esmaspäev, 7. september 2009

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!

3 kommentaari:

Priit Kutser ütles ...

Elasin ise USA-s aasta aega ja võin kinnitada, et su jutt peab täiesti paika!

Muide, naljahambad küsivad seal, et miks küll Ameerikas on niiviisi, et miks kiosk-poes on suitsud kohe ukse juures, aga ravimid poe tagaosas?

Anonüümne ütles ...

Miks sa pea igas oma blogis alati valitsust maha teed? Olen neid viimasel ajal lugenud ja alati süüdistad " Ansipi valitsust". Ma pole reformikate pooldaja, aga see on kuidagi häiriv juba. Ansip üksi on süüdi maailma kehvas majanduses??? Kust riik peaks puuduoleva raha siis võtma, kui mitte maksudest? Mitte, et ma tahaks neid maksta nii palju rohkem, aga äkki siis seletad mulle, mittepoliitilisele inimesele, milliseid võimalusi on sellise majandusseisu parandamiseks. Ei ole tõestu kellegi poolt ega vastu, aga minu arust pole valitsus üksi kõiges süüdi...

Virgo Kruve ütles ...

Tarbijana ma ilmselt võidaksin sellest olukorrast kui sadakond tavalisemate hädade jaoks mõeldud ravimit oleks külapoes saadaval. Kuid tundes sealsete inimeste ostujõudu, siis ma ei ennustaks küll sellele mingit märgatavat muutust. Suurem hulk müügikohti ei alanda ka ravimite pealt teenitavat kasumit ja seega ei muutu see kättesaadavamaks. Mulle jäi raadiost meelde ühe apteekri näide, et Eestis jääb paarkümmend protsenti või lausa pool retseptiravimitest välja ostmata, sest need on nii kallid ja inimestel pole julgust arstile ka öelda (nad ei teagi veel selle hinda).
Kõike eelnevat arvestades siis ilmselt oleksid idee poolt väikepoed ja ketid aga tuliselt vastu ravimifirmad ja apteegid, kes ei taha uusi huvilisi oma meepoti kallale lasta.