Valitsus tegi rohelistega lõpparve!

Alles see oli, kui rohelised olid suured valitsuse sõbrad! Nägime, kuidas taoti rohelise energia trummi. Meile tehti selgeks, et tulevik ongi roheline ning sellise tuleviku nimel peabki maksumaksja olema valmis rohkem maksma. Äkitselt hakkasid valitsuses puhuma vastupidised tuuled. Nimelt, mõni nädalal tagasi leppis Toompea võimuliit kokku, et kärbib nn rohelise elektri tootmise toetusi. Roheline elekter tähendab aga tuulikuid. Tuulikud omakorda Marek Stranbergi ja Eestimaa Roheliste Erakonda.

 

Rahandusministri sõnul on rohelise elektri toetamise näol tegu valdkonna ülekuldamisega tarbija ja konkurentsivõime arvelt ning subsiidiume tuleks poole võrra kärpida. Ligi arvates oli nende määramine Riigikogu poolt häbiväärne.

 

IRLi liige Tõnis Palts käis välja mõtte sellest, et tuuleenergias ei ole midagi positiivset ning kutsus Eesti saarte elanikke üles ühiselt selle vastu võitlema. Palts alustas nn tuulikusõda, püüdes tõmmata kummalise paralleeli kunagise fosforiidisõjaga.

 

Rohelise energia kärpekavaga alustas Vabariigi Valitsus roheliste „toiduahela” läbilõikamist. Eesti Ekspressi andmetel on rohelisi rahastanud tuuleparkidega seotud ettevõtted. Strandbergil ei ole küll otsest seost tuuleparkidega tegelevate ettevõtetega, ent arvatavasti on ta raha saanud just läbi neile osutatud „konsultatsiooniteenuste“. Väiksemaid summasid on andnud näiteks kaks tuuleparkide ehitamisega tegelevat ettevõtet: OÜ Nelja Energia 40 000 ja AS Windest Green Energy (tänane AS Aseriaru Tuulepark) 15 000 krooni. Viimase nõukogu liige on samuti üks kunagisi Hansapanga asutajaid, „kampsun” Jüri Mõis.

 

Huvitav, millega rohelised IRLi ja Reformierakonna viha ära teenisid? Samas, võib-olla oli roheliste saatus juba ette teada ja osa „suuremast plaanist“?

 

IRLis on teatavasti kaks leeri. Esimesed on vanad isamaaliitlased ehk „kampsunid“, nagu Laar, Lukas ja Tsahkna. Teise leeri moodustavad endised respublikaanid ehk kunagised „äraostmatud“: Vaher, Reinsalu ja Parts, keda tuntakse ka „poistebändina“. Roheliste erakonda oli tarvis vanal „kampsunil“ Mart Laaril, kes vajas hooba „poistebändi“ ohjeldamiseks. „Kampsunid“ on mõtisklevad idealistid ja justkui isamaalised, respublikaanid aga agressiivsed pragmaatikud, kellel ideelise isamaalisusega on samavõrd palju ühist kui Reformierakonnal sotsiaalse maailmavaatega. „Äraostmatud“ on oma positsioone IRLis niivõrd tugevasti kindlustanud, et tegelikult võime juba rääkida nn Res Publica renessansist IRLi sees. Varsti on Isamaaliidust jäänud vaid ilus mälestus. Nüüd, kus on Riigikogus enamus saavutatud, ei ole rohelisi enam tarvis ja pole neid tarvis ka respublikaanidele, sest „kampsunite“ liit rohelistega tugevdaks vaid vanade isamaaliitlaste, mitte respublikaanide positsioone. Seega, tuulikuparteile oli tarvis lõpp teha ja siin tulevad „äraostmatutele” appi äärmusprgmaatikud Reformierakonnast.

 

Tahaks öelda, et IRL lõi ja IRL tappis Eestimaa Roheliste Erakonna, ent ei saa. Öelda aga võib, et Isamaaliit lõi ja Res Publica koos Reformierakonnaga tegid rohelistele nüüd lõpu. Samas, poliitikamaastikul spekuleeritakse, et ka Res Publica ise oli omal ajal Isamaaliidu sünnitis, et siis üheskoos rohkem parempoolseid valijahääli püüda.

 

Tuulikuerakonna kasutusaeg sai lihtsalt läbi

IRL ja Reformierakond vajasid rohelisi niikaua, kuniks nende ridadesse hüppas üle Tarmo Mänd, kes andis paremkreenis Toompea koalitsioonile vajaliku ülekaalu ehk 51 häält Riigikogus. Enne seda, mäletame ju kõik, kuidas rohelised toetasid 2010. aasta eelarve vastuvõtmisel vähemusvalitsust, kes andis selle eest teiste asjade seas ka kaks magusat nõukogu kohta. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukokku läks roheliste riigikogu fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee. Keskkonnainvesteeringute Keskusesse (KIK) asus roheliste saadik Toomas Trapido. Järgmisena oleks loogiline näha, kuidas Lahtvee ja Trapido nimetatud nõukogu kohtadelt tagasi kutsutakse. Võimalik, et nüüd, kus ma selle välja ütlesin, neid justnimelt ei puudutata.

 

Roheliste erakonna surm on lähedal. Agoonia kestab. Nagu ütleb ka Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts, siis tuulikuerakonnal ei ole pärast tuleva aasta märtsikuiseid Riigikogu valimisi enam asja Toompeale.

Mul ei ole kahju roheliste erakonna hääbumise pärast, kuna nad petsid tegelikult rohelise maailma ideaale. Nad ei olnud need, kes nad oleksid pidanud olema. Roheliste erakonnad on üle maailma olnud eelkõige sotsiaalse ja ühiskondliku suunitlusega. Teiste sõnadega, vasakpoolse maailmavaatega. Ainus pluss, mida vana Strandberg minu käest saab on ausus ja julgus lõpus tulla kapist välja ja tunnistada, et jah, me oleme parempoolsed, mistõttu Tõnu Trubetsky roheliste juurest Keskerakonda ära läkski.

Artikkel ilmus 16.septembril Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=313493

Eesti põhiseadus keelab Trubetsky tagakiusamise!

Minu hinnangul ei olnud Juku-Kalle Raidi ja ansambli Propeller poolt korraldatud T-särkide aktsioon Rock Cafe’s ajendatud soovist protesteerida kultuuritegelaste parteistumise vastu, vaid otserünnak ühe konkreetse isiku poliitiliste vaadete pihta, mis on tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast, mis on aga seadusega keelatud ja karistatav.

Me leiame sadu kultuuritegelasi nii linnade ja valdade volikogudes, Riigikogus ja kõikides erakondades, aga kui Peeter Malkov ise IRLi astus, siis ei rääkinud keegi kultuuriinimeste parteistumisest. Seetõttu oli Juku-Kalle Raidi ja Propelleri laupäevaöine ühisaktsioon ühe väljapaistva kultuuritegelase lihtlabane kiusamine. Tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast on aga tegevus, mille eest on ette nähtud kriminaalvastutus ja selle uurimisega tegeleb Eesti Vabariigis politsei ja prokuratuur.

Toon väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. /.../ Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.“

Eesti meedia elueesmärk: teeme Keskerakonnale ära!

Möödunud reedel kohtusin ühe TV3 töötajaga, kes esmapilgul oli väga sõbralik minu vastu. Kahjuks tema suhtumine muutus negatiivseks kohe pärast seda, kui ütlesin, et olen Keskerakonnast. Nii ta siis turtsus, et kõik keskerakondlased on nii seest kui väljast koledad inimesed.

Ma arvan, et see TV3 töötaja, kes juhtumisi töötab ka Kanal 2-s, tegi ennatliku järelduse, sest sama võiks igaüks öelda ka tema paremkreenis oleva koduerakonna liikmete kohta, kuid ma ei taha mitte sellest rääkida. Siia juurde aga mainin veel ära, et saatsin nimetatud tegelasele nimme minu tänase ajaveebi sissekande.

Võimalik, et too mees, kes on muuseas tuntud ka klounina, üritas lihtsalt nalja teha, millest keegi kahjuks aru ei saanud. Ei sooviks ju uskuda, et varsti juba 40-aastase keskealise meesterahva maailm võib siiani olla niivõrd ebaküps ning selgelt must ja valge. Vaid selline suhtumine püstitaks minus suurema küsimuse – kuidas saab meediamaastikul olevad töötajad olla nii väiklased, kitsarinnalised ning sallimatud kaaskodanike suhtes? Iga inimene mõjutab vähemal või rohkemal määral seda organisatsiooni tervikuna, kus ta töötab. Nii teevad seda ka meediainimesed.

Meedias töötavad inimesed peaksid aga olema sallivad, avatud mõttemaailmaga ning, mis kõige olulisem, vähemalt näitama üles erapooletut suhtumist inimeste suhtes ning ei tohiks juba ette kujundada inimeste ja sündmuste suhtes eelarvamust. Usun, et kui eelpool nimetatud inimene peaks tegema Keskerakonnast ükskõik missuguse uudise, siis oleks see väga suure tõenäosusega negatiivne, hoolimata loo tegelikust sisust ja motiividest.

Meedia eesmärgiks peab olema objektiivne uudise või sõnumi edastamine avalikkusele. Kui aga inimene on ise kallutatud, siis ei suudagi ta edasi anda neutraalse sisuga sõnumit.

Tihti olen mõelnud, et miks paljud, näiteks TV3 uudised ja Kanal 2 Reporteri uudised, on kallutatud ja väga tihti vägagi pahatahtlikud Keskerakonna suhtes.

Nüüd ma siis tean vastust. Mida oodatagi nendelt meediakanalitelt, kui nende töötajad on IRLi või Reformierakonna meelsed või lausa liikmed! Neil inimestel on partei poolt sisendatud missioon: ära panna suurimale opositsioonierakonnale – Eesti Keskerakonnale!

Kas sotsid ikka veel armastavad Reformierakonda?

Sotsiaaldemokraadid tõugati Rakveres võimult Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt. Sellega on sotsid kaotanud oma viimase linnapea – Rannar Vassiljevi.

Aga Rakveres toimuv ei ole üksikjuhtum. Meenutagem, et veidi enam kui aasta tagasi juhtis Vabariigi Valitsust kolmikliit: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL. Ning just tänased võimuparteid olid need, kes lõid sotsid Toompea valitsuskoalitsioonist minema. Järgmiseks kukutasid Reform ja IRL 2009. aasta lõpus Võru sotsist linnapea ning nüüd toimub nende samade parteide juhtimisel Rannar Vassiljevi mahavõtmine Rakveres. Nii Toompeal, Võrus kui Rakveres on kõik toimunud ühesuguse käekirja järgi: pärast sotside eemale peksmist, on IRL ja Reform moodustanud kaksikvalitsuse.

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu usaldamine maksis sotsidele Vabariigi Valitsuse ministrid ning Võru ja Rakvere linnapead. Jääb mulje, et reform ja IRL kasutasid ja vajasid sotse ainult nii kaua kuni olid ise saanud piisavalt tugevaks, et kahekesi saaks mõnusalt ja segamatult parempoolselt edasi juhtida.

Seda enam paneb mind imestama, et Sotsiaaldemokraatide aseesimees Indrek Saar ei osanud seda siin Rakveres ette näha. Lääne-Virumaa koos selle keskusega on ju teatavasti Saare valitsemise kants, mille eest pidavat tema hoolt kandma ja asjad kontrolli all hoidma.

Sotsid võitsid valimised Rakveres, nad said kõige aegade parima tulemuse. Moodustasid võimuliidu IRLi ja Reformiga ning esimest korda said sotsid Rakveres oma linnapea. Kuid üheksa kuuga lasid sotsid kõik võidušansid käest. Tekib küsimus, et kuidas nii lühikese aja jooksul on võimalik kõik kaotada?

Kuuldavasti Reformierakond, eesotsas Jaadlaga, ostsid üle kolm Rakvere linnavolikogu sotsiaaldemokraadi fraktsiooni liiget – Roman Kusma, Marti Kuusik ja Neeme-Jaak Paap. Selline ülejooksmine näitab eelkõige just Indrek Saare nõrkust ja suutmatust asju kontrollida. Ainult, et sel korral oli oskamatusel väga kallis hind - Saare õpilane ja protege (kaitsealune) pidi Rakvere linnapea kohast loobuma.

Kas tõesti sotsid veel armastavad Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu? Neid on ju nii lühikese aja jooksul, nii palju tüssatud, ära kasutatud ning lõpus võimu juurest ära aetud. Sotsid on kaotanud tänaste võimuerakondi usaldades kõige mõjukamad ametikohad (ministrid, Võru ja Rakvere linnapead), mille kaudu oleks võimalik maailmavaatelisi põhimõtteid ellu viia.

Öeldakse, et inimesed õpivad oma vigadest. Usun, et ka parteid on suutelised õppima oma vigadest. Võib-olla hakkavad õppima nüüd lõpuks ka sotsid – sest kui kaua ikka võib ühte ja samasse ämbrisse astuda. Aga seda näitab siiski aeg ja õpitulemusi saame näha juba pärast 2011.aasta Riigikogu valimisi.

Minul on usk sotside õppimisvõimesse olemas. Loodan, et nad senistest kaotustest hoolimata end kokku võtavad ning mõistavad, et parempoolsed parteid on nende vastu ainult seni kaua head ja „hoolivad“ kuniks saavad sotsidel naha üle kõrvade tõmmata.

Artikkel ilmus 12.augustil Õhtulehes http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390229

Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

13. augustil juhtus minu heal kolleegil ja erakonnakaaslasel Jaanus Riibel kummaline lugu Eesti Päevalehega. Tema arvamuslugu eemaldati Eesti Päevalehe Online'ist, kuna „ülevalt“ tuli käsk see maha võtta - arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest. Kas tõesti on Eestis algamas taas vaikiv ajastu ning edaspidi lubatakse kirjutada ainult sellest, mis valitsevatele võimuparteidele (Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule) sobib?

Avaldan Jaanus Riibe arvamusloo enda ajaveebis, et Eestis sõnavabadust suurendada ning lubada seeläbi lugejatel otsustada, kas oli ikka õige Jaanus Riibe arvamuslugu eemaldada?

Täpsem selgitus koos tõendusmaterjalidega Jaanus Riibelt on siin:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu -

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

Millal saab elekter taas majja?

Sellele küsimusele ootasid vastust paljud pered Lääne-Virumaal pärast 8.augusti õhtul toimunud tormi. Kahetsusväärsel kombel, ootavad paljud pered seda vastust siiani.

Ning kui mõni inimene arvab, et Eesti Energial on olemas pidev ülevaade, millises majas on elekter olemas ja millises mitte, siis ta eksib rängalt. Eesti Energia saab teavet ainult oma klientidelt.

Eilses Virumaa Teatajas kirjutas Eesti Energia Jaotusvõrgu juhataja Tarmo Mere. „Madalpinge riketest (külade, alevike riketest – täpsustus Kotkalt) saame teavet klientide kõnedest ja SMSidest, mis saabuvad meie rikkenumbril 1343, ning veebilehe kaudu edestatud rikketeadetest“.

Seega kui kellelgi on elekter ära ning ta pole veel Eesti Energiasse teatanud – haaraku kohe telefon ja helistagu 1343. Ainult nii on lootust elekter tagasi saada.

Kõlab uskumatult, aga selline on Eesti Energia töö suutlikkus.

Soovitan kõigil lugeda endise Põlevkivi juhi ja tänase Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee artiklit http://www.virumaateataja.ee/?id=300562  Selles on väga tabavalt kirjutatud Eesti Energia tööst tormikahjustuste ajal ning toodud välja põhjused, miks selline nn peata kana olukord on üldse tekkinud.

Tule heategevuskontserdile ja toeta Väike-Maarja kirikut

Homme õhtul (18. augustil) algusega kell 20.00 korraldatakse Väike-Maarja valla Ebavere laululaval heategevuskontsert kiriku taastamise toetamiseks. Väike-Maarja kirik sai tugevasti kahjustada 8.augustil toimunud äikesetormis, mil hävis kiriku tornikiiver, katus ja leinamaja.

Heategevuskontserti peaesineja on Eda-Ines Etti koos oma ansambliga, kuid oodata on ka teisi üllatuskülalisi. Kohale on tulemas ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga.

Hea sõber,

Tule kohale ka Sina. Heategevuskontserti piletihind on 25 krooni.  Soovijatel on võimalik teha kohapeal ka suuremaid annetusi kiriku jaoks.

Kui aga Sul ei ole võimalik homme kontserdile tulla, siis Väike-Maarja kiriku tornkiivri ja katuse taastamise jaoks on võimalik annetada EELK Väike-Maarja koguduse arveldusarve nr 221050284862 Swedpankis.

Usu, Väike-Maarja kiriku jaoks on ka kõige väiksem summa väga oluline!

Väike-Maarja tänab Tallinnat 100 000-kroonise annetuse eest

Täna otsustas Tallinna Linnavalitsus toetada suurtormi poolt tõsiselt kahjustada saanud Väike-Maarja lasteaia renoveerimistöid 100 000 krooniga.

Väike-Maarja volikogu liikmena ja hariduskomisjoni esimehena tänan Väike-Maarja vallaelanike nimel Tallinna linna otsust toetada Väike-Maarja lasteaia katuse renoveerimist.

Valla lasteaed sai hiljutise lausa orkaani skaalale paigutatud äikesetormi tõttu tõsiselt kahjustada. Torm peksis sisse viis akent ja pühkis minema tervelt 600 ruutmeetrit lasteaia katus.

Arvestades, et ühelgi kohalikul omavalitsusel pole täna rahaliselt just kõige kergem, omandab Eesti pealinna suur annetus veelgi väärtuslikuma ja selgelt märkimisväärsema tähenduse. Pealegi on Tallinna linna annetus praegu ka suurim summa üldse, mis Väike-Maarjale on seni antud.

Kuid hoolimata kurvast olukorrast, võtab Väike-Maarja lasteaed lapsi rühmadesse vastu juba 16. augustist. Väike-Maarja lasteaias käib 144 last ja hetkel ühtegi last lasteaiajärjekorras ootamas ei ole.

Kesknoored, tulge Väike-Maarjale appi!

Täna palusin Eesti Keskerakonna Noortekogu appi likvideerima oma koduvalda, Väike-Maarjat tabanud tormi poolt põhjustatud kahjustusi.

Viibisin parajasti ka ise Väike-Maarja vallas Triigi külas, kui orkaani skaalale paigutatud äikesetorm ootamatult minu koduvalda tabas. Mäletan hästi, kuidas justkui eikuskilt saabusid tugevad ja kuumad tuuleiilid, taevas tõmbus äkitselt mustaks ja vihmapiisad hakkasid lahtistest akendest sisse peksma. Nägin, kuidas tormituul tõmbas naabrite katuselt plaate üks-haaval lendu. Samal hetkel kadus ka elekter. See oli kohutav pool tundi, sest nähes, mis toimub väljas, kartsin, et torm võib õues ringi lendavad oksa-, kivi- ja katusetükid ka majade akendesse sisse lennata. Minu silme all murdis torm puudelt oksi, tiris neid juurtega maast välja ja katused haihtusid majadelt. Kui kõik oli läbi, valitses ümberringi haudvaikus. Isegi koerad ei haukunud. Küla oli justkui segamini paisatud. Kõikjal vedeles nüüdseks juba prahiks muutunud esemeid. Istusin autosse, et sõita Väike-Maarja poole. Teel helistasin abivallavanemale teatades, et osa Triigi küla spordihoone katusest oli kadunud ja Triigi mõisapargi iidsed puud on ajalugu. Tema rääkis, et Väike-Maarja kiriku torn oli minema lennutatud koos risti ja kupliga. Väike-Maarjasse ma tol õhtul ei pääsenudki, kuna teed olid läbimatud.  

                               Tormikahjustus Väike-Maarjas (foto: Andres Putting, Delfi)   

                                

Paljud Väike-Maarja vallas olevad kodud on siiani vee ja elektrita ning valla kordategemiseks kulub veel nädalaid. Loodan, et tormist põhjustatud kahjustused saavad lähiajal võimalikult kiiresti likvideeritud ja selleks et asjad veelgi otsustavamas tempos kulgeksid, otsustasingi kutsuda appi ka kesknoored. Keskerakonna Noortekogusse kuulub hetkel üle 5200 noore ning selle praeguseks esimeheks on Väike-Maarja valla oma poiss Avispea küla elanik Raivo Tammus.

Teatavasti ei saa me kohalike omavalitsuste puhul täna rääkida headest aegadest, mistõttu loodab Väike-Maarja vald riigipoolsele igakülgsele abile tormist põhjustatud kahjude hüvitamisel.

Rohkem pilte Väike-Maarja tormikahjustusest leiate Delfi Pildist http://pilt.delfi.ee/album/184989/

Paneme kõik kliendikaardid ühele kaardile!

Eile tõdesin taas, et rahakott on pungil täis erinevate firmade kliendikaarte. Usun, et paljusid inimesi valdab sama mure, mis mind – kuhu need kaardid kõik panna?

Kliendikaartide paljusus on lõhkunud mitu minu rahakotti. Olen isegi mõelnud, et äkki peaks hakkama pidama kahte rahakotti – ühte raha ja teist kliendikaartide jaoks. Olen kui lõhkise küna ees: jah, kuigi nad võtavad palju ruumi, siis olen neid ikkagi sunnitud kaasas kandma. Kunagi ei või ju teada, millal võib neid vaja minna.

Aga tegelikkuses on mul unistus - kui oleks ainult üks kliendikaart. Selle unistusega meenub mulle, et täna saab osades kohtades kliendikaardi ID-kaardi peale panna.

Otsustasin teha väikese uurimuse ja helistasin läbi erinevaid firmasid, mille kaardid on mul rahakoti vahel. Oma üllatuseks sain teada, et täna juba osades kohtades, kus veel näiteks aasta tagasi ei olnud võimalik, saab viia kliendikaardi ID-kaardi peale. Kuid üldiselt on ikkagi seis 50:50 ning kahjuks paljud firmad isegi ei mõtle veel selle võimaluse peale. Kuid miks? Arvan, et üks põhjus on kindlasti psühholoogiline. Ettevõtjad loodavad, et kui klient ikka nende säravat kliendikaarti rahakoti vahel silmitseb, siis tuleb ta kiiremini ka nende juurde tagasi.

Kuid naised ei pea olema kaamelid. Jah, meil võib olla teine kord küll suur käekott, kuid see ei pea ju sellepärast kliendikaartidest raske olema.

Tänase ajaveebi sissekanne on ülekutse ettevõtjatele: kasutage tarbijasõbralikku võimalust ning pakkuge klientidele võimalust oma firma kliendikaart ID-kaardi peale panna. Uskuge, klient tuleb teie juurde tagasi, kui olete sõbralik ja hea teenindusega, isegi siis kui kliendikaart on ID-kaardi peal.