President Ilves peab eesti rahva ees vabandama!

Juba Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv kinnitab oma rahvale järgmist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“. Selle lausega öeldi meile, et Eesti on vabariik, mitte kuningriik või diktatuur. Eestis maksab rahva tahe ja otsus. President Ilves väidab oma Eesti Televisioonile antud intervjuus aga hoopis vastupidist. Ta ütleb, et just tema, mitte eesti rahvas, on Eesti riigis kõrgeima võimu kandjaks, sest tema, mitte eesti rahvas, otsustab, kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi peaministriks ja kes moodustab ühtlasi ka järgmise valitsuse. Selle peale võib küsida, kas president kaldub diktaatuuri poole? Vabandage, kas see pole mitte diktatuur, kui rahval ei lasta otsustada, vaid otsus langetatakse ühe inimese poolt ja rahva arvamust mitte millekski pidades? Teatavasti otsustavad just diktaatorid rahva eest. Demokraatlikes riikides otsustab aga rahvas. Oma lubamatu väljaütlemisega vihjab president sellele, et ta seisab kõrgemal nii põhiseadusest kui ka rahvast, mis on ühe end euroopalikuks ja demokraatlikuks riigiks pidava Eesti riigipea puhul ohumärgiks. President on oma rahvale võlgu selgituse ja ka vabanduse, sest ta on rahva arusaama iseendast kui rahva presidendiks selgelt reetnud. Demokraatlikes riikides astuvad riigipead selliste väljaütlemiste tõttu tagasi.

Ilvesest on saanud oravate mängukann

President Ilves on tagasivalimise nimel end Reformierakonnast ja IRL-st sõltuvusse seadnud, mistõttu oli ta demokraatia põhimõtteid eirates sunnitud sekkuma erakondade-vahelisse poliitilisse valimiste eelsesse võitlusesse, muutudes seeläbi eelkõige just oravapartei mängukanniks, mistõttu elab Eesti riigi julgeolekuohuallikas Kadrioru lossis. President, kes peaks olema terve eesti rahva mõjuagent, on hoopis ühe kindla seltskonna – Reformierakonna mõjuagent.

Minu väidet kinnitab ka Tallinna Ülikooli politoloogia professor Raivo Vetik, kelle sõnul on asi selles, et kuna presidendi valijaks on Riigikogu enamus, ehk siis IRL ja Reformierakond, võib tekkida järgmine rollikonflikt: presidendile ei pruugi meeldida Toompea valitsuse mingi samm ja ta sisimas mõistaks selle ka hukka, ent tagasivalituks saamise tung temas osutub tugevamaks ning ta asub leidma ning kritiseerima vigu opositsiooni tegemistes, et saavutada pluss-punkte võimuerakondade silmis. Mäletame ETV intervjuust ka seda, et kui vabariigi valitsuse suhtes oli president kriitikavaba, siis opositsiooni suhtes ülikriitiline, mis viitab järjekordselt tema erapoolikusele ja kallutatusele, mis presidendi puhul on lubamatu.

Nagu professor Vetik, leian ka mina, et ootamatu oli presidendi ähvardus jätta Keskerakond valitsusest välja, kui Savisaart hukka ei mõisteta. Kuna demokraatlikus riigis otsustab valimiste võitja ikkagi rahvas, mitte president, siis on antud väide käsitletav otsese sekkumisena parteipoliitikasse. Tuletan siinkohal meelde, et sellised institutsioonid, nagu kaitsepolitsei või president jäävad demokraatlikes riikides valimisperioodidel, kus parteipoliitikast saab „pada sõimab katelt“-tüüpi nähtus, päevapoliitikast eemale ja kõrgemale.

Eesti vajab sõltumatut presidenti

Nõustun ka sotsioloog Andrus Saarega, kes ütleb, et praegune president on muutunud valitsuskoalitsiooni ripatsiks. Ta peaks mitte ainult olema erapooletu, vaid selliselt ka näima.

Eesti poliitilise süsteemi probleem on presidendi liigne sõltuvus valitsuskoalitsioonist, ehk siis IRList ja Reformierakonnast, mistõttu ei saa me Eesti presidendi puhul rääkida kellestki iseseisvast ja sõltumatust.

Pooldan Raivo Vetiku seiskohta, et presidendivalimiste reeglite kaudu on presidendi institutsioon pandud olukorda, kus tal on raske täita parteipoliitikat ületavat rolli, mis on tema põhifunktsioon. Seega on aeg mõelda presidendi valimiste süsteemi muutmisele. Keskerakond on jätkuvalt kindlal seisukohal, et eesti rahvas, mitte erakonnad, peaksid endale presidendi valima. Alles siis lõppevad jutud presidendi olemisest valitsuse mängukann, ripats või mõjuagent, kuna teda on valinud eesti rahvas otsesel valimistel.

Käesolev artikkel ilmus 5. jaanuaril k.a. ajalehes Virumaa Teataja