Kui võtame vaatluse alla mõne ajalehe Eestis ja teeme seda korduvalt, siis päris tihti jäävad silma tuttavad näod. See on ju normaalne, kuna mõned inimesed ongi aktiivsemad kui teised ning nende tegemistest tuleb ju ikka kirjutada. Ent, mis seisukoht võtta siis, kui mõni tähtis tegelane on ajalehes näiteks ülepäeviti? Kuidas suhtuda lugejana sellesse, kui üle päeva ilmub lugu justkui mitte millestki, kuna midagi tarka või uut öelda ei ole, aga lugu on lehes koos pildi, nime ja tiitliga, nagu viis kopikat?
Usun, et igal mõtleval inimesel peaks tekkima tõsine kahtlus, et kas siin ei ole tegemist kokkuleppega. Ja kui on kokkulepe, siis on olemas ka mõlemapoolne kasu. Põhjuseid, miks üks või teine inimene tahab olla mõnes ajalehes avaldatud, on mitmeid. Kõik oleneb selle konkreetse inimese taustast. Ütleme, et tegemist on poliitikuga. Poliitikud vajavad tähelepanu selleks, et neid teatakse ja kui teatakse, siis võib-olla ka valitakse. Mis on ajakirjaniku huvi? Kuigi ajakirjanik peaks olema eelkõige huvitatud oma ajalehe kvaliteedist ja lähtuma ajakirjanduse eetikakoodeksist, ei pruugi see alati nii olla. Ka ajakirjanik on inimene kõigi oma pahedega.
Vaadates Eesti meediat, siis suured üle-Eestilised ajalehed, nagu Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, on rohkem omaniku-kesksed. Kuluaarides sahistatakse ikka, kuidas Luik ja Kadastik annavad kindlaid korraldusi mida, millest ja millal kirjutada.
Maakonnalehed on aga peatoimetaja- ja ajakirjanike-kesksed. Teisisõnu, tugev peatoimetaja ütleb, milline lugu ilmub ja milline mitte. Nõrgemale peatoimetajale ütlevad ajakirjanikud ise, millest nad tahavad kirjutada. Mõlemal juhul näen siin ohtlikku tendentsi. Tulles siinkohal tagasi kajastuse ostmise juurde ajalehes, lastakse raha eest ajalehes mõnel poliitikul avaldada lugusid nii tihti, kui vaja või võimalikult sagedasti. Pole tähtis, kas rahvale ka midagi öelda on, peaasi, et nägu ja nimi kogu aeg näha oleks.
Rääkides ajakirjanduslikust eetikast, siis igasugune arvamuslugude avaldamine raha eest on rangelt taunitud. Samuti ei luba nimetatud eetikakoodeks eksklusiivseid kokkuleppeid ajakirjaniku ja selle inimese vahel, kust uudis või arvamuslugu tuleb. See on euroopalik tava ajakirjanduses. Eestis on aga näiteid, kus tundub või on isegi selgelt näha, et seda tava rikutakse ja pidevalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar