Milline võiks olla Väike-Maarja vallavanem?

Mõtlesin siin üks õhtu, et milline võiks olla meie valla vallavanem. Kuigi vallavolikogu esimehel on tulenevalt seadustest vallavanemast rohkem võimu, on vallavanem Eestis kuidagi olulisemaks kujunenud. Kuuleme ka linnapeadestki rohkem kui linnavolikogu esimeestest. Uhkem on ju öelda, et oled linnapea või vallavanem kui volikogu esimees. Ehk siis, mida ma öelda tahan on see, et valla rahvast ja üldse valla arengut silmas pidades on ääretult tähtis, et meil oleks võimalikult pädev vallavanem. Eks see ole oluline iga valla ja linna puhul, et nende juhid oleksid igati tublid ja võimekad, aga Väike-Maarja sugused vallad ei saa kohe kuidagi endale kehva vallavanemat lubada. Eriti veel sellistes raskestes majanduslikes tingimustes, kuhu on Ansipi saamatus meid viinud.

On rida omadussõnu, mis kirjeldaksid ja iseloomustaksid Väike-Maarja vallavanemat. Esimesena tooksin välja selle, et vallavanem peaks kindlasti olema keegi kohalik. Ehk siis inimene, kes on siitkandist pärit. See on väga oluline, et ta tunnetaks siinset elu-olu ja üldist õhkkonda. Samas pole hea, kui meie vallavanem oleks pidevalt vaid siin elanud. Tal peaks olema kogemused mõne suurema kohaliku omavalitsuse juhtimisest, näiteks Tallinna linnast saadud kogemused. Keegi, kes on kodust veidi aega eemal elanud ja töötanud, näeb kohalikke asju seetõttu hoopis uues valguses, mis tihtilugu aitabki kodukandi probleeme teise vaatenurga alt vaagida.

Seejärel märgiksin ära vanuse. Leian, et vallavanem peaks olema noor. Miks? On aeg tuua noored kodukohta tagasi. Keegi ju ei vaidle vastu, et Väike-Maarja vajab noori tegijaid. Nagu terve Euroopa vananeb, vananeb ka Eesti ning ka Väike-Maarja elanikkond. Meil on tarvis noort elujõudu! Volikogu esimees võiks aga näiteks olla taas selline eakam inimene, kes oleks omakorda selliseks tasakaalustavaks jõuks vallajuhtimises.

Nii et minu nägemuses peaks Väike-Maarja vallavanem olema keegi kohalik, siin üles kasvanud, kuid mingi aeg võõrsil elanud noor inimene. See annaks meie vallale vajaliku tõuke edasi, sest elame ajal, kus me vajame uut hingamist rohkem kui kunagi varem meie valla ajaloos.

Reformierakond juhtimas meid viie vaesema riiki sekka

Viimastel kuudel on Vabariigi Valitsus taas makse tõstnud. Alates 1. juulist võeti Riigikogus vastu seadus, millega suurenes jälle nii aktsiisimaks, kuid ka käibemaks. See on andnud tõsise hoobi suurele osale Eestimaa elanikest.

Juba aasta tagasi juhtis Keskerakonna Noortekogu peaminister Ansipi tähelepanu sellele, et aktsiisi ja üldse teiste kaudsete maksude tõus suurendab inimeste mittetoimetulekut veelgi. Selle tagajärjel on kõik tänaseks kallimaks läinud – elekter, küte, bussipiletite hinnad, toidukaubad – seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.

Aga kas piiramatu maksude tõus on ka õigustatud? Kui veel aasta tagasi maksis inimene autokütuse liitrihinnast 46% maksudeks, siis tänaseks on see tõusnud juba 56%-le. Ehk teisisõnu, kui bensiiniliitri hind maksab tanklas 16,10 kr., siis otse Ansipi valitsuse taskusse jookseb sellest tervelt 9 krooni. Ja kui pere kulutused kütusele ulatuvad 2000 kroonile kuus, siis haarab Ansipi valitsus endale sellest kohe 1120 krooni ja tegelikult saab pere sõita napilt 880 krooni eest. Minu meelest on seda juba liig, mis liig!. Samal ajal näiteks USAs makstakse bensiiniliitri hinnast ainult 15% maksudeks ja kui Eestis oleks samaväärne maksumäär, siis maksaksime kütuseliitri eest ainult 9,50 kr. On ikka suur vahe, kas maksta liitri eest 16,10 krooni või 9,50 krooni, või kuidas?

Reformierakonna valimiseelne jutt, et tulumaksu alandamine viib meid viie rikkama riigi hulka, on osutunud roosaks mulliks. Tänaseks on kaotanud inimesed hoopis töökohad ja elavad vaevu-vaevu ära. Tegelikkuses on Reformierakond hoopis tõstnud makse – nii aktsiisi- kui käibemaksu. Huvitav, kas tõesti mõni inimene veel siin Eestimaal usub Reformierakonna valesid?

Sotsiaalminister Pevkur sulgeb Aavere Hooldekodu

Alles see oli kui Triigi küla postkontor suleti. Nüüd on Väike-Maarja valda tabanud järjekordne löök, sest sotsiaalminister Pevkuri (pildil, foto: Peeter Langovits)otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale.

Minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures

Hämmastav on aga see, kuidas riik majanduskriisi ajal raha raiskab. Alles mõned aastad tagasi remontis riik Aavere hooldekodu hooned ja täna juba teatatakse, et see asutus suletakse ja ehitatakse uued hooned Tapale.

Aavere hooldekodu ei ole kindlasti väike hooldekodu, sest hetkel on seal 99 klienti, kellest 68 vajab ööpäevaringset hooldust.

Triigi postkontor oli alles algus...

Parem varblane peos, kui tuvi katusel...

Selle aasta kevadel said Triigi küla elanikud ajalehe Virumaa Teataja vahenduse teada, et alates 1. juulist suletakse koduküla postkontor. Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenus meie külas ei halveneks. Ei ole mingi saladus, et postkontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuse osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet, ehk siis omab märksa laiemat tähendust Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljetakse niisama. Ühesõnaga, sotsialiseerutakse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest: kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga, ei suutnud me tagada traditsioonilisel kujul Triigi küla postkontorit ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kahjuks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõisa jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks. Nähes, et postkontor ikka suletakse, nägime alternatiivi fransiisis. Ehk teisisõnu tuli meile kohalik poodnik vastu ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis. Täna on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikud osta ja tellida ajakirjandust. Usun, et fransiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik kui et meile ei oleks siia midagi jäänud, nagu esialgselt olevat Eesti Postil kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus, kui selline õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda. Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikkagi nii moraalne kui materiaalne kahju. Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kelle jaoks oli see kui üks koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised. Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene. Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool nii raske tööd leida ja seda eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50ndates eluaastates ning on andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile. Mul on küsimus, kuhu peaks selline inimene täna maal tööle minema, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ja sedasama ametit (nendest 20 aastat teeninud otseselt meie oma praegust Eesti riiki)?

Erinevad maailmavaated

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et kui töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, siis tollane minister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades. Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud – nii sotsiaal- kui regionaalpoliitilises mõttes on külapostkontorite alleshoidmine kriitilise tähtsusega. Meie jaoks, nagu ka Vabariigi Valitsuse jaoks peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erinevate maailmavaadetega, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Edgar Savisaar juhib Keskerakonda, mille maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt. Eesti Posti reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen ja tema erakonnakaaslane valitsusjuht Andrrus Ansip jagavad paraku aga maailmavaadet, kus riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn. „õhukese riigi” põhimõttest, tänu millele me sellises katastroofiliselt täbaras olukorras oma riigiga olemegi. Nii et, kuna Vabariigi Valitsusel niikuinii ei ole raha, ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Vaikus enne tormi...

Nädalapäevad tagasi teatas Eesti Post, et kavatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest. Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi. Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda. Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, kuna siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt, Eesti Postilt. Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja neid postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus...

(Artikkel " Triigi postkontor oli alles algus..." ilmus 29.07.2009 Virumaa Teatajas)

Kas tõesti peab päästetöötaja oma pere ära toitma 6000 krooniga?

Tänaseks on Vabariigi Valitsus teinud otsuse, millega vähendati päästetöötajate palku. Sellest hoolimata on neil endiselt „kärpekirves pea kohal“ ja mõne kuu pärast võidakse päästetöötajaid ikkagi koondada.

Tegelikkuses elasid päästjad juba esimese kärpekirve üle aasta algusest st neil ei lubatud teha enam ületunde ja nõutust rohkema (foto: T. Huik/Postimees) töö eest tulemustasu ei makstud.Selline otsus sundis lisatööd otsima, et peret ära toita.

Mõni aeg hiljem tuli toonane siseminister Jüri Pihl välja ideega , et muuta 24- tunnid vahetused 12 tunnisteks. Eelkõige põhjendusega, et muidu teevad päästjad lisatööd vabadel päevadel ning seetõttu on põhitööd tehes väsinud. Teoreetiliselt on see jutt võib-olla usutav, kuid praktikas see midagi ei muutnud. Päästetöötajad teevad endiselt lisatööd ning oht, et päästjad tulevad tööle väsinumalt kui enne, on pigem suurenenud kui vähenenud. Ainult selle vahega, et lisatöö ees lisatasu nad enam ei saa.

Praegune Isamaa ja Res Publica Liidust tulnud siseminister Marko Pomerants (piinlik tunnistada, et selline inimene pärit minu kodu maakonnast :( ) isegi ei kaalunud 24 tunniste vahetuste taastamist, vaid selle asemel vähendas palku 8%. Huvitav, kas Pomerants ise ka teab, et üks päästetöötaja peab oma peret ülal pidama umbes 6000 krooniga? Tuletan siinkohal meelde, et tegemist inimestega, kes aitavad rahvast sh toovad põlevatest majadest inimesi välja ja kustutavad tulekahjusid.

Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja valla komando üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, lisaks on veel juttu 5 päästetöötaja koondamisest. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Jah, Väike-Maarja vallas on kaks komandot: Väike-Maarja ja Simuna, kuid me olemegi suur vald ja praegused komandod asuvad n-ö valla äärtes. See tähendab, et kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, siis vahemaad läheksid ülimalt suurteks. Toon näite: Väike-Maarja vallas valmis eelmise aasta teisel poolel uus Ebavere spordikompleks ning mõni nädal tagasi süüdati see põlema. Kui Väike-Maarja komandot ei oleks olnud, siis oleks Simunast kohale jõudnud komando ajaks see puidust hoone olnud lausleekides. Tänu Väike-Maarja komandole oli tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi ei olnud.

Lp. Marko Pomerants, kes te saite mõni aeg tagasi siseministriks. Tundub, et Lääne-Virumaal olete te kursis ainult Rakvere linna probleemidega. Külastage ka maakohti ning vaadake ringi enne kui teete mõne otsuse. Mulle jääb mulje, et olete sama eemaldunud rahva probleemidest nagu peaminister Ansip. See, kuidas tänane Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt juhitav valitus kärpepoliitikat teostab, ei ole küll õige asi. Jätke päästetöötajate ja politseinike palgad alles– Eesti rahvas vajab kaitset!

Jah, Triigi küla jaanikul osalesid Savisaar ja Võsapets!

Nii nagu iga tubli küla korraldab enda inimestele toreda jaaniku, nii tegime ka meie!

Nagu enamus jaanituled, algas ka Triigi küla jaanituli traditsiooniliste mängudega nii lastele kui täiskasvanutele ning võimalus oli ka jalga keerutada kohaliku bändi saatel.

Mul on väga hea meel, et meie koduküla jaanitulele said tulla minu head sõbrad ja väga auväärsed inimesed nagu Edgar Savisaar, Peeter Võsa ja riigikogu liige Lauri Laasi. Ja paar tundi enne südaööd süütasidki Triigi külavanem Jaanus Kaare ja Võsapets üheskoos jaanilõkke.

Rahvas nõudis terve õhtu Edgar Savisaare ja Peeter Võsa tähelepanu – küsiti autogramme, tehti pilte ja küsiti erinevaid küsimusi.

Rahvalt olen saanud ainult positiivset tagasisidet, et neile - Triigi küla rahvale - jaanik väga meeldis, mis tähendab, et Triigi küla jaanituli õnnestus suurepäraselt ning meil jääb oodata vaid järgmisi samalaadseid põnevaid üritusi!

Kes võitis ja kes kaotas...

Rääkigu Eesti meedia mistahes, kuid Keskerakond võitis need europarlamendi valimised. Tõsi, ka Indrek Tarand sai väga väärika tulemuse. Võimalik, et siin on märkimisväärne roll ka Edgar Savisaarel, kes mõned päevad enne valimisi kutsus Vikerraadios üles Tarandit toetama. Tegelikult nii võibki öelda ju, et Keskerakonna ja Tarandi võit on, kui kogu Eesti rahva võit.

On kerge mõista, miks need valimistulemused ei meeldinud Reformierakonnale. Elasid ju nad veel viimase hetkeni oma „roosas mullis“ ja lootsid saada 3 kohta europarlamendis. Ka Isamaa ja Res Publica Liit mõtles samas vaimus. Usun, et selline kaotus oli mõlemale koalitsioonierakonnale, kui külm dušš enne kohalike valimisi.

Väike-Maarja vallas hakkas aga mulle silma, et minu koduvalla suurim kaotaja on üllatuslikult just Eestimaa Rahvaliit. Rahvaliidu kaotus on ka näha üle-eestilises tulemuses. Isegi üksikkandidaat Martin Helme sai rohkem hääli kui Rahvaliit. Omamoodi naljakas on ka see, et Rahvaliit sai isegi vähem hääli, kui selles erakonnas liikmeid on. Kui 2007. aastal oli Keskerakonnale võrdväärne vastane nii Rahvaliit kui Reformierakond, siis tänaseks on Väike-Maarja inimeste toetus nendele parteidele jõuliselt vähenenud.

Ei ole mingi saladus, et hetkel on Väike-Maarja Euroopa Parlamendi valimistulemuste põhjal kõige populaarsem partei endiselt Keskerakond, keda toetavad ligi 36% vallaelanikest. Kurb on aga tõdeda, et meie koalitsioonipartner – Rahvaliit omab ainult 10%-list toetust terve valla peale. Reformikate toetus on langenud lausa 25%le. See on tervenisti 11% väiksem Keskerakonna toetusest Väike-Maarja vallas.

Lõpp hea, kõik hea. Mu südame teeb soojaks ja meele rõõmsaks, et Eestis võitis valimised minu kodupartei – Keskerakond ning ka Väike-Maarjas edestas Keskerakond ülekaalukalt kõiki teisi parteisid.

Triigi küla elanikud saatsid presidendile ja peaministrile kirja

Triigi küla elanike nimel saatis MTÜ Triigi Mõis kirja Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvesele, peaministri Andrus Ansipile ja Eesti Posti nõukogu esimehe Meelis Atonenile, milles soovime kokkusaamist, et veelkord selgitada Triigi küla postkontori allesjätmise vajadust ning ühes sellega anda üle Triigi postkontori sulgemise vastu kogutud külainimeste allkirjad.

Tänaseks oleme kogunud juba ligi 250 allkirja Triigi küla postkontori sulgemise vastu.

Riikliku postiettevõtte juhtkond peaks aru saama, et AS Eesti Post kuulub Eesti riigile, ehk siis sisuliselt igale Eesti Vabariigi kodanikule. Eesti Post riigiettevõttena kannab endas teissuguseid eesmärke ja põhimõtet, kui kasumit taotlev eraettevõte. Riigiettevõtte olemus seisneb eelkõige avaliku teenuse pakkumises ja seda kodanike ja laiemalt just ühiskonna huve silmas pidades.

Külapostkontori juures käivad eakamad inimesed, kes on harjunud seal sotsialiseerumise mõttes käima. Teatavasti on selliseid kohti ja võimalusi maakohtades ääretult vähe, kui üldse. Postkontoris müüakse ka erinevaid tooteid. Vanema inimese jaoks on Triigi poodi minek tõsine ettevõtmine. Seega on postkontori allesjäämine meie küla jaoks ülimalt tähtis ja seda mitme kandi pealt.

Tahtejõudu võitlemiseks meil on küllaga. Nii et, härra Atonen, käed eemale meie Triigi küla postkontorist!

Elagu maanaised!

Täna sain rõõmsa uudise osaliseks, et ka mind on vastu võetud Väike-Maarja vallas tegutseva ühe väärikaima seltsi liikmeks - Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmeks.

Et ennetada küsimust, et mis põllumees ma ikka nii väga olen, siis vastan parem kohe. "Põllumees ma ei ole, kuid maalt pärit neiu olen ikkagi ning seetõttu soovingi tegutseda Põllumeeste Seltsi all olevas Väike-Maarja maanaiste seltsingus. Maa, loodus ja kodused toimetused on ikka olnud ja jäävad minu eluosaks."

Mida on oodata 2009.aastal Väike-Maarjas?

Nii nagu igale kohalikule omavalitsusele on ka Väike-Maarjale muutunud 2009 aasta majanduslikult raskeks. Vabariigi Valitsuse negatiivse lisaeelarve tulemusena peavad enamus omavalitsusi tegema kärpeid enda eelarvetes – nii peab seda tegema ka Väike-Maarja vald. Anispi valitsuse saamatusest tingitud kokkuhoiupoliitika tulemusena võeti minu koduvallalt ligi 9 miljonit vähemaks.

9 miljonit on iga Eestimaa valla jaoks suur raha. Kahtlemata pidime vaatama, et meie ei läheks Ansipi valitsuse eeskujul nõrgemate kallale, vaid peame hoidma hoopis vastupidist kurssi. Näiteks, arvasime, et eelkõige tuleks teha omavalitsustegelaste palkades kärpeid ehk kõikidel meie vallaametnikel, kaasa arvatud vallavanemal Olev Liblikmannil, vähendati 10% töötasust. Veelgi üllama otsuse kasuks otsustas aga volikogu liikmed, kes kõik loobusid oma igakuisest hüvitisest ja keskerakondlasest volikogu esimees Hans Kruusamägi loobus isegi ligi 12 000 kroonisest igakuisest hüvitisest. Pean äärmiselt õigeks, et rasketel aegadel minnakse eelkõige vallajuhtide tasude kallale ning alles pärast seda, vajaduse korral, vaadatakse üle muud kulutused.

Kuid ainult vallategelaste palgakärpest ei piisanud. Mõnede nädalate eest jäi meedias kõlama, nagu oleks Väike-Maarja vald öösiti täielikult pime ja tänavavalgustust vallaelanikud enam ei näegi. Tegelikkuses see päris nii ikka ei ole. 1. aprillini säilib valgustus ikka kõikides kohtades, kuid pärast seda vaid Väike-Maarja aleviku keskväljakul. Aga mida kavatseb teha vald rahadega, mis ta praegu elektriarve pealt säästab? Kokkuhoitu eest kavatseb vald osta nn kellad, mis alates sügisest hakkavad reguleerima tänavavalgustust. Idee kohaselt peaks alates sügisest siis tuled põlema õhtuni kella kaheteistkümneni ning hommikul kell viis lülitatakse tuled taas sisse. Inimeste nurin on kahtlemata õigustatud, et sellega võib Väike-Maarjas kuritegevus suureneda, kuid hetkel on see parim lahendus.

Üks halvemaid uudiseid on vallarahva jaoks kindlasti see, et majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts vähendas meie teederahasid täpselt neli korda. 6 miljoni krooni asemel saime ainult 1,5 miljonit. Kuna teede ehitus on väga kallis, siis sel aastal valla kulul asfalteerimistöid ei tehta, jääb ainult hööveldamine ja heal juhul aukude lappimine.

Samas tegime kõik selleks, et ühtegi maja või asutust ei suletaks. Mul on siiralt hea meel, et IRL-lasest volikogu liikme Sven Kesleri ettepanek sulgeda Kiltsi rahvamaja ja raamatukogu ei leidnud volikogus siiski toetust. On ülimalt oluline, et majanduslikult rasketel aegadel ei suretataks külade ja suuemate asulate elu välja, sest pärast seda uuesti ellu ärgata on tunduvalt raskem. Praegune Vabariigi Valitsus nagunii võtab pidevalt vastu otsuseid, millega tahetakse kogukonna elu halvata, näiteks mõni aeg tagasi tegi Eesti Post teatavaks, et sulgevad alates 1. juulist Triigi postkontori. Keskerakond ja Rahvaliit aga sellist poliitikat ei toeta ning meie jaoks on tähtis, et ka väikesemates külades kogukonna elu püsiks, mille üheks kindlaks aluseks väikses maakohas asuv postkontor kahtlemata on.

Kui 2005. aastal asusin haridus-ja kultuurikomisjoni aseesimeheks, siis meie suureks eesmärgiks oli tõsta lasteaedade töötajate palkasid, kuna sel hetkel olid nad kohe väga madalad. Kui kolme aastaga on nende palgad pidevalt tõusnud, siis kuigi me sel aastal palka ei jõua tõsta, siis seadsime eesmärgiks hoida palgad vähemalt eelmise aasta tasemel. Usun, et see on suur asi, sest tean, et paljudes teistes omavalitsustes on haridustöötajate palkasid kõvasti vähendatud.

9 miljonit krooni on valla jaoks suur hoop, mis jääb Ansipi valitsuse poliitika tulemusena meil sel aastal saamata. Kahjuks saavad seda poliitikat kõik vallaelanikud rohkemal või vähemal määral oma enese nahal tunda. Eesti meedia on viimasel ajal proovinud kujundada seisukohta, et kohalike omavalitsuste säästupoliitika on nende omavalitsusjuhtimise tulemus. Tegelikkuses see nii ei ole, vaid Eesti vallad ja linnad on Ansipi valitsuse poliitika ohvrid, kellelt kõigilt on võetud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid ära.