Üle poole väikeasulate elanikest tahavad käsimüügiravimeid poodidesse

Sügiskuu alguses võtsin siin üles teema, et kergemad käsimüügiravimid võiksid olla müügil näiteks maapoodides, parandamaks nende kättesaadavust maarahvale. Ka Virumaa Kuulutajas ilmus minu selleteemaline artikkel. Mu seisukohta toetasid nii majandus-ja kommunikatsiooniminister kui ka riigi konkurentsiamet. Konkurentsiameti hinnangul alaneks muudatuse tulemusena käsimüügiravimite hinnatase ja ühtlasi paraneks ka nende kättesaadavus.

Apteegid avaldasid sellele ideele konkreetselt, kuid mõistetavalt oma vastuseisu, sest osa leivast nende toidulaual läheb erinevatesse müügikohtadesse. Suhtumine käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki vastavat müügiluba omavates müügikohtades on pigem positiivne. Hoiak on positiivsem Lõuna- Eestis, kus apteek on keskmiselt kaugemal.

Täna saime aga teada siis sellise uudise, et tervelt üle poolte väikeasulate elanikest suhtuvad käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki soosivalt. Nimelt, uuringufirma TNS EMOR viis augustis ja septembris läbi uuringu käsimüügiravimite kättesaadavusest väiksemates asulates, mis tõigi andiski sellise oodatud tulemuse.

Konkurentsiameti sõnul oleme täna olukorras, kus sisuliselt kuulub vaid kahele ettevõtjale 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest. Hinnavõrdlus teiste riikidega näitab, et levinumad käsimüügiravimid on oluliselt soodsamad näiteks Ühendkuningriigis, kus nende müük väljaspool apteeki on lubatud. Lisaks on ka praegu võimalik apteegist käsimüügiravimeid osta ilma igasuguse apteekripoolse nõustamiseta, nagu see võiks olla juhul, kui ravimeid müüdaks poelettidel.

Täna tuli siis ka veel uudis, et reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkur on käsimüügiravimite kauplustesse lubamise vastu. Selle seisukoha põhjuseid tuleks otsida Reformerakonna rahastamise telgitagustest...

Pensionide tasuta kojukanne tuleb taastada!

Mõistan hukka sotsiaalminister Pevkuri Swedpanka hurjutava mõtteavalduse, kuna ükski võõrpank ei saa Eestis lahendada riigi tegematajätmisi.

Leian, et sotsiaalminister on Swedbank’i sarjates äärmiselt silmakirjalik. Teame ju kõik, et just sotsiaalministri kodupartei – Reformierakond ajas pensionärid Rootsi suurpankade hammaste vahele, lõpetades pensionide tasuta kojukande läbi riigile kuuluva Eesti Posti ja surudes vanurid oma raha pankadesse hoiustama ja sealt seda kalli raha eest ka nüüd välja võtma. Tulla praegu rääkima, et küll on ikka halvasti, et võõrpank kodupensionäre koorib on tõsiselt alatu ja eakaid inimesi solvav. Asi ei ole mitte pangas, vaid Vabariigi Valitsuses, kes on selgelt pensionäridevaenulik.

Olukorra päästmiseks tuleks pensionide tasuta kojukanne kiiremas korras taastada. Reformierakonna maailmavaade seisnebki ju selles, et nõrgemad peavad ise hakkama saama. Kuuludes ise aga Keskerakonda olen kindlal veendumusel, et nõrgemaid peab aitama ja antud situatsioonis saab seda kõige tõhusamini teha just riik, kelle esindajaks sotsiaalminister ka on.

Keskerakonna uus laul!!

Mulle väga meeldib Keskerakonna uus laul - energiline, nooruslik ja powerlik.

Kuula ja vaata vidot siit, klikka bännerile:

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!

Milline võiks olla Väike-Maarja vallavanem?

Mõtlesin siin üks õhtu, et milline võiks olla meie valla vallavanem. Kuigi vallavolikogu esimehel on tulenevalt seadustest vallavanemast rohkem võimu, on vallavanem Eestis kuidagi olulisemaks kujunenud. Kuuleme ka linnapeadestki rohkem kui linnavolikogu esimeestest. Uhkem on ju öelda, et oled linnapea või vallavanem kui volikogu esimees. Ehk siis, mida ma öelda tahan on see, et valla rahvast ja üldse valla arengut silmas pidades on ääretult tähtis, et meil oleks võimalikult pädev vallavanem. Eks see ole oluline iga valla ja linna puhul, et nende juhid oleksid igati tublid ja võimekad, aga Väike-Maarja sugused vallad ei saa kohe kuidagi endale kehva vallavanemat lubada. Eriti veel sellistes raskestes majanduslikes tingimustes, kuhu on Ansipi saamatus meid viinud.

On rida omadussõnu, mis kirjeldaksid ja iseloomustaksid Väike-Maarja vallavanemat. Esimesena tooksin välja selle, et vallavanem peaks kindlasti olema keegi kohalik. Ehk siis inimene, kes on siitkandist pärit. See on väga oluline, et ta tunnetaks siinset elu-olu ja üldist õhkkonda. Samas pole hea, kui meie vallavanem oleks pidevalt vaid siin elanud. Tal peaks olema kogemused mõne suurema kohaliku omavalitsuse juhtimisest, näiteks Tallinna linnast saadud kogemused. Keegi, kes on kodust veidi aega eemal elanud ja töötanud, näeb kohalikke asju seetõttu hoopis uues valguses, mis tihtilugu aitabki kodukandi probleeme teise vaatenurga alt vaagida.

Seejärel märgiksin ära vanuse. Leian, et vallavanem peaks olema noor. Miks? On aeg tuua noored kodukohta tagasi. Keegi ju ei vaidle vastu, et Väike-Maarja vajab noori tegijaid. Nagu terve Euroopa vananeb, vananeb ka Eesti ning ka Väike-Maarja elanikkond. Meil on tarvis noort elujõudu! Volikogu esimees võiks aga näiteks olla taas selline eakam inimene, kes oleks omakorda selliseks tasakaalustavaks jõuks vallajuhtimises.

Nii et minu nägemuses peaks Väike-Maarja vallavanem olema keegi kohalik, siin üles kasvanud, kuid mingi aeg võõrsil elanud noor inimene. See annaks meie vallale vajaliku tõuke edasi, sest elame ajal, kus me vajame uut hingamist rohkem kui kunagi varem meie valla ajaloos.

Reformierakond juhtimas meid viie vaesema riiki sekka

Viimastel kuudel on Vabariigi Valitsus taas makse tõstnud. Alates 1. juulist võeti Riigikogus vastu seadus, millega suurenes jälle nii aktsiisimaks, kuid ka käibemaks. See on andnud tõsise hoobi suurele osale Eestimaa elanikest.

Juba aasta tagasi juhtis Keskerakonna Noortekogu peaminister Ansipi tähelepanu sellele, et aktsiisi ja üldse teiste kaudsete maksude tõus suurendab inimeste mittetoimetulekut veelgi. Selle tagajärjel on kõik tänaseks kallimaks läinud – elekter, küte, bussipiletite hinnad, toidukaubad – seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.

Aga kas piiramatu maksude tõus on ka õigustatud? Kui veel aasta tagasi maksis inimene autokütuse liitrihinnast 46% maksudeks, siis tänaseks on see tõusnud juba 56%-le. Ehk teisisõnu, kui bensiiniliitri hind maksab tanklas 16,10 kr., siis otse Ansipi valitsuse taskusse jookseb sellest tervelt 9 krooni. Ja kui pere kulutused kütusele ulatuvad 2000 kroonile kuus, siis haarab Ansipi valitsus endale sellest kohe 1120 krooni ja tegelikult saab pere sõita napilt 880 krooni eest. Minu meelest on seda juba liig, mis liig!. Samal ajal näiteks USAs makstakse bensiiniliitri hinnast ainult 15% maksudeks ja kui Eestis oleks samaväärne maksumäär, siis maksaksime kütuseliitri eest ainult 9,50 kr. On ikka suur vahe, kas maksta liitri eest 16,10 krooni või 9,50 krooni, või kuidas?

Reformierakonna valimiseelne jutt, et tulumaksu alandamine viib meid viie rikkama riigi hulka, on osutunud roosaks mulliks. Tänaseks on kaotanud inimesed hoopis töökohad ja elavad vaevu-vaevu ära. Tegelikkuses on Reformierakond hoopis tõstnud makse – nii aktsiisi- kui käibemaksu. Huvitav, kas tõesti mõni inimene veel siin Eestimaal usub Reformierakonna valesid?

Sotsiaalminister Pevkur sulgeb Aavere Hooldekodu

Alles see oli kui Triigi küla postkontor suleti. Nüüd on Väike-Maarja valda tabanud järjekordne löök, sest sotsiaalminister Pevkuri (pildil, foto: Peeter Langovits)otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale.

Minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures

Hämmastav on aga see, kuidas riik majanduskriisi ajal raha raiskab. Alles mõned aastad tagasi remontis riik Aavere hooldekodu hooned ja täna juba teatatakse, et see asutus suletakse ja ehitatakse uued hooned Tapale.

Aavere hooldekodu ei ole kindlasti väike hooldekodu, sest hetkel on seal 99 klienti, kellest 68 vajab ööpäevaringset hooldust.

Triigi postkontor oli alles algus...

Parem varblane peos, kui tuvi katusel...

Selle aasta kevadel said Triigi küla elanikud ajalehe Virumaa Teataja vahenduse teada, et alates 1. juulist suletakse koduküla postkontor. Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenus meie külas ei halveneks. Ei ole mingi saladus, et postkontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuse osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet, ehk siis omab märksa laiemat tähendust Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljetakse niisama. Ühesõnaga, sotsialiseerutakse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest: kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga, ei suutnud me tagada traditsioonilisel kujul Triigi küla postkontorit ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kahjuks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõisa jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks. Nähes, et postkontor ikka suletakse, nägime alternatiivi fransiisis. Ehk teisisõnu tuli meile kohalik poodnik vastu ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis. Täna on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikud osta ja tellida ajakirjandust. Usun, et fransiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik kui et meile ei oleks siia midagi jäänud, nagu esialgselt olevat Eesti Postil kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus, kui selline õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda. Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikkagi nii moraalne kui materiaalne kahju. Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kelle jaoks oli see kui üks koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised. Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene. Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool nii raske tööd leida ja seda eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50ndates eluaastates ning on andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile. Mul on küsimus, kuhu peaks selline inimene täna maal tööle minema, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ja sedasama ametit (nendest 20 aastat teeninud otseselt meie oma praegust Eesti riiki)?

Erinevad maailmavaated

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et kui töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, siis tollane minister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades. Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud – nii sotsiaal- kui regionaalpoliitilises mõttes on külapostkontorite alleshoidmine kriitilise tähtsusega. Meie jaoks, nagu ka Vabariigi Valitsuse jaoks peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erinevate maailmavaadetega, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Edgar Savisaar juhib Keskerakonda, mille maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt. Eesti Posti reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen ja tema erakonnakaaslane valitsusjuht Andrrus Ansip jagavad paraku aga maailmavaadet, kus riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn. „õhukese riigi” põhimõttest, tänu millele me sellises katastroofiliselt täbaras olukorras oma riigiga olemegi. Nii et, kuna Vabariigi Valitsusel niikuinii ei ole raha, ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Vaikus enne tormi...

Nädalapäevad tagasi teatas Eesti Post, et kavatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest. Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi. Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda. Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, kuna siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt, Eesti Postilt. Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja neid postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus...

(Artikkel " Triigi postkontor oli alles algus..." ilmus 29.07.2009 Virumaa Teatajas)

Kas tõesti peab päästetöötaja oma pere ära toitma 6000 krooniga?

Tänaseks on Vabariigi Valitsus teinud otsuse, millega vähendati päästetöötajate palku. Sellest hoolimata on neil endiselt „kärpekirves pea kohal“ ja mõne kuu pärast võidakse päästetöötajaid ikkagi koondada.

Tegelikkuses elasid päästjad juba esimese kärpekirve üle aasta algusest st neil ei lubatud teha enam ületunde ja nõutust rohkema (foto: T. Huik/Postimees) töö eest tulemustasu ei makstud.Selline otsus sundis lisatööd otsima, et peret ära toita.

Mõni aeg hiljem tuli toonane siseminister Jüri Pihl välja ideega , et muuta 24- tunnid vahetused 12 tunnisteks. Eelkõige põhjendusega, et muidu teevad päästjad lisatööd vabadel päevadel ning seetõttu on põhitööd tehes väsinud. Teoreetiliselt on see jutt võib-olla usutav, kuid praktikas see midagi ei muutnud. Päästetöötajad teevad endiselt lisatööd ning oht, et päästjad tulevad tööle väsinumalt kui enne, on pigem suurenenud kui vähenenud. Ainult selle vahega, et lisatöö ees lisatasu nad enam ei saa.

Praegune Isamaa ja Res Publica Liidust tulnud siseminister Marko Pomerants (piinlik tunnistada, et selline inimene pärit minu kodu maakonnast :( ) isegi ei kaalunud 24 tunniste vahetuste taastamist, vaid selle asemel vähendas palku 8%. Huvitav, kas Pomerants ise ka teab, et üks päästetöötaja peab oma peret ülal pidama umbes 6000 krooniga? Tuletan siinkohal meelde, et tegemist inimestega, kes aitavad rahvast sh toovad põlevatest majadest inimesi välja ja kustutavad tulekahjusid.

Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja valla komando üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, lisaks on veel juttu 5 päästetöötaja koondamisest. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Jah, Väike-Maarja vallas on kaks komandot: Väike-Maarja ja Simuna, kuid me olemegi suur vald ja praegused komandod asuvad n-ö valla äärtes. See tähendab, et kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, siis vahemaad läheksid ülimalt suurteks. Toon näite: Väike-Maarja vallas valmis eelmise aasta teisel poolel uus Ebavere spordikompleks ning mõni nädal tagasi süüdati see põlema. Kui Väike-Maarja komandot ei oleks olnud, siis oleks Simunast kohale jõudnud komando ajaks see puidust hoone olnud lausleekides. Tänu Väike-Maarja komandole oli tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi ei olnud.

Lp. Marko Pomerants, kes te saite mõni aeg tagasi siseministriks. Tundub, et Lääne-Virumaal olete te kursis ainult Rakvere linna probleemidega. Külastage ka maakohti ning vaadake ringi enne kui teete mõne otsuse. Mulle jääb mulje, et olete sama eemaldunud rahva probleemidest nagu peaminister Ansip. See, kuidas tänane Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt juhitav valitus kärpepoliitikat teostab, ei ole küll õige asi. Jätke päästetöötajate ja politseinike palgad alles– Eesti rahvas vajab kaitset!

Jah, Triigi küla jaanikul osalesid Savisaar ja Võsapets!

Nii nagu iga tubli küla korraldab enda inimestele toreda jaaniku, nii tegime ka meie!

Nagu enamus jaanituled, algas ka Triigi küla jaanituli traditsiooniliste mängudega nii lastele kui täiskasvanutele ning võimalus oli ka jalga keerutada kohaliku bändi saatel.

Mul on väga hea meel, et meie koduküla jaanitulele said tulla minu head sõbrad ja väga auväärsed inimesed nagu Edgar Savisaar, Peeter Võsa ja riigikogu liige Lauri Laasi. Ja paar tundi enne südaööd süütasidki Triigi külavanem Jaanus Kaare ja Võsapets üheskoos jaanilõkke.

Rahvas nõudis terve õhtu Edgar Savisaare ja Peeter Võsa tähelepanu – küsiti autogramme, tehti pilte ja küsiti erinevaid küsimusi.

Rahvalt olen saanud ainult positiivset tagasisidet, et neile - Triigi küla rahvale - jaanik väga meeldis, mis tähendab, et Triigi küla jaanituli õnnestus suurepäraselt ning meil jääb oodata vaid järgmisi samalaadseid põnevaid üritusi!