Tänase valitsuse poliitika on viinud noorsoo kuristiku äärele!

Iga päev suureneb Eestis töötute inimeste arv majanduslanguse tulemusena. Eriti murelikuks teeb mind see, et just noorte inimeste seas suureneb töötute arv kõige kiiremini – selle aasta jaanuaris oli see näitaja juba tervelt 15,9 %.

Kui möödunud aasta jaanuaris oli Eestis 1907 noort töötut, siis selle aasta jaanuariks on arv juba kasvanud 6169 nooreni. Seega töötus noorte seas tõusnud aastaga üle kolme korra.

Paljudele minu eakaaslastest (vanuses 16-24 aastased) oli mõne aastaga kujunenud arvamus, et raha on „kerge tulema“. Mäletame ju kõik, kuidas noored, kes ei omanud piisavalt kogemust ega haridust, said ehitusel abitöölisena 10 000 – 15 000 krooni „puhtalt“ kätte. Tänaseks on Eesti ettevõtjad majanduskriisi tulemusena vallandanud just eelkõige selliseid noori. Firmad eelistavad inimesi, kes omavad kogemust ning spetsiifilisi teadmisi. Kerge ei ole ka noortel, kes on alles lõpetanud mõne ülikooli, sest õpitu käigus on eelkõige omandatud üldteadmised ning seetõttu puuduvad töötamiseks piisavalt head erialased oskused.

Mäletame, et päris palju noori on meil välismaale tööle läinud, kuna seal ootas neid parem palk.Täna võime aga tõdeda, et igal poolt hakatakse eestlasi kodumaale tagasi saatma. Alles eelmise kuu alguses teatati üle 5000 eestlasele Soomes, et nende töökäsi enam ei vajata. Samas, Soome ei ole erand.

Kardan, et noorte töötute arv suureneb veelgi. Lisaks sellele, et noori pidevalt koondatakse/vallandatakse eelkõige kogemuste puudumise ja spetsiifiliste teadmiste tõttu, lõpetavad kevadel väga paljud noored ka erinevaid koole (ülikoolid, kutsekoolid, gümnaasiumid), kes samuti püüavad endale rakendust leida. Raha puudusel ei ole neil võimalik minna edasi õppima ning on sunnitud tööturule sisenema – aga ka siin neid ei enam oodata. Noore inimese jaoks tekib nn. nõiaring: ei ole tööd, raha, ega saa ka minna edasi õppima.

See nn nõiaring paneb mind tõsiselt muret tundma. Need noored võivad muutuda meie riigi riskigrupiks, sest nad on sattunud sotsiaalse kuristiku äärele, kust tagasitee on väga raske, vahel isegi võimatu.

Minu eakaaslastel on üldjuhul lootused tuleviku suhtes kõrged ja nägemus sellest helge, aga kui nad jäävad sellesse nõiaringi liiga kauaks, siis need lootused purunevad üllatavalt kiiresti. Selle asemel, et nad hakkaksid tänast Eesti riiki edasi arendama, muutuvad nad selle riigi jaoks hoopis koormaks, sellisteks heitunud noorteks, keda ühiskonnad tõrjub ja kes ise ühiskonda tõrjub. Ehk teisisõnu, see nõiaring suudab noores inimeses tekitada nii suurt sisemist kibestumust, et ta muutub järjest ükskõikseks ja hoolimatuks ümbritseva suhtes. Seda aga ometi meie niingi kreenis riik endale lubada ei tohiks, sest kui ühe riigi noorsool puudub tulevik, siis ei ole ka sellel riigil endal enam tulevikku.

Minu soovitused Vabariigi Valitsusele ja haridusministrile Tõnis Lukasele(pildil, Ants Liiguse foto) oleksid:

1) Tuleks materiaalselt toetata ettevõtteid, kes on nõus noori praktikale võtma, laskmaks neil kogemusi omandada oma firmas.
2) Tuleks individuaalselt läheneda tudengitele, kes õpivad riiklikes ülikoolides tasulistel kohtadel, kuid ei tule õppemaksu tasumisega toime – võimaluse korral peaks riik vabastama õppemaksust või võimaldama pikemaajalist õppemaksu tasumist.
3) Noori ei tohiks kergekäeliselt kutsekoolidest ega gümnaasiumidest välja visata, sest halva õppetulemuste/põhjuseta puudumiste tulemuseks võivad olla majanduskriisist tulenevad perekondlikud põhjused. Pigem peaks riik toetama koolidesse psühholoogide ja sotsiaal-pedagoogide palkamist, et noori inimesi aidata probleemide toime tulemisel ja lahendamisel.

Peatagem üha süvenev noorte sotsiaalne tõrjumine – sest täna, rohkem kui kunagi varem, vajame inimesi, kes on edumeelsed, lennukate ideedega ning mõtlevad kaasa Eesti asjades!