Leping Elisaga = leping Saatanaga?

Möödunud aasta detsembris hakkasin Elisa kliendiks ja ühtlasi ostsin soodustelefoni, mille hind oli umbes 500 krooni. Liitumisel mulle soovitati ühineda ka paketiga 150, mis tähendab seda, et saan soodsalt helistada, kuid minimaalne arve on 150 krooni kuus. Kõik tundus olevat korras.

Varsti aga märkasin, et telefoniarved on suuremad kui 150 krooni ning pidasin Elisa klienditeeninduse operaatoriga nõu. Nad pakkusid mulle võtta pakett 200.

1. Pettumus

Jaanuaris tegi Elisa sisemisi tehnilisi töid, mistõttu ei saanud ma jaanuaris teada, kui palju on mu telefoniarve. Ka klienditeenindusse helistamisest ei toonud loodetud abi. Jaanuarikuu arve tuli alles veebruarikuu lõpus, mis tähendas seda, et märtsis pidin maksma kahe kuu arved korraga – nii jaanuari kui veebruari eest. Okei, mina leidsin selle raha. Aga mida pidid tegema inimesed, kellel ei ole võimalik kahe kuu arved korraga tasuda?

2. Pettumus

Maikuus sain aru, et pakett 200 on minu jaoks liiga palju ning ma ei kuluta seda enam ära. Mul oli liitumine ka ühe teise mobiilioperaatoriga. Aga siis tegid Elisa teenindajad mulle teatavaks, et kuna mul on soodustelefon, siis saan ainult paketti suuremaks muuta, mitte aga väiksemaks. Toodi näiteks, et see on väga tavaline toiming. Nii tegevat isegi EMT. Huvitav, kas tegemist on siis juba kartelli kokkuleppega?

Kujutage ette, saan paketti muuta ainult suuremaks, kuid mitte väiksemaks. Ma ei saa isegi taastada 2009. aasta detsembris liitutud paketti 150. See on ju pesuehtne klientide petmine.

Seejärel kinnitati mulle kaks korda Solarise Elisa esindusest ja korra ka Elisa klienditeenindusest, et kui ma lõpetan lepingu ennetähtaegselt, siis pean maksma trahvi 1000 krooni. Arvutasin ja leidsin, et pigem on majanduslikult mõttekam maksta see trahv kui jääda 2011. aasta kevadeni Elisa vangiks. Nii ma lõpetasingi lepingu, lootes, et nüüd olen sellest kohutavast firmast lõpuks ometi pääsenud. Elisal olid aga uued trikid valmis, nagu selgus hiljem.

3. Pettumus

Minu õnn oli üürike. 7. juulil vaatasin Elisa poolt saadetud arvet ja trahviks oli märgitud, mitte 1000 krooni, nagu algselt kinnitatud ja korduvalt lubatud, vaid juba koguni 2000 krooni. Tormasin koheselt Elisa esindusse selgitust nõudma. Seal arvati, et tegelikult peaks olema käsitlustasuks ehk trahviks siiski 1000 krooni ning teenindajad proovivad asja ära selgitada ning saadavad mulle uue arve. Kui te arvete, et keegi Elisa esindusest vabandas minu ees, et selline eksitus oli juhtunud, siis te eksite. Minu pettumus oli selleks ajaks ületanud juba igasuguse mõistuslikkuse piiri. Selle asemel, et minu ees vabandada, hakkas teenindaja Heigo mulle hoopis uusi pakette pakkuma, mis tundus mõnitusena ja küsis irooniliselt: „Kas telefon on ka hea?”.

Tänaseks ei ole ma veel uut arvet Elisalt saanud. Samas, ma üldse ei imestaks, Elisa sisemist korralagedust nähes ja kogedes, et pean olema valmis selleks, et nad unustavad selle 2000 kroonise arve tühistada ja suunavad selle tagatipuks veel ka inkassosse.

Head inimesed, kes te mõtlete minna Elisa kliendiks – mõelge enne sügavalt järele. Reklaam reklaamiks, kuid mulle tundub, et see firma on pigem koolitatud inimeste petmiseks ja klientide elu raskendamiseks. Kliendisõbralikkusest on Elisa puhul asi küll väga kaugel. Mina igatahes kunagi Elisa kliendiks enam ei hakka. Loodan, et mu leping Saatanga on lõppenud, kuid elame ja näeme...

Euro tuleb – Laekvere elanike hirmust hoolimata

Mõistan inimesi, kes tahavad Eesti krooni ja saan aru Väike-Maarja naabervalla Laekvere elanike hirmust euro tuleku suhtes.

Kuigi vabariigi valitsuse ministrid, eesotsas peaminister Ansipiga, üritavad rahvast rahustada väites, et saame minna eurole üle fikseeritud kursiga ning pärast 2011. aastat meil euro tuleku tõttu kaupade ja teenuste hinnatõusu ei tule, siis mina seda sinisilmset juttu ei usu.

Arvan, et kui tuleva aasta 1. jaanuaril me veel suurt hinnatõusu kaupadele ei näegi, kuna see oleks liiga šokeeriv ning selline negatiivsus enne kevadisi Riigikogu valimisi oleks vabariigi valitsusele ebasoovitav. Rahvast on nende arvates esmalt tarvis igatpidi rahustada ja seeläbi uinutada. Siis suure tõenäosusega alates veebruarist hakkab toimuma pisitasa hindade hiiliv tõus, mis peidetakse just “majanduse ja elu kallinemise“ sildi taha, kuid tegelikkuses ettevõtjad näevad võimalust seeläbi lihtsalt hindu ümardada selleks, et ikka kasumit suurendada. Umbes pool aastat pärast eurole üleminekut näeme, kuidas see meid kõiki on mõjutanud.

Kardan, et erasektoris võib toimuda samaaegselt (kui hinnad tõusevad) hoopis vastupidine tendents - palkade mõningane langus. Eestimaal on küllaldaselt neid firmajuhte, kes näevad, et euro tulek võimaldab töölisele öelda, et elu on kallimaks läinud ja enam pole võimalik niipalju maksta. Seega võibki tekkida olukord, kus ühelt poolt inimene saab vähem palka, kuid teiselt poolt hinnad ja teenused on läinud kallimaks.

Niiviisi käibki siis jätkuv tööinimese mõnitamine. Esmalt öeldi meile, et võtke julgesti laenu, elu on meil parem, kui kunagi varem. Nii panid välismaa pangad meile laenuikke peale. Seejärel tuli majanduslangus, sügavam kui mujal Euroopas. Siis öeldi, et olud on kehvad, peame palku vähendama. Varsti hakati eurost rääkima, et tulekul on ühisraha, mille nimel peame veelgi püksirihma koomale tõmbama. Saame euro kätte, kuid midagi ei muutu, sest elu on kuidagi „imekombel” taas kallimaks läinud. Ikka ei saa tööinimesele võrdväärset palka maksta. Selle asemel, et Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuda, tuli täna uudis, et oleme hoopis viie odavama rahva seas Euroopas. Ehk siis, meie palgad on Euroopa ühed madalaimad. Eestlane tähendab odavat tööjõudu. 20 aastaga pole midagi tegelikult muutunud. Oli ühisraha rubla, siis tuli oma kroon ja nüüd taas ühisraha euro. Eestlane on alati iseseisvalt mõelnud ja on tahtnud olla sõltumatu, mistõttu saan aru rahva eurokartusest. Hirm sattuda võõrvõimu alla on meil geenides, kuid tänu sellele oleme ka aastasadu ühtse rahvana ka püsima jäänud.

Sama hirm, mis valitseb Laekvere valla elanikes, on ka mu koduvallas. Mitmed inimesed Väike-Maarjas on tulnud minu juurde küsimusega: kellele on seda eurot vaja ning miks rahva käest ei küsita, kas me tahame eurot või mitte?

Mida ma peaksin neile väikemaarjalastele selle peale vastama? Eestis läbi viidud küsitluse järgi on 49,9 protsenti Eesti elanikest euro tuleku vastu ning ainult 39,5 protsenti toetab euro kasutusvõttu. Ehk teisisõnu, rahvas ei taha eurot. Inimeste arvamus Ansipi valitsust ei huvita, sest nemad teavad paremini, mida riik ja rahvas tegelikult tahab.

Üks on aga kindel, euro tulek on eelkõige kasulik just firmadele ja ettevõtetele, kelle toodang suundub Eestist välja. Üks väike inimene Eestis ei võida eurost suurt midagi, kui välja arvata ainult see, et edaspidi on lihtsam Euroopas reisida. Seda loomulikult eelduses, et minnakse riiki, kus euro on kasutusel ja eeldusel, et on ikka raha, et kuskile välismaale üldse sõita.