Halva sõnumi tooja tuleb maha lüüa

Aeg on ilmselt jälle tulnud „liigestest lahti" ja Eestil, nagu ka maailmal, on erakordne võimalus uuteks valikuteks. Selle mõistuspärasuse üheks moraalseks aluseelduseks jääb see, et arutelus võiks järgida n-ö parema argumendi reeglit.

Eesti taasavamisel meie tulevikule olulisteks mõttevahetusteks tegi olulise sammu Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam 3. novembri Eesti Päevalehes avaldatud artiklis „Usaldus toob tulu". Hellamit tegid murelikuks Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused. Tema artikli sõnum oli, et Eestil on rohkem kui põhjust kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele. Kuid jälle näib juhtuvat tõsiasi, mis kummitab Eestit juba pikemat aega, - „ebameeldiva sõnumi tooja tuleb maha lüüa".

Tarandi konstrueeritud maailm

Sel viisil toimetada on olnud tavaks autokraatsetes ühiskondades ja hästi teada olevate tagajärgedega (aastal 1991 vajus kokku NSVL). Ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand asus 10. novembril Eesti Päevalehe artiklis „Viltu mõõdetud kapital" Hellamile tuliselt vastu väitlema. Tema väitlusviis näis olevat nii reljeefselt kopeeritud mõnest teisest ajastust, mistõttu oleks selle „anatoomia" avamine õpetlik.

Viis, kuidas Kaarel Tarand tõrjub Mall Hellami mõttealgatust, on musternäide poleemikatehnikast, mille puhul (saksa sotsioloogi Jürgen Habermasi põhjal) on selge, et sel viisil väitlemine ei arenda demokraatlikku debatti.

Kõigepealt inkrimineeritakse mõttekoja Legatum Institute keskse sõnumi edastajale tõekuulutamismonopol, mida ju tegelikult ei ole! Seejärel omistatakse ühele tegurile - religioonile - Eesti hädade äraseletamises erakordne kaal. Roll, mida uurimus sellisel kujul ei paku. Purustatud "väärteesid", mille konstrueerimise au kuulub paraku Kaarel Tarandile endale, avavad tee kõige mahategemiseks, mis ei meeldi, olgu need siis ka ülikoolid, mis seadvat meediale piire jne.

Sotsiaalteadlaste vandenõu?

Ajaleheveerul pole ruumi vahendada algteadmisi heaoluriikide mudelitest, kuigi see kuluks nähtavasti ära. Osundagem vaid silmamoondajalikule võttele kiita Eestis sotsiaalsfääri (ja kultuuri) rahastamist, viitega eelarvele! Kui just eelarve ise pole huviobjektiks, siis sisulised argumendid, kui hinnatakse rahastamist, lähtuvad ikkagi osakaalust rahvuslikus koguproduktis. Just selles mõõtkavas (eelarve tegemise alused on riigiti erinevad) muutuvad Eesti probleemid hirmutavalt nähtavaks. Enamasti on meie koht hariduse, teaduse, meditsiini jne rahastamisel valdavalt viimastel kohtadel Euroopas. Kergus, millega Kaarel Tarand saab üle maksudest (on selline pisike ja kõrvaldatav puuduseke), on hämmastav. Just see on kogu Eesti probleemide võtmekoht ja saab lähitulevikus ka Eestis keskseks piikide murdmise tandriks.

Kasvõi selleks, et mõttevahetus kui selline üldse areneks ja poleks mõtet jätkata hämaga, määrakem siinkohal diskursiivsed raamid. Sotsiaalteadustes on igatahes nii, et mõne üksikindikaatori rolli vaidlustamine väljaspool kontsepti pole üldjuhul sisukas tegevus. Aga probleem pole ka siis selles, kas „vigase" mõõdiku tõttu on Eestile „liiga tehtud". Sotsiaalteadlasele pole ju uudis, et kõik tulemused on kokkuleppeliste mõõdikute toodetud. Kas Eestile kuulub ülemaailmsetes edukuse edetabeleis mõne mõõtkava järgi just 73., 94., või 86. koht, on kitsamalt n-ö koolkonnaprobleem. Et Eesti koht võiks olla ka selle Londonis esitatud tulemuse mõõtkava nihutamisel näiteks 10 kohta kõrgem, on siililegi selge.

Olulisem on edastatav sõnum, mille Mall Hellam edastas väga korrektse soovitusena. Asi on selles, et „demokraatia indeksite" koostamise keskused Euroopas (või olgu need siis USA-s CIA juures asuvad mõttekojad) jõuavad enam-vähem samadele kurbadele järeldustele.

Eesti ja üldse postkommunistlike riikide probleem on sotsiaalse sidususe ehk sotsiaalse kapitali nõrkus, mille sisu on jälle akadeemiline probleem. Muidugi võiks ju arvata, et kõiki edetabeleid koostavad Lääne professorid on käpardid või et nad on liitunud mingi Eesti-vastase vandenõuga. See poleks just väga produktiivne mõtteviis.

Milles on väärtuste väärtus?

Kõige arusaamatum ja ohtlikum on hämara retoorikaga varjatud filipika väärtuste vastu, mida meediale surutavat peale kuskil ülikoolide nurgatagustes. Mall Hellami soovitus tõsta väärtusteadlikkust ja selle osakaalu koolikavades meenutab lihtsat alustõde. Ja samas ta osundab faktile, et meie koolilastegi väärtusmaailm on tõsiselt nihkes, võrreldes näiteks Lääne noorte omaga. Eestis on noorte osalus meelsusühendustes, mis väärtustavad vabadust, looduskaitset, kaitsevad inimõigusi, loomade väärikat kohtlemist jne, mitmeid kordi madalam kui näiteks eakaaslastel Soomes (seda kinnitavad Tallinna Ülikooli teaduri Marti Taru uuringud). Tänast Eestit lahutab vanadest demokraatiatest just elus esikohale seatavate väärtuste erinevus.

Murenevad ühisväärtused on selge oht

Ühisväärtused on aga Euroopa tuleviku alus. Tänu ühisväärtustele taastati Eesti iseseisvus. Ühisväärtustele toetus võitlus nõukoguliku totalitarismi vastu, millega murendati Nõukogude impeerium. Ühisväärtuste murenemine viis hiljuti teineteisest ohtlikult kaugele USA ja Euroopa. (Euroopaga samade või sarnaste ühisväärtuste nõrkus või nende puudumine on ohuks ka tänasele Eestile.)

Majandussüsteemi ulatusliku pankrotistumise põhjuseks oli juhtivate majandusteadlaste, näiteks USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani hinnangul just väärtuste kriis. Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures, nagu on juhtunud viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

Mall Hellamit tabanud rünnak läks pihta ühes olulises mõttes - see osutas just sellele, millele ta viitas: Eesti ühiskonnas napib sotsiaalset kapitali ja usaldust. Selle tekkimise üks keskseid komponente on sallivus kõige erineva suhtes, mõistuspärasus ja sellega liituv demokraatlik arutluskultuur.

Artikkel ilmus 2.detsembril Kesknädalas www.kesknadal.ee

Millise erakonna huve teenib mail.ee?

Nii mõnigi meist kasutab sellist meiliaadressi, mis lõppeb domeeniga mail.ee. Siiani tundus paljudele, et tegu on millegi süütu ja usaldusväärsega. Kõik muutus aga hetkel, kui saime teada tõsiselt šokeeriva uudise. Nimelt, uskuge või mitte, kuid elektronpostiteenuse pakkuja mail.ee otsustas päev enne hiljutisi kohalike omavalitsuste volikogude valimisi, et nad ei edasta enam Keskerakonna kirju nende liikmetele ja toetajatele.

Hämmastav on just see, et www.mail.ee tegi antud otsuse juhtkonna tasandil, andmata mail.ee mailiaadressi kasutajatele isegi võimalust valida, kas nad soovivad Keskerakonna kirju või mitte. Lihtsalt tehti ära!

Kuidas on selline asi 21. sajandil ja demokraatlikus ühiskonnas üldse võimalik? Peaksime ju astuma samme, mis arendavad meie demokraatlikku ühiskonda edasi, mitte tagasi. Demokraatiat ei ehita mitte ainult rahvas, poliitikud, vaid ka ettevõtjad. Sellisest sammust võin www.mail.ee meiliteenust pakkuvast firmast Modern Times Group, arvata vaid üht, selles ettevõttes valitseb suletud ühiskonnale omane mõttelaad (loe: totalitarism).

Ma ei hakka siisnkohal rääkima sellest, kuidas nimetatud ettevõte rikkus meiliteenuse http://www.mail.ee/ kasutajate, kui klientide põhiõigusi, sest see on enam kui selge. Tahan rääkida, millestki veel murettekitavamast. Selle sammuga on www.mail.ee rikkunud demokraatlikule ühiskonnale omased põhilisi inimõigusi – sõnavabadust!

Väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.”

Väljavõte Eüroopa Liidu põhiõiguste hartast: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid... Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.”

Modern Times Group’ile on mul järgmised küsimused:
1. Kas te olete ka teiste poliitiliste erakondade kirjad (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraadid, Erakond Rohelised ja Eestimaa Rahvaliit jne) oma liikmetele ja toetajatele ära blokeerinud või on Eestimaa Keskerakond ainuke ohver?
2. Kas te ei arva, et selline käitumine demokraatlikus ühiskonnas, et päev enne valimisi edasta te kirju Keskerakonna liikmetele, on ebaeetiline, ebademokraatlik ja inimeste põhiõiguste rikkumine?
3. Miks te ei lase enda e-maili kasutajatel ise otsustada, kelle kirju nad soovivad ja kelle kirju mitte?

Kes on Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaat?

Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaadiks on Aivar Niinemägi ja volikogu esimehe kandidaadiks Hans Kruusamägi.

Minu arvates on Aivar Niinemägi väga hea vallavanema kandidaat, sest vallavanem peab tundma valla elu-olu väga hästi ja seda Aivar Niinemägi ka tunneb. Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskuse juhatajana suhtleb ta nii külavanemate, põllumeestega, ettevõtjatega ja erinevate organisatsioonidega ning on teadlik meie valla nii muredest kui ka rõõmudest.

Enne seda oli ta Väike-Maarja valla arendus-ettevõtlusnõunik. Usun siiralt, et kui Aivar Niinemägi saaks Väike-Maarja vallavanemaks, siis on meie vallal sellest ainult võita.


PS! Viimasel ajal on tulnud inimesed minu juurde küsima ja pakkuma, kas mina kandideeriksin Väike-Maarja vallavanemaks. Siinkohal tahangi kõiki neid armsaid inimesi minule osutatud komplimendi eest tänada, kes oleksid mulle valla otsese juhtimise usaldanud. Jätaksin selle ameti aga hetkel mõne kogenuma inimese kätesse ja kutsun vallarahvast aktiivselt osalema valimistel, andes usalduse märgiks oma hääle, kas siis minu või mõne teise Keskerakonna kandidaadi poolt.

Ja veel selline asi, et kui ma mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogis, milline võiks minu arvates olla tulevane vallavanema kandidaat, siis ei pidanud ma ennast silmas. Jutt oli meie kodukandi 35-aastasest nooremehest, kes juhib praegu Tallinna linna ning arendab pealinna ettevõtlust ning transpordivaldkonda.

Üle poole väikeasulate elanikest tahavad käsimüügiravimeid poodidesse

Sügiskuu alguses võtsin siin üles teema, et kergemad käsimüügiravimid võiksid olla müügil näiteks maapoodides, parandamaks nende kättesaadavust maarahvale. Ka Virumaa Kuulutajas ilmus minu selleteemaline artikkel. Mu seisukohta toetasid nii majandus-ja kommunikatsiooniminister kui ka riigi konkurentsiamet. Konkurentsiameti hinnangul alaneks muudatuse tulemusena käsimüügiravimite hinnatase ja ühtlasi paraneks ka nende kättesaadavus.

Apteegid avaldasid sellele ideele konkreetselt, kuid mõistetavalt oma vastuseisu, sest osa leivast nende toidulaual läheb erinevatesse müügikohtadesse. Suhtumine käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki vastavat müügiluba omavates müügikohtades on pigem positiivne. Hoiak on positiivsem Lõuna- Eestis, kus apteek on keskmiselt kaugemal.

Täna saime aga teada siis sellise uudise, et tervelt üle poolte väikeasulate elanikest suhtuvad käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki soosivalt. Nimelt, uuringufirma TNS EMOR viis augustis ja septembris läbi uuringu käsimüügiravimite kättesaadavusest väiksemates asulates, mis tõigi andiski sellise oodatud tulemuse.

Konkurentsiameti sõnul oleme täna olukorras, kus sisuliselt kuulub vaid kahele ettevõtjale 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest. Hinnavõrdlus teiste riikidega näitab, et levinumad käsimüügiravimid on oluliselt soodsamad näiteks Ühendkuningriigis, kus nende müük väljaspool apteeki on lubatud. Lisaks on ka praegu võimalik apteegist käsimüügiravimeid osta ilma igasuguse apteekripoolse nõustamiseta, nagu see võiks olla juhul, kui ravimeid müüdaks poelettidel.

Täna tuli siis ka veel uudis, et reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkur on käsimüügiravimite kauplustesse lubamise vastu. Selle seisukoha põhjuseid tuleks otsida Reformerakonna rahastamise telgitagustest...

Pensionide tasuta kojukanne tuleb taastada!

Mõistan hukka sotsiaalminister Pevkuri Swedpanka hurjutava mõtteavalduse, kuna ükski võõrpank ei saa Eestis lahendada riigi tegematajätmisi.

Leian, et sotsiaalminister on Swedbank’i sarjates äärmiselt silmakirjalik. Teame ju kõik, et just sotsiaalministri kodupartei – Reformierakond ajas pensionärid Rootsi suurpankade hammaste vahele, lõpetades pensionide tasuta kojukande läbi riigile kuuluva Eesti Posti ja surudes vanurid oma raha pankadesse hoiustama ja sealt seda kalli raha eest ka nüüd välja võtma. Tulla praegu rääkima, et küll on ikka halvasti, et võõrpank kodupensionäre koorib on tõsiselt alatu ja eakaid inimesi solvav. Asi ei ole mitte pangas, vaid Vabariigi Valitsuses, kes on selgelt pensionäridevaenulik.

Olukorra päästmiseks tuleks pensionide tasuta kojukanne kiiremas korras taastada. Reformierakonna maailmavaade seisnebki ju selles, et nõrgemad peavad ise hakkama saama. Kuuludes ise aga Keskerakonda olen kindlal veendumusel, et nõrgemaid peab aitama ja antud situatsioonis saab seda kõige tõhusamini teha just riik, kelle esindajaks sotsiaalminister ka on.

Keskerakonna uus laul!!

Mulle väga meeldib Keskerakonna uus laul - energiline, nooruslik ja powerlik.

Kuula ja vaata vidot siit, klikka bännerile:

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!

Milline võiks olla Väike-Maarja vallavanem?

Mõtlesin siin üks õhtu, et milline võiks olla meie valla vallavanem. Kuigi vallavolikogu esimehel on tulenevalt seadustest vallavanemast rohkem võimu, on vallavanem Eestis kuidagi olulisemaks kujunenud. Kuuleme ka linnapeadestki rohkem kui linnavolikogu esimeestest. Uhkem on ju öelda, et oled linnapea või vallavanem kui volikogu esimees. Ehk siis, mida ma öelda tahan on see, et valla rahvast ja üldse valla arengut silmas pidades on ääretult tähtis, et meil oleks võimalikult pädev vallavanem. Eks see ole oluline iga valla ja linna puhul, et nende juhid oleksid igati tublid ja võimekad, aga Väike-Maarja sugused vallad ei saa kohe kuidagi endale kehva vallavanemat lubada. Eriti veel sellistes raskestes majanduslikes tingimustes, kuhu on Ansipi saamatus meid viinud.

On rida omadussõnu, mis kirjeldaksid ja iseloomustaksid Väike-Maarja vallavanemat. Esimesena tooksin välja selle, et vallavanem peaks kindlasti olema keegi kohalik. Ehk siis inimene, kes on siitkandist pärit. See on väga oluline, et ta tunnetaks siinset elu-olu ja üldist õhkkonda. Samas pole hea, kui meie vallavanem oleks pidevalt vaid siin elanud. Tal peaks olema kogemused mõne suurema kohaliku omavalitsuse juhtimisest, näiteks Tallinna linnast saadud kogemused. Keegi, kes on kodust veidi aega eemal elanud ja töötanud, näeb kohalikke asju seetõttu hoopis uues valguses, mis tihtilugu aitabki kodukandi probleeme teise vaatenurga alt vaagida.

Seejärel märgiksin ära vanuse. Leian, et vallavanem peaks olema noor. Miks? On aeg tuua noored kodukohta tagasi. Keegi ju ei vaidle vastu, et Väike-Maarja vajab noori tegijaid. Nagu terve Euroopa vananeb, vananeb ka Eesti ning ka Väike-Maarja elanikkond. Meil on tarvis noort elujõudu! Volikogu esimees võiks aga näiteks olla taas selline eakam inimene, kes oleks omakorda selliseks tasakaalustavaks jõuks vallajuhtimises.

Nii et minu nägemuses peaks Väike-Maarja vallavanem olema keegi kohalik, siin üles kasvanud, kuid mingi aeg võõrsil elanud noor inimene. See annaks meie vallale vajaliku tõuke edasi, sest elame ajal, kus me vajame uut hingamist rohkem kui kunagi varem meie valla ajaloos.

Reformierakond juhtimas meid viie vaesema riiki sekka

Viimastel kuudel on Vabariigi Valitsus taas makse tõstnud. Alates 1. juulist võeti Riigikogus vastu seadus, millega suurenes jälle nii aktsiisimaks, kuid ka käibemaks. See on andnud tõsise hoobi suurele osale Eestimaa elanikest.

Juba aasta tagasi juhtis Keskerakonna Noortekogu peaminister Ansipi tähelepanu sellele, et aktsiisi ja üldse teiste kaudsete maksude tõus suurendab inimeste mittetoimetulekut veelgi. Selle tagajärjel on kõik tänaseks kallimaks läinud – elekter, küte, bussipiletite hinnad, toidukaubad – seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.

Aga kas piiramatu maksude tõus on ka õigustatud? Kui veel aasta tagasi maksis inimene autokütuse liitrihinnast 46% maksudeks, siis tänaseks on see tõusnud juba 56%-le. Ehk teisisõnu, kui bensiiniliitri hind maksab tanklas 16,10 kr., siis otse Ansipi valitsuse taskusse jookseb sellest tervelt 9 krooni. Ja kui pere kulutused kütusele ulatuvad 2000 kroonile kuus, siis haarab Ansipi valitsus endale sellest kohe 1120 krooni ja tegelikult saab pere sõita napilt 880 krooni eest. Minu meelest on seda juba liig, mis liig!. Samal ajal näiteks USAs makstakse bensiiniliitri hinnast ainult 15% maksudeks ja kui Eestis oleks samaväärne maksumäär, siis maksaksime kütuseliitri eest ainult 9,50 kr. On ikka suur vahe, kas maksta liitri eest 16,10 krooni või 9,50 krooni, või kuidas?

Reformierakonna valimiseelne jutt, et tulumaksu alandamine viib meid viie rikkama riigi hulka, on osutunud roosaks mulliks. Tänaseks on kaotanud inimesed hoopis töökohad ja elavad vaevu-vaevu ära. Tegelikkuses on Reformierakond hoopis tõstnud makse – nii aktsiisi- kui käibemaksu. Huvitav, kas tõesti mõni inimene veel siin Eestimaal usub Reformierakonna valesid?

Sotsiaalminister Pevkur sulgeb Aavere Hooldekodu

Alles see oli kui Triigi küla postkontor suleti. Nüüd on Väike-Maarja valda tabanud järjekordne löök, sest sotsiaalminister Pevkuri (pildil, foto: Peeter Langovits)otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale.

Minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures

Hämmastav on aga see, kuidas riik majanduskriisi ajal raha raiskab. Alles mõned aastad tagasi remontis riik Aavere hooldekodu hooned ja täna juba teatatakse, et see asutus suletakse ja ehitatakse uued hooned Tapale.

Aavere hooldekodu ei ole kindlasti väike hooldekodu, sest hetkel on seal 99 klienti, kellest 68 vajab ööpäevaringset hooldust.