Mõistan inimesi, kes tahavad Eesti krooni ja saan aru Väike-Maarja naabervalla Laekvere elanike hirmust euro tuleku suhtes.
Kuigi vabariigi valitsuse ministrid, eesotsas peaminister Ansipiga, üritavad rahvast rahustada väites, et saame minna eurole üle fikseeritud kursiga ning pärast 2011. aastat meil euro tuleku tõttu kaupade ja teenuste hinnatõusu ei tule, siis mina seda sinisilmset juttu ei usu.
Arvan, et kui tuleva aasta 1. jaanuaril me veel suurt hinnatõusu kaupadele ei näegi, kuna see oleks liiga šokeeriv ning selline negatiivsus enne kevadisi Riigikogu valimisi oleks vabariigi valitsusele ebasoovitav. Rahvast on nende arvates esmalt tarvis igatpidi rahustada ja seeläbi uinutada. Siis suure tõenäosusega alates veebruarist hakkab toimuma pisitasa hindade hiiliv tõus, mis peidetakse just “majanduse ja elu kallinemise“ sildi taha, kuid tegelikkuses ettevõtjad näevad võimalust seeläbi lihtsalt hindu ümardada selleks, et ikka kasumit suurendada. Umbes pool aastat pärast eurole üleminekut näeme, kuidas see meid kõiki on mõjutanud.
Kardan, et erasektoris võib toimuda samaaegselt (kui hinnad tõusevad) hoopis vastupidine tendents - palkade mõningane langus. Eestimaal on küllaldaselt neid firmajuhte, kes näevad, et euro tulek võimaldab töölisele öelda, et elu on kallimaks läinud ja enam pole võimalik niipalju maksta. Seega võibki tekkida olukord, kus ühelt poolt inimene saab vähem palka, kuid teiselt poolt hinnad ja teenused on läinud kallimaks.
Niiviisi käibki siis jätkuv tööinimese mõnitamine. Esmalt öeldi meile, et võtke julgesti laenu, elu on meil parem, kui kunagi varem. Nii panid välismaa pangad meile laenuikke peale. Seejärel tuli majanduslangus, sügavam kui mujal Euroopas. Siis öeldi, et olud on kehvad, peame palku vähendama. Varsti hakati eurost rääkima, et tulekul on ühisraha, mille nimel peame veelgi püksirihma koomale tõmbama. Saame euro kätte, kuid midagi ei muutu, sest elu on kuidagi „imekombel” taas kallimaks läinud. Ikka ei saa tööinimesele võrdväärset palka maksta. Selle asemel, et Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuda, tuli täna uudis, et oleme hoopis viie odavama rahva seas Euroopas. Ehk siis, meie palgad on Euroopa ühed madalaimad. Eestlane tähendab odavat tööjõudu. 20 aastaga pole midagi tegelikult muutunud. Oli ühisraha rubla, siis tuli oma kroon ja nüüd taas ühisraha euro. Eestlane on alati iseseisvalt mõelnud ja on tahtnud olla sõltumatu, mistõttu saan aru rahva eurokartusest. Hirm sattuda võõrvõimu alla on meil geenides, kuid tänu sellele oleme ka aastasadu ühtse rahvana ka püsima jäänud.
Sama hirm, mis valitseb Laekvere valla elanikes, on ka mu koduvallas. Mitmed inimesed Väike-Maarjas on tulnud minu juurde küsimusega: kellele on seda eurot vaja ning miks rahva käest ei küsita, kas me tahame eurot või mitte?
Mida ma peaksin neile väikemaarjalastele selle peale vastama? Eestis läbi viidud küsitluse järgi on 49,9 protsenti Eesti elanikest euro tuleku vastu ning ainult 39,5 protsenti toetab euro kasutusvõttu. Ehk teisisõnu, rahvas ei taha eurot. Inimeste arvamus Ansipi valitsust ei huvita, sest nemad teavad paremini, mida riik ja rahvas tegelikult tahab.
Üks on aga kindel, euro tulek on eelkõige kasulik just firmadele ja ettevõtetele, kelle toodang suundub Eestist välja. Üks väike inimene Eestis ei võida eurost suurt midagi, kui välja arvata ainult see, et edaspidi on lihtsam Euroopas reisida. Seda loomulikult eelduses, et minnakse riiki, kus euro on kasutusel ja eeldusel, et on ikka raha, et kuskile välismaale üldse sõita.
1 kommentaar:
Euro on meil ju tegelikult kaheksa aastat käibel olnud, sest krooni kurss on fikseeritud selle külge (varem Saksa mark). Seega uued kupüürid enesest hindu ei muuda aga küll annavad nad aimu kui vaeselt me tegelikult elame, võrreldes kasvõi Soome lahe põhjakaldaga. Mitu aastat järjest on olnud lapsetoetus 300 krooni aga kui seda hakatakse saama 19,18 € siis seda tundub nii kohutavalt vähe. Isegi numbrina maksab kilo leiba praegu rohkem. Hinnatõus võib toimuda aga majanduskriisiga riigis sunnib selleks pigem tarbimise vähenemine. Sealt edasi aga mida rohkem hinda tõstad, seda vähem tarbitakse ja lõpuks ongi suletud ring.
Samamoodi on eelarve kärpimisega, mis külmutab veelgi majandust aga tegelikult oleks kriisi tingimustes vaja hoopis elavdada.
Need kes praeguseks on maal vastu pidanud jäävad ilmselt ka veel järgmiseks 5-10 aastaks sinna ja nendega ei juhtu midagi. Kes aga saab võimaluse Euroopas käia hindu võrdlemas, eriti riidekaubaud, siis edaspidi siit enam midagi ei osta ja kokkuvõttes läheb paiksetel tarbijatel elu veelgi kallimaks.
Ühisraha euro on minu arvates hea ja toetan seda kahe käega aga pean Reformierakonda Eesti majandusedu hävitajateks ning arvan, et see projekt jääb nende viimaseks saavutuseks (või siis soperdamiseks kui mingil põhjusel me seda ikkagi ei peaks saama).
Postita kommentaar