Paljud pered on täna raskes majanduslikus olukorras. Kuid kõige täbaramas seisus on eelkõige need vanemad, kes kasvatavad oma last või lapsi üksi. Samaväärne olukord on ka peres, kus üks või mõlemad vanemad on kaotanud töökoha.
Lapsetoetust tuleb mitmekordselt tõsta!
Statistikaameti andmetel elab 20% Eesti elanikest ehk üle 240 000 inimese vaesuses. See on ligi veerand miljonit inimest! Võimalik, et nimetatud arv võib olla isegi veel suurem. Kurb on siinjuures aga tõdeda, et Eestis elavad kõik üksikvanemad vaesuses, kes on kaotanud töö ja kellel on lapsed. Samas on veel kurvem nentida, et tavaliselt jäävad üksikvanemad justkui vaesuse nõiaringi, millest neil on väga raske välja tulla, sest vajalikud toetused nagu ei jõuakski nendeni. Põhjus on selles, et kui mujal Euroopas on olemas erinevad riiklikud toetusprogrammid, mis aitavad perel toime tulla, siis Eesti riigis on sotsiaalkaitse selles vallas väga õhuke.
Seda kummalisem ja küünilisem on kuulda reformierakondlasest peaminister Ansipilt, et lapsetoetus 300 krooni kuus, on kui lennuki pealt raha välja loopimine. Kui Reformierakonna esimees arvab, et toetusi peaks jagama vastavalt pere jõukuse astmele, siis miks ta ei ole oma erakonnakaaslasele sotsiaalminister Pevkurile vastavat ülesannet andnud? Praegune sõnum on aga solvav enamusele eestimaalastele, kelle jaoks on see igakuine raha ülioluline. Kui peaministri lõunasöök maksab 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib see olla terve nädala söögiraha!
Laste ranitsatoetus tuleb taastada!
Nii nagu ma ei pea õigeks Ansipi 300 kroonise lapsetoetuse naeruvääristamist, nii ei pea ma õigeks ka seda otsust, et alates 2009. aastast ei maksa valitsus enam ranitsatoetust. See raha oli väga paljudele väga oluline abi. Mõni võib ju mõelda, et 450 krooni ei ole väga suur raha, kuid ühtteist saab selle summa eest ikkagi osta. Selle toetuse allesjätmine oleks riigile läinud maksma ainult 80 miljonit krooni, mis on köömes ligi 100 miljardilise riigieelarve juures. Seega, küsimus on eesmärkides ehk siis selles, mida Toompea valitsus tähtsaks peab. Kas lapsed ja nende vanemad on riigile tähtsad või mitte?
Statistikaameti järgi elab Eestis üle 30 000 lapse vaesuses. Nii väikese riigi kohta, nagu seda on meie Eesti, on see väga suur number. Pole siis imestada, kuidas erinevad koolijuhid räägivad, et esmaspäeviti lõuna ajal koolitoit justkui haihtub laualt ja reedel pidid lapsed koolist leiba nädalavahetuseks kaasa võtma. Siinjuures on mul tõsiselt hea meel, et Ansip on õnneks Keskerakonna poolt omal ajal sisseviidud tasuta koolitoidu siiani alles jätnud, sest tänast olukorda arvestades, on selle tähtsus kasvanud möödapääsmatuks ja iseenesestmõistetavaks.
Vaesusega tuleb hakata võitlema!
Euroopa Liit on teatavasti kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sõnades on võitluse vajalikkust tunnistanud ka sotsiaalminister Pevkur, kuid teod jäävad kaugele sõnadest maha. Me ei ole kahjuks kuulnud ühtegi ministri poolset ettepanekut, kuidas Eesti ühiskonnas vaesust vähendada või kuidas luua kõige õigem tee nende inimesteni, kes seda tõesti vajavad.
Vaesus ei vii inimesed ainult nõiaringi, millest nad ei oska enam välja tuua, vaid vaesus toodab lisaks vaesust paraku ka juurde. Ehk teisisõnu, majanduslikus raskemas olukorras perede võimalused laste harimiseks on kehvemad ning madala haridustasemega noorel inimesel on väga raske hästi tasustatud tööd saada. Seetõttu ongi ülioluline, et riik tagaks lastele võrdsed võimalused alates lasteaiast kuni koolitee lõpuni.
Sügav kummardus kõikide üksikvanemate ees, kes elavad ja toidavad oma lapsed ära vaid töötu abiraha toetusest, mis on ca 1000 krooni, sest ka alimendid erinevate põhjuste tõttu ei jõua tihti nende lapse või lasteni. Keskerakondlasena võin kinnitada, et meie erakonna eesmärgiks on luua süsteem, mille kaudu riiklikud toetused jõuaksid ka üksikvanemateni. Üksikvanema staatuse tähtsust tuleb Eesti riigis tõsta, sest tegelikkuses omavad nad ühiskonnas samaväärset kaalu nagu paljulapselised pered.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar