Meil kõigil on täna sünnipäev. Eesti teeb Eestiks rahvas, kes siin elab. Riik, see ei ole valitsus Toompeal. Riik, see oleme meie kõik siin Eestimaal.
Täna on iseseisvuspäev. See on ise olemise ja ise otsustamise tähistamise päev. See tähendab, et me oleme rahvana olukorras, kus saatus on meile andnud maa, kus me saame olla iseenda peremehed. See on aga midagi, mis on kerge kaduma, kui me ei oska seda väärikalt hinnata.
Meie kohus on hoida meie riiki. See tähendab, et me hoiaksime ka üksteist. Paraku räägitakse Esimesest Eestist, kes täna presidendiballile kogunevad ja Teisest Eestist, kes seda pidulikku üritust televiisorist vaatavad, kuid ka Kolmandast Eestist, kellel ei ole televiisorit, kes peab kannatama tühja kõhtu ja kellel ei ole oma kodu oma kodumaal. Osa Eestist on lahkunud võõrsile tööd ja leiba otsima. Mõelgem täna, kas see on õige? Minu nägemus on, et peab olema vaid üks ja ainus – meie ühine Eesti.
Oleme arvult väikesed, kuid on veel väiksemaid. Enamus nendel ei olegi oma riiki. Oma riiki ei ole ka rahvastel, kes on meist 10, 20 või 100 korda suuremad. See näitabki väga ilmekalt, kui oluline ja eriline nähtus on see meie Eesti Vabariik. Ja kui asjadele nõnda vaadata, siis äkki polegi me nii väikesed ühtigi!
Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 93. sünnipäeva puhul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar