Tudengid rakendati IRLi poliitikavankri ette

15.detsembri Virumaa Teatajas sarjas Tallinna linnavõimu tegemisi Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv üliõpilane Joonas Pä­renson.

Tahaks küsida, kus olid üliõpilaste esindajad siis, kui selle aasta juunis võttis riigikogu vastu teise negatiivse lisaeelarve, mis andis tõsise hoobi just noortele ja tudengitele. Haridusminister Tõnis Lukase algatusel ja peaminister Andrus Ansipi heakskiidul vähendati tudengite sõidutoetust aastas 720 krooni, võeti ära maksusoodustus õppelaenu intressidelt ning ootamatult lõpetati ka õppelaenu kustutamine noortel emadel ja ametnikel, kes pärast õpinguid oleksid siirdunud tööle avalikku sektorisse. Mind hämmastab, miks oli tolleaegne EÜLi esimees Joonas Pärenson oma sõnavõttudes tudengite kaitseks ülimalt tagasihoidlik ning protestiks süüdati ainult viis küünalt ülikooli ees. Kuid praegu on ta millegipärast ülimalt kriitiline pealinna ametnike suhtes, kes on seisukohal, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma kinni mujalt tulnud üliõpilaste sõidusoodustusi.

Politiseerunud üliõpilaskond
Üliõpilasena näen ja tunnen, et Eesti üliõpilaskond politiseerub järjest enam. Kadumas on eetiline võitlus tudengite eest, selle asemel ajavad Eesti üliõpilaste liidrid üha enam tudengite varjus mõne konkreetse partei poliitikat.

Nii esindab ka Joonas Pären­son Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikat ning seetõttu ei võetud ka selle aasta juunis midagi ette tudengite kaitseks, sest kehtis põhimõte, et kuidas sa võitled erakonnakaaslasest haridusministri Lukase vastu.Levinud on seisukoht, et üliõpilasliidrid on küllalt kergesti ostetavad ja ka müüdavad ning nendega ei tasugi tudengipoliitikas arvestada.Pärenson toob oma artiklis välja, et kõikidest Tallinna linna vastastest protestiaktsioonidest on osa võtnud ligi 250 inimest. Kuid arvestades, et Tallinnas õpib üle 30 000 üliõpilase, on see vaid kübemeke pealinna üliõpilaskonnast. Järjest enam jääb mulje, et probleemi on kunstlikult suureks puhunud just IRLi noorpoliitikud ja üliõpilased Joonas Pärenson ja Getter Tiirik, mistõttu vastandumine tänase linnavõimuga on teadlik, kuna IRL on Tallinnas opositsioonis.

Tallinn omade eest
Tallinn kui üks Eesti üliõpilaslinn väärtustab tudengeid. Ehitatud on tudengimaja, kus noored saavad korraldada üritusi. Tallinna linn maksab tublimatele õppuritele stipendiumi (Poska stipendium, Tallinna ülikooli Tallinna linna stipendium, Eesti mereakadeemia Pitka stipendium, kunstiakadeemia Peterburi stipendium jne) ning linnaeelarvest toetatakse projektipõhiselt noorte- ja üliõpilasliikumisi.Tallinna sõnum on lihtne: Tallinn seisab Tallinna tudengite eest!

Mittetallinlastest tudengite eest peab seis­ma riik. Tallinn aitab vastavalt võimalustele kõi­ki tudengeid. Kuid kahjuks mõ­­jutavad riiklikud maksutõusud ka meie pealinna tegevust. Alates uuest aastast tõstetakse jälle nii kütuse- kui ka elektriaktsiisi. Kõik see mõistagi mõjutab ühissõidukite kasutamise hindu. Loomulikult tahab Tallinna linn kõiki aidata, kuid iga omavalitsus peab kõigepealt hoolitsema ikka oma kodanike eest ning seejärel toetatakse võimaluse korral ka teisi. Ning kui tänane tudeng soovib saada soodustusi Tallinna linnalt, siis on selleks lihtne ja seaduslik lahendus: ta peab ennast registreerima tallinlaseks.Noored IRL-lased Pärenson ja Tiirik ei tohiks ajada üliõpilaste esindajatena ühe partei poliitikat, vaid kaitsma ja seisma tudengite huvide eest, milleks nad on üliõpilaste usalduse saanud.

Üliõpilasena sooviksin, et Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Tallinna Üliõpilaskondade Ümar­laud suunaksid tähelepanu ja pahameele hoopis Eesti vabariigi valitsuse tegevusele, kes on rakendanud hoolimatut poliitikat üliõpilaste suhtes, ning selle tegevuse vastu oleks vaja kaitset ja toetust. Pealinn seisab enda tudengite eest aga endiselt ning praegune probleem on pigem suureks puhutud opositsiooni erakondade poolt Tallinnas.

Artikkel ilmus 17.detsembri Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=201765

Miks on tudengid just Savisaare, aga mitte Lukase vastu?

Viimastel päevadel on tudengid teinud Savisaare vastased aktsioone, kuna tänane linnavõim arvab, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma võõraste üliõpilaste sõidusoodustusi kinni. Ma saan tallinlaste murest täiesti aru.

Tudengina mind hämmastab aga Getter Tiiriku võitlemine üliõpilaste eest. Alles juunikuus võttis Tõnis Lukas ülikoolidelt tudengite arvelt raha ära ning lisaks sellele otsustati, et ei hüvitata enam õppelaenusid neile, kes lähevad pärast õpinguid avalikku sektorisse tööle. Tuletagem meelde, mida tegi Tallinna üliõpilaste ümaralaua esimees Getter Tiirik koos tolleaegse Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimehe Joonas Pärensoniga selle peale – uskuge või mitte – aga süütasid ainult ca 5 küünalt ülikooli ette.

Ometi Lukase kärpeprogramm puudutas enamust üliõpilastest üle Eesti. Ja see kärbe oli üliõpilastele väga-väga valus, sest jutt käib sadadest tuhandest kroonidest. Aga ometi süüdati Tiiriku ja Pärensoni poolt vaid küünlaid. Mage! Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et minu kui Tallinna üliõpilase eest nad küll tollal ei seisnud, ega seisa ka praegu.

Täna räägime aga sadadest kroonidest ja Tallinna üliõpilaste eestvõitleja võitleb nagu oleks kaalul rohkem kui elu. Miks on käitutakse topeltstandardite järgi?

Ma näen siin väga selgelt erakondlikku poliitika mustrit. Nii Pärenson kui Tiirik mõlemad kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liitu ning muidugi nad ei saa ju välja astuda oma erakonnakaaslase ja ministri Tõnis Lukase vastu. Aga kuna IRL on Tallinnas opositsioonis, siis Margus Tsahkna taktikepi all on asutud võitlusesse Savisaare vastu.

Getter Tiirik proovis eile naerda välja väite, nagu tema ajaks erakonna poliitikat. Aga Getteri teod räägivad enese eest. TÜÜLi juhatuse esimehe käitumine (plakatid, organiseerimise viis, väljaütlemised jne) kinnitas veelkord kinnitust, et nii Päresnon kui ka Tiirik ei aja üliõpilaspoliitikat, ega seisa meie eest, vaid ajavad hoopis konkreetselt ühe erakonna poliitikat.

Mul on avalikud küsimused Tallinna Ülikooli tudengina TÜÜLi esimehe Getter Tiirikule:

Miks ei seisnud TÜÜL juunis tudengite eest ja lasite haridusministril Tõnis Lukasel rahulikult mitte enam hüvitada õppelaenusid?
Milliseid avaldusi, pressiteateid tegite ja kus telekanalitel käsite TÜÜLi esimehena kevadel Tallinna üliõpilaste nimel esinemas?
Kas teie arvastes oli küünalde süütamise aktsioon kevadel piisav probleemile viitamiseks? Kui ei, siis miks rohkem ei tehtud?

Halva sõnumi tooja tuleb maha lüüa

Aeg on ilmselt jälle tulnud „liigestest lahti" ja Eestil, nagu ka maailmal, on erakordne võimalus uuteks valikuteks. Selle mõistuspärasuse üheks moraalseks aluseelduseks jääb see, et arutelus võiks järgida n-ö parema argumendi reeglit.

Eesti taasavamisel meie tulevikule olulisteks mõttevahetusteks tegi olulise sammu Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam 3. novembri Eesti Päevalehes avaldatud artiklis „Usaldus toob tulu". Hellamit tegid murelikuks Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused. Tema artikli sõnum oli, et Eestil on rohkem kui põhjust kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele. Kuid jälle näib juhtuvat tõsiasi, mis kummitab Eestit juba pikemat aega, - „ebameeldiva sõnumi tooja tuleb maha lüüa".

Tarandi konstrueeritud maailm

Sel viisil toimetada on olnud tavaks autokraatsetes ühiskondades ja hästi teada olevate tagajärgedega (aastal 1991 vajus kokku NSVL). Ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand asus 10. novembril Eesti Päevalehe artiklis „Viltu mõõdetud kapital" Hellamile tuliselt vastu väitlema. Tema väitlusviis näis olevat nii reljeefselt kopeeritud mõnest teisest ajastust, mistõttu oleks selle „anatoomia" avamine õpetlik.

Viis, kuidas Kaarel Tarand tõrjub Mall Hellami mõttealgatust, on musternäide poleemikatehnikast, mille puhul (saksa sotsioloogi Jürgen Habermasi põhjal) on selge, et sel viisil väitlemine ei arenda demokraatlikku debatti.

Kõigepealt inkrimineeritakse mõttekoja Legatum Institute keskse sõnumi edastajale tõekuulutamismonopol, mida ju tegelikult ei ole! Seejärel omistatakse ühele tegurile - religioonile - Eesti hädade äraseletamises erakordne kaal. Roll, mida uurimus sellisel kujul ei paku. Purustatud "väärteesid", mille konstrueerimise au kuulub paraku Kaarel Tarandile endale, avavad tee kõige mahategemiseks, mis ei meeldi, olgu need siis ka ülikoolid, mis seadvat meediale piire jne.

Sotsiaalteadlaste vandenõu?

Ajaleheveerul pole ruumi vahendada algteadmisi heaoluriikide mudelitest, kuigi see kuluks nähtavasti ära. Osundagem vaid silmamoondajalikule võttele kiita Eestis sotsiaalsfääri (ja kultuuri) rahastamist, viitega eelarvele! Kui just eelarve ise pole huviobjektiks, siis sisulised argumendid, kui hinnatakse rahastamist, lähtuvad ikkagi osakaalust rahvuslikus koguproduktis. Just selles mõõtkavas (eelarve tegemise alused on riigiti erinevad) muutuvad Eesti probleemid hirmutavalt nähtavaks. Enamasti on meie koht hariduse, teaduse, meditsiini jne rahastamisel valdavalt viimastel kohtadel Euroopas. Kergus, millega Kaarel Tarand saab üle maksudest (on selline pisike ja kõrvaldatav puuduseke), on hämmastav. Just see on kogu Eesti probleemide võtmekoht ja saab lähitulevikus ka Eestis keskseks piikide murdmise tandriks.

Kasvõi selleks, et mõttevahetus kui selline üldse areneks ja poleks mõtet jätkata hämaga, määrakem siinkohal diskursiivsed raamid. Sotsiaalteadustes on igatahes nii, et mõne üksikindikaatori rolli vaidlustamine väljaspool kontsepti pole üldjuhul sisukas tegevus. Aga probleem pole ka siis selles, kas „vigase" mõõdiku tõttu on Eestile „liiga tehtud". Sotsiaalteadlasele pole ju uudis, et kõik tulemused on kokkuleppeliste mõõdikute toodetud. Kas Eestile kuulub ülemaailmsetes edukuse edetabeleis mõne mõõtkava järgi just 73., 94., või 86. koht, on kitsamalt n-ö koolkonnaprobleem. Et Eesti koht võiks olla ka selle Londonis esitatud tulemuse mõõtkava nihutamisel näiteks 10 kohta kõrgem, on siililegi selge.

Olulisem on edastatav sõnum, mille Mall Hellam edastas väga korrektse soovitusena. Asi on selles, et „demokraatia indeksite" koostamise keskused Euroopas (või olgu need siis USA-s CIA juures asuvad mõttekojad) jõuavad enam-vähem samadele kurbadele järeldustele.

Eesti ja üldse postkommunistlike riikide probleem on sotsiaalse sidususe ehk sotsiaalse kapitali nõrkus, mille sisu on jälle akadeemiline probleem. Muidugi võiks ju arvata, et kõiki edetabeleid koostavad Lääne professorid on käpardid või et nad on liitunud mingi Eesti-vastase vandenõuga. See poleks just väga produktiivne mõtteviis.

Milles on väärtuste väärtus?

Kõige arusaamatum ja ohtlikum on hämara retoorikaga varjatud filipika väärtuste vastu, mida meediale surutavat peale kuskil ülikoolide nurgatagustes. Mall Hellami soovitus tõsta väärtusteadlikkust ja selle osakaalu koolikavades meenutab lihtsat alustõde. Ja samas ta osundab faktile, et meie koolilastegi väärtusmaailm on tõsiselt nihkes, võrreldes näiteks Lääne noorte omaga. Eestis on noorte osalus meelsusühendustes, mis väärtustavad vabadust, looduskaitset, kaitsevad inimõigusi, loomade väärikat kohtlemist jne, mitmeid kordi madalam kui näiteks eakaaslastel Soomes (seda kinnitavad Tallinna Ülikooli teaduri Marti Taru uuringud). Tänast Eestit lahutab vanadest demokraatiatest just elus esikohale seatavate väärtuste erinevus.

Murenevad ühisväärtused on selge oht

Ühisväärtused on aga Euroopa tuleviku alus. Tänu ühisväärtustele taastati Eesti iseseisvus. Ühisväärtustele toetus võitlus nõukoguliku totalitarismi vastu, millega murendati Nõukogude impeerium. Ühisväärtuste murenemine viis hiljuti teineteisest ohtlikult kaugele USA ja Euroopa. (Euroopaga samade või sarnaste ühisväärtuste nõrkus või nende puudumine on ohuks ka tänasele Eestile.)

Majandussüsteemi ulatusliku pankrotistumise põhjuseks oli juhtivate majandusteadlaste, näiteks USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani hinnangul just väärtuste kriis. Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures, nagu on juhtunud viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

Mall Hellamit tabanud rünnak läks pihta ühes olulises mõttes - see osutas just sellele, millele ta viitas: Eesti ühiskonnas napib sotsiaalset kapitali ja usaldust. Selle tekkimise üks keskseid komponente on sallivus kõige erineva suhtes, mõistuspärasus ja sellega liituv demokraatlik arutluskultuur.

Artikkel ilmus 2.detsembril Kesknädalas www.kesknadal.ee

Millise erakonna huve teenib mail.ee?

Nii mõnigi meist kasutab sellist meiliaadressi, mis lõppeb domeeniga mail.ee. Siiani tundus paljudele, et tegu on millegi süütu ja usaldusväärsega. Kõik muutus aga hetkel, kui saime teada tõsiselt šokeeriva uudise. Nimelt, uskuge või mitte, kuid elektronpostiteenuse pakkuja mail.ee otsustas päev enne hiljutisi kohalike omavalitsuste volikogude valimisi, et nad ei edasta enam Keskerakonna kirju nende liikmetele ja toetajatele.

Hämmastav on just see, et www.mail.ee tegi antud otsuse juhtkonna tasandil, andmata mail.ee mailiaadressi kasutajatele isegi võimalust valida, kas nad soovivad Keskerakonna kirju või mitte. Lihtsalt tehti ära!

Kuidas on selline asi 21. sajandil ja demokraatlikus ühiskonnas üldse võimalik? Peaksime ju astuma samme, mis arendavad meie demokraatlikku ühiskonda edasi, mitte tagasi. Demokraatiat ei ehita mitte ainult rahvas, poliitikud, vaid ka ettevõtjad. Sellisest sammust võin www.mail.ee meiliteenust pakkuvast firmast Modern Times Group, arvata vaid üht, selles ettevõttes valitseb suletud ühiskonnale omane mõttelaad (loe: totalitarism).

Ma ei hakka siisnkohal rääkima sellest, kuidas nimetatud ettevõte rikkus meiliteenuse http://www.mail.ee/ kasutajate, kui klientide põhiõigusi, sest see on enam kui selge. Tahan rääkida, millestki veel murettekitavamast. Selle sammuga on www.mail.ee rikkunud demokraatlikule ühiskonnale omased põhilisi inimõigusi – sõnavabadust!

Väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.”

Väljavõte Eüroopa Liidu põhiõiguste hartast: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid... Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.”

Modern Times Group’ile on mul järgmised küsimused:
1. Kas te olete ka teiste poliitiliste erakondade kirjad (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraadid, Erakond Rohelised ja Eestimaa Rahvaliit jne) oma liikmetele ja toetajatele ära blokeerinud või on Eestimaa Keskerakond ainuke ohver?
2. Kas te ei arva, et selline käitumine demokraatlikus ühiskonnas, et päev enne valimisi edasta te kirju Keskerakonna liikmetele, on ebaeetiline, ebademokraatlik ja inimeste põhiõiguste rikkumine?
3. Miks te ei lase enda e-maili kasutajatel ise otsustada, kelle kirju nad soovivad ja kelle kirju mitte?

Kes on Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaat?

Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaadiks on Aivar Niinemägi ja volikogu esimehe kandidaadiks Hans Kruusamägi.

Minu arvates on Aivar Niinemägi väga hea vallavanema kandidaat, sest vallavanem peab tundma valla elu-olu väga hästi ja seda Aivar Niinemägi ka tunneb. Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskuse juhatajana suhtleb ta nii külavanemate, põllumeestega, ettevõtjatega ja erinevate organisatsioonidega ning on teadlik meie valla nii muredest kui ka rõõmudest.

Enne seda oli ta Väike-Maarja valla arendus-ettevõtlusnõunik. Usun siiralt, et kui Aivar Niinemägi saaks Väike-Maarja vallavanemaks, siis on meie vallal sellest ainult võita.


PS! Viimasel ajal on tulnud inimesed minu juurde küsima ja pakkuma, kas mina kandideeriksin Väike-Maarja vallavanemaks. Siinkohal tahangi kõiki neid armsaid inimesi minule osutatud komplimendi eest tänada, kes oleksid mulle valla otsese juhtimise usaldanud. Jätaksin selle ameti aga hetkel mõne kogenuma inimese kätesse ja kutsun vallarahvast aktiivselt osalema valimistel, andes usalduse märgiks oma hääle, kas siis minu või mõne teise Keskerakonna kandidaadi poolt.

Ja veel selline asi, et kui ma mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogis, milline võiks minu arvates olla tulevane vallavanema kandidaat, siis ei pidanud ma ennast silmas. Jutt oli meie kodukandi 35-aastasest nooremehest, kes juhib praegu Tallinna linna ning arendab pealinna ettevõtlust ning transpordivaldkonda.

Üle poole väikeasulate elanikest tahavad käsimüügiravimeid poodidesse

Sügiskuu alguses võtsin siin üles teema, et kergemad käsimüügiravimid võiksid olla müügil näiteks maapoodides, parandamaks nende kättesaadavust maarahvale. Ka Virumaa Kuulutajas ilmus minu selleteemaline artikkel. Mu seisukohta toetasid nii majandus-ja kommunikatsiooniminister kui ka riigi konkurentsiamet. Konkurentsiameti hinnangul alaneks muudatuse tulemusena käsimüügiravimite hinnatase ja ühtlasi paraneks ka nende kättesaadavus.

Apteegid avaldasid sellele ideele konkreetselt, kuid mõistetavalt oma vastuseisu, sest osa leivast nende toidulaual läheb erinevatesse müügikohtadesse. Suhtumine käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki vastavat müügiluba omavates müügikohtades on pigem positiivne. Hoiak on positiivsem Lõuna- Eestis, kus apteek on keskmiselt kaugemal.

Täna saime aga teada siis sellise uudise, et tervelt üle poolte väikeasulate elanikest suhtuvad käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki soosivalt. Nimelt, uuringufirma TNS EMOR viis augustis ja septembris läbi uuringu käsimüügiravimite kättesaadavusest väiksemates asulates, mis tõigi andiski sellise oodatud tulemuse.

Konkurentsiameti sõnul oleme täna olukorras, kus sisuliselt kuulub vaid kahele ettevõtjale 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest. Hinnavõrdlus teiste riikidega näitab, et levinumad käsimüügiravimid on oluliselt soodsamad näiteks Ühendkuningriigis, kus nende müük väljaspool apteeki on lubatud. Lisaks on ka praegu võimalik apteegist käsimüügiravimeid osta ilma igasuguse apteekripoolse nõustamiseta, nagu see võiks olla juhul, kui ravimeid müüdaks poelettidel.

Täna tuli siis ka veel uudis, et reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkur on käsimüügiravimite kauplustesse lubamise vastu. Selle seisukoha põhjuseid tuleks otsida Reformerakonna rahastamise telgitagustest...

Pensionide tasuta kojukanne tuleb taastada!

Mõistan hukka sotsiaalminister Pevkuri Swedpanka hurjutava mõtteavalduse, kuna ükski võõrpank ei saa Eestis lahendada riigi tegematajätmisi.

Leian, et sotsiaalminister on Swedbank’i sarjates äärmiselt silmakirjalik. Teame ju kõik, et just sotsiaalministri kodupartei – Reformierakond ajas pensionärid Rootsi suurpankade hammaste vahele, lõpetades pensionide tasuta kojukande läbi riigile kuuluva Eesti Posti ja surudes vanurid oma raha pankadesse hoiustama ja sealt seda kalli raha eest ka nüüd välja võtma. Tulla praegu rääkima, et küll on ikka halvasti, et võõrpank kodupensionäre koorib on tõsiselt alatu ja eakaid inimesi solvav. Asi ei ole mitte pangas, vaid Vabariigi Valitsuses, kes on selgelt pensionäridevaenulik.

Olukorra päästmiseks tuleks pensionide tasuta kojukanne kiiremas korras taastada. Reformierakonna maailmavaade seisnebki ju selles, et nõrgemad peavad ise hakkama saama. Kuuludes ise aga Keskerakonda olen kindlal veendumusel, et nõrgemaid peab aitama ja antud situatsioonis saab seda kõige tõhusamini teha just riik, kelle esindajaks sotsiaalminister ka on.

Keskerakonna uus laul!!

Mulle väga meeldib Keskerakonna uus laul - energiline, nooruslik ja powerlik.

Kuula ja vaata vidot siit, klikka bännerile:

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!

Milline võiks olla Väike-Maarja vallavanem?

Mõtlesin siin üks õhtu, et milline võiks olla meie valla vallavanem. Kuigi vallavolikogu esimehel on tulenevalt seadustest vallavanemast rohkem võimu, on vallavanem Eestis kuidagi olulisemaks kujunenud. Kuuleme ka linnapeadestki rohkem kui linnavolikogu esimeestest. Uhkem on ju öelda, et oled linnapea või vallavanem kui volikogu esimees. Ehk siis, mida ma öelda tahan on see, et valla rahvast ja üldse valla arengut silmas pidades on ääretult tähtis, et meil oleks võimalikult pädev vallavanem. Eks see ole oluline iga valla ja linna puhul, et nende juhid oleksid igati tublid ja võimekad, aga Väike-Maarja sugused vallad ei saa kohe kuidagi endale kehva vallavanemat lubada. Eriti veel sellistes raskestes majanduslikes tingimustes, kuhu on Ansipi saamatus meid viinud.

On rida omadussõnu, mis kirjeldaksid ja iseloomustaksid Väike-Maarja vallavanemat. Esimesena tooksin välja selle, et vallavanem peaks kindlasti olema keegi kohalik. Ehk siis inimene, kes on siitkandist pärit. See on väga oluline, et ta tunnetaks siinset elu-olu ja üldist õhkkonda. Samas pole hea, kui meie vallavanem oleks pidevalt vaid siin elanud. Tal peaks olema kogemused mõne suurema kohaliku omavalitsuse juhtimisest, näiteks Tallinna linnast saadud kogemused. Keegi, kes on kodust veidi aega eemal elanud ja töötanud, näeb kohalikke asju seetõttu hoopis uues valguses, mis tihtilugu aitabki kodukandi probleeme teise vaatenurga alt vaagida.

Seejärel märgiksin ära vanuse. Leian, et vallavanem peaks olema noor. Miks? On aeg tuua noored kodukohta tagasi. Keegi ju ei vaidle vastu, et Väike-Maarja vajab noori tegijaid. Nagu terve Euroopa vananeb, vananeb ka Eesti ning ka Väike-Maarja elanikkond. Meil on tarvis noort elujõudu! Volikogu esimees võiks aga näiteks olla taas selline eakam inimene, kes oleks omakorda selliseks tasakaalustavaks jõuks vallajuhtimises.

Nii et minu nägemuses peaks Väike-Maarja vallavanem olema keegi kohalik, siin üles kasvanud, kuid mingi aeg võõrsil elanud noor inimene. See annaks meie vallale vajaliku tõuke edasi, sest elame ajal, kus me vajame uut hingamist rohkem kui kunagi varem meie valla ajaloos.

Reformierakond juhtimas meid viie vaesema riiki sekka

Viimastel kuudel on Vabariigi Valitsus taas makse tõstnud. Alates 1. juulist võeti Riigikogus vastu seadus, millega suurenes jälle nii aktsiisimaks, kuid ka käibemaks. See on andnud tõsise hoobi suurele osale Eestimaa elanikest.

Juba aasta tagasi juhtis Keskerakonna Noortekogu peaminister Ansipi tähelepanu sellele, et aktsiisi ja üldse teiste kaudsete maksude tõus suurendab inimeste mittetoimetulekut veelgi. Selle tagajärjel on kõik tänaseks kallimaks läinud – elekter, küte, bussipiletite hinnad, toidukaubad – seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.

Aga kas piiramatu maksude tõus on ka õigustatud? Kui veel aasta tagasi maksis inimene autokütuse liitrihinnast 46% maksudeks, siis tänaseks on see tõusnud juba 56%-le. Ehk teisisõnu, kui bensiiniliitri hind maksab tanklas 16,10 kr., siis otse Ansipi valitsuse taskusse jookseb sellest tervelt 9 krooni. Ja kui pere kulutused kütusele ulatuvad 2000 kroonile kuus, siis haarab Ansipi valitsus endale sellest kohe 1120 krooni ja tegelikult saab pere sõita napilt 880 krooni eest. Minu meelest on seda juba liig, mis liig!. Samal ajal näiteks USAs makstakse bensiiniliitri hinnast ainult 15% maksudeks ja kui Eestis oleks samaväärne maksumäär, siis maksaksime kütuseliitri eest ainult 9,50 kr. On ikka suur vahe, kas maksta liitri eest 16,10 krooni või 9,50 krooni, või kuidas?

Reformierakonna valimiseelne jutt, et tulumaksu alandamine viib meid viie rikkama riigi hulka, on osutunud roosaks mulliks. Tänaseks on kaotanud inimesed hoopis töökohad ja elavad vaevu-vaevu ära. Tegelikkuses on Reformierakond hoopis tõstnud makse – nii aktsiisi- kui käibemaksu. Huvitav, kas tõesti mõni inimene veel siin Eestimaal usub Reformierakonna valesid?

Sotsiaalminister Pevkur sulgeb Aavere Hooldekodu

Alles see oli kui Triigi küla postkontor suleti. Nüüd on Väike-Maarja valda tabanud järjekordne löök, sest sotsiaalminister Pevkuri (pildil, foto: Peeter Langovits)otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale.

Minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures

Hämmastav on aga see, kuidas riik majanduskriisi ajal raha raiskab. Alles mõned aastad tagasi remontis riik Aavere hooldekodu hooned ja täna juba teatatakse, et see asutus suletakse ja ehitatakse uued hooned Tapale.

Aavere hooldekodu ei ole kindlasti väike hooldekodu, sest hetkel on seal 99 klienti, kellest 68 vajab ööpäevaringset hooldust.

Triigi postkontor oli alles algus...

Parem varblane peos, kui tuvi katusel...

Selle aasta kevadel said Triigi küla elanikud ajalehe Virumaa Teataja vahenduse teada, et alates 1. juulist suletakse koduküla postkontor. Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenus meie külas ei halveneks. Ei ole mingi saladus, et postkontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuse osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet, ehk siis omab märksa laiemat tähendust Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljetakse niisama. Ühesõnaga, sotsialiseerutakse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest: kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga, ei suutnud me tagada traditsioonilisel kujul Triigi küla postkontorit ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kahjuks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõisa jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks. Nähes, et postkontor ikka suletakse, nägime alternatiivi fransiisis. Ehk teisisõnu tuli meile kohalik poodnik vastu ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis. Täna on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikud osta ja tellida ajakirjandust. Usun, et fransiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik kui et meile ei oleks siia midagi jäänud, nagu esialgselt olevat Eesti Postil kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus, kui selline õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda. Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikkagi nii moraalne kui materiaalne kahju. Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kelle jaoks oli see kui üks koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised. Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene. Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool nii raske tööd leida ja seda eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50ndates eluaastates ning on andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile. Mul on küsimus, kuhu peaks selline inimene täna maal tööle minema, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ja sedasama ametit (nendest 20 aastat teeninud otseselt meie oma praegust Eesti riiki)?

Erinevad maailmavaated

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et kui töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, siis tollane minister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades. Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud – nii sotsiaal- kui regionaalpoliitilises mõttes on külapostkontorite alleshoidmine kriitilise tähtsusega. Meie jaoks, nagu ka Vabariigi Valitsuse jaoks peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erinevate maailmavaadetega, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Edgar Savisaar juhib Keskerakonda, mille maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt. Eesti Posti reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen ja tema erakonnakaaslane valitsusjuht Andrrus Ansip jagavad paraku aga maailmavaadet, kus riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn. „õhukese riigi” põhimõttest, tänu millele me sellises katastroofiliselt täbaras olukorras oma riigiga olemegi. Nii et, kuna Vabariigi Valitsusel niikuinii ei ole raha, ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Vaikus enne tormi...

Nädalapäevad tagasi teatas Eesti Post, et kavatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest. Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi. Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda. Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, kuna siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt, Eesti Postilt. Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja neid postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus...

(Artikkel " Triigi postkontor oli alles algus..." ilmus 29.07.2009 Virumaa Teatajas)

Kas tõesti peab päästetöötaja oma pere ära toitma 6000 krooniga?

Tänaseks on Vabariigi Valitsus teinud otsuse, millega vähendati päästetöötajate palku. Sellest hoolimata on neil endiselt „kärpekirves pea kohal“ ja mõne kuu pärast võidakse päästetöötajaid ikkagi koondada.

Tegelikkuses elasid päästjad juba esimese kärpekirve üle aasta algusest st neil ei lubatud teha enam ületunde ja nõutust rohkema (foto: T. Huik/Postimees) töö eest tulemustasu ei makstud.Selline otsus sundis lisatööd otsima, et peret ära toita.

Mõni aeg hiljem tuli toonane siseminister Jüri Pihl välja ideega , et muuta 24- tunnid vahetused 12 tunnisteks. Eelkõige põhjendusega, et muidu teevad päästjad lisatööd vabadel päevadel ning seetõttu on põhitööd tehes väsinud. Teoreetiliselt on see jutt võib-olla usutav, kuid praktikas see midagi ei muutnud. Päästetöötajad teevad endiselt lisatööd ning oht, et päästjad tulevad tööle väsinumalt kui enne, on pigem suurenenud kui vähenenud. Ainult selle vahega, et lisatöö ees lisatasu nad enam ei saa.

Praegune Isamaa ja Res Publica Liidust tulnud siseminister Marko Pomerants (piinlik tunnistada, et selline inimene pärit minu kodu maakonnast :( ) isegi ei kaalunud 24 tunniste vahetuste taastamist, vaid selle asemel vähendas palku 8%. Huvitav, kas Pomerants ise ka teab, et üks päästetöötaja peab oma peret ülal pidama umbes 6000 krooniga? Tuletan siinkohal meelde, et tegemist inimestega, kes aitavad rahvast sh toovad põlevatest majadest inimesi välja ja kustutavad tulekahjusid.

Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja valla komando üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, lisaks on veel juttu 5 päästetöötaja koondamisest. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Jah, Väike-Maarja vallas on kaks komandot: Väike-Maarja ja Simuna, kuid me olemegi suur vald ja praegused komandod asuvad n-ö valla äärtes. See tähendab, et kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, siis vahemaad läheksid ülimalt suurteks. Toon näite: Väike-Maarja vallas valmis eelmise aasta teisel poolel uus Ebavere spordikompleks ning mõni nädal tagasi süüdati see põlema. Kui Väike-Maarja komandot ei oleks olnud, siis oleks Simunast kohale jõudnud komando ajaks see puidust hoone olnud lausleekides. Tänu Väike-Maarja komandole oli tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi ei olnud.

Lp. Marko Pomerants, kes te saite mõni aeg tagasi siseministriks. Tundub, et Lääne-Virumaal olete te kursis ainult Rakvere linna probleemidega. Külastage ka maakohti ning vaadake ringi enne kui teete mõne otsuse. Mulle jääb mulje, et olete sama eemaldunud rahva probleemidest nagu peaminister Ansip. See, kuidas tänane Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt juhitav valitus kärpepoliitikat teostab, ei ole küll õige asi. Jätke päästetöötajate ja politseinike palgad alles– Eesti rahvas vajab kaitset!

Jah, Triigi küla jaanikul osalesid Savisaar ja Võsapets!

Nii nagu iga tubli küla korraldab enda inimestele toreda jaaniku, nii tegime ka meie!

Nagu enamus jaanituled, algas ka Triigi küla jaanituli traditsiooniliste mängudega nii lastele kui täiskasvanutele ning võimalus oli ka jalga keerutada kohaliku bändi saatel.

Mul on väga hea meel, et meie koduküla jaanitulele said tulla minu head sõbrad ja väga auväärsed inimesed nagu Edgar Savisaar, Peeter Võsa ja riigikogu liige Lauri Laasi. Ja paar tundi enne südaööd süütasidki Triigi külavanem Jaanus Kaare ja Võsapets üheskoos jaanilõkke.

Rahvas nõudis terve õhtu Edgar Savisaare ja Peeter Võsa tähelepanu – küsiti autogramme, tehti pilte ja küsiti erinevaid küsimusi.

Rahvalt olen saanud ainult positiivset tagasisidet, et neile - Triigi küla rahvale - jaanik väga meeldis, mis tähendab, et Triigi küla jaanituli õnnestus suurepäraselt ning meil jääb oodata vaid järgmisi samalaadseid põnevaid üritusi!

Kes võitis ja kes kaotas...

Rääkigu Eesti meedia mistahes, kuid Keskerakond võitis need europarlamendi valimised. Tõsi, ka Indrek Tarand sai väga väärika tulemuse. Võimalik, et siin on märkimisväärne roll ka Edgar Savisaarel, kes mõned päevad enne valimisi kutsus Vikerraadios üles Tarandit toetama. Tegelikult nii võibki öelda ju, et Keskerakonna ja Tarandi võit on, kui kogu Eesti rahva võit.

On kerge mõista, miks need valimistulemused ei meeldinud Reformierakonnale. Elasid ju nad veel viimase hetkeni oma „roosas mullis“ ja lootsid saada 3 kohta europarlamendis. Ka Isamaa ja Res Publica Liit mõtles samas vaimus. Usun, et selline kaotus oli mõlemale koalitsioonierakonnale, kui külm dušš enne kohalike valimisi.

Väike-Maarja vallas hakkas aga mulle silma, et minu koduvalla suurim kaotaja on üllatuslikult just Eestimaa Rahvaliit. Rahvaliidu kaotus on ka näha üle-eestilises tulemuses. Isegi üksikkandidaat Martin Helme sai rohkem hääli kui Rahvaliit. Omamoodi naljakas on ka see, et Rahvaliit sai isegi vähem hääli, kui selles erakonnas liikmeid on. Kui 2007. aastal oli Keskerakonnale võrdväärne vastane nii Rahvaliit kui Reformierakond, siis tänaseks on Väike-Maarja inimeste toetus nendele parteidele jõuliselt vähenenud.

Ei ole mingi saladus, et hetkel on Väike-Maarja Euroopa Parlamendi valimistulemuste põhjal kõige populaarsem partei endiselt Keskerakond, keda toetavad ligi 36% vallaelanikest. Kurb on aga tõdeda, et meie koalitsioonipartner – Rahvaliit omab ainult 10%-list toetust terve valla peale. Reformikate toetus on langenud lausa 25%le. See on tervenisti 11% väiksem Keskerakonna toetusest Väike-Maarja vallas.

Lõpp hea, kõik hea. Mu südame teeb soojaks ja meele rõõmsaks, et Eestis võitis valimised minu kodupartei – Keskerakond ning ka Väike-Maarjas edestas Keskerakond ülekaalukalt kõiki teisi parteisid.

Triigi küla elanikud saatsid presidendile ja peaministrile kirja

Triigi küla elanike nimel saatis MTÜ Triigi Mõis kirja Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvesele, peaministri Andrus Ansipile ja Eesti Posti nõukogu esimehe Meelis Atonenile, milles soovime kokkusaamist, et veelkord selgitada Triigi küla postkontori allesjätmise vajadust ning ühes sellega anda üle Triigi postkontori sulgemise vastu kogutud külainimeste allkirjad.

Tänaseks oleme kogunud juba ligi 250 allkirja Triigi küla postkontori sulgemise vastu.

Riikliku postiettevõtte juhtkond peaks aru saama, et AS Eesti Post kuulub Eesti riigile, ehk siis sisuliselt igale Eesti Vabariigi kodanikule. Eesti Post riigiettevõttena kannab endas teissuguseid eesmärke ja põhimõtet, kui kasumit taotlev eraettevõte. Riigiettevõtte olemus seisneb eelkõige avaliku teenuse pakkumises ja seda kodanike ja laiemalt just ühiskonna huve silmas pidades.

Külapostkontori juures käivad eakamad inimesed, kes on harjunud seal sotsialiseerumise mõttes käima. Teatavasti on selliseid kohti ja võimalusi maakohtades ääretult vähe, kui üldse. Postkontoris müüakse ka erinevaid tooteid. Vanema inimese jaoks on Triigi poodi minek tõsine ettevõtmine. Seega on postkontori allesjäämine meie küla jaoks ülimalt tähtis ja seda mitme kandi pealt.

Tahtejõudu võitlemiseks meil on küllaga. Nii et, härra Atonen, käed eemale meie Triigi küla postkontorist!

Elagu maanaised!

Täna sain rõõmsa uudise osaliseks, et ka mind on vastu võetud Väike-Maarja vallas tegutseva ühe väärikaima seltsi liikmeks - Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmeks.

Et ennetada küsimust, et mis põllumees ma ikka nii väga olen, siis vastan parem kohe. "Põllumees ma ei ole, kuid maalt pärit neiu olen ikkagi ning seetõttu soovingi tegutseda Põllumeeste Seltsi all olevas Väike-Maarja maanaiste seltsingus. Maa, loodus ja kodused toimetused on ikka olnud ja jäävad minu eluosaks."

Mida on oodata 2009.aastal Väike-Maarjas?

Nii nagu igale kohalikule omavalitsusele on ka Väike-Maarjale muutunud 2009 aasta majanduslikult raskeks. Vabariigi Valitsuse negatiivse lisaeelarve tulemusena peavad enamus omavalitsusi tegema kärpeid enda eelarvetes – nii peab seda tegema ka Väike-Maarja vald. Anispi valitsuse saamatusest tingitud kokkuhoiupoliitika tulemusena võeti minu koduvallalt ligi 9 miljonit vähemaks.

9 miljonit on iga Eestimaa valla jaoks suur raha. Kahtlemata pidime vaatama, et meie ei läheks Ansipi valitsuse eeskujul nõrgemate kallale, vaid peame hoidma hoopis vastupidist kurssi. Näiteks, arvasime, et eelkõige tuleks teha omavalitsustegelaste palkades kärpeid ehk kõikidel meie vallaametnikel, kaasa arvatud vallavanemal Olev Liblikmannil, vähendati 10% töötasust. Veelgi üllama otsuse kasuks otsustas aga volikogu liikmed, kes kõik loobusid oma igakuisest hüvitisest ja keskerakondlasest volikogu esimees Hans Kruusamägi loobus isegi ligi 12 000 kroonisest igakuisest hüvitisest. Pean äärmiselt õigeks, et rasketel aegadel minnakse eelkõige vallajuhtide tasude kallale ning alles pärast seda, vajaduse korral, vaadatakse üle muud kulutused.

Kuid ainult vallategelaste palgakärpest ei piisanud. Mõnede nädalate eest jäi meedias kõlama, nagu oleks Väike-Maarja vald öösiti täielikult pime ja tänavavalgustust vallaelanikud enam ei näegi. Tegelikkuses see päris nii ikka ei ole. 1. aprillini säilib valgustus ikka kõikides kohtades, kuid pärast seda vaid Väike-Maarja aleviku keskväljakul. Aga mida kavatseb teha vald rahadega, mis ta praegu elektriarve pealt säästab? Kokkuhoitu eest kavatseb vald osta nn kellad, mis alates sügisest hakkavad reguleerima tänavavalgustust. Idee kohaselt peaks alates sügisest siis tuled põlema õhtuni kella kaheteistkümneni ning hommikul kell viis lülitatakse tuled taas sisse. Inimeste nurin on kahtlemata õigustatud, et sellega võib Väike-Maarjas kuritegevus suureneda, kuid hetkel on see parim lahendus.

Üks halvemaid uudiseid on vallarahva jaoks kindlasti see, et majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts vähendas meie teederahasid täpselt neli korda. 6 miljoni krooni asemel saime ainult 1,5 miljonit. Kuna teede ehitus on väga kallis, siis sel aastal valla kulul asfalteerimistöid ei tehta, jääb ainult hööveldamine ja heal juhul aukude lappimine.

Samas tegime kõik selleks, et ühtegi maja või asutust ei suletaks. Mul on siiralt hea meel, et IRL-lasest volikogu liikme Sven Kesleri ettepanek sulgeda Kiltsi rahvamaja ja raamatukogu ei leidnud volikogus siiski toetust. On ülimalt oluline, et majanduslikult rasketel aegadel ei suretataks külade ja suuemate asulate elu välja, sest pärast seda uuesti ellu ärgata on tunduvalt raskem. Praegune Vabariigi Valitsus nagunii võtab pidevalt vastu otsuseid, millega tahetakse kogukonna elu halvata, näiteks mõni aeg tagasi tegi Eesti Post teatavaks, et sulgevad alates 1. juulist Triigi postkontori. Keskerakond ja Rahvaliit aga sellist poliitikat ei toeta ning meie jaoks on tähtis, et ka väikesemates külades kogukonna elu püsiks, mille üheks kindlaks aluseks väikses maakohas asuv postkontor kahtlemata on.

Kui 2005. aastal asusin haridus-ja kultuurikomisjoni aseesimeheks, siis meie suureks eesmärgiks oli tõsta lasteaedade töötajate palkasid, kuna sel hetkel olid nad kohe väga madalad. Kui kolme aastaga on nende palgad pidevalt tõusnud, siis kuigi me sel aastal palka ei jõua tõsta, siis seadsime eesmärgiks hoida palgad vähemalt eelmise aasta tasemel. Usun, et see on suur asi, sest tean, et paljudes teistes omavalitsustes on haridustöötajate palkasid kõvasti vähendatud.

9 miljonit krooni on valla jaoks suur hoop, mis jääb Ansipi valitsuse poliitika tulemusena meil sel aastal saamata. Kahjuks saavad seda poliitikat kõik vallaelanikud rohkemal või vähemal määral oma enese nahal tunda. Eesti meedia on viimasel ajal proovinud kujundada seisukohta, et kohalike omavalitsuste säästupoliitika on nende omavalitsusjuhtimise tulemus. Tegelikkuses see nii ei ole, vaid Eesti vallad ja linnad on Ansipi valitsuse poliitika ohvrid, kellelt kõigilt on võetud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid ära.

Käed eemale Triigi postkontorist!

Ansipi valitsus šokeerib ikka ja jälle maainimesi oma järelemõtlematute otsustega.

Selle kolmapäeva (18.märts) Virumaa Teatajast lugesime Triigi elanikega suure hämmeldusega, et meie küla postkontor suletakse alates 1. juulist.

Külaelanike arvamust ei küsinud keegi, veel vähem on keegi meile selgitanud sulgemise otsuse põhjust. Isegi postkontori töötajad lugesid lehest, et nad kaotavad alates 1. juulist oma töökohad. Kas siis nii jultunult ja südametult käitubki Eesti Post oma töötajatega?

Kui mina töötasin majandusministeeriumis, siis tollane majandusminister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas. Tundub, et reformarid on elust nii võõrandunud ja linnastunud, et nad ei teagi mis elu maal elatakse.

Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen(pildil) ja Reformierakond võiks ükskord ometi aru saada, et postkontorite sulgemine on samm kogukonna elu hävitamise suunas. Ja kuigi ta võib-olla ei tea, kuidas maal elatakse, siis jätku ta ometi kord maainimesed rahule. Me ei ole katsejänesed, kelle peal võib teha mida iganes!

Triigi postkontoris ei käi mitte ainult minu küla elanikud, vaid ka inimesed teistest küladest – Avispea, Eipri ja Pudivere. Postkontori allesjäämine on meie küla jaoks ülimalt tähtis.

Aga me ei anna alla! Eile alustasime allkirjade kogumist, et Triigi postkontorit ei suletaks. Tahtejõudu võitlemiseks meil on küllaga. Nii et, härra Atonen, käed eemale meie Triigi küla postkontorist!

Võsa Pets oli Simunas!

12.märtsil kohtus Peeter Võsa Simuna rahvaga. Inimesi oli väga palju - nii noori, vanu kui ka keskealisi.


Lisan mõned pildid sellest üritusest:

Vastlad Triigis

24. veebruar oli sel aastal teistsugune... Lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale oli sel aastal samal päeval ka vastlapäev. Triigi külal on ikka olnud traditsioon, et vastlapäeva peab tähistama ja lastele tuleb teha vahva vastratall. Minu ja Raivo Tammuse eesvedamisel sai ka sel aastal vastlapäev kohalikul mäel, Vastlatiirul, peetud.

Liugu lasti palju ja vahendite valik, millega mäest alla sõideti oli kirju. Olid ka erinevad võistlused: pikem liug, paarisvõistlus ja teatevõistlus. Kuigi poisid üritasid kõigest väest pikemat liugu saada, siis nii mõnigi lõpetas liigsest agarusest kuusehekki või libises kelk seljas mäest alla. Pikimad liu võidutiitlid läksid aga hoopis tüdrukutele Laura ning Reile.

Järgmisena oli paarisvõistlus, mis tähendas, et ühe kelgu peale pidi ära mahtuma kaks inimest ning kes kaugemale libisesid, need olid võidukad. Parim oli siingi Reile koos sõber Markusega. Vahest kõige põnevam oli aga teatevõistlus, kus olid 4-liikmelised võistkonnad Iga võistleja pidi mäest alla laskma, üle kontrolljoone ja siis kelguga mäkke tagasi vudima. Siin olid kindlateks võtjateks Tiina, Thomas, Heiki, Fred.

Pärast kõva aplausimüdina ja tublimate premeerimist, said kõik lasta hea maitsta kuklil ja teel.

Mõned pildid üritusest:

Avasõit - Mina vennapoja Joosepiga

Sõime kukleid ja jõime teed

Kõik, kes me seal olime ja kes enne pildistamist ära ei jooksnud:)

Ka kõige väiksemad olid kohal

Laar tegi haltuurat!

Oli 18. veebruari õhtu. Vaatasin kella. See oli üheksa. Õhtusöök Isamaa ja Res Publica Liidu juhi ja riigikogu liikme Mart Laariga pidi algama juba rohkem kui kaks tundi tagasi. Laariga kohtumisõhtu ei olnud rahvale tasuta. Kohaletulnud auväärsed kodanikud olid õhtu eest tasunud esinejale honorariks vähemalt 600 krooni inimese kohta. Õhtujuhiks oli tuntud telenägu Marko Reikop, kes üritas ootamisest tingitud närvilisust ja õhus kerkivat pinget kuidagiviisi leevendada. Inimesed nihelesid, sosistasid, mõni kõndis ringi, kuid keda pole, oli Mart Laar ise, kellega kohtumiseks me sellesse restorani kogunesime. Olukord oli tõsiselt piinlik.

Restoran Kolm Õde oli kõiki kutsunud, lubades Mart Laari ja kinnitades et kitsas ringis saab poliitik olla „ausam ja avameelsem“. Rahvast ei olnud tõesti palju,kohal oli umbes 20 huvilist, ruulis nende hulgas Otepää mees – Jaanus Raidlal, kellest paistis olevat saanud tõsine Laari fänn. Koos temaga oli kohale tulnud ka reformierakondlasest Otepää vallavanem ja teisi sealseid oravapoisse. Need itsitasid pihku, et Laar nii pikalt hilineb. Tõega au andes õhtujuht Marko Reikop provintsireformeritele ja isegi mitte Raidalile tähelepanu ei pööranud, mind ja minu sõpru aga nimetas ta mitmel korral, et rahvas ikka teaks, kes korralike inimeste sekka on sattunud.

Veidi enne kaheksat ja ligi kahe ja poole tunnise hilinemisega jõudis hingeldav, sassis juustega, kingapaelad lahti, pluus püksist väljas, karvane kõht punnis ees ja silmnähtavalt ärritunud Mart Laar, kes kirus riigikogu opositsiooni eesotsas Keskerakonnaga, kes olevat tema kallist aega raisanud oma mõttetute küsimuste esitamise ja lubamatute pauside võtmisega. Tema olevat mees, kellele ei meeldi totruste ja igasuguste jamadega tegeleda. Seejärel vajus ta õhtujuhi kõrvale toolile ja hakkas Marko Reikopi saatel rahvast lausdemagoogiaga kostitama. Tema lemmikteemaks osutus loomulikult Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare räige mahategemine. Keskerakonna idee Suur-Tallinnast, mis olevat kantud Suur-Helsingi ja Suur-Stockholmi ideedest, ristis austatud riigikogu liige koheselt Suur-Maarduks. 16 000 elanikkonnaga Maardu, mis on Tallinna külje all ja kunagi ka Tallinna osa olnud ja mis on sama suur, kui Pirita, pidi ekspeaministri arvates olema tõsiseks ohuks Eesti riigi julgeolekule. Üleüldse pidi Tallinna võimalik laienemine kujutama aastal 2009. aastal Laari arvates ohtu Eesti iseseisvusele, millest paraku Keskerakond polevat siiani aru saanud.

Laar ei varjanud sugugi, et koalitsioon käitub Keskerakonnaga seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusesse tehtud muudatusega mitte just kõige viisakamalt. Mart Laar kirjeldas parlamendis koalitsiooni käitumist järgmiselt, tsiteerin: „Antud hetkel ma toetan parlamentaarset sigatsemist ja toetan seda ka edaspidi.“ Pean Laari siinkohal tunnustama, et Laar on mees, kes ütleb kohe välja, mida ta mõtleb.

IRLi esimehe lemmikteemaks olid ka riigieelarve kärped. Tema arvates kärbiti liiga vähe ning kevadel tuleb arvatavasti teha järjekordne negatiivne lisaeelarve. Laar ei hoidnud end tagasi eelmiste valitsuste kritiseerimisega, sest tema arvates on just nemad süüdi selles, et täna tuleb meil riigieelarvet kärpida.

Huvitav oli ka see, et Vabariigi Valitsuses oleva IRLi juht ei hoidnud end tagasi ka koalitsioonipartnerite tagarääkimisest. Ühtviisi said kriitikalaviini osaliseks nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid. Oravad said selle eest, et nad on läbi aegade pidevalt makse langetanud ja soovivad rajada Eestisse palgaarmeed. Samuti süüdistas Laar peaminister Ansipit selles, et Eestil oli reaalne võimalus minna üle Eesti majandust päästvale eurole, kuid tingituna peaministri otsustusvõimetusest ja saamatusest, seda ei juhtunud.

Laar näeb ohtu Eesti julgeolekule ka lõuna poolt. nimelt tunneb Laar muret Läti palgaarmee pärast, sest kui sellega peaks midagi juhtuma, siis on Eesti lõunapiir kaitseta.

Kui Laari käest küsiti, et kes teda nõustavad, siis ta ütles vastu, et pigem tullakse tema, kui kriisinõustaja käest nõu küsima. See on eriti märkimisväärne, et praeguse valitsuse ainus „kriisiplaan“ on kärpepoliitika. Kärpe-teema juures on märkimisväärne ka see, et kuigi rahandusminister kinnitab, et riigieelarvet peaks kärpima nii seitse miljardit veel lisaks juba kaheksale kärbitud miljardile, väitis tema koalitsioonipartnerist IRL juht, et edaspidi tulevat kärpida üksnes poolteist miljardit krooni, mitte rohkem.

Kuna iga inimene pidi Laariga õhtustamise eest maksma vähemalt 600 krooni, võis Laar sel õhtul teenida kokku ligi 20 000 krooni. Igati arvestatav topeltteenistus lisaks riigikogust saadavale maksumaksja rahale.

Kõige selle juures ei saa märkimata jätta, et kui IRL fraktsiooni esimees rahvaga kohtumisele jõudis, ei olnud riigikogus istung veel kaugeltki läbi saanud. Ehk teisisõnu Laar tegi tööluusi maksumaksja kulul ja talle maksti selle eest veel peale ka. Lihtsalt öeldes tegi haltuurat! Kes ütleks ära võimalusest teenida rahva kulul veel paarkümmend tuhat krooni ühe õhtuga? Kindlasti ei oleks selleks inimeseks kahekordne peaminister Mart Laar! Kui palju taolisi hästirahastatud kohtumisõhtud pealinna restoranides on ta veel korraldanud Riigikogu istungite ajal? Kahjuks ei olnud sellel kohtumisel väljaöeldud erilist sisu, peale sõimu ja ähkimise. Võin öelda, et raiskasin ilmaasjata terve õhtu.

Veerpalu kuld innustab kõiki!

Reedel võitis meie Andrus Veerpalu taas kulla ning sel päeval kell 21.20 pani talle Suusaföderatsiooni president Gianfranco Kasper Libereci Raekoja ees kuldmedali kaela 15 km klassikasõidu eest.

Palju õnne Andrusele! Palju õnne ka Jaak Maele ja kogu Eesti rahvale! Oleme õnnelikud kõik koos!



Veerpalu (pildil, Joosep Martinsoni foto) võit innustas ka mind lõpuks ometi sel talvel suusad kapist välja võtma. Täna ennelõunal otsustasingi teha Väike-Maarja valla Ebavere mäel oma selle aasta esimese sõidu – 8km. Suusatada oli väga kihvt ja andis mõnusa enesetunde. Ma kohe tundsin, et jõudu ja energiat tuli juurde. Mõtlesin oma kallile sõbrale ja unistasin, et ka tema oleks siin koos minuga. Ja muidugi praegusel ajal on mets eriti kaunis. Talvised linnud hüppavad oksalt oksale ja kõikjal oli näha metsloomade käpajälgi. Minu meelest isegi vägeva metsaisanda ilvese omasid.

Kui kellelgi on veel suusad kapis – siis võtke need kindlasti välja ja minge mäele! Patt oleks see talv mööda saata ilma suusatamata! Kohtume Ebavere mäel!

Reformierakond korraldab libaküsitlust Tallinnas!

Küll Tallinnas on ikka tublid postiljonid. Kogu linn on täis kantud kollaseid paberilipakaid Reformierakonna üleskutsetega. Mõnes trepikojas on isegi seinad ka täis kleebitud. Nõnda võitlevad oravad haldusreformi vastu Tallinnas. Täpselt samuti nagu nad aasta tagasi võitlesid selle poolt ja nõudsid selle läbiviimist. Seda on isegi huvitav teada, kui palju on jäänud Tallinnasse inimesi, kes neid veel usuvad. Küll on nad lubanud meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka, küll pensioni neljakordistada, küll kõike muud head ja paremat. Välja on tulnud vastupidi ja Ansip laiutab vaid süüdimatult käsi.

Eks ole see Reformikatele nagu omamoodi eksperiment. Teada saada, kas tallinlasi on järjekordselt võimalik lollitada. Lauskampaaniaga, kus igaüks saab kätte oma portsu kollaseid lendlehti ja kuuleb raadiost anonüümseid üleskutseid. Niipalju tarkust oravatel ometi oli, et nad raadioreklaamides Reformierakonna nimetust varjavad. Küllap saavad aru, et see nimi ei ole praegu populaarne.

Võib-olla tegi Linnavalitsus rahvaküsitluse eel liiga vähe selgitustööd? Oleks pidanud selgelt välja ütlema, et Pirita jää Piritaks, Lasnamägi jääb Lasnamäeks ja Kesklinn Kesklinnaks. Siis ei saaks inimesi hirmutada, sellega et nendele armsad kohad kuidagi ära kaovad. Tegelikult kogu Reformierakonna kampaania on hirmutamisele üles ehitatud. Mõnele inimesele võib see isegi meeldida. Nendele, kes tahavad kolle näha. Varsti saame võib-olla teada, kui palju neid oli. Võib-olla sellepärast, et mina küll ei usu, et Pentus ja Rosimannus meile õigeid arve teada annavad peale nende libaküsitlus.

Hea meel, et Tallinn ka tegelikult otsustas haldusreformi kohta rahvaküsitluse läbi viia, see näitab austust inimeste vastu enne tähtsate otsuste langetamist. Sellest võiksid nii teised omavalitsused kui ka Ansipi valitsus eeskuju võtta.

Tänase valitsuse poliitika on viinud noorsoo kuristiku äärele!

Iga päev suureneb Eestis töötute inimeste arv majanduslanguse tulemusena. Eriti murelikuks teeb mind see, et just noorte inimeste seas suureneb töötute arv kõige kiiremini – selle aasta jaanuaris oli see näitaja juba tervelt 15,9 %.

Kui möödunud aasta jaanuaris oli Eestis 1907 noort töötut, siis selle aasta jaanuariks on arv juba kasvanud 6169 nooreni. Seega töötus noorte seas tõusnud aastaga üle kolme korra.

Paljudele minu eakaaslastest (vanuses 16-24 aastased) oli mõne aastaga kujunenud arvamus, et raha on „kerge tulema“. Mäletame ju kõik, kuidas noored, kes ei omanud piisavalt kogemust ega haridust, said ehitusel abitöölisena 10 000 – 15 000 krooni „puhtalt“ kätte. Tänaseks on Eesti ettevõtjad majanduskriisi tulemusena vallandanud just eelkõige selliseid noori. Firmad eelistavad inimesi, kes omavad kogemust ning spetsiifilisi teadmisi. Kerge ei ole ka noortel, kes on alles lõpetanud mõne ülikooli, sest õpitu käigus on eelkõige omandatud üldteadmised ning seetõttu puuduvad töötamiseks piisavalt head erialased oskused.

Mäletame, et päris palju noori on meil välismaale tööle läinud, kuna seal ootas neid parem palk.Täna võime aga tõdeda, et igal poolt hakatakse eestlasi kodumaale tagasi saatma. Alles eelmise kuu alguses teatati üle 5000 eestlasele Soomes, et nende töökäsi enam ei vajata. Samas, Soome ei ole erand.

Kardan, et noorte töötute arv suureneb veelgi. Lisaks sellele, et noori pidevalt koondatakse/vallandatakse eelkõige kogemuste puudumise ja spetsiifiliste teadmiste tõttu, lõpetavad kevadel väga paljud noored ka erinevaid koole (ülikoolid, kutsekoolid, gümnaasiumid), kes samuti püüavad endale rakendust leida. Raha puudusel ei ole neil võimalik minna edasi õppima ning on sunnitud tööturule sisenema – aga ka siin neid ei enam oodata. Noore inimese jaoks tekib nn. nõiaring: ei ole tööd, raha, ega saa ka minna edasi õppima.

See nn nõiaring paneb mind tõsiselt muret tundma. Need noored võivad muutuda meie riigi riskigrupiks, sest nad on sattunud sotsiaalse kuristiku äärele, kust tagasitee on väga raske, vahel isegi võimatu.

Minu eakaaslastel on üldjuhul lootused tuleviku suhtes kõrged ja nägemus sellest helge, aga kui nad jäävad sellesse nõiaringi liiga kauaks, siis need lootused purunevad üllatavalt kiiresti. Selle asemel, et nad hakkaksid tänast Eesti riiki edasi arendama, muutuvad nad selle riigi jaoks hoopis koormaks, sellisteks heitunud noorteks, keda ühiskonnad tõrjub ja kes ise ühiskonda tõrjub. Ehk teisisõnu, see nõiaring suudab noores inimeses tekitada nii suurt sisemist kibestumust, et ta muutub järjest ükskõikseks ja hoolimatuks ümbritseva suhtes. Seda aga ometi meie niingi kreenis riik endale lubada ei tohiks, sest kui ühe riigi noorsool puudub tulevik, siis ei ole ka sellel riigil endal enam tulevikku.

Minu soovitused Vabariigi Valitsusele ja haridusministrile Tõnis Lukasele(pildil, Ants Liiguse foto) oleksid:

1) Tuleks materiaalselt toetata ettevõtteid, kes on nõus noori praktikale võtma, laskmaks neil kogemusi omandada oma firmas.
2) Tuleks individuaalselt läheneda tudengitele, kes õpivad riiklikes ülikoolides tasulistel kohtadel, kuid ei tule õppemaksu tasumisega toime – võimaluse korral peaks riik vabastama õppemaksust või võimaldama pikemaajalist õppemaksu tasumist.
3) Noori ei tohiks kergekäeliselt kutsekoolidest ega gümnaasiumidest välja visata, sest halva õppetulemuste/põhjuseta puudumiste tulemuseks võivad olla majanduskriisist tulenevad perekondlikud põhjused. Pigem peaks riik toetama koolidesse psühholoogide ja sotsiaal-pedagoogide palkamist, et noori inimesi aidata probleemide toime tulemisel ja lahendamisel.

Peatagem üha süvenev noorte sotsiaalne tõrjumine – sest täna, rohkem kui kunagi varem, vajame inimesi, kes on edumeelsed, lennukate ideedega ning mõtlevad kaasa Eesti asjades!

Tallinn kinkis Väike-Maarjale 30 000 krooni!

Georg Lurich on ikka olnud meie valla sümboliks, mille järgi teatakse ja tuntakse Väike-Maarjat üle Eesti. Nii tekkiski idee, et kui võimalik, siis 22. aprillil 2011. aastal, Georg Lurichi 135. sünniaastapäeval, paneksime Väike-Maarja keskväljakule püsti mälestussamba meie valla kuulsaimale elanikule.

Väike-Maarja vallavolikogu algatas möödunud aastal Lurichi momendi jaoks annetuste kogumise. Mul on nüüd aga hea meel tõdeda, et Tallinna Linnavalitsus otsustas toetada Georg Lurichi monumendi püstitamist 30 000 krooniga. Lisaks veel Tallinna linnale on hetkel annetatud 60 000 krooni ehk praegu on meil juba 90 000 krooni koos. Kahjuks sellest summast aga kaugeltki ei piisa meie monumendi rajamiseks.




Kui ka Sinul on võimalik toetada, siis tee seda Väike-Maarja Vallavalitsuse arveldusarvele nr 10502017649007 SEB pangas, märgusõna „Lurich“.

Ärgem unustagem meie valla legendaarset sportlast Georg Lurichit, kes oli karskuse, jõu ja ilu sümbol ning kelle sünnikohaks oli just Väike-Maarja!

Politsei on pandud riigikassat täitma!

Pärast nn. „Väike-Maarja pronksööd” on järk-järgult ja silmnähtavalt suurenenud kuritegevus meie vallas. Usun, et seda on enamus Väike-Maarja vallaelanikest ka ise täheldanud ja nii mõnedki omal nahal kahjuks ka juba tunda saanud. Kahtlemata kerkib siin üles küsimus – miks? Kas on pättide arv suurenenud või ei saa politsei lihtsalt oma tööülesannetega enam hakkama? Peaaegu iga kuu lõhutakse kuskil aknaid ning suurenenud on ka sissemurdmiste arv. Siiamaani ei ole kindlaks tehtud, kes varastas eelmisel suvel Vabadussõja võidusamba korjanduskasti vallast ning kes murdsid sisse Väike-Maarja bussijaama või gümnaasiumisse. Mis toimub?

Minu seisukohta kuritegevuse suurenemisest toetab ka Ida Politseiprefektuurist saadud statistika meie valla kohta. Kui 2007. aastal pandi toime 99 kuritegu, siis 2008. aastal juba 108. Samamoodi on suurenenud väärtegude arv 616lt 851le ehk möödunud aastal oli 235 juhtumit rohkem kui ülemöödunud aastal, mis on vaieldamatult märkimisväärne tõus! Minu meelest on selleks kolm peamist põhjust.

Esiteks, mõned aastad tagasi alustas reformierakondlasest justiitsminister Lang (pildil, Toomas Huik'i foto) liberaalset poliitikat, mille eesmärgiks oli vangide vabaks laskmine. Tol korral põhjendas Rein Lang seda eelkõige sellega, et Eestis olevat Euroopaga võrreldes liiga palju vange, kelle kinnipidamine on ühiskonnale liiga kallis. Seega võeti kasutusele poliitika, mille kohaselt vabastati enamus vange enne tähtaega. Ka Väike-Maarjas võib täheldada selliseid hiljuti vabakslastud vange ringi toimetamas. Kahtlemata tekib kohe mõte, et see kes varastab üks kord, varastab ka edaspidi. Usun, et üks põhjustest, miks Väike-Maarjas kuritegevus on viimasel aastal hüppeliselt kasvanud võibki peituda selles, et ennetähtaegselt vabastatud vange liigub meie seas lihtsalt rohkem ringi.

Teiseks, kui majanduse õitsengu ajal leidsid tööd ka need, kes olid vanglatest vabanenud, siis tänaseks on olukord paljuski muutunud - tööta on jäänud nii endisi vange kui ka korralikke inimesi. Majanduslanguse tulemusena on jäänud sadu inimesi tööta ka meie vallas ning kohalikud ettevõtjad nendivad, et olukord muutub veelgi halvemaks. Ehk teisisõnu, kui inimesel tööd ega raha ei ole, siis tõenäosus, et minnakse vargile, järjest enam suureneb, eriti just endiste vangide puhul, kelle jaoks on see juba käidud rada.

Kolmandaks, minu hinnangul on politsei tänase siseministri Jüri Pihli (pildil, Peeter Langovitsi foto) juhtimisel võtnud endale valed prioriteedid ning on läinud nö. lihtsama vastupanu teed. Riigieelarves haigutavad suured augud ja üks suurepärane võimalus seda tõhusalt täita on inimestel iga väiksema liiklusrikkumise eest teha trahv ja kindlasti ka võimalikult suur.

Kui 2007.a astal oli meie vallas 346 liiklusrikkumist, siis 2008. aastal 627, mis on ligi poole võrra on suurem arv! Lisaks on teada-tuntud tõsiasi, et Eesti riigi trahvisummad mitmekordselt suuremad, võrreldes naabermaade Rootsi või Lätiga. Järjest enam jääb mulje, et politsei ei tegele mitte probleemidega, vaid hoopis raha teenimisega. Sest tõsiste asjade korral vangutab politsei pead ega ole suutnud siiamaani selgeks teha juba eelpool mainitud juhtumeid, nagu näiteks ikkagi kes on need pidevad akende lõhkujad või kes varastas eelmisel suvel Vabadussõja võidusamba korjanduskasti Väike-Maarjast või kes murdsid sisse Väike-Maarja bussijaama või gümnaasiumisse. Need on asjad, mis venivad ja venivad, samal ajal kui politsei tegeleb hoopis liiklustrahvide määramisega, et täita tühja riigikassat, kuid mitte selliste oluliste probleemidega, mis ka inimestele korda läheksid ning politsei mainet nende silmis tõstaks.

Oma mõtetele ja seisukohale saan kinnitust ka endise siseministri Kalle Laaneti väljaöeldust: „Kuritegevuse kasvu üheks suuremaks põhjuseks tuleb pidada majanduslangust. Juba eelmise aasta alguses, kui Eesti majandusolukord järsult halvenes, siis näitas statistika kuritegevuse muutumist vägivaldsemaks.” Seega oleks minu soovitus Jüri Pihlile järgmine: lõpetage raha teenimine lihtinimeste arvelt ning pange politsei lõpuks tööle. Politsei on mõeldud rahva kaitsmiseks, mitte nende pealt teenimiseks. Väike-Maarja vald ei ole nii jõukas, et suudaksime Tallinna linna eeskujul luua munitsipaalpolitsei, mis tagaks korra ja kaitseks rahvast. Ometi vajab ka Väike-Maarja kaitset huligaanide eest!

3.veebruaril ilmus ka Virumaa Teatajas artikkel http://www.virumaateataja.ee/?id=77174