Kus on Eesti IT-agentuur?

Hiljuti tuli positiivne uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekomiagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset.

See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Mis on hea Lätile, on hea Eestile. Ja vastupidi.

Selles valguses on aga murettekitav, et viimasel ajal räägitakse üha vähem IT agentuuri loomisest Eestisse, millest meie riigijuhid samuti veel mõnda aega tagasi lootsid turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele.

Räägitakse nii, et probleem on selles, et argumendid, mida Ansipi valitsus pidas Eesti peamisteks tugevusteks (kübersõja kogemus Venemaaga), on osutunud Eesti suurimaks nõrkuseks.

Protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – meie kehvad Venemaa suhted kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Kui see nii on, siis on muidugi asja kurb pool see, et Eesti ei saa puht-poliitiliselt põhjustel hetkel realiseerida enda pea ainsat tegelik majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Oleks hea, kui selles küsimuses annaks valitsus nüüd omapoolseid vastuseid, milles ikkagi on asi ja miks protsess on justkui soikunud ning miks valitsus midagi ei tee, et olukorda parandada – kuni pole hilja.

Reformierakondlane Leemets tahtis kehtestada müügimaksu, turismimaksu ja võtta laenu

Peaminister Ansip üritab avalikkust eksiteele viia, öeldes, et Tallinnas toob müügimaksu kehtestamine kaasa üle-eestilise hinnatõusu. Täna kehtib müügimaks ka näiteks Harku vallas, kus on võimul Reformierakond ja IRL. Küsin selle peale vastu, kas Harku vallas kehtestatud müügimaks on toonud üle-eestilise hinnatõusu? Usun, et vastus on eitav. Seda imelikum on kuulda ka peaministri suust paanilisi avaldusi Tallinna müügimaksu teemal, mis on tehtud justkui eesmärgiga Eesti rahvast eksiteele viimiseks.

Tuletan meelde, et Tallinnas müügimaksu kehtestamine ei ole uus idee ega Keskerakonna leiutis. Sellega tuli välja 1997.aastal ametis olnud abilinnapea ja täna juba tipppoliitikuks saanud reformierakondlane Ants Leemets, kes plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu, kuid lisaks sellele ka veel turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen.

Toon mõned näited 1997.aasta Ants Leemetsa tegemiste kohta. Nimelt 28.06.1997.a Õhtulehes kirjutatakse, et Tallinna volikogu lubas linnavalitsusel võtta järgmise aasta rohkem kui kahe miljardi kroonise eelarve tarvis 240 miljonit krooni laenu ning volikogu andis põhimõttelise nõusoleku uue maksu kehtestamiseks. Reformerakondlane Ants Leemets kaitses omal ajal müügimaksu väga tuliselt, sest samal päeval teatas Ants Leemets ka Eesti Päevalehes kindlalt, et müügimaks tasub end kõigest hoolimata ära.

Jääb järjest enam mulje, et Reformierakond ütleb lahti nii oma ideedest kui inimestest kui need mingil hetkel ei sobi või ei käi olukorraga kokku. Seega täna teatab Reformierakond, et müügimaks on ebaõiglane ja Ants Leemetsa ideed surutakse mätta alla peitu. Mulle meenub, et Reformierakond kunagi öelnud lahti nii ka Riigikogu liikmest Igor Gräzinist kui Tallinna Linnavolikogu liikmest Mati Elistest.

Euroopa Liiduga ühinemise eel ei tahtnud reformlased tunnistada oma parteikaaslaseks Igor Gräzinit, kuna see julges öelda „EI“ Euroopa Liidule. Ning samalaadne juhtum toimus ka mõni aasta tagasi reformierakondlasega Mati Elistega, kes pakkus Tallinna Linnavolikogu liikmena välja idee, et tuleks luua Tallinna Televisioon.

Kuigi 1997.aastal ei olnud Reformierakond võimul, ei muuda see fakti, et tänane reformierakondlane Ants Leemets soovis toona kehtestada pealinnas lisaks müügimaksule ka turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Ka tänane Reformierakonna esimees Andrus Ansip kuulus kunagi komparteisse, kuid täna me räägime temast ikkagi kui reformierakondlasest, mitte aga kommunistist. Reformierakond peaks oma inimesi ja nende ideid rohkem tunnustama, mitte neid pidevalt kõrvale heitma.

Palju õnne, Edgar!

Tänase sissekande pühendan ühele väga ainulaadsele juubilarile - Edgar Savisaarele, Keskerakonna esimehele, kes on ääretult originaalne ja geniaalne isiksus, andekas õpetaja ning vaieldamatult Eesti poliitika elav legend.

Edgarit seostatakse ninasarvikuga, kuna tal pidavat sama paks nahk olema. Tegelikult usun, et tema nahk on paksem veelgi, kuna teistmoodi ei ole võimalik Eesti karmis poliitikas ja pidevate meediarünnakute all nii kaua vastu pidada.

Edgari fenomen peitub kahe üliolulise elemendi unikaalses sulamis. Ühelt poolt on Edgar kui teadlane, kellele pakub naudingut lahti mõtestada ja leida lahendusi Eesti elu kitsaskohtadele, teiselt poolt on tema puhul tegu poliitgeeniusega, kes sööb, joob, hingab ja elab poliitikat. Poliitika on end juba tema geenidesse kirjutanud.

Edgari kolleegina olen saanud kinnitust tõsiasjale, et tema jaoks läheb eelkõige korda tavaline eesti inimene, kes elab maal või linnas ja kes peab oma igapäeva muredega toime tulema: pangalaenu tasuma, pere pisematele riided selga muretsema, toidu lauale saama; ühesõnaga, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Pole siis ime, et sellepärast on ka Keskerakonnale väga tähtis koolitoidu allesjäämine ja peretoetuste taastamine.

Vanemaid inimesi tuleb austada ja neist igati lugu pidada ning riigil tuleb tagada neile elamisväärne pension. Seda mõtet Edgar Savisaar endas alati kandnud ja õpetab seda ka oma noorematele kolleegidele. Mul on siiralt hea meel, et sünnipäevalapse eestvedamisel aastatel 2005-2007 tõusis keskmine vanaduspension ligi 1100 krooni võrra ehk tervelt 44 protsenti. Mõelgem, kuidas meie vanaemad, vanavanemad ja vanavanavanemad peaksid tänastes tingimustes hakkama saama, kui seda hüppelist tõusu ei oleks tehtud. Oleme sulle selle eest tänulikud!

Usun, et kui Edgarist poleks saanud poliitikut, saanuks temast väljapaistev professor mõnes Eesti või välismaa ülikoolis või hoopis kuulus lavastaja. Saatusel olid Edgariga aga hoopis teistsugused plaanid. Eesti vajas liidrit, kes suudaks kütkestada ja käivitada inimmassid, mis kõik päädis Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal. Samas, kõik need ametid on kenasti realiseerunud ka tema poliitikakarjääris – õpetaja ja lavastaja. Selliseid massiüritusi, nagu lavastab Edgar Savisaar, ei suuda mitte keegi teine Eestis. Samuti on tema käe alt tulnud  väga palju tarmukaid ja südikaid kesknoori Eesti poliitikasse, keda võib täna nimetada julgelt juba Savisaare koolkonnaks.

Edgar Savisaar ja riigimees on sünonüümid. Ta muretseb Eesti riigi ja selle tuleviku pärast. Edgari poliitikukarjäär sai alguse kindlast eesmärgist tõsta eesti rahva heaolu. See eesmärk on püsinud muutumatuna tänaseni. See eesmärk defineeribki Edgar Savisaare kui poliitiku ja kui isiksuse olemuse.

Tänane juubilar on vankumatult seisnud selle vastu, et paremerakonnad ei müüks Eestit maha. Ta on seisnud elektrijaamade, raudtee, Eesti Energia, Eesti Telekomi ja teiste riigiettevõtete erastamise ja mahaparselamise vastu, kuna on tema kindel seisukoht, et Eesti riigile strateegiliselt olulised ettevõtted jääksid Eesti riigile ja eesti rahvale. Laari lolluse tõttu mahamüüdud Eesti Raudtee jõudis Edgar eesti rahvale tagasi osta, ent siis vahetus võim ja riigipirukat asus nosima kurikuulus IRL.

Maailmas on vaid üks Eesti. Maailmas on vaid üks riik, kus meie emakeel on riigikeel. Seetõttu on meie igaühe kohus ja au hoida kallist kodumaad. Oleks vaid rohkem edgareid Eestis, kes Eestit väärtustaksid, tema olemust ja olemust mõistaksid, kodumaa nimel võitleksid...

(Foto: Google)

Kallis Edgar, soovin Sulle siiralt ja südamest palju õnne sünnipäevaks ning palju jõudu ja jaksu! Nagu Eesti vajas Sind pöördelisel ajal 20 aastat tagasi, vajab ta Sind ka tänasel pöördelisel ajal rohkem kui kunagi varem. Eesti on tarvis tagasi suunata sellele teele, kust teda on kõik need aastad üritatud kõrvale juhtida – õitseva Eesti teele!

Luteri kirik Laari ja Ansipi teenistuses

Avalik kiri Tallinna praost Jaan Tammsalule

Lugesin Tallinna mõnede koguduste vaimulike avalikku kirja, kus mõistetakse hukka Keskerakonna välireklaamid, milles süüdistatakse valitsusparteide juhte nende katmata lubaduste pärast töökohtade loomise suhtes. Vaimulikud nimetavad neid välireklaame laimamiseks ja mustamiseks. Uskumatu lugu! Küsin Teie käest, kui palju on viimastel aastakümnetel laimatud ja mustatud Edgar Savisaart ja mina küll ei ole näinud, et Jaan Tammsalu või mõni teine tuntud kirikutegelane oleks teinud ühegi avalduse tema kaitseks. Nad ei öelnud midagi isegi siis kui Mart Laar tulistas Savisaare pilti!

Jääb ka arusaamatuks, milles ikkagi seisneb „laimamine“ või „mustamine“? Laar selgelt ei ole täitnud oma lubadust luua aastaga 50 000 töökohta! Ansip selgelt ei hooli riigi poolt uute töökohtade loomisest üldse, vaid loodab, et küll turg iseenesest kõik ära reguleerib. 1. mail toimus Toompeal meeleavaldus, kus 1500 inimest avaldas meelt selle vastu, et valitsus ei võta midagi ette seoses tööpuudusega.

Huvitav, et kirikul jätkub kaastunnet vaid kahele kõrgele riigitegelasele, peaministrile ja tema kaaskonnale, kuid mitte neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes täna ei tea, kuidas toita oma peret, kuidas selles riigis üldse edasi elada. Ega muretse kirik ka nende eakate inimeste pärast, keda on tabanud üks kärbe teise järel. Ega valuta südant Eesti tuleviku pärast olukorras, kus ühes Euroopa madalaima keskmise elueaga riigis tõstetakse pensioniiga nii kõrgele, et suur osa inimestest riikliku pensionini üldse ei ela!

Lõpuks veel üks huvitav tähelepanek! Keskerakonna plakatikampaania idee pärineb Briti tooride käimasolevast kampaaniast peaminister Gordon Browni vastu. Mõned loosungid langevad lausa sõna-sõnaliselt ühte ja pildid on ka juures. Seal kasutavad seda toorid, need on meie mõistes parempoolsed. Ma küll ei ole kuulnud, et anglikaani kirik selle vastu protestiks.

Ma ei tea mida ütleb vaimulike avalduse kohta Edgar Savisaar. Mina tema asemel astuksin küll sellisest kogudusest välja! Eestis on tööpuudus kolm korda kõrgem kui paljudes Euroopa riikides ja luteri kirikutegelased pigistavad selle ees silmad kinni justkui mingi õukonnaseltskond.


Käesolev avalik kiri on kirjutatud vastukirjana Tallinna koguduste vaimulike kirjale:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kirikuisad-taunivad-keskerakonna-valireklaame.d?id=30808563&l=fplead

Pensioniea tõstmine ei ole lahendus!

Tean, et paljud noorema põlvkonna inimesed ei mõtlegi veel pensionile. Enamuse jaoks on hetkel peamiseks mureks hoopis see, kuidas leida endale töö. Kahjuks tegelevad tänased valitsuserakonnad (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit) uute töökohtade loomise asemel pensioniea tõstmisega. Jääb järjest enam mulje, et soovitaksegi üha sagedamini tegeleda nn pseudoprobleemidega, et mitte ei peaks tegelikele mureküsimustele silma vaatama.

Pensionipõlvest on saanud helesinine unistus...
Olen 23-aastane töölkäiv noor inimene. Jah, mina olen üks neist, kes maksavad kinni tänaste eakate pensionid. 42 aasta pärast oleks ka minul justkui aeg pensionile jääda. See aga tekitab minus küsimuse: kes maksab kinni minu pensioni? Praeguse Stenbocki maja valitsuse kurssi ja käekäiku vaadates, suureneb ebakindlus ja hirm homse päeva ees. Alles see oli, kui riik taganes kohustusest teha makseid II pensionisambasse. Ometi olid just IRLi ja Reformierakonna poliitikud need, kes aastatel 2003-2004 rääkisid, et teine pensionisammas tagab tänastele noortele ja keskealistele elamisväärse ja mitte-millestki puudusttundva pensionipõlve, mis võimaldaks meil lausa Rootsi pensionäride kombel mööda maailma reisida. Tundub aga, et see roosa unenägu on nüüdseks kättesaamatute unistuste hõlma vajunud.

Praegu meil riiklikult toetatud teist pensionisammast enam ei ole ja järele on jäänud vaid esimene pension ehk nn riigipension. Kauaks enam sedagi! Eesti rahvaarv ei kasva ja hullem veel, rahvastik vananeb ja tagatipuks hoopistükkis väheneb. Töölkäivate inimeste osakaal elanikkonnast aina langeb ja kui mina sooviksin pensionile minna, siis ei ole enam piisavalt maksujõulist elanikkonda minule pensioni maksmiseks.

Ansipi arvates on töötud oma töötuses ise süüdi
Ansipi poliitikat järgides, on ainuke võimalus hakata ise pensionieaks madratsi alla raha koguma. Kuigi jah, seda saavad täna teha ainult töötavad inimesed! Meie peaministri jaoks töötuid justkui pole olemaski, sest temal on töö ja pole ju probleemi, kui palk on 80 000 krooni kuus, või kuidas? Ka kodulaenu sai ta kenasti kahe aastaga tasutud. Töötud on Ansipi arvates oma töötuses ise süüdi, sest miks muidu võetakse antud probleemi nii leigelt ja tegeletakse selliste pseudoprobleemidega, nagu pensioniea tõstmine tänasel päeval tahes-tahtmata on. Tallinna linn on ainus Eesti Vabariigis, kes midagi töötute heaks ära teeb, kuid see millegipärast peaministrile ei meeldi.

Tänaste 20- ja 30-aastate tööpõli pikeneb tunduvalt. Aga kas me jõuame ka väljateenitud pensionipõlveni? Eestis elab täna pensionieani vaid 70% meestest. Lisaks sellele lähevad suur osa inimestest eelpensionile: pooled meestest ja üks kolmandik naistest. Mis tähendab seda, et tegelikkuses ei jõua juba tänased inimesedki ära oodata pensioniiga, kas siis kehva tervise või tööpuuduse tõttu. Nüüd nihutatakse „helge“ pensioniiga veelgi kaugemale. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul aga on oht, et Eestis tervisesüsteem kukub kokku just sel ajal, mil pensioniiga tõuseb, sest see tähendab elanikkonna tervise halvenemist veelgi.

Vähem pensionäre, rohkem raha riigieelarves
Leian, et antud hetkel, kus meie elanikkond jääb üha vanemaks ja haigemaks, võime küll tõsta pensioniea 65. eluaastani, kuid küsimus on selles, kas inimesed selle eani välja üldse venitavadki. Võib-olla naised küll, aga meestes ma kahtlen. Mehed võivad elada pensionieani ja „nautida“ oma eluõhtut aasta või kaks, kuid siis on ka kõik. Ansipi valitsus muidugi ainult võidab sellest, sest neil jääb rohkem maksuraha riigieelarvesse alles. Oli see ju toosama reformierakondlasest rahandusminister Ligi, kes hiljuti mainis, et õigel ajal tulebki ära surra. See on hirmus, kuidas tänane valitsus näeb numbreid, aga mitte inimesi. Kui pole enam inimesi, siis pole ka numbreid.

Pensioniea tõstmist on võimalik edukalt vältida, sest on olemas ka teisi valikuid. Prantsusmaal on pensioniiga madalam kui Eestis. Seal saavad eakad pensionile minna juba 60. aastaselt. Prantsusmaa valitsus kavandas pensioniea tõstmist 60-lt 62-le. See ei läinud aga läbi, sest prantsuse rahvas ja ametiühingud on kindlalt selle vastu. Pensioniiga jäi 60. aastale püsima. Kas eestlased on tõesti tervemad kui prantslased, et võime endale sellist luksust lubada? Ometi, Euroopa Liidu statistika kohaselt oleme tervise näitajate ja keskmise eluea poolest hoopis viimasel kohal!

Millegipärast laseb eesti rahvas endaga teha seda, mida vabariigi valitsus eesotsas peaminister Ansipiga iganes soovib – tõsta mitmesuguseid makse, erinevaid aktsiise, nüüd ka pensioniiga; sulgeda koole, lasteaedu, apteeke, postkontoreid, metskondi, päästekomandosid, raamatukogusid jne.

Pensioniea tõstmine ei ole lahendus!
Usun, et üks arvestatav alternatiiv pensioniea tõstmisele oleks uute töökohtade loomine. Tänased ning homsed töötud tuleb rakendada tööle. Lisaks tuleb välja arendada selline tööhõivepoliitika, mis motiveeriks inimesi jääma Eestisse, mitte välismaale tööle minema. Tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna tervise parandamisele ning seeläbi tõuseb ka keskmine eluiga. Muide, päris paljud pensionärid, kellel tervis lubab, jätkavad tööl käimist, mis tähendab seda, et nad maksavad nii enda ka kui teiste pensionid kinni. Selle eelduseks on aga hea tervisega elanikkond. Seega, pensioniea tõstmine ei ole lahendus!

Tänast pensioniiga ei peaks üldse tõstma, kui Isamaa ja Res Publica ning Reformierakonna poliitikud ei läheks kergema vastupanu teed. Selle asemel nad peaksid tegelema tõelise probleemiga – töötusega ja investeerima elanikkonna tervisesse (alates hambaravist lõpetades operatsioonidega). Kui see mure ära lahendada, siis polekski enam põhjust pensioniiga tõsta.

Anna oma hääl pensioniea tõusu vastu!

Meie elanikkond jääb üha vanemaks ja haigemaks. Võime ju tõsta pensioniea 65. eluaastani, kuid küsimus on selles, kas inimesed selle eani üldse välja venitavad. Võib-olla naised elavad nii kaua, kuid meestes ma kahtlen. Nad võivad isegi elada pensionieani ja „nautida“ oma eluõhtut aasta või kaks, kuid siis on ka kõik. Valitsus muidugi võidab sellest, sest neil jääb rohkem maksuraha riigieelarvesse alles.

Samas on juba praegu kasvanud eelpensionäride arv. See tähendab seda, et juba täna on vanematel inimestel palju raskem tööd leida. Sellega me veelgi suurendame töötust kui nihutame pensioniea kaugemale.

Sellega seoses kutsun üles allkirja andma ja lähemalt tutvuma pensioniea tõusust tulenevate mõjudega kodulehel:
www.keskerakond.ee/pension

Iga hääl on oluline, pensioniea tõus puudutab nii tänast noort kui ka igat keskealist inimest!

Väike-Maarjas on oma vallademagoog!

Väike-Maarja vallavolikogu istungid on tihtilugu rikastatud huumoriga, kuid paraku ka rohke demagoogiaga. Sellest tulenevalt otsustasin, et alates tänasest hakkan oma ajaveebi lugejatega jagama parimaid hetki ja kohati uskumatuid lugusid otse meie volikogust!

Nimesid ma nimetama ei hakka, kuid usun, et iga teadlik lugeja saab niigi aru, millisest volikogu liikmest või mõnest teisest inimesest parajasti on jutt.

Teatavasti on igas vallas olemas oma vallavanem, vallasekretär ja teisi auväärt ametimehi ja –naisi. Nemad on head inimesed, kes teevad oma tõsist tööd. Kuid meil on ka väärituid tegelasi. Soolapuhujaid. Niisiis on Väike-Maarjas olemas ka oma vallademagoog, kelle suu pidevalt suitseb, kelle sõna ei maksa uskuda, kes vahetpidamata vassib ja kelle meelistööks on inimestele kärbseid pähe ajada. Hea lugeja, luba mul teda Sulle täna tutvustada.

Seal ta siis seisab – Väike-Maarja esidemagoog, vallademagoog! Tegemist on ühe keskealise mehega, kelle jutt on suurem kui ta ise ja tema otsekui peast välja kargavad silmad võivad päevavalgel lapsed ära hirmutada.

Millegipärast väljub ta väga tihti volikogu istungitelt, et minna telefoniga lobisema. Ka täna lahkus ta volikogu pooleliolevalt istungilt kogunisti kaks või kolm korda, et mobiiliga jutustama minna. Loodame, et see oli ikka valija, kes tundis õigustatult muret, kas ta ikka seisab volikogus tema huvide eest, mitte keegi tähtis tegelane parteikontorist, jagamas näpunäiteid, kuidas kohapeal toimida tuleks.

Ta on mees, kelle maailmas on vaid kaks värvi – must ja valge. Kõik asjad siin ilmas peavad alluma tema algelisele mustvalgele maailmakaemusele. Ta usub seda, mis talle parajasti on kasulik uskuda. Või ta usub vaid sellesse, mis vastab tema mustvalge maailma tingimustele või siis usub ta veel millessegi või kellessegi? Kindel on aga see, et Väike-Maarja vallavolikogus otsustakse asju siinses ehk tegelikus maailmas ja kui see ei ole meie vallademagoogile vastuvõetav või usutav, siis on ta paraku lihtsalt vales maailmas.

Kõigele lisaks on meie vallademagoog sügavalt kibestunud inimene, kes näeb inimestes ainult halba. Teda kuulates imestan tihti, et kui ta teiste nii-öelda vigu üles loetleb, siis kas tal ka meenub mõnikord omaenda tegematajätmised ajal, kui tema Väike-Maarja või Avanduse valda juhtis? Kardan, et nendele küsimustele ei saa me volikogus kunagi vastuseid.

Aga nüüd päevakillu juurde! Väike-Maarja vallademagoog süüdistas volikogus avalikult ja otseselt vallavanemat ja volikogu esimehest konkreetselt selles, et nende tõttu on suletud Simuna päästekomando ja nüüd suletakse ka Aavere hooldekodu.

Tundub, et meie demagoogimeister on unustanud, kuidas asi tegelikult toimus. Aeg on värskendada tema mälu.

Nimelt, reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkuri otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale. Nentisin juba suvel, et minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures.

Kahjuks Väike-Maarja reformierakondlased kas ei näinud piisavalt vaeva, seega ei suutnud, ei tahtnud või ei julgenud oma ministrit korrale kutsuda.

Vallademagoogi parteikaaslane, kelleks on siseminister Pomerants, sulges 2010. aasta alguses Simuna päästekomando. Huvitav, miks demagootseja ei kutsunud Markot korrale? Kas samal põhjusel, miks oravad ei suutnud või ei tahtnud oma ministrit peatada? Kas Väike-Maarja IRL ja Reformierakond on erakonna huvid kohalike inimeste huvidest kõrgemale seadnud? Nagu on näha oravate ja IRL-laste tegevusetusest ja demagoogiast, siis viimasele küsimusele on vastus selgelt jaatav.

Need sulgmised (Aavere ja Simuna) olid järjekordseks hoobiks meie kogukonnale, Väike-Maarja vallarahvale! Jah, täna on ettevõtlikud Simuna päästjad suutnud asutada vabatahtlikku päästekomando, kuid see on eelkõige tänase Simuna osavalla vanema ja Väike-Maarja vallavanema tubli koostöö tulemus ja teene.

Mulle jääb järjest enam mulje, et selle asemel, et varrukad üles keerata ja käed külge lüüa, on kohapealsed IRL-lased ja reformikad valinud ebameeldiva kibestumise ja pideva vingumise tee. Aga mehed ja naised - teod viivad meid edasi, mitte lõpmatu hala! Öeldakse ju, et kus näed viga laita, seal tule ja aita!

Keskerakond võidab, Reformierakond kaotab

Veebruaris valiti nii Eesti Linnade Liidu (ELL) juhatuse esimeheks keskerakondlane Taavi Aas kui ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu (EMOL) esimeheks keskerakondlane Jüri Landberg. See on esimene kord pärast Eesti taasiseseisvumist, kus üks erakond võtab üle mõlema omavalitsusliidu juhtimise ning tõrjub neist välja seni kõrget positsiooni omanud Reformierakonna. See oli Keskerakonna topeltvõit.

Reformierakonna kaotus oli loomulik
Kuuldavasti on Reformierakonna juhtkonna tagatubades nüüd paanika, et kas tõesti toimub nende poliitiline allakäik järgmistel Riigikogu valimistel ning neid jäetakse 2011. aastal Vabariigi Valitsuse moodustamisest kõrvale.

Miks siis kaotas tervelt 11 aastat oma positsioone hoidnud Reformierakond? Miks pidi Tartu linnapea Urmas Kruuse panema maha ELL esimehe koha? Ning miks kaotas IRL-lane Kurmet Müürsepp EMOLi esimehe koha? Vastuse neile küsimustele annab ikka Kruuse ja Müürsepa tegevus (ja ka tegevusetus) omavalitsusliitude juhtidena.

Mäletatavasti võttis Ansipi juhitav valitsus 2009. aasta varakevadel vastu esimese negatiivse eelarve, mis oli tõeline kärpekirves kõikidele omavalitsustele. Sellega võeti valdadelt ja linnadelt ära enam kui miljard krooni. Vähenes omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa, vähendati rahasid teedele, haridusele, laste päevahoiule ja kultuurielule. See oli suur hoop enamikele omavalitsustele, kes tundsid, et Vabariigi Valitsus lõi ootamatult otsekui kirve neile selga.

Ansipi valitsus käitus risti vastupidi Euroopa Liidu tavale, kus keskvalitsused andsid ja annavad raha omavalitsustele raskel ajal juurde. Eestis aga võeti hoopis ära. Euroopas lähtutakse põhimõttest, et kuhu veel on inimesel raskel ajal pöörduda kui mitte oma linna- või vallajuhtide poole. On loogiline, et kohalik võim on rahvale kõige lähemal ja seetõttu ei tohiks sealt midagi ära võtta. Meie parempoolne keskvalitsus aga Euroopa moodi paraku ei mõtle.

On selge, et sellises keerulises olukorras, ootavad kohalikud omavalitused oma katuseorganisatsioonilt – ELLilt ja EMOLit – tugevat kaitset ja aktiivselt nende õiguste eest seismist. Kuna aga mõlemate liitude juhid kuulusid võimul olevatesse parteidesse (Kruuse Reformierakonda; Müürsepp Isamaa ja Res Publica Liitu), siis muidugi omaenda koduerakondadele vastu ei hakatud.

Selle asemel ajasid nii Müürsepp kui Kruuse omavalitsusliitude juhtidena hoopis Ansipi poliitikat, (mis sobis ideaalselt Toompea võimuliidule) mitte aga omavalitsuspoliitikat.

Kruuse teostas omavalitsustele vaenulikku poliitikat
Ja nii kutsubki ELLi juhina Urmas Kruuse 17. detsembri 2009. a. Postimehes üles ajama Reformierakonna poliitikat ehk vaja on teha ükskõik missuguse hinnalisi kärpeid omavalitsuses, sest euro peaks olema meie kõigi ainuke eesmärk. Nimetatud artiklist jääb mulje, et Kruuse elaks nagu koos Ansipiga teisel planeedil, sest kuidas on võimalik, et inimene esitab nii rumala väite: „...ei ole mõeldav, et keskvalitsus püüab üles leida väiksemagi kokkuhoiu, samal ajal kui omavalitsused jätkavad samamoodi nagu varem...“

Tolleaegse ELLi juhina peaks Kruusel ikka meeles olema, et omavalitused tegid ränki kärpeid juba 2009. a. kevadel, kui keskvalitsus võttis ära suure hulga rahalisi vahendeid kohaliku elu-olu korraldamiseks. Teisisõnu, Linnade Liidu juhatuse juhina ta isegi ei teinud kaitset, et omavalitsuste õiguste ja tulubaasi eest seista ning seetõttu on ka loomulik, miks Pärnu ja Otepää linnad astusid Linnade Liidust välja. Miks peaks raiskama niigi vähest raha liikmemaksude maksmiseks, kui organisatsioonist sisuliselt mingit kasu ei ole.

Ka EMOList on mitmed vallad viimase aasta jooksul välja astunud. Usun, et põhjus ei erine Eesti Linnade Liidu omast. Nagu Kruuse, ei suutnud ka Müürsepp astuda tuliselt välja omavalitsuste kaitseks, selle asemel põhinesid tema napid sõnavõtud haldusreformi teemal, mis tegelikult ongi otseselt kõrvale hiilimine omavalitsuspoliitikast, et saaks ajada oma kodupartei IRLi pseudoteemat – haldusreformi teostamist.

Tallinn käivitas Omavalitsusfoorumi
Jah, ei EMOL ega ELL suutnud pakkuda seda, mida kriisis olevad omavalitsused neilt ootasid. Ning nii algatati omavalitsuste eelmise koosseisu ajal Tallinnas Omavalitsusfoorum, kus käis koos enam kui 300 valla- ja linnajuhti, kes soovisid aktiivselt seista oma kodupiirkonna huvide eest ja luua inimestele parem elukeskkond.

Eelmisel aastal peeti kolm Omavalitsusfoorumit, kus arutati linnade ja valdade eelarvete olukorda, suhteid riigiga ja rahvusvaheliste omavalitsusorganisatsioonidega. Tallinna linn oli nende Omavalitsusfoorumite võõrustaja ja keskerakondalasest abilinnapea Taavi Aas selle eestvedaja. Omavalitsustegelased ise töötasid aga välja foorumi töökorralduse, arendasid diskussiooni ja võtsid vastu nende meelest õiglasemad otsused. Tehti tõhusat koostööd, mis aitas ära hoida nii mõnedki Vabariigi Valitsuse poolt kavandatud aktsioonid, mis linnadele ja valdadele olid vastuvõetamatud.

Varsti on meid ees ootamas järjekorras juba neljas Omavalitsusfoorum.

Keskerakond kaitseb kohalikke omavalitsusi!
Nii ongi väga loomulik, et 16. veebruari Linnade ja valdade päeval valiti EMOLi ja ELLi juhtideks inimesed, kelles nähakse, et nad suudavad seda ära teha, millega Kruuse ja Müürsepp hakkama ei saanud. Värske Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees Taavi Aas on ennast juba tõestanud ka Omavalitsusfoorumite korraldamisega. Usun, et ka keskerakondlane Jüri Landberg ei jää Tallinna abilinnapeast maha. Keskerakond tõestas juba oma hoolivat suhtumist omavalitsustesse aastal 2005-2007, kui oldi Vabariigi Valitsuses koalitsioonis – siis tõusis näiteks hüppeliselt teede ehituse ja remondi rahastamine ja suurenes omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa. Nüüd on vaja kõike seda taastada, mis vahepeal maha mängiti.

Tallinna müügimaksu isa – Ants Leemets

Hea lugeja, luba mul Sulle täna tutvustada Tallinna müügimaksu isa. Selleks on kuulus reformierakondlane ja endine Tallinna abilinnapea Ants Leemets. Tundub uskumatu, aga tõsi.

Reformierakond pooldab Tallinna müügimaksu
Aasta oli siis 1997, kui Reformierakond oli Tallinnas võimul ja plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Seetõttu ongi hämmastav ja kummastav lugeda tänase Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni juhi Remo Holsmeri sõnavõtte, kus ta kurjustab praeguse linnavõimuga, et see plaanib kehtestada müügimaksu. Reformierakonna õpipoiss Holsmer vist veel ei tea, et ei ole eetiline vastu vaielda oma vaimsele isale ja õpetajale Ants Leemetsale.

Ka tol ajal oli murekohaks, et kas mitte müügimaksu kogumine ja kontrollimine ei ole seotud lisakulutustega. 28. juuni 1997. aasta Eesti Päevalehes teatas Ants Leemets selle peale kindlalt, et müügimaks tasub end sellest hoolimata ära. Sel ajal oli Reformierakond raudkindel, et müügimaks on täiesti tasuv ettevõtmine, kuid nüüd on nad millegipärast sunnitud hoopis teist juttu rääkima, kuna nad on opositsioonis. Teatavasti on opositsioonil ikka kombeks vastanduda koalitsioonile, kuid kas ka süüa iseenda sõnu?

Reformierakond armastab makse, mitte Tallinna
Tõsi, ükski maks ei ole populaarne, kuid ometi on Eesti taasiseseisvumise ajaloos olnud just Reformierakond see, kes on tulnud välja erinevate maksude kehtestamistega. Toonase Tallinna abilinnapea Ants Leemetsa jaoks ei olnud müügimaksu kehtestamine kohalikus omavalitsuses mitte tühipaljas sõnakõlks, vaid ikka väga tõsine ja konkreetne plaan. See idee oli tol ajal sama tõsine, nagu see oli tänasel Reformierakonnal, tõstes eelmisel aastal käibemaksu kahe protsendi võrra ja viies kütuseliitris maksustava summa juba ligi 60%le.

Reformierakonna müügimaks kooris vaeseid
Mis on vahe 1997. aasta ja 2010. aasta müügimaksu kehtestamisel? Juba 1997. aastal nõustus Reformierakond sellega, et see toob endaga kaasa hinnatõusu. Ainuke ja väga suur erinevus tänasega on aga see, et enam kui kümme aastat tagasi ei näinud Ants Leemets ette mingisuguseid erandeid erinevatele kaupadele, vaid hoopis vastupidi. Kõikidele teenustele ja kaupadele tuleb kehtestada ühesugune üheprotsendiline müügimaks.

2010. aasta keskerakondlik linnavõim on aga seisukohal, et ei ole õige kõikidele kaupadele müügimaksu kehtestada. Nii ongi maksust prii leiva- ja saiatooted, piim ja enamik piimatooted, aga ka ravimid ja lastekaubad (rõivad, rõivamanused, homogeenitud tooted, toidusegud, jaemüügiks pakendatud imikutoidud ning mänguasjad, nende osad ja tarvikud). Ei maksustata ka ühistranspordipileteid.

Kaupmehed armastavad käibemaksu ja aktsiise
On hämmastav lugeda, kuidas Eesti Kaupmeeste Liit kaebab tänase müügimaksu kehtestamise üle. Samas aga Ansipi paarinädalase etteteatamisega käibemaksu tõstmisega ollakse vägagi rahul. Riik võtab möödunud aastal kehtestatud täiendavate maksudega inimese taskust iga päev kümme krooni. Selle kümne krooni puhul ei olnud mitte mingit pahandust, kõik kiitsid, et väga riigimehelik on käibemaksu tõstmine.


Tallinna müügimaks soodustab ettevõtlust
Erinevatest uuringutest on samas isegi selgunud, et müügimaks võiks mõjuda ettevõtlusele sootuks positiivselt. Nimelt näevad firmajuhid, et see maks pigem toetab ettevõtlust stabiilse linnaeelarve kaudu. Teatavasti sõltub firma edu suuresti just keskkonnast, mis peaks olema stabiilne ja seeläbi ka kaitset pakkuv.

Seega, kui keegi veel arvab, et müügimaks on Keskerakonna leiutis või väljamõeldis, siis tuleks tal heita pilk minevikku, sest tegelik müügimaksu idee autor Tallinna linnas on Reformierakond ning tema vaimne isa reformierakondlane Ants Leemets.

Miks siis tookord - 1997.aastal – Reformierakond loobus lõpuks oma kavatsustest? Sest nad jäid üksi, teised erakonnad neid ei toetanud ja nii ei suutnud reformarid üksi seda ettepanekut läbi viia. See ei muuda aga fakti, et Ants Leemets oli tookord müügimaksu idee vaimne isa ja selle kehtestamise eestvõitleja.

Häbi, Lääne-Viru maavanem!

Piinlikkustundega lugesin Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi kirjutist, mis ilmus 24. novembril Virumaa Teatajas ja kutsus üles meid euro nimel pingutama, et meil kõigil oleks krooni asemel rahakotis euro.Euro on praeguse parempoolse valitsuse abinõu Eesti majanduskriisist väljatoomiseks. Ka meie maavanem näeb eurot päästerõngana. Selle retoorika raames on kokku pandud ka 2010. aasta eelarve. Mõte euro kasutusele võtmisest ei ole iseenesest ju paha.

Kannatavad vaesemad

Maavanem kutsub meid kõiki üles pingutama euro nimel, jättes vastamata küsimusele, kelle arvelt seda tegelikult tehakse. Ka valitsusjuht Ansip ei anna oma intervjuudes vastust ja läheb kiiresti mööda küsimusest, kui palju peab Eesti rahvas oma taskuid uute rahatähtede nimel kergendama. Euro nimel on tõstetud sel aastal gaasi- ja elektriaktsiisi. Autokütuse aktsiisi lausa kolm korda. Kui veel 2008. aasta sügisel maksime autokütuse hinnast keskmiselt 46,5% riigile, siis alates 1. jaanuarist 2010 tõusis see ligi 60%-le. Ehk teisisõnu: kui pere kulutused kütusele ulatuvad kuus 2000 kroonini, siis sellest haarab Ansipi valitsus endale üle poole ehk siis tervelt 1182 krooni ning tegelikult saab pere sõita napilt ainult 818 krooni eest. Kütusehinna lubamatult järsk tõus on toonud ja toob kaasa veel omakorda ka kõigi teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Lisaks sellele on paljudel peredel nii elektri- kui ka küttearved kordades suurenenud. Tuletan meelde, et ka arstirohtude hind tõusis käibemaksu kerkimise tõttu. Ka koolilaste nn ranitsatoetus kaotati selletõttu.
Pingutatakse Eesti elanikkonna nõrgemate liikmete arvelt ehk siis laste, perede, pensionäride ja tudengite arvelt.
Miks ei ole valitsus ühtegi kärbet teinud rikkamate inimeste arvelt? Alates uuest aastast tõstetakse reformierakonna ja IRLi valijate vanemapalka enam kui 35 000 kroonile. On selline olukord siis õiglane, kus ühed imevad kodus näppu ja teised suplevad rahas?

Vahend, mitte eesmärk

Maavanema arvamuse kohaselt loob euro kasutuselevõtt meile uusi töökohti. Usun, et ettevõtjana Einar Vallbaum tunnistab endale tegelikult ka ise, et see on naiivne seisukoht. Endine arengufondi juht ja pangandusekspert Indrek Neivelt on mitmel pool välja käinud mõtte, et pelgalt euro välisinvesteeringuid siia ei meelita.Pigem tuleks toetada kohalikke ettevõtjaid, sest nemad toovad meid kriisist välja, mitte välisinvestorid. Euro kasutuselevõtt ei ole kohalike firmade jaoks aga kriisi lahendus ega loo ka võimalusi uute töökohtade loomiseks. Vastupidi, iga päev näeme, kuidas koondatakse inimesi, ja kuuleme, kuidas ettevõtted lähevad pankrotti. Töötute armee on varsti 150 000-liikmeline ning lõppu ei ole sellele veel kaugeltki näha. Seega ei ole euro mingisugune imevits, mis looks meile uusi töökohti. Majandusteadlased ja eksperdid nendivad, et kriisist aitavad meid välja tuua maksumuudatused, mis vähendavad ühiskonnas varanduslikku kihistumist ja ebavõrdsust.
Eesti riigi maksusüsteem peaks toetama töötavat inimest ja olema tema suhtes õiglasem, aga soosima ka uusi investoreid, kes loovadki just uusi töökohti. Viimane aeg on rakendada riigis tulumaksupoliitikat, mis toetaks ka keskmise eestlase majapidamist. Selleks on astmeline tulumaks, mis on kehtestatud enamikus Euroopa Liidu riikides. See tähendaks, et inimesed, kelle sissetulek on kuus suurem kui 40 000 või 50 000 krooni, maksaks riigile rohkem makse kui teised.
Kokkuvõttes maksaksid rikkad inimesed rohkem - olgem ausad, neil ka on, mida maksta - ning vaesemad vähem. Samuti tuleks luua soodustusi alustavatele ettevõtjatele. Vallbaum kutsub omavalitsusi üles mitte kulutama riigi raha. Loodan, et maavanem on ikka kursis, et selle aasta alguses võttis Ansipi valitsus esimese negatiivse lisaeelarvega omavalitsustelt ära 378 miljonit krooni.
Näiteks Väike-Maarja vald kaotas selle kärpega 10 miljonit. Selline vähenemine halvendab kõvasti omavalitsuse elu, sest see on inimestele kõige lähemal asuv institutsioon. Kui inimesel on mure, saab ta lahenduse ikka omavalitsusest, mitte ministeeriumist ega maavalitsusest. Kui Euroopas antakse majanduskriisis raha omavalitsustele juurde, siis meil võeti hoopis ära. Omavalitsustel ei ole võimalik kokku hoida sealt, kust on nagunii juba raha ära võetud ning järele jäetud ainult riismed. Paljud omavalitsused Eestis on niigi rahapuudusest käpuli maas ning selline üleskutse mõjub pigem mõnitamisena.
Aga sellelaadse ettepaneku võiks suunata ministeeriumidele ja maavalitsustele - nende majanduskulude ülevaatamiseks.
Artikkel ilmus 12.01.2010 Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=210459 , mis oli vastuseks kirjutatud 24.11.2009 ilmunud Einar Vallbaumi loole http://www.virumaateataja.ee/?id=191855