Laar tegi haltuurat!

Oli 18. veebruari õhtu. Vaatasin kella. See oli üheksa. Õhtusöök Isamaa ja Res Publica Liidu juhi ja riigikogu liikme Mart Laariga pidi algama juba rohkem kui kaks tundi tagasi. Laariga kohtumisõhtu ei olnud rahvale tasuta. Kohaletulnud auväärsed kodanikud olid õhtu eest tasunud esinejale honorariks vähemalt 600 krooni inimese kohta. Õhtujuhiks oli tuntud telenägu Marko Reikop, kes üritas ootamisest tingitud närvilisust ja õhus kerkivat pinget kuidagiviisi leevendada. Inimesed nihelesid, sosistasid, mõni kõndis ringi, kuid keda pole, oli Mart Laar ise, kellega kohtumiseks me sellesse restorani kogunesime. Olukord oli tõsiselt piinlik.

Restoran Kolm Õde oli kõiki kutsunud, lubades Mart Laari ja kinnitades et kitsas ringis saab poliitik olla „ausam ja avameelsem“. Rahvast ei olnud tõesti palju,kohal oli umbes 20 huvilist, ruulis nende hulgas Otepää mees – Jaanus Raidlal, kellest paistis olevat saanud tõsine Laari fänn. Koos temaga oli kohale tulnud ka reformierakondlasest Otepää vallavanem ja teisi sealseid oravapoisse. Need itsitasid pihku, et Laar nii pikalt hilineb. Tõega au andes õhtujuht Marko Reikop provintsireformeritele ja isegi mitte Raidalile tähelepanu ei pööranud, mind ja minu sõpru aga nimetas ta mitmel korral, et rahvas ikka teaks, kes korralike inimeste sekka on sattunud.

Veidi enne kaheksat ja ligi kahe ja poole tunnise hilinemisega jõudis hingeldav, sassis juustega, kingapaelad lahti, pluus püksist väljas, karvane kõht punnis ees ja silmnähtavalt ärritunud Mart Laar, kes kirus riigikogu opositsiooni eesotsas Keskerakonnaga, kes olevat tema kallist aega raisanud oma mõttetute küsimuste esitamise ja lubamatute pauside võtmisega. Tema olevat mees, kellele ei meeldi totruste ja igasuguste jamadega tegeleda. Seejärel vajus ta õhtujuhi kõrvale toolile ja hakkas Marko Reikopi saatel rahvast lausdemagoogiaga kostitama. Tema lemmikteemaks osutus loomulikult Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare räige mahategemine. Keskerakonna idee Suur-Tallinnast, mis olevat kantud Suur-Helsingi ja Suur-Stockholmi ideedest, ristis austatud riigikogu liige koheselt Suur-Maarduks. 16 000 elanikkonnaga Maardu, mis on Tallinna külje all ja kunagi ka Tallinna osa olnud ja mis on sama suur, kui Pirita, pidi ekspeaministri arvates olema tõsiseks ohuks Eesti riigi julgeolekule. Üleüldse pidi Tallinna võimalik laienemine kujutama aastal 2009. aastal Laari arvates ohtu Eesti iseseisvusele, millest paraku Keskerakond polevat siiani aru saanud.

Laar ei varjanud sugugi, et koalitsioon käitub Keskerakonnaga seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusesse tehtud muudatusega mitte just kõige viisakamalt. Mart Laar kirjeldas parlamendis koalitsiooni käitumist järgmiselt, tsiteerin: „Antud hetkel ma toetan parlamentaarset sigatsemist ja toetan seda ka edaspidi.“ Pean Laari siinkohal tunnustama, et Laar on mees, kes ütleb kohe välja, mida ta mõtleb.

IRLi esimehe lemmikteemaks olid ka riigieelarve kärped. Tema arvates kärbiti liiga vähe ning kevadel tuleb arvatavasti teha järjekordne negatiivne lisaeelarve. Laar ei hoidnud end tagasi eelmiste valitsuste kritiseerimisega, sest tema arvates on just nemad süüdi selles, et täna tuleb meil riigieelarvet kärpida.

Huvitav oli ka see, et Vabariigi Valitsuses oleva IRLi juht ei hoidnud end tagasi ka koalitsioonipartnerite tagarääkimisest. Ühtviisi said kriitikalaviini osaliseks nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid. Oravad said selle eest, et nad on läbi aegade pidevalt makse langetanud ja soovivad rajada Eestisse palgaarmeed. Samuti süüdistas Laar peaminister Ansipit selles, et Eestil oli reaalne võimalus minna üle Eesti majandust päästvale eurole, kuid tingituna peaministri otsustusvõimetusest ja saamatusest, seda ei juhtunud.

Laar näeb ohtu Eesti julgeolekule ka lõuna poolt. nimelt tunneb Laar muret Läti palgaarmee pärast, sest kui sellega peaks midagi juhtuma, siis on Eesti lõunapiir kaitseta.

Kui Laari käest küsiti, et kes teda nõustavad, siis ta ütles vastu, et pigem tullakse tema, kui kriisinõustaja käest nõu küsima. See on eriti märkimisväärne, et praeguse valitsuse ainus „kriisiplaan“ on kärpepoliitika. Kärpe-teema juures on märkimisväärne ka see, et kuigi rahandusminister kinnitab, et riigieelarvet peaks kärpima nii seitse miljardit veel lisaks juba kaheksale kärbitud miljardile, väitis tema koalitsioonipartnerist IRL juht, et edaspidi tulevat kärpida üksnes poolteist miljardit krooni, mitte rohkem.

Kuna iga inimene pidi Laariga õhtustamise eest maksma vähemalt 600 krooni, võis Laar sel õhtul teenida kokku ligi 20 000 krooni. Igati arvestatav topeltteenistus lisaks riigikogust saadavale maksumaksja rahale.

Kõige selle juures ei saa märkimata jätta, et kui IRL fraktsiooni esimees rahvaga kohtumisele jõudis, ei olnud riigikogus istung veel kaugeltki läbi saanud. Ehk teisisõnu Laar tegi tööluusi maksumaksja kulul ja talle maksti selle eest veel peale ka. Lihtsalt öeldes tegi haltuurat! Kes ütleks ära võimalusest teenida rahva kulul veel paarkümmend tuhat krooni ühe õhtuga? Kindlasti ei oleks selleks inimeseks kahekordne peaminister Mart Laar! Kui palju taolisi hästirahastatud kohtumisõhtud pealinna restoranides on ta veel korraldanud Riigikogu istungite ajal? Kahjuks ei olnud sellel kohtumisel väljaöeldud erilist sisu, peale sõimu ja ähkimise. Võin öelda, et raiskasin ilmaasjata terve õhtu.

Veerpalu kuld innustab kõiki!

Reedel võitis meie Andrus Veerpalu taas kulla ning sel päeval kell 21.20 pani talle Suusaföderatsiooni president Gianfranco Kasper Libereci Raekoja ees kuldmedali kaela 15 km klassikasõidu eest.

Palju õnne Andrusele! Palju õnne ka Jaak Maele ja kogu Eesti rahvale! Oleme õnnelikud kõik koos!



Veerpalu (pildil, Joosep Martinsoni foto) võit innustas ka mind lõpuks ometi sel talvel suusad kapist välja võtma. Täna ennelõunal otsustasingi teha Väike-Maarja valla Ebavere mäel oma selle aasta esimese sõidu – 8km. Suusatada oli väga kihvt ja andis mõnusa enesetunde. Ma kohe tundsin, et jõudu ja energiat tuli juurde. Mõtlesin oma kallile sõbrale ja unistasin, et ka tema oleks siin koos minuga. Ja muidugi praegusel ajal on mets eriti kaunis. Talvised linnud hüppavad oksalt oksale ja kõikjal oli näha metsloomade käpajälgi. Minu meelest isegi vägeva metsaisanda ilvese omasid.

Kui kellelgi on veel suusad kapis – siis võtke need kindlasti välja ja minge mäele! Patt oleks see talv mööda saata ilma suusatamata! Kohtume Ebavere mäel!

Reformierakond korraldab libaküsitlust Tallinnas!

Küll Tallinnas on ikka tublid postiljonid. Kogu linn on täis kantud kollaseid paberilipakaid Reformierakonna üleskutsetega. Mõnes trepikojas on isegi seinad ka täis kleebitud. Nõnda võitlevad oravad haldusreformi vastu Tallinnas. Täpselt samuti nagu nad aasta tagasi võitlesid selle poolt ja nõudsid selle läbiviimist. Seda on isegi huvitav teada, kui palju on jäänud Tallinnasse inimesi, kes neid veel usuvad. Küll on nad lubanud meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka, küll pensioni neljakordistada, küll kõike muud head ja paremat. Välja on tulnud vastupidi ja Ansip laiutab vaid süüdimatult käsi.

Eks ole see Reformikatele nagu omamoodi eksperiment. Teada saada, kas tallinlasi on järjekordselt võimalik lollitada. Lauskampaaniaga, kus igaüks saab kätte oma portsu kollaseid lendlehti ja kuuleb raadiost anonüümseid üleskutseid. Niipalju tarkust oravatel ometi oli, et nad raadioreklaamides Reformierakonna nimetust varjavad. Küllap saavad aru, et see nimi ei ole praegu populaarne.

Võib-olla tegi Linnavalitsus rahvaküsitluse eel liiga vähe selgitustööd? Oleks pidanud selgelt välja ütlema, et Pirita jää Piritaks, Lasnamägi jääb Lasnamäeks ja Kesklinn Kesklinnaks. Siis ei saaks inimesi hirmutada, sellega et nendele armsad kohad kuidagi ära kaovad. Tegelikult kogu Reformierakonna kampaania on hirmutamisele üles ehitatud. Mõnele inimesele võib see isegi meeldida. Nendele, kes tahavad kolle näha. Varsti saame võib-olla teada, kui palju neid oli. Võib-olla sellepärast, et mina küll ei usu, et Pentus ja Rosimannus meile õigeid arve teada annavad peale nende libaküsitlus.

Hea meel, et Tallinn ka tegelikult otsustas haldusreformi kohta rahvaküsitluse läbi viia, see näitab austust inimeste vastu enne tähtsate otsuste langetamist. Sellest võiksid nii teised omavalitsused kui ka Ansipi valitsus eeskuju võtta.

Tänase valitsuse poliitika on viinud noorsoo kuristiku äärele!

Iga päev suureneb Eestis töötute inimeste arv majanduslanguse tulemusena. Eriti murelikuks teeb mind see, et just noorte inimeste seas suureneb töötute arv kõige kiiremini – selle aasta jaanuaris oli see näitaja juba tervelt 15,9 %.

Kui möödunud aasta jaanuaris oli Eestis 1907 noort töötut, siis selle aasta jaanuariks on arv juba kasvanud 6169 nooreni. Seega töötus noorte seas tõusnud aastaga üle kolme korra.

Paljudele minu eakaaslastest (vanuses 16-24 aastased) oli mõne aastaga kujunenud arvamus, et raha on „kerge tulema“. Mäletame ju kõik, kuidas noored, kes ei omanud piisavalt kogemust ega haridust, said ehitusel abitöölisena 10 000 – 15 000 krooni „puhtalt“ kätte. Tänaseks on Eesti ettevõtjad majanduskriisi tulemusena vallandanud just eelkõige selliseid noori. Firmad eelistavad inimesi, kes omavad kogemust ning spetsiifilisi teadmisi. Kerge ei ole ka noortel, kes on alles lõpetanud mõne ülikooli, sest õpitu käigus on eelkõige omandatud üldteadmised ning seetõttu puuduvad töötamiseks piisavalt head erialased oskused.

Mäletame, et päris palju noori on meil välismaale tööle läinud, kuna seal ootas neid parem palk.Täna võime aga tõdeda, et igal poolt hakatakse eestlasi kodumaale tagasi saatma. Alles eelmise kuu alguses teatati üle 5000 eestlasele Soomes, et nende töökäsi enam ei vajata. Samas, Soome ei ole erand.

Kardan, et noorte töötute arv suureneb veelgi. Lisaks sellele, et noori pidevalt koondatakse/vallandatakse eelkõige kogemuste puudumise ja spetsiifiliste teadmiste tõttu, lõpetavad kevadel väga paljud noored ka erinevaid koole (ülikoolid, kutsekoolid, gümnaasiumid), kes samuti püüavad endale rakendust leida. Raha puudusel ei ole neil võimalik minna edasi õppima ning on sunnitud tööturule sisenema – aga ka siin neid ei enam oodata. Noore inimese jaoks tekib nn. nõiaring: ei ole tööd, raha, ega saa ka minna edasi õppima.

See nn nõiaring paneb mind tõsiselt muret tundma. Need noored võivad muutuda meie riigi riskigrupiks, sest nad on sattunud sotsiaalse kuristiku äärele, kust tagasitee on väga raske, vahel isegi võimatu.

Minu eakaaslastel on üldjuhul lootused tuleviku suhtes kõrged ja nägemus sellest helge, aga kui nad jäävad sellesse nõiaringi liiga kauaks, siis need lootused purunevad üllatavalt kiiresti. Selle asemel, et nad hakkaksid tänast Eesti riiki edasi arendama, muutuvad nad selle riigi jaoks hoopis koormaks, sellisteks heitunud noorteks, keda ühiskonnad tõrjub ja kes ise ühiskonda tõrjub. Ehk teisisõnu, see nõiaring suudab noores inimeses tekitada nii suurt sisemist kibestumust, et ta muutub järjest ükskõikseks ja hoolimatuks ümbritseva suhtes. Seda aga ometi meie niingi kreenis riik endale lubada ei tohiks, sest kui ühe riigi noorsool puudub tulevik, siis ei ole ka sellel riigil endal enam tulevikku.

Minu soovitused Vabariigi Valitsusele ja haridusministrile Tõnis Lukasele(pildil, Ants Liiguse foto) oleksid:

1) Tuleks materiaalselt toetata ettevõtteid, kes on nõus noori praktikale võtma, laskmaks neil kogemusi omandada oma firmas.
2) Tuleks individuaalselt läheneda tudengitele, kes õpivad riiklikes ülikoolides tasulistel kohtadel, kuid ei tule õppemaksu tasumisega toime – võimaluse korral peaks riik vabastama õppemaksust või võimaldama pikemaajalist õppemaksu tasumist.
3) Noori ei tohiks kergekäeliselt kutsekoolidest ega gümnaasiumidest välja visata, sest halva õppetulemuste/põhjuseta puudumiste tulemuseks võivad olla majanduskriisist tulenevad perekondlikud põhjused. Pigem peaks riik toetama koolidesse psühholoogide ja sotsiaal-pedagoogide palkamist, et noori inimesi aidata probleemide toime tulemisel ja lahendamisel.

Peatagem üha süvenev noorte sotsiaalne tõrjumine – sest täna, rohkem kui kunagi varem, vajame inimesi, kes on edumeelsed, lennukate ideedega ning mõtlevad kaasa Eesti asjades!

Tallinn kinkis Väike-Maarjale 30 000 krooni!

Georg Lurich on ikka olnud meie valla sümboliks, mille järgi teatakse ja tuntakse Väike-Maarjat üle Eesti. Nii tekkiski idee, et kui võimalik, siis 22. aprillil 2011. aastal, Georg Lurichi 135. sünniaastapäeval, paneksime Väike-Maarja keskväljakule püsti mälestussamba meie valla kuulsaimale elanikule.

Väike-Maarja vallavolikogu algatas möödunud aastal Lurichi momendi jaoks annetuste kogumise. Mul on nüüd aga hea meel tõdeda, et Tallinna Linnavalitsus otsustas toetada Georg Lurichi monumendi püstitamist 30 000 krooniga. Lisaks veel Tallinna linnale on hetkel annetatud 60 000 krooni ehk praegu on meil juba 90 000 krooni koos. Kahjuks sellest summast aga kaugeltki ei piisa meie monumendi rajamiseks.




Kui ka Sinul on võimalik toetada, siis tee seda Väike-Maarja Vallavalitsuse arveldusarvele nr 10502017649007 SEB pangas, märgusõna „Lurich“.

Ärgem unustagem meie valla legendaarset sportlast Georg Lurichit, kes oli karskuse, jõu ja ilu sümbol ning kelle sünnikohaks oli just Väike-Maarja!