Naiste ja meeste ebavõrdsus mõjub ka lastele!

Viimasel ajal on üheks päevakajaliseks teemaks kerkinud taas meeste ja naiste ebavõrdsus Eesti ühiskonnas. Arvamusi ja ettepanekuid, kuidas ja kas peaks tõstma naiste rolli ühiskonnas on mitmeid.

Ühtede arvates tuleks kehtestada kindel protsent või arv, kui palju peaks olema naisi näiteks Riigikogus, teiste arvates aga piisaks, kui meil oleks naispresident, sest sellega lahendame sujuvalt kõik soolisest ebavõrdsusest tulenevad probleemid. Kolmandad aga ei näegi mingit probleemi, sest mehed oskavadki paremini juhtida kui naised.

Kvoot pole lahendus

Mina kahjuks ei usu, et sooliste kvootide kehtestamine lahendaks tegelikkuses olemasolevaid probleeme. Pigem on see seotud meie väärtushinnangute, tõekspidamiste ja mõtlemisviisidega ning kas meie ühiskond soodustab selle arenemist soolise võrdsuse poole või mitte. Seni on erinevad uuringud tõestanud, et naised saavad meestest vähem palka ning seda on Eesti riigile ka ette heidetud.

Naisena leian, et mehed ja naised peaksid saama samaväärse töö eest samaväärset palka. Minu arvamuse üheks põhjuseks on kindlasti see, et traditsioonilised perekonnamudelid, kus mees ja naise elasid ning kasvatasid lapsi ja elasid koos kuni surmani, on muutunud. Tänapäeval kohtame pigem paare, kus minnakse lühema või pikema aja jooksul lahku. Lapsed jäävad enamasti ikka emale kasvatada.

Näeme, et Eesti ühiskonnas proovivad mehed endiselt siiski elada selle traditsioonilise peremudeli kohaselt ja lähtuvad lisaks veel põhimõttest, et mehed on perekonnas peamisteks ja põhilisteks sissetuleku toojateks, ega muretse eriti selle pärast, et naine võib temast tunduvalt vähem palka saada.

Levib kujutlem, et mehe uhkuse küsimus on tuua raha koju, kuid selle arusaama kaasnähtuseks on olnud ka põhimõte, et mees toetab oma laste ema ja lapsi ka pärast seda, kui ollakse juba lahku mindud. Seda viimast kiputakse tänastes rasketes majanduslikes tingimustes kahjuks unustama.

Üksikemade kulutused on märgatavalt suuremad kui need olid enne lahkuminekut. Tihti leiamegi sellises olukorras madalapalgalisi emasid, kes on tõsistes raskuses, et lapsed ära toita ja riidesse panna. Usun, et peaaegu iga inimene teab mõnda sõpra või tuttavat naist, kes pärast lahkuminekut kasvatab üksi last või lapsi ning mees mingitel põhjusel ei maksa alimente.

Naiste ametid

Teise probleemina näen eelkõige seda, et naised töötavad ühiskonnas ametitel, mis on vähem tasustatud kui ametid, mis on meestel. Nii peetakse enamasti traditsioonilisteks „naisteametiteks“ sekretäre, lasteaiakasvatajaid, kooliõpetajaid, lüpsjaid, poemüüjaid jne.

Kui palju meist kujutaks tänases Eesti ühiskonnas ette, et lasteaiakasvatajaks läheb mõni mees, kes peab selle palga eest pere toitma ja kommunaalkulud tasuma? Ometi, näiteks Hollandis, Rootsis ja teistes vanades ning arenenud Euroopa riikides ei ole midagi eriskummalist, et lasteaiakasvataja on mees.

Usun, et Eestis võtaksid lapsevanemad oma lapsed sellisest lasteaiast ära kartes, et meeskasvataja näol on tegemist ebatervete kalduvustega inimesega, kuna soorollide stereotüübid on veel niivõrd jäigad ja kinnistunud meie ühiskonnas. Lääne-Euroopas on see aga normaalne, sest sellega ollakse harjutud ning see on ainult seetõttu võimalik, et need ametid on ka vääriliselt tasustatud. Vahet ei ole, kas seda tööd teeb mees või naine.

Seega kohtamegi Eestis naisi, kes asuvad madalapalgalistel töökohtadel ning tihti on need palgad nii väikesed, et iseseisvalt on väga raske hakkama saada. Kõige nukramas seisundis on just üksikvanemad, kes peavad kasinast sissetulekust tasuma kõik kommunaalkulud ning toitma ja kasvatama lapsi. Kui mees ei maksa ka alimente, on pere eriti raskes seisus. Kurb on siinjuures tõdeda, et peamisteks kannatajateks on siinkohal lõppkokkuvõtteks eelkõige siiski lapsed.

Käesolev artikkel ilmus 4. novembril Virumaa Teatajas