kolmapäev, 26. november 2008

Seitse kitsekest ja suured lagleparved


Iga kord kui jõuan autoga Tallinnast Väike-Maarjasse, haarab mind soe tunne – olen kodus. Aburi juures olevad suured põllud ja Triigi ümber olevad metsad, justkui iga kord kinnitaksid, et siia ma kuulun. Eks see olegi tõsi, sest kuigi ma õpin ja töötan Tallinnas, siis hing on mul Väike-Maarjas.

Triigi külaga on mul tekkinud aastatega eriline side. Mind paelub selle koha looduse mitmekesisus. Vapustav on suve varajastel hommikutundidel kortermaja kolmanda korruse aknast välja vaadates näha põllul olevat seitset kitsekest või kevadel suuri lagleparvesid peatumas põldudel.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi panime Triigi küla poistega parki lindude pesakaste. Poisid, kes muidu olid tuntud oma sullerustega, tegid silmad ette nii mõnelegi külaelanikule - heatahtlikkusega, et anda samuti panus lindude heaoluks. Natuke aega tagasi rääkisin külaelaniku Virvega, et sel kevadel peaksime uuesti panema pesakaste üles, sest osad on alla kukkunud ja lagunenud. Leppisime koos kokku, et hiljemalt märtsikuus võtame asja käsile.

Oma blogis ma kajastangi eelkõige küla ja kogukonna eluga seonduvaid probleeme, mis puudutavad eelkõige Väike-Maarjat ja Lääne-Virumaad. Mis hinges, see südames ja sellest tulebki pajatada...

1 kommentaar:

Aimar ütles ...

Tundub tore koht see Väike-Maarja olema. Peaks ükskord selle teekonna ettevõtma ja külla tulema. A