Keskerakonda 21 ja IRLi 18 protsenti.

Haridusminister peaks teadma, et õpetajate palk on ikka riigi asi!

Viimastel nädalatel on taas teemaks kerkinud Eesti õpetajate palk. Kuigi Ansip ja Aaviksoo on ironiseerinud palga tõstmise võimalikkuse üle, väärivad õpetajad tunnustamist, et julgesid selle probleemi üles võtta. Usun, et peale minu mäletavad ka teised, kuidas Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) tipp-poliitikud enne Riigikogu valimisi lubasid õpetajatel palka tõsta. Kas tõesti on need lubadused juba nii ruttu unustatud?

Haridusminister Aaviksoo irvitab õpetajate üle

Kummastav on lugeda, et IRLi kuuluv haridus- ja teadusminister (pildil) saadab õpetajad palgatõusu küsimusega vabariigi valitsuse kärpetalgute tõttu niigi puudust kannatavatesse linna- ja vallavalitsustesse. Siinkohal on kaks võimalust, kas minister teeb haiget nalja või on ta lihtsalt rumal, kuna ei tea, et õpetajate palga maksmine oli ja on riigi asi, selleks on riigieelarves oma kindel rida. Omavalitsuste roll on teatavasti ju lahendada koolimajade administratiiv- ja haldusprobleeme, remontida maju ja hoida töös huviringid. Riigi ja omavalitsuse rollil on selge vahe, mis on kirjas ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mida Aaviksoo vast ikka lugenud on. Tänu Aaviksoo ja teiste ministrite otsustele jättis 2009. aastal riigipoolne tulumaksuosa kärbe Eestimaa kohalike omavalitsuste eelarvetesse sadade miljonite kroonide suuruse augu, mille korvamist riigi poolt pole loota ei tuleval aastal ega järgmistel, sest Ansipi valitsuse eelarvestrateegia aastani 2015 seda ette ei näe. Lisaraha poleks valdadel või linnadel ka parima tahtmise juures kuskilt võtta. Tänu vabariigi valitsuse poliitikale kogu otsustamine ja võim Toompeale koondada, ongi kõik vaid valitsuserakondade otsustada. Seetõttu on õpetajatel palgatõusu osas näpuga näidata vaid Ansipi ja Aaviksoo poole.

Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas Ansipi valitsus tahab oma kohustust täita ja õpetajate palgaprobleemile lahendust leida või mitte? Mäletame ju kõik IRLi heldeid valimislubadusi seoses haridusega. Tänane olukord kinnitab meile kahjuks aga seda, et kaunis valimiseelne lubadus heale õpetajale väärilist palka maksta on lihtsalt näkku irvitamine. Olen nõus Haridustöötajate liidu juhatuse esimehe Sven Rondikuga, kelle sõnul on küsimus selles, kas meil on olemas riiklik hariduspoliitika või räägime erakondlikust või paikkondlikust hariduspoliitikast. Rondik ütleb, et kui Eesti riigil on oma hariduspoliitika, peavad nii ühtsed kutsestandardid kui ka ühtne palgasüsteem kehtima üle riigi ja sellisel juhul pole kuigi ilus oma kohustused kolmanda kaela lükata.

Miljard ERRi uue maja ehituseks tuleks hoopis õpetajatele anda

Üldse võiksid eestlased oma õiguste eest senisest enam ja jõulisemalt seista. Ainuke asi, mis kuidagigi tänast ülbete ja kõrkide valitsust kõigutab, on demonstrandid tänaval, sest see mõjub valitsuse mainele halvasti, aga mitte siin Eestis, vaid ikka välismaailma silmis. Vastasel korral istuvadki riigiisad rahvale pähe oma lausdemagoogiaga stiilis, et raha ei ole ning seda pole kuskilt võtta. Nii nagu maailmas, ei ole ka Eestis raha kuhugi kadunud – küsimus on ikka valikutes ja prioriteetides, kas tõsta õpetajatel palka või anda raha näiteks Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) 13 uhiuue maasturauto ostmiseks, mis alles hiljaaegu selgus. Kavandatakse ka ERRi uue peahoone ehitust, mis läheks maksma miljard krooni. Tallinna kesklinnas asetsev Vabadussõja sammas läks hinnanguliselt 150 – 200 miljonit krooni maksma ja ikkagi ei ole seda korda saanud. See kolossaalne summa oleks kenasti õpetajate palgatõusuks võinud kuluda.

Paneb mõtlema, et kui kaitseminister Aaviksoo ei saanud ühe eesti rahva jaoks olulise monumendi püstitamisega hakkama, kas me võime siis eeldada edasiminekuid haridusvaldkonnas, kus Aaviksoo täna ministriportfelli hoiab?

Noore inimesena pean oluliseks, et tänane vabariigi valitsus tähtsustaks haridust. Minu seisukoht on ühene: üks koht, kus riik kokku ei tohi hoida, on meie tuleviku ehk laste pealt. Eesti riigijuhtidel oleks aeg võtta eeskuju põhjanaabrilt Soomelt, kes tänu suurtele haridusinvesteeringutele on kõikvõimalikes uuringutes positiivses võtmes esirinnas. Teada ju on, et Põhjamaade jõukus ja edumeelsus suurelt osalt just hästirahastatud haridusel põhinebki.

Käesolev artikkel ilmus 20.09.2011 Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/569582/siret-kotka-opetajate-palk-on-ikka-riigi-asi/

Eesti Energia koorib miljardikasumeid oma eesti rahvalt

Elektrihind üha kerkib ja kerkib. Iga natukese aja tagant leiab Eesti Energia taaskord mõne põhjenduse, miks elekter peab jällegi kallinema. Ja nii on Eesti inimesed sunnitud niigi tühje taskuid veelgi tühjendama.

IRL ja Reformierakond saaksid vabalt elektrihinnatõusu peatada

Samal ajal kuuleme, kuidas Eesti Energia teenib üüratuid kasumeid. Näiteks eelmisel aastal teenis see ettevõtte 119 miljonit eurot ehk ligi 2 miljardit krooni puhaskasumit. Samal ajal kuuleme meedias, kuidas Eesti Energia juht Sandor Liive (foto: Peeter Langovits) töötasu aastas on 2,5 miljoni krooni ning äsja liisis Eesti Energia talle ka uue luksusauto, mille eest makstakse 1000 eurot ehk ca 16 000 krooni kuus. Enamik eestimaalasi ei suuda endale uneski ette kujutada sellist palka, sellist ametiautot ja selliseid luksusi, mida Eesti Energia juhatuse esimees eesti rahva arvelt endale muretult kokku ahnitseb.

Eesti Energia on riigiettevõte ja kuulub täielikult Eesti riigile, aga Eesti riik see oleme me ju kõik, mis tähendab, et Eesti Energia aktsionärideks on iga Eestimaa kodanik, mistõttu peaks Eesti Energia teenima igaüht meist, ehk siis Eesti rahvast. Tänane Eesti Energia ja selle juhtkond on justkui kamp vereimejaid, kes omaenda rahvast lüpsavad. Kurb on aga see, et osa eesti rahvast on ise sellise olukorra meile valinud. Asi on selles, et Eesti Energia nõukogu liikmed, kes seisavad ettevõtte juhatusest kõrgemal ja kelle hääl on ülim, määravad ära IRL ja Reformierakond, kes moodustavad täna vabariigi valitsuse. Seega, need inimesed, kes valisid IRLi ja Reformierakonna, küsige oma valitsuselt, miks te lasete Eesti Energial meid röövida?

Keskerakond on ainus, kes elektrihinnatõusu vastu võitleb

Sel ajal, kui „juhtiv opositsioonierakond“, sotsiaaldemokraadid, õndsalt magasid või kuskil mujal soojal maal puhkasid, korraldas Keskerakonna Noortekogu 4. augustil elektrihinna tõusu vastase meeleavalduse Eesti Energia peakontori ees Tallinnas. Lisaks kesknoortele olid kohal ka paljud keskerakondlased, Keskerakonna Riigikogu liikmed ja Lilleküla selts ning toetust avaldas ka transpordiettevõtete ametiühing Osalesin ka ise. Mind ei üllatanud, et Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive oli väidetavalt Eestist ära sõitnud parajasti just selleks ajaks ning isegi telefoni lülitas ta välja, et küsimustele ei peaks vastama. Küll aga mind üllatas see, et kesknoorte poolt meeleavaldusele kutsutud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Parts ei julgenud kohale tulla selgitusi jagama. Mäletame ju kõik hästi, et enne Riigikogu valimisi võisime pea iga tund näha Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) reklaame, milles toosama Parts lubas kodukulud alla viia. Kas tõesti nii ruttu juba unustab IRL antud lubadused rahvale? Elekter on ju otsene koduga seonduv kulu, kuid minister Parts ei liiguta lillegi selles suunas. Tundub vägisi, et IRLi valimisloosung „Kodukulud alla!“ on asendunud tegeliku lubadusega: „Kodukulud lakke!“.

Hiigelkasumite investeerimine peataks elektrihinnatõusu?

Oma rahva pealt üüratute kasumite teenimine ei ole kahjuks veel ainuke mure, sest lisaks sellele käib Eesti Energia juhatus eesotsas multimiljonär Liivega veel ka kasiinos eesti rahvalt kooritud rahaga mängimas. Kuidas siis teisiti nimetada neid ebamääraseid investeeringute projekte Süüria ja Palestiina külje all olevasse Jordaaniasse või siis mornoonide poolest tuntud Utah osariiki USA-s? Lisaks on kulutatud kümneid miljoneid eurosid, et pääseda Londoni börsile, kuid siiani ei ole sellest asja saanud, kui üldse saabki. Ma toonitan, et see raha, millega mängitakse on meie kõigi raha. Kusjuures, pange tähele, et kui need projektid seal Ameerikas, Londonis või Lähis-Idas ei õnnestu, siis Eesti Energia juhtkond peseb ainult käed puhtaks ja mingit vastustutust nad võtma ei pea ega hakkagi.Need, kes peaks kohselt tegutsema, ehk siis nii majandusminister Parts kui peaminister Ansip,vaatavad rõõmusuil kõrvalt ega paista tahtvatki rahva eest seista. Kaua võib?

Need kolossaalsed kasumid, mida Eesti Energia meie pealt teenib, võiks ju kõik lükata elektriliinide uuendamisse, elektrivõrkude laiendamisse ja muudesse investeeringutesse, misjärel kaoks väljamõeldud ajend elektrihinnatõusuks, mida põhjendatakse teatavasti just vajadusega teha neidsamu investeeringuid.

Edgar ongi esimene ja seda nii mitmeski mõttes

Lugesin reformierakondlase Ivo Kännu mütoloogilist vaimusünnitist kirjanduslikust karakterist nimega Edgar Esimene, mis on arvatavasti tuletatud autori isiklikust kibestumusest, et Eesti poliitika elav legend valiti Eesti Keskerakonna esimeheks tagasi.

Samas peame tõdema, et sulg lippab Kännul kergelt, tehes kohati isegi Kivirähkile silmad ette. Känd üritab paraku ebaõnnestunult luua paralleele oma väljamõeldud maailma ja reaalsuse vahel. Siiski tasub mõningaid seoseid reserveeritult ja kommentaaridega siinkohal välja tuua.

Ühes asjas on Ivo Kännul tuline õigus – päriselu Edgar ongi esimene ja seda mõneski mõttes. Edgar Savisaar on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene peaminister. Edgar on esimene nii kohalike kui ka Riigikogu valimiste häältesaagi rekordite poolest. Edgar on ka esimene keskerakondlane. Edgar on esimene veel väga paljudes asjades, mida kõike ei jõua selles arvamusloos välja tuuagi.

Olen nõus Kännuga, et poliitik peab meeldima massidele, kuid sealjuures väita, et poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja, näitab väitja väärastunud arusaama poliitikute olemusest. Olen päri, et rahvajuht peab tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Savisaar on sellega ka suurepäraselt hakkama saanud. Keskerakond võitis ülekaalukalt nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimised. Edgarile antud 23 000 häält Riigikogu ja 40 000 valija toetus kohalikel valimistel räägivad enda eest.

Muidugi on poliitika kompromisside kunst, millest võiksid ka tänased valitsuserakonnad aru saada. Edgar on valmis minema kompromissidele, aga kui Laar või Ansip ei soovi ja igal sammal ning igal pool seda üle deklareerivad, ei ole midagi teha. Keskerakonnaga mängimine või mittemängimine sõltub ikka hetkeolukorra poliitilistest kasudest, kuigi sallimatust märgistatakse alusetult vaid Savisaare isikuomadustele viidates.

Kui aga Känd mõtleb, et inimene peab oma veendumusi muutma sõltuvalt sellest, kas ta tahab olla koalitsioonis või opositsioonis, nagu seda teevad poliitiliselt kõigiga „maganud“ reformierakondlased, siis pean tunnistama, et austan pigem igaühe truudust oma veendumustele ja arusaamadele ning seda isegi siis, kui nad minu omadega kokku ei lähe.

Ei ole kuidagi nõus Kännu arvamusega, et Keskerakonna hiljutisel kongressil toimus sisedemokraatia viimsete riismete hävitamine. Esiteks, kui olukord oleks selline, nagu Känd väidab, küsiksin Tallinna Ülikooli õppejõu Oudekki Loone tsitaadiga: „Kes ütles, et parteides peab tingimata olema sisedemokraatia? Kui parlamentaarne demokraatia on garanteeritud, kas sisemine juhtimine ei või olla autoritaarne? Ega partei ei pea olema mingi ühiskonna tillukene mudel, praegusel massikommunikatsiooni ajastul võib ta ju oma pooldajate arvamusi teisiti ka teada saada kui läbi parteisüsteemi“. Kuid mulle meeldib ka reformierakondlasest Riigikogu liikme Igor Gräzini seisukoht: „Erakond on üks kamp inimesi, kes lepivad kokku mingisugustes mängureeglites ja kui kellelegi pole need reeglid vastuvõetavad ja kui ta ise ära ei lähe, siis tuleb ta välja visata“. Erakond on lihtsalt ühe maailmavaate põhiselt mõtlevad inimesed. Kui see ei sobi, võib alati üksikkandidaadina Riigikokku või volikokku kandideerida. See on igaühe vaba valik – demokraatia.

Eksivad ka need, kes väidavad, et Keskerakonna põhjakirja muudatused on ebademokraatlikud. Iga organisatsioon võib enda sees teha selliseid muudatusi oma põhikirjas, nagu ta ise paremaks arvab. Peaasi, et need muudatused ei oleks põhiseaduse vastased. Tunnustatud õigusteadlane Igor Gräzin kinnitab, et Keskerakonna põhikirja muudatused on Eesti Vabariigi Põhiseadusega kooskõlas.

Poliitilisel ülesandel ei saa olla ühte ainuõiget lahendust, nagu leiab valitsusjuht Ansip. Lahendus peab kooruma välja erinevate huvigruppide arutelude käigus, kuid paraku ei kuula Vabariigi Valitsus kedagi peale iseenda. Valitsus samastab ennast juba meie riigi endaga, võttes seeläbi võimu rahvalt, kellele võim tegelikult kuulub.

Edgar Savisaarel on säilinud missioonitunne, mis lubab tal seista Eestile tähtsate ühiskondlike väärtuste eest, mis vastanduvad ühe reformierakondlase võimuhullusele. Ansip, kes kaljukindlalt usub, et ainult temal on õigus ja kõik teised eksivad, on kõige suurem oht Eesti demokraatiale, nagu tõestasid ilmekalt pronksiööd, või meeletud eelarvekärped püha euro nimel ja seda majanduskriisi tingimustes, kus juba niigi kannatavalt rahvalt seda vähest veelgi ära võeti.

Lugu ilmus Delfis.

Ratase juhtimisel võib Keskerakond kaotada oma iseseisvuse

Mind kannustas käesolevat artiklit kirjutama keskerakondlase Henri Kaselo 9. augustil ilmunud Jüri Ratase ülistuslugu, mis suuresti baseerus põhjendamatul hirmutamisel ning valedel järeldustel ja argumentidel, mis kavatsen siinkohal ümber lükata.

Valitsusliidu moodustamiseks on Keskerakonnal kaks varianti: kas kaksikliit Reformierakonnaga või kolmikliit sotside ja IRLiga. Vastaserakondi kammitseb aga Edgar Savisaar, kelle südameasjaks on Keskerakonna valijate tahte eest seismine. Kui Savisaarele ei oleks koalitsioonis olles teistel erakondadel omi nõudmisi peale võimalik suruda, siis Jüri suhtes ma nii kindel ei oleks. Sellepärast kõik meelitavadki Jürit, et hakka esimeheks, siis me teeme seda ja lubame toda. Aga tegelikkuses võivad Keskerakonna valijad niiviisi jääda püksata.

Pole ju saladus, et kui Jüri oli linnapea, siis nii mõnigi kord toimus pealinna juhtimine ikkagi majandus- ja kommunikatsiooniministri kabinetist. Edgar oli kogu aeg Jüri jaoks jõu ja nõuga olemas. Nii suutis Jüri oma paadikesega ähvardavatest poliitkaridest edukalt mööda triivida ja lõppkokkuvõtteks pälvida vahva ja tubli linnapea kuvandi, milles ma näen vaid head.

Usun, et Jüri on tänulik Edgar Savisaarele hea stardipositsiooni andmise eest, kuid kindlasti ei ole tema suur valijate toetus, mis jääb küll kordades alla Edgar Savisaare omale, ent on võrreldav siiski Sven Mikseri ja Keit Pentuse tulemustega, tingitud ainult ja üksnes tema põhjalikkusest ja töökusest erinevatel ametipostidel. Nimelt, linnapea positsioon annab valimistel kandidaadile automaatselt mõned tuhanded hääled juurde. Seega, Jüril vedas, et Edgar ta linnapeaks pani, mis on arusaadavalt kõvasti kasvatanud ka tema enesehinnangut. Olen kindel, et kui oleks omal ajal Kadri Simson või Tiit Terik linnapeaks pandud, oleksid ka nemad 7000–9000 häält nö koju toonud.

Jüri Ratas on kahtlematult olnud tubli ja erakonnakaaslasena ma hindan teda, kuid sama hästi, nagu mina ja paljud teised ei näe ka Rainer Vakras tänast erakonna esimeest, ei näe me ka Jüris veel ainest Eesti suurima erakonna ohjad üle võtta. Tema ja tema eakaaslaste tiivad lihtsalt ei kanna veel.

Rääkides aga Henri Kaselost, siis kõige häirivam tema loo juures oli paljude jaoks eesti ja vene rahva vahelist vaenu õhutavad elemendid, mida ta oma loos kasutas. Kaselo jättis oma arvamuslooga sallimatu inimese mulje. Elame ju kõik ühes riigis. Jaotamine rahvustunnuse alusel ja nende vastandamine on ebaeetiline, ebaeuroopalik, ebakeskerakondlik ja vaenu õhutamine isegi põhiseaduse vastane tegevus. Selliseid elementaarseid tõeteri võiks Brüsselis töötav nõunik ometi ju teada.

Karel Rüütli ja Jüri Ratas ei olevat Kaselo sõnul võrreldavad, kuna Ratase sooviks pole kindlasti Keskerakonda turule odavmüügiks viia. Väidan vastupidist, ja Kaselo teeb Karelile ülekohut, kuna Rüütli soov ei olnud Rahvaliitu põhja lasta, vaid temagi tahtis Rahvaliitu kõigest halvast päästa, mis on kindlasti ka Jüri Ratase eesmärgiks. Heast tahtest alati paraku ei piisa.

Kuidas saab Kaselo rääkida Keskerakonna isolatsioonist, kui oleme Edgar Savisaare juhtimisel mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Keskerakonna isolatsioonikuulutajad murravad sisse lahtisest uksest. Tegelikult on hoopis sotsid isolatsioonis. Nad on kaotanud võimu nii Toompeal kui ka Tallinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Võimule on nad jäänud ainult Valgas, ja sealgi tänu heale Keskerakonnale, kes nõustus nendega koalitsiooni moodustama.

Kui Keskerakond võitis Savisaarega eesotsas nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimised, siis Reformierakond kaotas need. Oravad kaotasid ka Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu valimised. Hoolimata Reformierakonna järjestikustest teiseks tulemistest, selles erakonnas ei räägita esimehe vahetamisest. Vastupidi, Ansip valiti ilma ühegi vastaskandidaadita erakonnajuhiks tagasi.

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna esimehena ja Keskerakonna juhatuse liikmena toetan Edgar Savisaare jätkamist erakonna esimehena, kuna ainult siis võime olla kindlad, et suudame Eestile niivõrd olulise ja vajaliku jõu, nagu seda on Eesti Keskerakond, hoida iseseisva ja tugevana. Edgar Savisaar on Keskerakonna poliitilise võimekuse garant, kellel on Eesti poliitikas veel väga palju ära teha.

Keskerakonna tugevdamiseks ja edasiviimiseks on vaja just sellist töökat meest erakonda juhtima, nagu seda on Edgar Savisaar, kellel on tohutu töö- ja elukogemus, kelle poliitilistele teadmistele ei suuda keegi midagi vastu panna, kes teeb uusi häältesaagi rekordeid valimistest valimistesse ja on Keskerakonna viinud võidult võidule ning teeb seda ka edaspidi.

Lugu ilmus Delfis.

Täna küsib Jüri Ratas nõu IRLilt, homme juba Reformierakonnalt?

Keskerakonna esimehe kohta endale ihaldav Jüri Ratas kirjutab oma valimisplatvormis järgmist: „Oma programmiliste eesmärkide saavutamisel on olulisel kohal võimalikult laiapõhjaline koostöö teiste erakondadega, sealhulgas koalitsioonierakondadega. Seda kahjuks ei ole meie erakond suutnud piisavalt teha.“

Mõni päev tagasi saime siis teada, mida Jüri Ratas selle „koostöö“ all tegelikult silmas peab. 29. juuli Delfist loeme, et endine Res Publica juhtfiguur ja IRLi peasekretär aitab Jüri Ratasel Keskerakonna trooni vallutada. Kui varasemad kandidaadid on saanud hakkama ikka oma jõududega, siis Jüri Ratas ei löö risti ette, et lüüa kampa IRLiga, et Keskerakond üle võtta. Minu ja ka paljude teiste erakonna tuleviku pärast muret tundvate liikmete jaoks on ohumärgiks, et Res Publica üks asutajaist Ott Lumi annab Keskerakonna liidriks pürgivale Jüri Ratasele nõu. Muide, seda ei varja ka asjaomased ise. Delfi jätkab: „Ratasele telefonitsi esitatud küsimusele, kas esimehe kandidaat kasutab valimiste eel nõuandjana üht Res Publica partei asutajat, hilisemat erakonna peasekretäri Ott Lumit, vastas ta palvega edastada küsimused kirjalikult. „See on minu jaoks nii ootamatu, ma ei oska praegu isegi seoseid leida,” sõnas ta. Hljem tunnistas Ratas siiski, et Lumi on talle tõesti viimasel ajal päris mitmes küsimuses nõu andnud.“

Huvitav on asjaolu, et tuntud IRLlased avaldavad Jüri Ratasele meedia vahendusel järgemööda kiitust ja tunnustust. Kas siis tõesti arvab Jüri ja tema meeskond, et IRLlased valiksid endale esimehe, keda toetaks Keskerakond? Miks peaksid siis keskerakondlased endale valima Jüri Ratase, kes oleks esimees, keda selgelt toetab IRL? Kas tõelised keskerakondlased tahaksid, et nende esimees oleks väljast poolt juhitud? Kontrollitud põliste konkurentide-vaenlaste, isamaaliitlaste-respublikaanide poolt.

On avalik saladus, et Ott Lumi jagab hüva nõu ka Kalle Laanetile, kellega on teda pealinna toidukohtades mõnusalt aega veetmas nähtud. Jüri Ratase poliitiline „ristiisa“ Ain Seppik saab nõuandeid Rain Rosimannuselt. Nende lemmikkohaks näikse olevat Gloria veinikelder, kus neid on ikka istumas ja jutustamas kohatud.

Mis mulje jätab aga erakonna esimees, kes käib vastaserakondadelt juhtnööre saamas? Täna küsib Jüri nõu IRLilt, aga homme juba Reformierakonnalt? See on kindlasti ohumärk. Keskerakond vajab tugevat juhti, kes ei käi konkurentide käest juhiseid küsimas, vaid kes toetub iseenda elu- ja töökogemusele. Oleks ju naiivne arvata, et Keskerakonna konkurendid annaksid kindlasti just õiget ja head nõu, kuna tahavad, et Keskerakond oleks neile järgmisteks valimisteks tugevaks vastaseks.

Nii siis ongi, et Keskerakonna ülevõtmisega tegelevad konkurendid IRList ja Reformierakonnast. Küsimus jääb: kas Jüri on tõesti nii sinisilmne ja naiivne ja ei taipa, et tegelikult on ta sõna otses mõttes Keskerakonda lõhkuvate jõudude tankist või on tegemist pahatahtlikkusega ja erakonna mahamüümise plaaniga, millega Jüri on end teadlikult sidunud.

Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte

Värske Emori küsitluse tulemusena toetaks Tarandit presidendina 23 protsenti inimestest. Stardipositsioonina, nüüd kus presidendi kandidaatide vahel alles sisuline debatt algab, on see väga hea asetus.

Mõelge ise – Ilvesel on viie aasta jooksul olnud pidavalt võimalik ennast tõestada, näidata, enda ideid tutvustada ja Eesti riigi arengut suunata ning selle viie aastase kampaania jooksul on ta suutnud ennast armastama panna ainult alla poole Eesti inimestest. Samas, Tarandit vaid mõne nädalaga hakanud presidendina toetama juba 23 protsenti inimestest.

Ehk teisisõnu – see, et Ilvese toetus on ainult 49 protsenti, näitab tegelikult istuva presendi nõrkust. Ning, kui ta ei ole suutnud saada senise viie aasta jooksul kogu Eesti inimeste presidendiks, siis vaevalt saab ta seda ka teisel valitsemise ajal.

Samas, minu hinnangul on Indrek Tarandil võimalus saada valimise korral kogu Eesti rahva presidendiks, sest juba praegu toetavad teda vägagi võrdväärselt nii eestlased (22 protsenti) kui ka mitte-eestlased (25 protsenti). Sellist presidenti vajab Eesti täna rohkem kui kunagi varem.

Liis Lemsalu superstaariks!

Eelmisel pühapäeval hoidsin pöialt, et Liis Lemsalu (foto: Elu24) saaks edasi. Mulle väga meeldis, kuidas ta koos Rahvusooper Estonia tenori Oliver Kuusikuga esitas G. F. Händel "Messiast". Super! Väga kihvt etteaste – meisterlikult oli põimitud omavahel nn rock ja ooper. Oleks selliseid esitusi Eestis vaid rohkem....

Esimest korda elus, eelmisel pühapäeval, otsustasin helistada Superstaari saatesse, et hääletada. Muidugi mõista Liisi poolt!

Edu Liisile!
Saagu Liis Lemsalust 2011. aasta superstaariks!

Alkoholireklaam tuleks täielikult keelata?

Kevade saabudes ja jaanipäeva lähenedes tõstatub taas päevakajaliseks teemaks noorte alkoholi liigtarbimine. 13-eluaastate noorte seas on peaaegu kõik proovinud alkoholi ja enam ei ole harvad ka juhtumid, kus 13-aastased joovad regulaarselt (vähemalt kord nädalas) kergemaid või kangemaid alkohoolseid jooke.

Erinevates Euroopa uuringutes tuuakse välja selge seos noorsoo alkoholitarvitamise ja reklaami vahel. Nimelt juba viie minuti pikkuse reklaamiklipi vaatamine suurendab alkoholi tarbimist ehk teisisõnu meelitab käe pudeli lahja õlle järele haarama. Tõestatud on seegi, et noortele suunatud alkoholireklaamid omavad ühiskonnas ohtlikku mõju, sest seeläbi suureneb üha enam ka noorte joobes juhtide arv ja nende poolt põhjustatud liiklusõnnetuste arv.

Täna kehtiv reklaamiseadus lubab alkoholi reklaame näidata alates kella 21st. Usun aga, et enamus inimestest teavad, et alaealised on tunde üleval ka pärast kella üheksat õhtul. Seega saavad nad otseselt mõjutada alkoholireklaamimist, mis justkui kutsub elama elu, millega kaasneb pidu ja lõbu. Näiteks EMORi uurimuse kohaselt näidati noorteseriaali „Ühikarotid“ 12 osast 7 ajal alkoholireklaame. Selle näite puhul jõudis reklaam edukalt sihtgrupini, keda oli vaja tuua lähemale alkoholi tarbimise kultuurile.

Alkoholireklaam ei ole tavaline reklaam: sellel on võime kujutada alkoholi tarvitamist, kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitavat tegevust, kutsudes noori inimesi tarbima ja juba tarvitavaid inimesi koguseid suurendama. Alkoholireklaamid on vastustundetud ja negatiivse varjundiga. Kas me suudaksime ette kujutada, et teleris, raadios või väliplakatitel oleksid sellise vastutustundetu sisuga reklaamid nagu „Seksi võõraga ilma kondoomita!“ või „Ületa kiirust ja jõuad kiiremini kohale!“? Vist mitte, see tunduks amoraalne, aga tegelikkuses omavad alkoholireklaamid samalaadset mõju.

OECD riikides teostatud uuringutes on aga selgelt näha, et nendes riikides, kus nii kange kui ka lahja alkoholi reklaam on piiratud, on liiklusõnnetuste arv vähenenud koguni 23%. Eestis on olukord vastupidine, suurenenud on pigem alla 20-aastate joobes juhtide arv. Lisaks alkoholi liigtarvitamine mõjub halvasti inimese organismile (eriti noortele), toob kaasa lõhkiseid perekondi ja huligaanitsemisi.

Eesti valitsus ja riigikogu liikmed ei tohiks vaadata pealt, kuidas läbi reklaami juurutatakse meie noortesse alkoholi tarbimist. Eesti peaks järgima mitmete tunnustatud Euroopa ja teiste riikide eeskuju, kes on võtnud asja käsile. Näiteks, Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam (sh trükimeedia, raadio, televisioon, välireklaam); Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis jne. Seetõttu peangi mõistlikuks Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni eelnõud, millega tahetakse täielikult keelustada alkoholireklaamid nii tele- kui raadioprogrammis ja välireklaamis. Ka Konjaktuuriinstituudi uurimuse kohaselt on üle poole vastanuist Eestis nii lahja kui ka kange alkoholi reklaami keelustamise poolt.

Täieliku alkoholireklaami keelu mõju annab endast tunda alles pikema aja möödudes, kuid sellega suudame kujundada noorte väärtushinnanguid, mis oleksid suunatud väiksemale alkoholi tarvitamisele ning väiksematele kahjude tekkele kogu nende järgneva elu jooksul. Noortele inimestele mõeldes ja neid tuleviku jaoks hoides, peaksime alkoholireklaami täielikult keelama nii teles kui raadios ja ka välireklaamis.

 

Käesoleva arvamuslugu ilmus 27. mail 2011. a. ajalehes Kuulutaja: http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3971%3Aalkoholireklaam-tuleks-taeielikult-keelata&catid=85%3Aarvamus&Itemid=47

Õhtulehe kinnisideeks on vahendeid valimata leida Edgar Savisaare südamedaam

Möödunud reede lõuna paiku saatis Õhtulehe ajakirjanik Toomas Reisalu mulle küsimused Tallinna Autobussikoondise nõukogu liikmelisuse kohta. Nagu kollasele ajakirjandusele kombeks ei piirdunud see isik TAKiga seonduvaga, vaid küsis seda, mis teda tegelikult huvitas:

„Ja lõpuks on soov teada saada, et kas see ametikoht sai teile osaks sellepärast, et te olete Tallinna linnapea Edgar Savisaare silmarõõm või siis lihtsalt üks lemmiknaistest?“

Vastasin talle ausalt: „Mind seob Tallinna linnapea Edgar Savisaarega vaid see, et oleme kolleegid ja erakonnakaaslased. Ausalt öeldes on mulle Teie poolt esitatud küsimus äärmiselt solvav. Olen elus saavutanud kõik tänu teadmistele ja usinale tööle. Ma ei pea olema kellegi silmarõõm või lemmiknaine, et oma elus midagi saavutada.“

Minu arvates olin ma oma vastuse ajakirjanikule andnud, ent see ei olnud tema jaoks see vastus, mida ta tahtis kuulda, nagu selgus. Kõik me ju teame, mis on kollase ajakirjanduse tegelik agenda seoses Edgar Savisaare ja temaga seotud naistega.

Natukese aja pärast helistas mulle Toomas Reisalu isiklikult ja vabandas, et mind solvas oma küsimusega. Esialgu olin positiivselt üllatunud ja mõtlesin, et ohhoo – uus tase! Kuid paraku eksisin ja rängalt. Oma vabanduse varjus tahtis ta tegelikult oma solvamist jätkata. Nimelt, kui küsis 6. veebruaril Rakveres toimunud Valetinipäeva laulukonkursi kohta, et kellena ma tema ikka seal temaga kaasas olin. (Pange nüüd tähele, et esialgne plaan TAKiga seoses midagi skandaalset leida, kukkus läbi, mistõttu otsustati uuele rünnakule minna.)

Ajakirjanik oleks võinud vaevuda ja näiteks interneti otsingumootorisse toksida sisse „Valetinipäeva laulukonkurss“ ning oleks koheselt saanud vastuse, et tegemist oli Tallinna linna raames korraldatava üritusega, mida juhtis Katrin Siska ning kuhu oli kaasatud veel muidki Tallinna linna töötajaid. Peale minu viibis linnapea seltskonnas ka teisi linnametnikke.

Kuna see vastus tuli talle ilmselge pettumusena, siis proovis ta edasi urgitseda, et kellena ma Edgar Savisaarega samal õhtul RIMIs käisin. Siin sai mulle lõplikult selgeks, et selliste jobudega nagu Toomas Reisaluga ei ole mõtet enam millestki rääkida. Tõde teda nagunii ei huvita, tal oli oma tõde juba selleks ajaks olemas.

Toomas Reisalu, kui Teie eluväärtused on nii madalad, siis on see Teie viga ning ärge suruge neid teistele peale. Õhtulehele teadmiseks, siis olen sama aegselt sattunud erinevatesse poodidesse üle Eesti väga paljude erinevate inimestega, nagu näiteks Kalle Klandorfiga, Juhan Paadamiga, Anu Välbaga, Rein Ruutsooga jne. Äkki alustate ka selle kallal uurimist...

Ma saan aru, et Õhtulehe eluunistuseks on leida Savisaare südamedaam. Kahjuks pean pettumise valmistama – mina see ei ole, seega olete valedel jälgedel.

Järjekordne bluff Internetis

Üha enam kogub hoogu algatus „Maha Tallinna TV – raha lasteaedadele“. Midagi on selles tuttavlikku! Neli aastat tagasi oli analoogiline algatus kui koguti Internetis allkirju linnapea Edgar Savisaare umbusaldamiseks ja teatati uhkelt 96 tuhande inimese toetusest sellele aktsioonile. Lähemal vaatlusel osutusid need allkirjad aga blufiks. Kujutage ette, et allakirjutanute hulgas olid Heinrich Himmler, Herman Göring ja mitmed teised möödaniku persoonid, kellel praeguse istuva linnapeaga midagi pistmist ei ole. Mõttetu kampaania naerdi välja ja hiljem pole sellest suurt enam räägitud.

Nüüd on toimumas midagi sarnast. Väidetavalt on Tallinna TV vastu kogutud 29. märtsi kuupäeva seisuga 3751 allkirja petitsioon.ee kodulehel ja 13 421 allkirja Facebookis. Meedia lööb kella, et allkirjade kogumine toimub ausalt ja läbipaistvalt. Võib-olla polekski ma sellele rohkem tähelepanu pööranud, aga panin Facebookis tähele kellegi Triin Tammearu üleskutset, kes õhutas algatusega liituma, lubades, et liituja võib oma nime nimekirjas ja otsingumootorite eest ära peita ning tal polevat vaja isegi mitte ID-kaarti, piisavat e-maili kontost. Mulle tulid kohe meelde igasugu libakontod ja anonüümsed kommentaariumid, mis on kaugel läbipaistvusest, E-maili aadresse võib ju endale igaüks teha kasvõi sada tükki. Püüdsin liitujate nimekirju lähemalt uurida. Järeldus – kuidagi sogased on need nimekirjad. Petitsioon.ee kodulehel olevast 3751st allkirjast on 1971 neid, kes oma nime üldse ei avalda ja 162 on avaldanud vaid eesnime. Seega nime on avaldanud selge vähemus, enamus nimekirjast on anonüümne ja liitujate olemasolu kontrollida ei ole võimalik. Vähem kui iga teine on üldse valmis oma nimega üritust toetama. Mõni nimi esines vähemalt kaks korda järjest, millest võib järeldada, et kordusi võib rohkem olla ja programm seda ei keela. Kui palju on kordusi salastatud nimede hulgas, polnud mul võimalik tuvastada. Göringi ja Goebbelsi nimesid ma seekord ei leidnud, aga panin tähele, et kampaaniaga liitunute hulgas on Meelis Muinasmaa, Vello Rus, Liina Pol jne, kelle olemasolu tundub kahtlane. Hääletanud on ka keegi „pole sinu asi 123 ja K.K“. Nalja nabani! Muidugi leidsin ka paarkümmend nime, kellel ongi põhjust võidelda Tallinna Televisiooni vastu ja kes vaadetelt kuluvad reformistide, isamaaliitlaste või sotside ridadesse. Nimetaksin vaid mõned: Andrus Ansip, Paul-Erik Rummo, Anna-Greta Tsahkna, Madis Kübar, Liisa Pakosta, Parbi Pilvre, Kadi Viik, Marek Strandberg ja Selle Luik. Rääkida pärast selle nimekirjaga tutvumist veel mitteparteilisest aktsioonist, pole nagu põhjust.

Veel haledam näeb välja nimekiri Facebookis. Kirjutatakse küll, et nimekirjas on 13 421 liitujat, aga identifitseerida saab neist ainult need mõnikümmend inimest, kes kuuluvad sinu sõprade hulka Facebookis. Mulle jutustati, kuidas ühes koolis oli isamaaliitlasest kooliõpetaja terve klassi alaealisi lapsi rivis hääletama kamandanud. Mingit vanusepiiri liitujate jaoks ju ei ole!

Vanasti anonüümkirjadele ei vastatud, need läksid prügikasti. Ka nüüd peaks kehtestama hea tava, et selliste kah – algatajatega räägitakse tõsiselt alles siis kui nende algatuste väidetavad toetajad on ausalt ja avalikult põõsast välja tulnud. Antud juhul võib kahelda kas neid sealgi on või piirdubki kõik ühe eesti meedias levinud tavalise blufiga.

Mis saab keskerakonnast?

Detsembrikuus plahvatas kirikuskandaal, milles tembeldati Edgar Savisaart Moskva mõjuagendiks. Selgitusi kuulamata, asusid Keskerakonda ründama nii president, teised parteid kui parempoolsete erakondade tööriist – Eesti meedia. Eesmärk oli kõikidel üks ja ainus: Keskerakonna esimeest psühholoogiliselt rivist välja viia, tekitada Keskerakonna sees sisetülisid ning suruda erakond põlvili. Ei ole mingi saladus, et erinevad Reformierakonna poliitikud on suhteliselt avalikult juba vähemalt pooltteist aastat rääkinud sellest, et „Keskerakonnaga tuleb Rahvaliitu teha“.

 

Vintsutustest hoolimata

Mõni teine erakond või mõni teine erakonna esimees ei oleks sellisest nii sisemiste kui välimiste rünnakute laviinist võitjana väljunud, aga Keskerakond on Keskerakond ja Edgar Savisaar on Edgar Savisaar, mis tähendab, et tegemist on jõuga Eesti poliitikamaastikul, mis kestab hoolimata uskumatutest vintsutustest.

Eesti rahvast on läbi aegade hirmutatud „Vene karuga“ ja sellega, et „kui Savisaar saab peaministriks, siis ta müüb Eesti Venemaale maha“. Erandiks ei olnud ka seekordsed valimised. Mind paneb pigem imestama, et kuidas kõik need inimesed, kes osalesid omaaegses Laulvas Revolutsioonis ja Balti ketis on äkitselt unustanud selle, et Rahvarinne koos selle liikumise liidri Edgar Savisaarega olid tol ajal need, kes tegid kõik selleks, et Eesti saaks taasiseseisvaks. Huvitav, kas need inimesed, kes seda „Vene karu“ juttu usuvad, on endalt kordki küsinud - miks siis Savisaar tõi Eestile iseseisvuse, kui ta nüüd kohe, kui saaks peaministriks, müüks Eesti maha? Tundes Savisaart, siis võin kinnitada, et Edgar Savisaar tahab, et Eesti on ja oleks ka tulevikus iseseisev riik, kes oma inimestest hooliks. Seega need jutud on meedia poolt üles kruvitud, et rahvast hirmutada, kuid kahjuks on mõningane osa inimestest ka selle lõksu läinud.

Võrreldes 2007. aasta valimistega kaotas Keskerakond kolm kohta Riigikogus ning selle valguses on räägitud erakonna esimehe võimalikust tagasiastumisest. Kuid hinnanguliselt oli Keskerakonna valimiskampaania eelarve kordades väiksem kui oli seda Reformierakonnal, sotsidel ja IRLil. Ehk teisisõnu – Keskerakond sai oma 26 kohta Riigikogus kõige odavamalt kätte ning selles valguses võime erakonna tulemust lugeda väga heaks. Muidugi mõned isikud on nördinud, et nad Riigikogusse ei pääsenud, kuid üldises mastaabis erakonna positsioon ei halvenenud. Lisaks sellele sai Edgar Savisaar kõige aegade parima tulemuse Riigikogu valimistel, püstitades sellega ka Eesti absoluutse rekordi. Tuletan siinkohal meelde, et hr Savisaare käes on ka kohalike omavalitsuste valimiste kõigi aegade rekord – ligi 40 000 häält. Muide, ka politoloogi Leif Kalevi arvates pole keskerakondlastel lähiajal mitte mingit mõtet erakonna juhti vahetada, kuna Keskerakonna tulemus oli täiesti korralik ning erakonna esimehe häältesaak tohutu.

Isiklikud huvid

Arvan, et Keskerakonna kohtade kaotuses oli kindlasti oma osa ka erakonna enda liikmetel, kes seadsid omaenda isiklikud huvid kõrgemale erakonna ehk siis teiste liikmete huvidest. Keskerakonna valimiskampaania juhi Paavo Pettai arvates mõjutab selline negatiivsete intervjuude andmine ja üleskutsed erakonna juhi tagasiastumisest valijate käitumist, mille hinnaks võiks vabalt olla 1 kuni 1,5 kohta Riigikogus.

Võttes lisaks arvesse kõiki tingimusi: kirikuskandaali tekitamine ja „Vene karuga“ rahva hirmutamist, teiste erakondadega võrreldes kordades väiksem valimiskampaania ning osade erakonna liikmete rünnakud, tegi Keskerakond kokkuvõttes hea tulemuse. Seega puudub igasugune põhjus, miks Keskerakonna esimees peaks tagasi astuma. Pigem analüüsib erakond praegu tulemusi ja hakkab valmistuma järgmisteks kohalike omavalitsuste valimisteks.

Keskerakonna juhatuse liikmena ja Lääne-Viru piirkonna aseesimehena tänan ma südamest erakonna nimel kõiki neid inimesi, kes valisid Riigikogu valimistel Eesti Keskerakonna. Keskerakond hoolib jätkuvalt kõikidest inimestest Eestimaal ja seisab nende eest Riigikogus ka opositsioonis olles.

Käesolev arvamuslugu ilmus 25.03.2011.a. Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=408364

Pea 900 häält! Suur tänu!

Palju õnne meile kõigile!

Meil kõigil on täna sünnipäev. Eesti teeb Eestiks rahvas, kes siin elab. Riik, see ei ole valitsus Toompeal. Riik, see oleme meie kõik siin Eestimaal.

Täna on iseseisvuspäev. See on ise olemise ja ise otsustamise tähistamise päev. See tähendab, et me oleme rahvana olukorras, kus saatus on meile andnud maa, kus me saame olla iseenda peremehed. See on aga midagi, mis on kerge kaduma, kui me ei oska seda väärikalt hinnata.

Meie kohus on hoida meie riiki. See tähendab, et me hoiaksime ka üksteist. Paraku räägitakse Esimesest Eestist, kes täna presidendiballile kogunevad ja Teisest Eestist, kes seda pidulikku üritust televiisorist vaatavad, kuid ka Kolmandast Eestist, kellel ei ole televiisorit, kes peab kannatama tühja kõhtu ja kellel ei ole oma kodu oma kodumaal. Osa Eestist on lahkunud võõrsile tööd ja leiba otsima. Mõelgem täna, kas see on õige? Minu nägemus on, et peab olema vaid üks ja ainus – meie ühine Eesti.

Oleme arvult väikesed, kuid on veel väiksemaid. Enamus nendel ei olegi oma riiki. Oma riiki ei ole ka rahvastel, kes on meist 10, 20 või 100 korda suuremad. See näitabki väga ilmekalt, kui oluline ja eriline nähtus on see meie Eesti Vabariik. Ja kui asjadele nõnda vaadata, siis äkki polegi me nii väikesed ühtigi!

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 93. sünnipäeva puhul!

Pomerantsi tegemistest ehk tegemata jätmistest

Eile toimus Väike-Maarja vallavolikogu istung. Muuhulgas tuli teemaks politsei töö efektiivsus nii Väike-Maarjas kui mujal Eestis.

Pean mainima, et kuigi tihti minu ja Väike-Maarja voliniku ning IRLi liikme Sven Kesleri arvamused ei ühti, siis eilsel istungil esines ta aruka seisukohaga. Kesler kõneles sellest, kuidas politsei töö siseministri Jüri Pihli ajal ümber korraldati nii, et suurendati nende politseinikke hulka tänaval, kes autode kiirusid mõõdavad ja trahve inimestele välja kirjutavad, kuid seevastu vähendati uurimisorganites ametnike arvu. Viimane on aga omakorda kaasa toonud selle, et erinevad vargused ja vandaalitsemised jäävad avastamata.... ning pätipoisid liiguvad vabalt ja süüdimatult tänavatel ringi.

Jah, olen saanud tunda ka seda enda nahal. Eelmise aasta juunikuu esimestel päevadel varastati minult sülearvuti ning alles kaks kuud hiljem võttis politsei minuga ühendust ja küsis arvuti seerianumbrit. Pole siis imestada, et minu arvutit pole siiamaani leitud.

Tõsi, praegu on siseministeeriumis mindud lihtsama vastupanu teed ja tegeletakse peamiselt ainult politsei valdkonnas sellega, mis raha sisse toob: ehk trahvide välja kirjutamisega. Õige Sven, süsteemi on vaja muuta, sest eelkõige peaks politsei tagama inimestele turvatunde ja püüdma vargad kinni, ja alles siis peaks trahvima neid inimesi, kes kiirusi ületavad. Praegu on aga eesmärgid segi aetud.

Kuid ei tasu unustada seda, et viimased aastad on olnud siseministriks Marko Pomerants, kes on Sven Kesleri koduerakonnast. Pomerantsi võimuses on olnud viimased kaks aastat seda süsteemi muuta, kuid miks ta seda ei ole teinud? Kuritegevus ju üha kasvab...

Ma siiralt loodan, et kui Pomerants rahva arvamust ei kuulda ei võta, siis vähemalt võtab ta äkki kuulda oma parteikaaslase seisukoha.

Lisaks üllatas mind eile ka Sven Kesleri teine seisukoht, kus ta nimetas siseministrit peaaegu, et võib öelda, nõrgaks ministriks, kuna too ei suutnud leida 100 000 krooni riigi eelarvest, et Simunasse päästekomando alles jääks. Aus ülestunnitus Sveni poolt!

AITAB katteta lubadustest!

Kui Ansip elaks reaalsuses, oleks temagi ööuni napp

Edgar Savisaare ööune nappuse põhjuseks on tänase valitsuse tegemata tööst tingitud mure Eesti riigi ja rahva tuleviku pärast, mida võiksid jagada ka valitsuserakondade liikmed, kui nad vaid vaevuksid Eesti reaalse olukorraga tutvuda.

Savisaare konkurendid on seekord ikka uskumatult madalale langenud, spekuleerides võimaliku narkolepsia üle, mis on äärmiselt labane. Eks see näita, et asjast ei soovita nendel valimistel rääkida. Tegeletakse pidevalt erinevate pseudoprobleemide otsimisega. Meedia läheb, kas siis meelega või rumalusest selliste väljamõeldistega kogu aeg kaasa. Kui oravapartei esimees ja valitsusjuht Ansip suvatseks Toompealt alla rahva sekka tulla ja näha, kui väljakannatamatuks on tema poolt juhitud valitsus teinud elu Eestimaal, kus hinnaralli alles kogub tuure, kus rahvas lahkub massiliselt võõrsile tööd ja hoolivamat riiki otsima, kus tööpuuduse protsent rühib endiselt ülesmäge ja on kahe aasta taguse 100 000 inimese tasemel tagasi, kus maarahvas on oma muredega täiesti üksi jäetud, siis oleks loogiline, et ka Ansipi ööuni oleks lühike. Peaminister pole aga mures, vaid käib muudkui välismaal suusatamas ja muretuna tunneb end ka IRLi esimees Mart Laar, kes mööda Kariibi merd ringi seilab. Edgar Savisaar peab Tallinna linnapeana ära tegema palju sellist, millega riik ei ole siiani hakkama saanud, nagu näiteks tööpuudusega võitlemine, uute töökohtade loomine, majanduse elavdamine, munitsipaalkorterite ehitus, vee- ja teiste hindade ohjeldamine ning paljude teiste valitsust ükskõikseks jätvate mureküsimustega tegelemine.

Muide, näiteks Inglismaal olevat koalitsioonipoliitikutel komme opositsiooni sõnavõttude ajal demonstratiivselt silmad sulgeda ja teeselda magamist. Kahju, et mõni rumal pealinna opositsionäär ei mõista, et Tallinna linnapea võib harrastada sama taktikat, kuna midagi märkimisväärset asjalikku ei ole Tallinna opositsioon ehk Toompea koalitsioon suutnud viimasel ajal välja käia. Valimisteni on veel piisavalt aega, mistõttu võib vastaste poolt oodata veelgi pöörasemaid väljamõeldisi, mille ei ole mul soovi isegi spekuleerima hakata. Samas soovitan nii mõnelegi narkolepsia-loo väljamõtlejale minna oma vaimset tervist kontrollima. Sinna võiks kindlasti saata ka tänase peaministri, kes ei taju Eesti reaalsust. Muide, mäletame ju hästi, milliseid võtteid kasutati Arnold Rüütli puhul, kui ta presidendiks kandideeris. Temast püüti manada kuvandit, kui dementsest inimesest ja need jutud vaibusid koheselt, kui Ilves pukki pandi. Nüüd üritavad vastased sama skeemi mööda talitada. See kõik on nii läbinähtav ja primitiivne.

Miks valitsus bensiinihinda kõrgel hoiab?

Kõik me oleme märganud, kuidas hinnad ülesmäge rühivad. Tihtipeale ei nähta selle taga tegelikke põhjuseid. Jutustatakse lugusid kartellidest, monopolidest ja maailmaturuhindadest. Sealjuures on räägitud ka sellest, et valitsus ei saa või ei suuda hindu kontrolli all hoida. Paraku on see puhas demagoogia. Õigem oleks arutleda selle üle, miks valitsus hindu taltsutada ei taha? Käesoleva arvamuslooga sooviksin lugejaga heita pilk nendesse võimalustesse, mis on Eesti tänasel valitsusel tegelikult olemas üldise hinnalanguse esilekutsumiseks.

 

Üle 50% bensiinihinnast võtab valitsus endale

Võti üldiseks hinnalanguseks peitub bensiinihinna langetamises, mis on aga Toompea valitsuse kätes ja otsustada. Valitsuse võimuses on vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, kuna hetkel läheb bensiinihinnast tervelt üle 50% otse riigikassasse.

Reformierakonna ja IRLi poliitikud poevad pidevalt nafta maailmahinna ja erinevate kartellide ning monopolide taha, jättes teadlikult varju võimaluse kohalikul tasandil olukorra leevendamiseks midagi ära teha.

Olgem ausad, tänasest bensiinihinnast moodustab kütuseaktsiis, mida on praeguse valitsuse ajal korduvalt tõstetud, juba ligi 36% ja käibemaks, mida tõsteti 18%lt 20%le, moodustab bensiinihinnast 16,67%. Kokku teeb see 52%, mis tähendab, et Toompea valitsus saab üle 50% bensiinihinnast otse oma taskusse.

Protsentide illustreerimiseks toon ka lihtsa näite: kui pere kulutused kütusele kuus ulatuvad 5000 kroonini, siis sellest haarab Ansipi valitsus endale üle poole ehk tervelt üle 2500 krooni ning tegelikult saab pere sõidu peale kulutada ainult umbes 2500 krooni.

Fakt on see, et kui vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, siis langeb ka bensiini hind. Kütusehinna lubamatult järsk tõus on omakorda toonud kaasa ka kõigi teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Seega tooks bensiinihinna langus alla ka teised hinnad.

Millal valitsus lõpetab maksudega lollitamise?

Jääb üha enam mulje, et tänase valitsuse ainuke poliitika on bussiliine ja postkontoreid kinni panna ja tõsta toidu ja teised hinnad võimalikult kõrgele, et eesti rahva elu väljakannatamatuks teha. Eriti maapiirkondades. Teistmoodi pole võimalik selgitada olukorda Eesti majanduses, kus tulumaksu küll alandatakse, kuid tegelikke hinnatõusu põhjuseid valitsuse poolt ei puudutata. Maksudega toimub justkui tahtlik vigurdamine, ühtesid makse alandatakse ja sellest räägitakse laialt, aga samal ajal teisi makse märkamatult tõstetakse. Teisisõnu, raha kanditakse ühest taskust teise, aga rahvale näidatakse ainult seda taskut, kuhu raha justkui juurde tuleb.

Väga paljusid asju saaks tänane valitsus rahva hüvanguks ja heaolu tõstmiseks ära teha, ent ei ole seda siiani tahtnud või suutnud ette võtta, kuigi aega oli neil selleks möödunud neli aastat. Mõned päevad tagasi teatas reformierakondlasest rahandusminister Ligi, et kütuseaktsiisi valitsus langetama ei hakka, mistõttu võib eesti rahvas bensiini- ja teiste hindade langusest suu kenasti puhtaks pühkida ja isegi Soome bensiinist kallimat bensiini edasi osta. Pole midagi parata, teist või kolmandat valikut ei ole – rahvas peab 6. märtsil endale uue ja võimekama valitsuse valima, kui ta soovib suunamuutust paremuse poole.

Käesolev arvamuslugu ilmus 14. jaanuaril k.a. ajalehes Kuulutaja:

http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3493%3Amiks-valitsus-bensiinihinda-korgel-hoiab&catid=85%3Aarvamus&Itemid=47 

President Ilves peab eesti rahva ees vabandama!

Juba Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv kinnitab oma rahvale järgmist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“. Selle lausega öeldi meile, et Eesti on vabariik, mitte kuningriik või diktatuur. Eestis maksab rahva tahe ja otsus. President Ilves väidab oma Eesti Televisioonile antud intervjuus aga hoopis vastupidist. Ta ütleb, et just tema, mitte eesti rahvas, on Eesti riigis kõrgeima võimu kandjaks, sest tema, mitte eesti rahvas, otsustab, kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi peaministriks ja kes moodustab ühtlasi ka järgmise valitsuse. Selle peale võib küsida, kas president kaldub diktaatuuri poole? Vabandage, kas see pole mitte diktatuur, kui rahval ei lasta otsustada, vaid otsus langetatakse ühe inimese poolt ja rahva arvamust mitte millekski pidades? Teatavasti otsustavad just diktaatorid rahva eest. Demokraatlikes riikides otsustab aga rahvas. Oma lubamatu väljaütlemisega vihjab president sellele, et ta seisab kõrgemal nii põhiseadusest kui ka rahvast, mis on ühe end euroopalikuks ja demokraatlikuks riigiks pidava Eesti riigipea puhul ohumärgiks. President on oma rahvale võlgu selgituse ja ka vabanduse, sest ta on rahva arusaama iseendast kui rahva presidendiks selgelt reetnud. Demokraatlikes riikides astuvad riigipead selliste väljaütlemiste tõttu tagasi.

Ilvesest on saanud oravate mängukann

President Ilves on tagasivalimise nimel end Reformierakonnast ja IRL-st sõltuvusse seadnud, mistõttu oli ta demokraatia põhimõtteid eirates sunnitud sekkuma erakondade-vahelisse poliitilisse valimiste eelsesse võitlusesse, muutudes seeläbi eelkõige just oravapartei mängukanniks, mistõttu elab Eesti riigi julgeolekuohuallikas Kadrioru lossis. President, kes peaks olema terve eesti rahva mõjuagent, on hoopis ühe kindla seltskonna – Reformierakonna mõjuagent.

Minu väidet kinnitab ka Tallinna Ülikooli politoloogia professor Raivo Vetik, kelle sõnul on asi selles, et kuna presidendi valijaks on Riigikogu enamus, ehk siis IRL ja Reformierakond, võib tekkida järgmine rollikonflikt: presidendile ei pruugi meeldida Toompea valitsuse mingi samm ja ta sisimas mõistaks selle ka hukka, ent tagasivalituks saamise tung temas osutub tugevamaks ning ta asub leidma ning kritiseerima vigu opositsiooni tegemistes, et saavutada pluss-punkte võimuerakondade silmis. Mäletame ETV intervjuust ka seda, et kui vabariigi valitsuse suhtes oli president kriitikavaba, siis opositsiooni suhtes ülikriitiline, mis viitab järjekordselt tema erapoolikusele ja kallutatusele, mis presidendi puhul on lubamatu.

Nagu professor Vetik, leian ka mina, et ootamatu oli presidendi ähvardus jätta Keskerakond valitsusest välja, kui Savisaart hukka ei mõisteta. Kuna demokraatlikus riigis otsustab valimiste võitja ikkagi rahvas, mitte president, siis on antud väide käsitletav otsese sekkumisena parteipoliitikasse. Tuletan siinkohal meelde, et sellised institutsioonid, nagu kaitsepolitsei või president jäävad demokraatlikes riikides valimisperioodidel, kus parteipoliitikast saab „pada sõimab katelt“-tüüpi nähtus, päevapoliitikast eemale ja kõrgemale.

Eesti vajab sõltumatut presidenti

Nõustun ka sotsioloog Andrus Saarega, kes ütleb, et praegune president on muutunud valitsuskoalitsiooni ripatsiks. Ta peaks mitte ainult olema erapooletu, vaid selliselt ka näima.

Eesti poliitilise süsteemi probleem on presidendi liigne sõltuvus valitsuskoalitsioonist, ehk siis IRList ja Reformierakonnast, mistõttu ei saa me Eesti presidendi puhul rääkida kellestki iseseisvast ja sõltumatust.

Pooldan Raivo Vetiku seiskohta, et presidendivalimiste reeglite kaudu on presidendi institutsioon pandud olukorda, kus tal on raske täita parteipoliitikat ületavat rolli, mis on tema põhifunktsioon. Seega on aeg mõelda presidendi valimiste süsteemi muutmisele. Keskerakond on jätkuvalt kindlal seisukohal, et eesti rahvas, mitte erakonnad, peaksid endale presidendi valima. Alles siis lõppevad jutud presidendi olemisest valitsuse mängukann, ripats või mõjuagent, kuna teda on valinud eesti rahvas otsesel valimistel.

Käesolev artikkel ilmus 5. jaanuaril k.a. ajalehes Virumaa Teataja

Esimesed kogemused euroga

Mul on südamest kahju, et pean lõplikult hüvasti jätma meie EESTI KROONiga (foto: Ardi Hallismaa). Samalaadseid emotsioone olnud kuulnud veel paljudelt-paljudelt oma sõpradelt ja tuttavatelt.

Põhilised mured, miks eurot nii joovastunult vastu ei võeta, on sellepärast, et krooniga ollakse harjunud ning see on muutunud omamoodi armsaks. Samas euro on võõras ning nagu mu üks tuttav nimetas „tüütu on neid münte kaasas pidevalt kanda“. Paberraha on ju märksa mugavam ja kergem rahakoti vahel hoida, kui münte kaasas tassida. Euromündid on kõik justkui ühesugused ja kardan, et vanematel ja nägemisega probleeme omavatel inimestel on raskusi erinevate müntide vahel vahet teha. Seda eriti veel siis, kui kiire on. Minu sõbra Soomes elav ema on endale ostnud juba mündipauna või siis eurokotikese. Justnagu keskajal!

Väike-Maarjast teatas mu teine hea tuttav, et tema ostis veel vana aasta sees 2000 krooni eest oma külmkapi toitu täis ning ta ei mõtlegi jaanuarikuus poodi minna raha kulutama, kuna eurotulekuga nagunii tõstetakse salamisi hindu.

Veelgi teravamalt aga ütles täna Eesti väikelinnast, Elvast, pärit tuttav naisterahvas. Ta teatas, et Soome koristaja teenib ka rohkem palka (1500 EUR) kui tema, kes on spetsialist Eestis. Samas nii Rimi toiduhinnad kui ka kütusehinnad on nii Eestis kui Soomes võrdväärsed. Jõhker, kas pole? Nii jõudiski mu Elva tuttav järeldusele, et prestiiži, staatust ja Eesti head mainet ta leiva peale määrida kahjuks ei saa. Ning kui ta teeks Soomes sama tööd, mis Eestis, siis teeniks ka keskmiselt 3000 EURi kuus. Elva naisterahva järeldus oli – tuleb Eesti jätta selja taha ja asuda tasuvamale töökohale Soome.
(Ma siiralt loodan, et kõik Eesti inimesed nii ei mõtle, sest sel juhul jookseks Maarjamaa lõplikult rahvast tühjaks)

Mina ise viisin täna kõik oma kroonid ja sendid panka, et hakata euro vaimus edasi elama. Mõned soovitavad, et tuleks kasutada kroone ikka nii kaua, kui võimalik, aga mina olen pigem vastupidisel seisukohal – alustan juba täna euroga, siis harjun pisikeste numbritega kiiremini ning märkan ka seeläbi paremini tulevikus hindade muutust, mis viimasel ajal on kahjuks olnud vaid tõusu teel.