SIRET KOTKA AJAVEEB

Miks Mikser pahandab Savisaarega?

2012-01-26T08:50:00.000+02:00

Sven Mikseri üleeilne avaldus tundus niivõrd sulepeast välja imetud, et pani kohe mõtlema. Millest muidu suhteliselt tasakaaluka Mikseri selline enesest väljaminek? Arvan, et põhjuseks on Jaak Alliku enne seda ilmunud mõtteavaldus, kus sotsiaaldemokraat esineb keskerakondlaste, sealhulgas ka Savisaare suhtes positiivselt ja sõbralikult. Muidugi ei saa Mikseri sõbrad „valgete jõudude ridadest“ seda talle lubada. Ansip ja Laar võivad kohe küsida: mis Pihli vigurid need sotsidel jälle on päevavalgele tulnud? Nüüd oligi Mikseril vaja kiiresti näidata, et nemad on ikka tublid parempoolsete sõbrad edasi ja mingi Alliku veidrus tuleb lihtsalt ära unustada.

Räägitakse ka teisest põhjusest miks Sven Mikser eile nii ägeda avalduse tegi. Keskerakonna siseopositsiooni käsi ei käi kõige paremini, nad vajasid tuge ja nüüd sirutas Mikser neile sõbrakäe. Selleks, et Laanet saaks öelda – vaadake kuidas meid kõik toetavad ja toetaksid veel kõvemini kui seda Savisaart ees ei oleks.

Kui kaua Keskerakond talub sisemist õõnestustööd, millele Mikser ja Co omalt poolt hoogu juurde annavad, sellele peab partei ise vastuse leidma.

Delfis: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/siret-kotka-miks-mikser-pahandab-savisaarega.d?id=6382655

Savisaare tagasivalimine tõstis kohe Keskerakonna reitingut

2011-09-24T14:21:00.000+03:00

Minu hinnangul tõusis Keskerakonna reiting septembris tänu Edgar Savisaare tagasivalimisele erakonna esimeheks, mis taastas erakonna valijates usu senise kindla kursi jätkumisse.

Valija ootab Keskerakonnalt eelkõige kindlust ja stabiilsust. Ei saa välistada, et erinevad rünnakud meedias nii erakonna kui ka selle esimehe aadressil nii omade kui ka vastaste poolt ei mõjunud erakonna reitingule hästi, kuna suurendas ebaselgust, millist kurssi jätkatakse. Ja oodatud selgus saabus augusti lõpus erakonna kongressil, kus keskerakondlased otsustasid arvestatava häälteenamusega senise esimehe tagasi valida, misjärel valijate usaldus meie erakonna suhtes kasvas.

TNS Emor küsitles uuringu jaoks 31. augustist kuni 21. septembrini 826 valimisealist kodanikku personaalintervjuude kaudu nende kodudes. Septembris toetas Reformierakond 31, Keskerakonda 24, SDEd 22 ja IRLi 16 protsenti. Augustis toetas Reformierakonda 29, SDEd 24, Keskerakonda 21 ja IRLi 18 protsenti.

Haridusminister peaks teadma, et õpetajate palk on ikka riigi asi!

2011-09-23T15:39:00.001+03:00

Viimastel nädalatel on taas teemaks kerkinud Eesti õpetajate palk. Kuigi Ansip ja Aaviksoo on ironiseerinud palga tõstmise võimalikkuse üle, väärivad õpetajad tunnustamist, et julgesid selle probleemi üles võtta. Usun, et peale minu mäletavad ka teised, kuidas Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) tipp-poliitikud enne Riigikogu valimisi lubasid õpetajatel palka tõsta. Kas tõesti on need lubadused juba nii ruttu unustatud?

Haridusminister Aaviksoo irvitab õpetajate üle

Kummastav on lugeda, et IRLi kuuluv haridus- ja teadusminister (pildil) saadab õpetajad palgatõusu küsimusega vabariigi valitsuse kärpetalgute tõttu niigi puudust kannatavatesse linna- ja vallavalitsustesse. Siinkohal on kaks võimalust, kas minister teeb haiget nalja või on ta lihtsalt rumal, kuna ei tea, et õpetajate palga maksmine oli ja on riigi asi, selleks on riigieelarves oma kindel rida. Omavalitsuste roll on teatavasti ju lahendada koolimajade administratiiv- ja haldusprobleeme, remontida maju ja hoida töös huviringid. Riigi ja omavalitsuse rollil on selge vahe, mis on kirjas ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mida Aaviksoo vast ikka lugenud on. Tänu Aaviksoo ja teiste ministrite otsustele jättis 2009. aastal riigipoolne tulumaksuosa kärbe Eestimaa kohalike omavalitsuste eelarvetesse sadade miljonite kroonide suuruse augu, mille korvamist riigi poolt pole loota ei tuleval aastal ega järgmistel, sest Ansipi valitsuse eelarvestrateegia aastani 2015 seda ette ei näe. Lisaraha poleks valdadel või linnadel ka parima tahtmise juures kuskilt võtta. Tänu vabariigi valitsuse poliitikale kogu otsustamine ja võim Toompeale koondada, ongi kõik vaid valitsuserakondade otsustada. Seetõttu on õpetajatel palgatõusu osas näpuga näidata vaid Ansipi ja Aaviksoo poole.

Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas Ansipi valitsus tahab oma kohustust täita ja õpetajate palgaprobleemile lahendust leida või mitte? Mäletame ju kõik IRLi heldeid valimislubadusi seoses haridusega. Tänane olukord kinnitab meile kahjuks aga seda, et kaunis valimiseelne lubadus heale õpetajale väärilist palka maksta on lihtsalt näkku irvitamine. Olen nõus Haridustöötajate liidu juhatuse esimehe Sven Rondikuga, kelle sõnul on küsimus selles, kas meil on olemas riiklik hariduspoliitika või räägime erakondlikust või paikkondlikust hariduspoliitikast. Rondik ütleb, et kui Eesti riigil on oma hariduspoliitika, peavad nii ühtsed kutsestandardid kui ka ühtne palgasüsteem kehtima üle riigi ja sellisel juhul pole kuigi ilus oma kohustused kolmanda kaela lükata.

Miljard ERRi uue maja ehituseks tuleks hoopis õpetajatele anda

Üldse võiksid eestlased oma õiguste eest senisest enam ja jõulisemalt seista. Ainuke asi, mis kuidagigi tänast ülbete ja kõrkide valitsust kõigutab, on demonstrandid tänaval, sest see mõjub valitsuse mainele halvasti, aga mitte siin Eestis, vaid ikka välismaailma silmis. Vastasel korral istuvadki riigiisad rahvale pähe oma lausdemagoogiaga stiilis, et raha ei ole ning seda pole kuskilt võtta. Nii nagu maailmas, ei ole ka Eestis raha kuhugi kadunud – küsimus on ikka valikutes ja prioriteetides, kas tõsta õpetajatel palka või anda raha näiteks Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) 13 uhiuue maasturauto ostmiseks, mis alles hiljaaegu selgus. Kavandatakse ka ERRi uue peahoone ehitust, mis läheks maksma miljard krooni. Tallinna kesklinnas asetsev Vabadussõja sammas läks hinnanguliselt 150 – 200 miljonit krooni maksma ja ikkagi ei ole seda korda saanud. See kolossaalne summa oleks kenasti õpetajate palgatõusuks võinud kuluda.

Paneb mõtlema, et kui kaitseminister Aaviksoo ei saanud ühe eesti rahva jaoks olulise monumendi püstitamisega hakkama, kas me võime siis eeldada edasiminekuid haridusvaldkonnas, kus Aaviksoo täna ministriportfelli hoiab?

Noore inimesena pean oluliseks, et tänane vabariigi valitsus tähtsustaks haridust. Minu seisukoht on ühene: üks koht, kus riik kokku ei tohi hoida, on meie tuleviku ehk laste pealt. Eesti riigijuhtidel oleks aeg võtta eeskuju põhjanaabrilt Soomelt, kes tänu suurtele haridusinvesteeringutele on kõikvõimalikes uuringutes positiivses võtmes esirinnas. Teada ju on, et Põhjamaade jõukus ja edumeelsus suurelt osalt just hästirahastatud haridusel põhinebki.

Käesolev artikkel ilmus 20.09.2011 Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/569582/siret-kotka-opetajate-palk-on-ikka-riigi-asi/

Eesti Energia koorib miljardikasumeid oma eesti rahvalt

2011-09-19T17:29:00.000+03:00

Elektrihind üha kerkib ja kerkib. Iga natukese aja tagant leiab Eesti Energia taaskord mõne põhjenduse, miks elekter peab jällegi kallinema. Ja nii on Eesti inimesed sunnitud niigi tühje taskuid veelgi tühjendama.

IRL ja Reformierakond saaksid vabalt elektrihinnatõusu peatada

Samal ajal kuuleme, kuidas Eesti Energia teenib üüratuid kasumeid. Näiteks eelmisel aastal teenis see ettevõtte 119 miljonit eurot ehk ligi 2 miljardit krooni puhaskasumit. Samal ajal kuuleme meedias, kuidas Eesti Energia juht Sandor Liive (foto: Peeter Langovits) töötasu aastas on 2,5 miljoni krooni ning äsja liisis Eesti Energia talle ka uue luksusauto, mille eest makstakse 1000 eurot ehk ca 16 000 krooni kuus. Enamik eestimaalasi ei suuda endale uneski ette kujutada sellist palka, sellist ametiautot ja selliseid luksusi, mida Eesti Energia juhatuse esimees eesti rahva arvelt endale muretult kokku ahnitseb.

Eesti Energia on riigiettevõte ja kuulub täielikult Eesti riigile, aga Eesti riik see oleme me ju kõik, mis tähendab, et Eesti Energia aktsionärideks on iga Eestimaa kodanik, mistõttu peaks Eesti Energia teenima igaüht meist, ehk siis Eesti rahvast. Tänane Eesti Energia ja selle juhtkond on justkui kamp vereimejaid, kes omaenda rahvast lüpsavad. Kurb on aga see, et osa eesti rahvast on ise sellise olukorra meile valinud. Asi on selles, et Eesti Energia nõukogu liikmed, kes seisavad ettevõtte juhatusest kõrgemal ja kelle hääl on ülim, määravad ära IRL ja Reformierakond, kes moodustavad täna vabariigi valitsuse. Seega, need inimesed, kes valisid IRLi ja Reformierakonna, küsige oma valitsuselt, miks te lasete Eesti Energial meid röövida?

Keskerakond on ainus, kes elektrihinnatõusu vastu võitleb

Sel ajal, kui „juhtiv opositsioonierakond“, sotsiaaldemokraadid, õndsalt magasid või kuskil mujal soojal maal puhkasid, korraldas Keskerakonna Noortekogu 4. augustil elektrihinna tõusu vastase meeleavalduse Eesti Energia peakontori ees Tallinnas. Lisaks kesknoortele olid kohal ka paljud keskerakondlased, Keskerakonna Riigikogu liikmed ja Lilleküla selts ning toetust avaldas ka transpordiettevõtete ametiühing Osalesin ka ise. Mind ei üllatanud, et Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive oli väidetavalt Eestist ära sõitnud parajasti just selleks ajaks ning isegi telefoni lülitas ta välja, et küsimustele ei peaks vastama. Küll aga mind üllatas see, et kesknoorte poolt meeleavaldusele kutsutud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Parts ei julgenud kohale tulla selgitusi jagama. Mäletame ju kõik hästi, et enne Riigikogu valimisi võisime pea iga tund näha Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) reklaame, milles toosama Parts lubas kodukulud alla viia. Kas tõesti nii ruttu juba unustab IRL antud lubadused rahvale? Elekter on ju otsene koduga seonduv kulu, kuid minister Parts ei liiguta lillegi selles suunas. Tundub vägisi, et IRLi valimisloosung „Kodukulud alla!“ on asendunud tegeliku lubadusega: „Kodukulud lakke!“.

Hiigelkasumite investeerimine peataks elektrihinnatõusu?

Oma rahva pealt üüratute kasumite teenimine ei ole kahjuks veel ainuke mure, sest lisaks sellele käib Eesti Energia juhatus eesotsas multimiljonär Liivega veel ka kasiinos eesti rahvalt kooritud rahaga mängimas. Kuidas siis teisiti nimetada neid ebamääraseid investeeringute projekte Süüria ja Palestiina külje all olevasse Jordaaniasse või siis mornoonide poolest tuntud Utah osariiki USA-s? Lisaks on kulutatud kümneid miljoneid eurosid, et pääseda Londoni börsile, kuid siiani ei ole sellest asja saanud, kui üldse saabki. Ma toonitan, et see raha, millega mängitakse on meie kõigi raha. Kusjuures, pange tähele, et kui need projektid seal Ameerikas, Londonis või Lähis-Idas ei õnnestu, siis Eesti Energia juhtkond peseb ainult käed puhtaks ja mingit vastustutust nad võtma ei pea ega hakkagi.Need, kes peaks kohselt tegutsema, ehk siis nii majandusminister Parts kui peaminister Ansip,vaatavad rõõmusuil kõrvalt ega paista tahtvatki rahva eest seista. Kaua võib?

Need kolossaalsed kasumid, mida Eesti Energia meie pealt teenib, võiks ju kõik lükata elektriliinide uuendamisse, elektrivõrkude laiendamisse ja muudesse investeeringutesse, misjärel kaoks väljamõeldud ajend elektrihinnatõusuks, mida põhjendatakse teatavasti just vajadusega teha neidsamu investeeringuid.

Edgar ongi esimene ja seda nii mitmeski mõttes

2011-09-13T15:01:00.001+03:00

Lugesin reformierakondlase Ivo Kännu mütoloogilist vaimusünnitist kirjanduslikust karakterist nimega Edgar Esimene, mis on arvatavasti tuletatud autori isiklikust kibestumusest, et Eesti poliitika elav legend valiti Eesti Keskerakonna esimeheks tagasi.

Samas peame tõdema, et sulg lippab Kännul kergelt, tehes kohati isegi Kivirähkile silmad ette. Känd üritab paraku ebaõnnestunult luua paralleele oma väljamõeldud maailma ja reaalsuse vahel. Siiski tasub mõningaid seoseid reserveeritult ja kommentaaridega siinkohal välja tuua.

Ühes asjas on Ivo Kännul tuline õigus – päriselu Edgar ongi esimene ja seda mõneski mõttes. Edgar Savisaar on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene peaminister. Edgar on esimene nii kohalike kui ka Riigikogu valimiste häältesaagi rekordite poolest. Edgar on ka esimene keskerakondlane. Edgar on esimene veel väga paljudes asjades, mida kõike ei jõua selles arvamusloos välja tuuagi.

Olen nõus Kännuga, et poliitik peab meeldima massidele, kuid sealjuures väita, et poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja, näitab väitja väärastunud arusaama poliitikute olemusest. Olen päri, et rahvajuht peab tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Savisaar on sellega ka suurepäraselt hakkama saanud. Keskerakond võitis ülekaalukalt nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimised. Edgarile antud 23 000 häält Riigikogu ja 40 000 valija toetus kohalikel valimistel räägivad enda eest.

Muidugi on poliitika kompromisside kunst, millest võiksid ka tänased valitsuserakonnad aru saada. Edgar on valmis minema kompromissidele, aga kui Laar või Ansip ei soovi ja igal sammal ning igal pool seda üle deklareerivad, ei ole midagi teha. Keskerakonnaga mängimine või mittemängimine sõltub ikka hetkeolukorra poliitilistest kasudest, kuigi sallimatust märgistatakse alusetult vaid Savisaare isikuomadustele viidates.

Kui aga Känd mõtleb, et inimene peab oma veendumusi muutma sõltuvalt sellest, kas ta tahab olla koalitsioonis või opositsioonis, nagu seda teevad poliitiliselt kõigiga „maganud“ reformierakondlased, siis pean tunnistama, et austan pigem igaühe truudust oma veendumustele ja arusaamadele ning seda isegi siis, kui nad minu omadega kokku ei lähe.

Ei ole kuidagi nõus Kännu arvamusega, et Keskerakonna hiljutisel kongressil toimus sisedemokraatia viimsete riismete hävitamine. Esiteks, kui olukord oleks selline, nagu Känd väidab, küsiksin Tallinna Ülikooli õppejõu Oudekki Loone tsitaadiga: „Kes ütles, et parteides peab tingimata olema sisedemokraatia? Kui parlamentaarne demokraatia on garanteeritud, kas sisemine juhtimine ei või olla autoritaarne? Ega partei ei pea olema mingi ühiskonna tillukene mudel, praegusel massikommunikatsiooni ajastul võib ta ju oma pooldajate arvamusi teisiti ka teada saada kui läbi parteisüsteemi“. Kuid mulle meeldib ka reformierakondlasest Riigikogu liikme Igor Gräzini seisukoht: „Erakond on üks kamp inimesi, kes lepivad kokku mingisugustes mängureeglites ja kui kellelegi pole need reeglid vastuvõetavad ja kui ta ise ära ei lähe, siis tuleb ta välja visata“. Erakond on lihtsalt ühe maailmavaate põhiselt mõtlevad inimesed. Kui see ei sobi, võib alati üksikkandidaadina Riigikokku või volikokku kandideerida. See on igaühe vaba valik – demokraatia.

Eksivad ka need, kes väidavad, et Keskerakonna põhjakirja muudatused on ebademokraatlikud. Iga organisatsioon võib enda sees teha selliseid muudatusi oma põhikirjas, nagu ta ise paremaks arvab. Peaasi, et need muudatused ei oleks põhiseaduse vastased. Tunnustatud õigusteadlane Igor Gräzin kinnitab, et Keskerakonna põhikirja muudatused on Eesti Vabariigi Põhiseadusega kooskõlas.

Poliitilisel ülesandel ei saa olla ühte ainuõiget lahendust, nagu leiab valitsusjuht Ansip. Lahendus peab kooruma välja erinevate huvigruppide arutelude käigus, kuid paraku ei kuula Vabariigi Valitsus kedagi peale iseenda. Valitsus samastab ennast juba meie riigi endaga, võttes seeläbi võimu rahvalt, kellele võim tegelikult kuulub.

Edgar Savisaarel on säilinud missioonitunne, mis lubab tal seista Eestile tähtsate ühiskondlike väärtuste eest, mis vastanduvad ühe reformierakondlase võimuhullusele. Ansip, kes kaljukindlalt usub, et ainult temal on õigus ja kõik teised eksivad, on kõige suurem oht Eesti demokraatiale, nagu tõestasid ilmekalt pronksiööd, või meeletud eelarvekärped püha euro nimel ja seda majanduskriisi tingimustes, kus juba niigi kannatavalt rahvalt seda vähest veelgi ära võeti.

Lugu ilmus Delfis.

Ratase juhtimisel võib Keskerakond kaotada oma iseseisvuse

2011-08-12T13:50:00.001+03:00

Mind kannustas käesolevat artiklit kirjutama keskerakondlase Henri Kaselo 9. augustil ilmunud Jüri Ratase ülistuslugu, mis suuresti baseerus põhjendamatul hirmutamisel ning valedel järeldustel ja argumentidel, mis kavatsen siinkohal ümber lükata.

Valitsusliidu moodustamiseks on Keskerakonnal kaks varianti: kas kaksikliit Reformierakonnaga või kolmikliit sotside ja IRLiga. Vastaserakondi kammitseb aga Edgar Savisaar, kelle südameasjaks on Keskerakonna valijate tahte eest seismine. Kui Savisaarele ei oleks koalitsioonis olles teistel erakondadel omi nõudmisi peale võimalik suruda, siis Jüri suhtes ma nii kindel ei oleks. Sellepärast kõik meelitavadki Jürit, et hakka esimeheks, siis me teeme seda ja lubame toda. Aga tegelikkuses võivad Keskerakonna valijad niiviisi jääda püksata.

Pole ju saladus, et kui Jüri oli linnapea, siis nii mõnigi kord toimus pealinna juhtimine ikkagi majandus- ja kommunikatsiooniministri kabinetist. Edgar oli kogu aeg Jüri jaoks jõu ja nõuga olemas. Nii suutis Jüri oma paadikesega ähvardavatest poliitkaridest edukalt mööda triivida ja lõppkokkuvõtteks pälvida vahva ja tubli linnapea kuvandi, milles ma näen vaid head.

Usun, et Jüri on tänulik Edgar Savisaarele hea stardipositsiooni andmise eest, kuid kindlasti ei ole tema suur valijate toetus, mis jääb küll kordades alla Edgar Savisaare omale, ent on võrreldav siiski Sven Mikseri ja Keit Pentuse tulemustega, tingitud ainult ja üksnes tema põhjalikkusest ja töökusest erinevatel ametipostidel. Nimelt, linnapea positsioon annab valimistel kandidaadile automaatselt mõned tuhanded hääled juurde. Seega, Jüril vedas, et Edgar ta linnapeaks pani, mis on arusaadavalt kõvasti kasvatanud ka tema enesehinnangut. Olen kindel, et kui oleks omal ajal Kadri Simson või Tiit Terik linnapeaks pandud, oleksid ka nemad 7000–9000 häält nö koju toonud.

Jüri Ratas on kahtlematult olnud tubli ja erakonnakaaslasena ma hindan teda, kuid sama hästi, nagu mina ja paljud teised ei näe ka Rainer Vakras tänast erakonna esimeest, ei näe me ka Jüris veel ainest Eesti suurima erakonna ohjad üle võtta. Tema ja tema eakaaslaste tiivad lihtsalt ei kanna veel.

Rääkides aga Henri Kaselost, siis kõige häirivam tema loo juures oli paljude jaoks eesti ja vene rahva vahelist vaenu õhutavad elemendid, mida ta oma loos kasutas. Kaselo jättis oma arvamuslooga sallimatu inimese mulje. Elame ju kõik ühes riigis. Jaotamine rahvustunnuse alusel ja nende vastandamine on ebaeetiline, ebaeuroopalik, ebakeskerakondlik ja vaenu õhutamine isegi põhiseaduse vastane tegevus. Selliseid elementaarseid tõeteri võiks Brüsselis töötav nõunik ometi ju teada.

Karel Rüütli ja Jüri Ratas ei olevat Kaselo sõnul võrreldavad, kuna Ratase sooviks pole kindlasti Keskerakonda turule odavmüügiks viia. Väidan vastupidist, ja Kaselo teeb Karelile ülekohut, kuna Rüütli soov ei olnud Rahvaliitu põhja lasta, vaid temagi tahtis Rahvaliitu kõigest halvast päästa, mis on kindlasti ka Jüri Ratase eesmärgiks. Heast tahtest alati paraku ei piisa.

Kuidas saab Kaselo rääkida Keskerakonna isolatsioonist, kui oleme Edgar Savisaare juhtimisel mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Keskerakonna isolatsioonikuulutajad murravad sisse lahtisest uksest. Tegelikult on hoopis sotsid isolatsioonis. Nad on kaotanud võimu nii Toompeal kui ka Tallinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Võimule on nad jäänud ainult Valgas, ja sealgi tänu heale Keskerakonnale, kes nõustus nendega koalitsiooni moodustama.

Kui Keskerakond võitis Savisaarega eesotsas nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimised, siis Reformierakond kaotas need. Oravad kaotasid ka Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu valimised. Hoolimata Reformierakonna järjestikustest teiseks tulemistest, selles erakonnas ei räägita esimehe vahetamisest. Vastupidi, Ansip valiti ilma ühegi vastaskandidaadita erakonnajuhiks tagasi.

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna esimehena ja Keskerakonna juhatuse liikmena toetan Edgar Savisaare jätkamist erakonna esimehena, kuna ainult siis võime olla kindlad, et suudame Eestile niivõrd olulise ja vajaliku jõu, nagu seda on Eesti Keskerakond, hoida iseseisva ja tugevana. Edgar Savisaar on Keskerakonna poliitilise võimekuse garant, kellel on Eesti poliitikas veel väga palju ära teha.

Keskerakonna tugevdamiseks ja edasiviimiseks on vaja just sellist töökat meest erakonda juhtima, nagu seda on Edgar Savisaar, kellel on tohutu töö- ja elukogemus, kelle poliitilistele teadmistele ei suuda keegi midagi vastu panna, kes teeb uusi häältesaagi rekordeid valimistest valimistesse ja on Keskerakonna viinud võidult võidule ning teeb seda ka edaspidi.

Lugu ilmus Delfis.

Täna küsib Jüri Ratas nõu IRLilt, homme juba Reformierakonnalt?

2011-08-01T18:39:00.000+03:00

Keskerakonna esimehe kohta endale ihaldav Jüri Ratas kirjutab oma valimisplatvormis järgmist: „Oma programmiliste eesmärkide saavutamisel on olulisel kohal võimalikult laiapõhjaline koostöö teiste erakondadega, sealhulgas koalitsioonierakondadega. Seda kahjuks ei ole meie erakond suutnud piisavalt teha.“

Mõni päev tagasi saime siis teada, mida Jüri Ratas selle „koostöö“ all tegelikult silmas peab. 29. juuli Delfist loeme, et endine Res Publica juhtfiguur ja IRLi peasekretär aitab Jüri Ratasel Keskerakonna trooni vallutada. Kui varasemad kandidaadid on saanud hakkama ikka oma jõududega, siis Jüri Ratas ei löö risti ette, et lüüa kampa IRLiga, et Keskerakond üle võtta. Minu ja ka paljude teiste erakonna tuleviku pärast muret tundvate liikmete jaoks on ohumärgiks, et Res Publica üks asutajaist Ott Lumi annab Keskerakonna liidriks pürgivale Jüri Ratasele nõu. Muide, seda ei varja ka asjaomased ise. Delfi jätkab: „Ratasele telefonitsi esitatud küsimusele, kas esimehe kandidaat kasutab valimiste eel nõuandjana üht Res Publica partei asutajat, hilisemat erakonna peasekretäri Ott Lumit, vastas ta palvega edastada küsimused kirjalikult. „See on minu jaoks nii ootamatu, ma ei oska praegu isegi seoseid leida,” sõnas ta. Hljem tunnistas Ratas siiski, et Lumi on talle tõesti viimasel ajal päris mitmes küsimuses nõu andnud.“

Huvitav on asjaolu, et tuntud IRLlased avaldavad Jüri Ratasele meedia vahendusel järgemööda kiitust ja tunnustust. Kas siis tõesti arvab Jüri ja tema meeskond, et IRLlased valiksid endale esimehe, keda toetaks Keskerakond? Miks peaksid siis keskerakondlased endale valima Jüri Ratase, kes oleks esimees, keda selgelt toetab IRL? Kas tõelised keskerakondlased tahaksid, et nende esimees oleks väljast poolt juhitud? Kontrollitud põliste konkurentide-vaenlaste, isamaaliitlaste-respublikaanide poolt.

On avalik saladus, et Ott Lumi jagab hüva nõu ka Kalle Laanetile, kellega on teda pealinna toidukohtades mõnusalt aega veetmas nähtud. Jüri Ratase poliitiline „ristiisa“ Ain Seppik saab nõuandeid Rain Rosimannuselt. Nende lemmikkohaks näikse olevat Gloria veinikelder, kus neid on ikka istumas ja jutustamas kohatud.

Mis mulje jätab aga erakonna esimees, kes käib vastaserakondadelt juhtnööre saamas? Täna küsib Jüri nõu IRLilt, aga homme juba Reformierakonnalt? See on kindlasti ohumärk. Keskerakond vajab tugevat juhti, kes ei käi konkurentide käest juhiseid küsimas, vaid kes toetub iseenda elu- ja töökogemusele. Oleks ju naiivne arvata, et Keskerakonna konkurendid annaksid kindlasti just õiget ja head nõu, kuna tahavad, et Keskerakond oleks neile järgmisteks valimisteks tugevaks vastaseks.

Nii siis ongi, et Keskerakonna ülevõtmisega tegelevad konkurendid IRList ja Reformierakonnast. Küsimus jääb: kas Jüri on tõesti nii sinisilmne ja naiivne ja ei taipa, et tegelikult on ta sõna otses mõttes Keskerakonda lõhkuvate jõudude tankist või on tegemist pahatahtlikkusega ja erakonna mahamüümise plaaniga, millega Jüri on end teadlikult sidunud.

Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte

2011-07-02T15:48:00.002+03:00

Värske Emori küsitluse tulemusena toetaks Tarandit presidendina 23 protsenti inimestest. Stardipositsioonina, nüüd kus presidendi kandidaatide vahel alles sisuline debatt algab, on see väga hea asetus.

Mõelge ise – Ilvesel on viie aasta jooksul olnud pidavalt võimalik ennast tõestada, näidata, enda ideid tutvustada ja Eesti riigi arengut suunata ning selle viie aastase kampaania jooksul on ta suutnud ennast armastama panna ainult alla poole Eesti inimestest. Samas, Tarandit vaid mõne nädalaga hakanud presidendina toetama juba 23 protsenti inimestest.

Ehk teisisõnu – see, et Ilvese toetus on ainult 49 protsenti, näitab tegelikult istuva presendi nõrkust. Ning, kui ta ei ole suutnud saada senise viie aasta jooksul kogu Eesti inimeste presidendiks, siis vaevalt saab ta seda ka teisel valitsemise ajal.

Samas, minu hinnangul on Indrek Tarandil võimalus saada valimise korral kogu Eesti rahva presidendiks, sest juba praegu toetavad teda vägagi võrdväärselt nii eestlased (22 protsenti) kui ka mitte-eestlased (25 protsenti). Sellist presidenti vajab Eesti täna rohkem kui kunagi varem.

Liis Lemsalu superstaariks!

2011-06-10T22:43:00.000+03:00

Eelmisel pühapäeval hoidsin pöialt, et Liis Lemsalu (foto: Elu24) saaks edasi. Mulle väga meeldis, kuidas ta koos Rahvusooper Estonia tenori Oliver Kuusikuga esitas G. F. Händel "Messiast". Super! Väga kihvt etteaste – meisterlikult oli põimitud omavahel nn rock ja ooper. Oleks selliseid esitusi Eestis vaid rohkem....

Esimest korda elus, eelmisel pühapäeval, otsustasin helistada Superstaari saatesse, et hääletada. Muidugi mõista Liisi poolt!

Edu Liisile!
Saagu Liis Lemsalust 2011. aasta superstaariks!

Alkoholireklaam tuleks täielikult keelata?

2011-06-02T10:28:00.001+03:00

Kevade saabudes ja jaanipäeva lähenedes tõstatub taas päevakajaliseks teemaks noorte alkoholi liigtarbimine. 13-eluaastate noorte seas on peaaegu kõik proovinud alkoholi ja enam ei ole harvad ka juhtumid, kus 13-aastased joovad regulaarselt (vähemalt kord nädalas) kergemaid või kangemaid alkohoolseid jooke.

Erinevates Euroopa uuringutes tuuakse välja selge seos noorsoo alkoholitarvitamise ja reklaami vahel. Nimelt juba viie minuti pikkuse reklaamiklipi vaatamine suurendab alkoholi tarbimist ehk teisisõnu meelitab käe pudeli lahja õlle järele haarama. Tõestatud on seegi, et noortele suunatud alkoholireklaamid omavad ühiskonnas ohtlikku mõju, sest seeläbi suureneb üha enam ka noorte joobes juhtide arv ja nende poolt põhjustatud liiklusõnnetuste arv.

Täna kehtiv reklaamiseadus lubab alkoholi reklaame näidata alates kella 21st. Usun aga, et enamus inimestest teavad, et alaealised on tunde üleval ka pärast kella üheksat õhtul. Seega saavad nad otseselt mõjutada alkoholireklaamimist, mis justkui kutsub elama elu, millega kaasneb pidu ja lõbu. Näiteks EMORi uurimuse kohaselt näidati noorteseriaali „Ühikarotid“ 12 osast 7 ajal alkoholireklaame. Selle näite puhul jõudis reklaam edukalt sihtgrupini, keda oli vaja tuua lähemale alkoholi tarbimise kultuurile.

Alkoholireklaam ei ole tavaline reklaam: sellel on võime kujutada alkoholi tarvitamist, kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitavat tegevust, kutsudes noori inimesi tarbima ja juba tarvitavaid inimesi koguseid suurendama. Alkoholireklaamid on vastustundetud ja negatiivse varjundiga. Kas me suudaksime ette kujutada, et teleris, raadios või väliplakatitel oleksid sellise vastutustundetu sisuga reklaamid nagu „Seksi võõraga ilma kondoomita!“ või „Ületa kiirust ja jõuad kiiremini kohale!“? Vist mitte, see tunduks amoraalne, aga tegelikkuses omavad alkoholireklaamid samalaadset mõju.

OECD riikides teostatud uuringutes on aga selgelt näha, et nendes riikides, kus nii kange kui ka lahja alkoholi reklaam on piiratud, on liiklusõnnetuste arv vähenenud koguni 23%. Eestis on olukord vastupidine, suurenenud on pigem alla 20-aastate joobes juhtide arv. Lisaks alkoholi liigtarvitamine mõjub halvasti inimese organismile (eriti noortele), toob kaasa lõhkiseid perekondi ja huligaanitsemisi.

Eesti valitsus ja riigikogu liikmed ei tohiks vaadata pealt, kuidas läbi reklaami juurutatakse meie noortesse alkoholi tarbimist. Eesti peaks järgima mitmete tunnustatud Euroopa ja teiste riikide eeskuju, kes on võtnud asja käsile. Näiteks, Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam (sh trükimeedia, raadio, televisioon, välireklaam); Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis jne. Seetõttu peangi mõistlikuks Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni eelnõud, millega tahetakse täielikult keelustada alkoholireklaamid nii tele- kui raadioprogrammis ja välireklaamis. Ka Konjaktuuriinstituudi uurimuse kohaselt on üle poole vastanuist Eestis nii lahja kui ka kange alkoholi reklaami keelustamise poolt.

Täieliku alkoholireklaami keelu mõju annab endast tunda alles pikema aja möödudes, kuid sellega suudame kujundada noorte väärtushinnanguid, mis oleksid suunatud väiksemale alkoholi tarvitamisele ning väiksematele kahjude tekkele kogu nende järgneva elu jooksul. Noortele inimestele mõeldes ja neid tuleviku jaoks hoides, peaksime alkoholireklaami täielikult keelama nii teles kui raadios ja ka välireklaamis.

Käesoleva arvamuslugu ilmus 27. mail 2011. a. ajalehes Kuulutaja: http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3971%3Aalkoholireklaam-tuleks-taeielikult-keelata&catid=85%3Aarvamus&Itemid=47

Õhtulehe kinnisideeks on vahendeid valimata leida Edgar Savisaare südamedaam

2011-04-10T22:18:00.002+03:00

Möödunud reede lõuna paiku saatis Õhtulehe ajakirjanik Toomas Reisalu mulle küsimused Tallinna Autobussikoondise nõukogu liikmelisuse kohta. Nagu kollasele ajakirjandusele kombeks ei piirdunud see isik TAKiga seonduvaga, vaid küsis seda, mis teda tegelikult huvitas:

„Ja lõpuks on soov teada saada, et kas see ametikoht sai teile osaks sellepärast, et te olete Tallinna linnapea Edgar Savisaare silmarõõm või siis lihtsalt üks lemmiknaistest?“

Vastasin talle ausalt: „Mind seob Tallinna linnapea Edgar Savisaarega vaid see, et oleme kolleegid ja erakonnakaaslased. Ausalt öeldes on mulle Teie poolt esitatud küsimus äärmiselt solvav. Olen elus saavutanud kõik tänu teadmistele ja usinale tööle. Ma ei pea olema kellegi silmarõõm või lemmiknaine, et oma elus midagi saavutada.“

Minu arvates olin ma oma vastuse ajakirjanikule andnud, ent see ei olnud tema jaoks see vastus, mida ta tahtis kuulda, nagu selgus. Kõik me ju teame, mis on kollase ajakirjanduse tegelik agenda seoses Edgar Savisaare ja temaga seotud naistega.

Natukese aja pärast helistas mulle Toomas Reisalu isiklikult ja vabandas, et mind solvas oma küsimusega. Esialgu olin positiivselt üllatunud ja mõtlesin, et ohhoo – uus tase! Kuid paraku eksisin ja rängalt. Oma vabanduse varjus tahtis ta tegelikult oma solvamist jätkata. Nimelt, kui küsis 6. veebruaril Rakveres toimunud Valetinipäeva laulukonkursi kohta, et kellena ma tema ikka seal temaga kaasas olin. (Pange nüüd tähele, et esialgne plaan TAKiga seoses midagi skandaalset leida, kukkus läbi, mistõttu otsustati uuele rünnakule minna.)

Ajakirjanik oleks võinud vaevuda ja näiteks interneti otsingumootorisse toksida sisse „Valetinipäeva laulukonkurss“ ning oleks koheselt saanud vastuse, et tegemist oli Tallinna linna raames korraldatava üritusega, mida juhtis Katrin Siska ning kuhu oli kaasatud veel muidki Tallinna linna töötajaid. Peale minu viibis linnapea seltskonnas ka teisi linnametnikke.

Kuna see vastus tuli talle ilmselge pettumusena, siis proovis ta edasi urgitseda, et kellena ma Edgar Savisaarega samal õhtul RIMIs käisin. Siin sai mulle lõplikult selgeks, et selliste jobudega nagu Toomas Reisaluga ei ole mõtet enam millestki rääkida. Tõde teda nagunii ei huvita, tal oli oma tõde juba selleks ajaks olemas.

Toomas Reisalu, kui Teie eluväärtused on nii madalad, siis on see Teie viga ning ärge suruge neid teistele peale. Õhtulehele teadmiseks, siis olen sama aegselt sattunud erinevatesse poodidesse üle Eesti väga paljude erinevate inimestega, nagu näiteks Kalle Klandorfiga, Juhan Paadamiga, Anu Välbaga, Rein Ruutsooga jne. Äkki alustate ka selle kallal uurimist...

Ma saan aru, et Õhtulehe eluunistuseks on leida Savisaare südamedaam. Kahjuks pean pettumise valmistama – mina see ei ole, seega olete valedel jälgedel.

Järjekordne bluff Internetis

2011-04-10T11:33:00.000+03:00

Üha enam kogub hoogu algatus „Maha Tallinna TV – raha lasteaedadele“. Midagi on selles tuttavlikku! Neli aastat tagasi oli analoogiline algatus kui koguti Internetis allkirju linnapea Edgar Savisaare umbusaldamiseks ja teatati uhkelt 96 tuhande inimese toetusest sellele aktsioonile. Lähemal vaatlusel osutusid need allkirjad aga blufiks. Kujutage ette, et allakirjutanute hulgas olid Heinrich Himmler, Herman Göring ja mitmed teised möödaniku persoonid, kellel praeguse istuva linnapeaga midagi pistmist ei ole. Mõttetu kampaania naerdi välja ja hiljem pole sellest suurt enam räägitud.

Nüüd on toimumas midagi sarnast. Väidetavalt on Tallinna TV vastu kogutud 29. märtsi kuupäeva seisuga 3751 allkirja petitsioon.ee kodulehel ja 13 421 allkirja Facebookis. Meedia lööb kella, et allkirjade kogumine toimub ausalt ja läbipaistvalt. Võib-olla polekski ma sellele rohkem tähelepanu pööranud, aga panin Facebookis tähele kellegi Triin Tammearu üleskutset, kes õhutas algatusega liituma, lubades, et liituja võib oma nime nimekirjas ja otsingumootorite eest ära peita ning tal polevat vaja isegi mitte ID-kaarti, piisavat e-maili kontost. Mulle tulid kohe meelde igasugu libakontod ja anonüümsed kommentaariumid, mis on kaugel läbipaistvusest, E-maili aadresse võib ju endale igaüks teha kasvõi sada tükki. Püüdsin liitujate nimekirju lähemalt uurida. Järeldus – kuidagi sogased on need nimekirjad. Petitsioon.ee kodulehel olevast 3751st allkirjast on 1971 neid, kes oma nime üldse ei avalda ja 162 on avaldanud vaid eesnime. Seega nime on avaldanud selge vähemus, enamus nimekirjast on anonüümne ja liitujate olemasolu kontrollida ei ole võimalik. Vähem kui iga teine on üldse valmis oma nimega üritust toetama. Mõni nimi esines vähemalt kaks korda järjest, millest võib järeldada, et kordusi võib rohkem olla ja programm seda ei keela. Kui palju on kordusi salastatud nimede hulgas, polnud mul võimalik tuvastada. Göringi ja Goebbelsi nimesid ma seekord ei leidnud, aga panin tähele, et kampaaniaga liitunute hulgas on Meelis Muinasmaa, Vello Rus, Liina Pol jne, kelle olemasolu tundub kahtlane. Hääletanud on ka keegi „pole sinu asi 123 ja K.K“. Nalja nabani! Muidugi leidsin ka paarkümmend nime, kellel ongi põhjust võidelda Tallinna Televisiooni vastu ja kes vaadetelt kuluvad reformistide, isamaaliitlaste või sotside ridadesse. Nimetaksin vaid mõned: Andrus Ansip, Paul-Erik Rummo, Anna-Greta Tsahkna, Madis Kübar, Liisa Pakosta, Parbi Pilvre, Kadi Viik, Marek Strandberg ja Selle Luik. Rääkida pärast selle nimekirjaga tutvumist veel mitteparteilisest aktsioonist, pole nagu põhjust.

Veel haledam näeb välja nimekiri Facebookis. Kirjutatakse küll, et nimekirjas on 13 421 liitujat, aga identifitseerida saab neist ainult need mõnikümmend inimest, kes kuuluvad sinu sõprade hulka Facebookis. Mulle jutustati, kuidas ühes koolis oli isamaaliitlasest kooliõpetaja terve klassi alaealisi lapsi rivis hääletama kamandanud. Mingit vanusepiiri liitujate jaoks ju ei ole!

Vanasti anonüümkirjadele ei vastatud, need läksid prügikasti. Ka nüüd peaks kehtestama hea tava, et selliste kah – algatajatega räägitakse tõsiselt alles siis kui nende algatuste väidetavad toetajad on ausalt ja avalikult põõsast välja tulnud. Antud juhul võib kahelda kas neid sealgi on või piirdubki kõik ühe eesti meedias levinud tavalise blufiga.

Mis saab keskerakonnast?

2011-03-25T13:22:00.000+02:00

Detsembrikuus plahvatas kirikuskandaal, milles tembeldati Edgar Savisaart Moskva mõjuagendiks. Selgitusi kuulamata, asusid Keskerakonda ründama nii president, teised parteid kui parempoolsete erakondade tööriist – Eesti meedia. Eesmärk oli kõikidel üks ja ainus: Keskerakonna esimeest psühholoogiliselt rivist välja viia, tekitada Keskerakonna sees sisetülisid ning suruda erakond põlvili. Ei ole mingi saladus, et erinevad Reformierakonna poliitikud on suhteliselt avalikult juba vähemalt pooltteist aastat rääkinud sellest, et „Keskerakonnaga tuleb Rahvaliitu teha“.

Vintsutustest hoolimata

Mõni teine erakond või mõni teine erakonna esimees ei oleks sellisest nii sisemiste kui välimiste rünnakute laviinist võitjana väljunud, aga Keskerakond on Keskerakond ja Edgar Savisaar on Edgar Savisaar, mis tähendab, et tegemist on jõuga Eesti poliitikamaastikul, mis kestab hoolimata uskumatutest vintsutustest.

Eesti rahvast on läbi aegade hirmutatud „Vene karuga“ ja sellega, et „kui Savisaar saab peaministriks, siis ta müüb Eesti Venemaale maha“. Erandiks ei olnud ka seekordsed valimised. Mind paneb pigem imestama, et kuidas kõik need inimesed, kes osalesid omaaegses Laulvas Revolutsioonis ja Balti ketis on äkitselt unustanud selle, et Rahvarinne koos selle liikumise liidri Edgar Savisaarega olid tol ajal need, kes tegid kõik selleks, et Eesti saaks taasiseseisvaks. Huvitav, kas need inimesed, kes seda „Vene karu“ juttu usuvad, on endalt kordki küsinud - miks siis Savisaar tõi Eestile iseseisvuse, kui ta nüüd kohe, kui saaks peaministriks, müüks Eesti maha? Tundes Savisaart, siis võin kinnitada, et Edgar Savisaar tahab, et Eesti on ja oleks ka tulevikus iseseisev riik, kes oma inimestest hooliks. Seega need jutud on meedia poolt üles kruvitud, et rahvast hirmutada, kuid kahjuks on mõningane osa inimestest ka selle lõksu läinud.

Võrreldes 2007. aasta valimistega kaotas Keskerakond kolm kohta Riigikogus ning selle valguses on räägitud erakonna esimehe võimalikust tagasiastumisest. Kuid hinnanguliselt oli Keskerakonna valimiskampaania eelarve kordades väiksem kui oli seda Reformierakonnal, sotsidel ja IRLil. Ehk teisisõnu – Keskerakond sai oma 26 kohta Riigikogus kõige odavamalt kätte ning selles valguses võime erakonna tulemust lugeda väga heaks. Muidugi mõned isikud on nördinud, et nad Riigikogusse ei pääsenud, kuid üldises mastaabis erakonna positsioon ei halvenenud. Lisaks sellele sai Edgar Savisaar kõige aegade parima tulemuse Riigikogu valimistel, püstitades sellega ka Eesti absoluutse rekordi. Tuletan siinkohal meelde, et hr Savisaare käes on ka kohalike omavalitsuste valimiste kõigi aegade rekord – ligi 40 000 häält. Muide, ka politoloogi Leif Kalevi arvates pole keskerakondlastel lähiajal mitte mingit mõtet erakonna juhti vahetada, kuna Keskerakonna tulemus oli täiesti korralik ning erakonna esimehe häältesaak tohutu.

Isiklikud huvid

Arvan, et Keskerakonna kohtade kaotuses oli kindlasti oma osa ka erakonna enda liikmetel, kes seadsid omaenda isiklikud huvid kõrgemale erakonna ehk siis teiste liikmete huvidest. Keskerakonna valimiskampaania juhi Paavo Pettai arvates mõjutab selline negatiivsete intervjuude andmine ja üleskutsed erakonna juhi tagasiastumisest valijate käitumist, mille hinnaks võiks vabalt olla 1 kuni 1,5 kohta Riigikogus.

Võttes lisaks arvesse kõiki tingimusi: kirikuskandaali tekitamine ja „Vene karuga“ rahva hirmutamist, teiste erakondadega võrreldes kordades väiksem valimiskampaania ning osade erakonna liikmete rünnakud, tegi Keskerakond kokkuvõttes hea tulemuse. Seega puudub igasugune põhjus, miks Keskerakonna esimees peaks tagasi astuma. Pigem analüüsib erakond praegu tulemusi ja hakkab valmistuma järgmisteks kohalike omavalitsuste valimisteks.

Keskerakonna juhatuse liikmena ja Lääne-Viru piirkonna aseesimehena tänan ma südamest erakonna nimel kõiki neid inimesi, kes valisid Riigikogu valimistel Eesti Keskerakonna. Keskerakond hoolib jätkuvalt kõikidest inimestest Eestimaal ja seisab nende eest Riigikogus ka opositsioonis olles.

Käesolev arvamuslugu ilmus 25.03.2011.a. Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=408364

Pea 900 häält! Suur tänu!

2011-03-13T20:24:00.000+02:00

Palju õnne meile kõigile!

2011-02-24T16:10:00.000+02:00

Meil kõigil on täna sünnipäev. Eesti teeb Eestiks rahvas, kes siin elab. Riik, see ei ole valitsus Toompeal. Riik, see oleme meie kõik siin Eestimaal.

Täna on iseseisvuspäev. See on ise olemise ja ise otsustamise tähistamise päev. See tähendab, et me oleme rahvana olukorras, kus saatus on meile andnud maa, kus me saame olla iseenda peremehed. See on aga midagi, mis on kerge kaduma, kui me ei oska seda väärikalt hinnata.

Meie kohus on hoida meie riiki. See tähendab, et me hoiaksime ka üksteist. Paraku räägitakse Esimesest Eestist, kes täna presidendiballile kogunevad ja Teisest Eestist, kes seda pidulikku üritust televiisorist vaatavad, kuid ka Kolmandast Eestist, kellel ei ole televiisorit, kes peab kannatama tühja kõhtu ja kellel ei ole oma kodu oma kodumaal. Osa Eestist on lahkunud võõrsile tööd ja leiba otsima. Mõelgem täna, kas see on õige? Minu nägemus on, et peab olema vaid üks ja ainus – meie ühine Eesti.

Oleme arvult väikesed, kuid on veel väiksemaid. Enamus nendel ei olegi oma riiki. Oma riiki ei ole ka rahvastel, kes on meist 10, 20 või 100 korda suuremad. See näitabki väga ilmekalt, kui oluline ja eriline nähtus on see meie Eesti Vabariik. Ja kui asjadele nõnda vaadata, siis äkki polegi me nii väikesed ühtigi!

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 93. sünnipäeva puhul!

Pomerantsi tegemistest ehk tegemata jätmistest

2011-01-28T20:36:00.000+02:00

Eile toimus Väike-Maarja vallavolikogu istung. Muuhulgas tuli teemaks politsei töö efektiivsus nii Väike-Maarjas kui mujal Eestis.

Pean mainima, et kuigi tihti minu ja Väike-Maarja voliniku ning IRLi liikme Sven Kesleri arvamused ei ühti, siis eilsel istungil esines ta aruka seisukohaga. Kesler kõneles sellest, kuidas politsei töö siseministri Jüri Pihli ajal ümber korraldati nii, et suurendati nende politseinikke hulka tänaval, kes autode kiirusid mõõdavad ja trahve inimestele välja kirjutavad, kuid seevastu vähendati uurimisorganites ametnike arvu. Viimane on aga omakorda kaasa toonud selle, et erinevad vargused ja vandaalitsemised jäävad avastamata.... ning pätipoisid liiguvad vabalt ja süüdimatult tänavatel ringi.

Jah, olen saanud tunda ka seda enda nahal. Eelmise aasta juunikuu esimestel päevadel varastati minult sülearvuti ning alles kaks kuud hiljem võttis politsei minuga ühendust ja küsis arvuti seerianumbrit. Pole siis imestada, et minu arvutit pole siiamaani leitud.

Tõsi, praegu on siseministeeriumis mindud lihtsama vastupanu teed ja tegeletakse peamiselt ainult politsei valdkonnas sellega, mis raha sisse toob: ehk trahvide välja kirjutamisega. Õige Sven, süsteemi on vaja muuta, sest eelkõige peaks politsei tagama inimestele turvatunde ja püüdma vargad kinni, ja alles siis peaks trahvima neid inimesi, kes kiirusi ületavad. Praegu on aga eesmärgid segi aetud.

Kuid ei tasu unustada seda, et viimased aastad on olnud siseministriks Marko Pomerants, kes on Sven Kesleri koduerakonnast. Pomerantsi võimuses on olnud viimased kaks aastat seda süsteemi muuta, kuid miks ta seda ei ole teinud? Kuritegevus ju üha kasvab...

Ma siiralt loodan, et kui Pomerants rahva arvamust ei kuulda ei võta, siis vähemalt võtab ta äkki kuulda oma parteikaaslase seisukoha.

Lisaks üllatas mind eile ka Sven Kesleri teine seisukoht, kus ta nimetas siseministrit peaaegu, et võib öelda, nõrgaks ministriks, kuna too ei suutnud leida 100 000 krooni riigi eelarvest, et Simunasse päästekomando alles jääks. Aus ülestunnitus Sveni poolt!

AITAB katteta lubadustest!

2011-01-26T17:19:00.000+02:00

Kui Ansip elaks reaalsuses, oleks temagi ööuni napp

2011-01-25T14:03:00.000+02:00

Edgar Savisaare ööune nappuse põhjuseks on tänase valitsuse tegemata tööst tingitud mure Eesti riigi ja rahva tuleviku pärast, mida võiksid jagada ka valitsuserakondade liikmed, kui nad vaid vaevuksid Eesti reaalse olukorraga tutvuda.

Savisaare konkurendid on seekord ikka uskumatult madalale langenud, spekuleerides võimaliku narkolepsia üle, mis on äärmiselt labane. Eks see näita, et asjast ei soovita nendel valimistel rääkida. Tegeletakse pidevalt erinevate pseudoprobleemide otsimisega. Meedia läheb, kas siis meelega või rumalusest selliste väljamõeldistega kogu aeg kaasa. Kui oravapartei esimees ja valitsusjuht Ansip suvatseks Toompealt alla rahva sekka tulla ja näha, kui väljakannatamatuks on tema poolt juhitud valitsus teinud elu Eestimaal, kus hinnaralli alles kogub tuure, kus rahvas lahkub massiliselt võõrsile tööd ja hoolivamat riiki otsima, kus tööpuuduse protsent rühib endiselt ülesmäge ja on kahe aasta taguse 100 000 inimese tasemel tagasi, kus maarahvas on oma muredega täiesti üksi jäetud, siis oleks loogiline, et ka Ansipi ööuni oleks lühike. Peaminister pole aga mures, vaid käib muudkui välismaal suusatamas ja muretuna tunneb end ka IRLi esimees Mart Laar, kes mööda Kariibi merd ringi seilab. Edgar Savisaar peab Tallinna linnapeana ära tegema palju sellist, millega riik ei ole siiani hakkama saanud, nagu näiteks tööpuudusega võitlemine, uute töökohtade loomine, majanduse elavdamine, munitsipaalkorterite ehitus, vee- ja teiste hindade ohjeldamine ning paljude teiste valitsust ükskõikseks jätvate mureküsimustega tegelemine.

Muide, näiteks Inglismaal olevat koalitsioonipoliitikutel komme opositsiooni sõnavõttude ajal demonstratiivselt silmad sulgeda ja teeselda magamist. Kahju, et mõni rumal pealinna opositsionäär ei mõista, et Tallinna linnapea võib harrastada sama taktikat, kuna midagi märkimisväärset asjalikku ei ole Tallinna opositsioon ehk Toompea koalitsioon suutnud viimasel ajal välja käia. Valimisteni on veel piisavalt aega, mistõttu võib vastaste poolt oodata veelgi pöörasemaid väljamõeldisi, mille ei ole mul soovi isegi spekuleerima hakata. Samas soovitan nii mõnelegi narkolepsia-loo väljamõtlejale minna oma vaimset tervist kontrollima. Sinna võiks kindlasti saata ka tänase peaministri, kes ei taju Eesti reaalsust. Muide, mäletame ju hästi, milliseid võtteid kasutati Arnold Rüütli puhul, kui ta presidendiks kandideeris. Temast püüti manada kuvandit, kui dementsest inimesest ja need jutud vaibusid koheselt, kui Ilves pukki pandi. Nüüd üritavad vastased sama skeemi mööda talitada. See kõik on nii läbinähtav ja primitiivne.

Miks valitsus bensiinihinda kõrgel hoiab?

2011-01-19T13:40:00.000+02:00

Kõik me oleme märganud, kuidas hinnad ülesmäge rühivad. Tihtipeale ei nähta selle taga tegelikke põhjuseid. Jutustatakse lugusid kartellidest, monopolidest ja maailmaturuhindadest. Sealjuures on räägitud ka sellest, et valitsus ei saa või ei suuda hindu kontrolli all hoida. Paraku on see puhas demagoogia. Õigem oleks arutleda selle üle, miks valitsus hindu taltsutada ei taha? Käesoleva arvamuslooga sooviksin lugejaga heita pilk nendesse võimalustesse, mis on Eesti tänasel valitsusel tegelikult olemas üldise hinnalanguse esilekutsumiseks.

Üle 50% bensiinihinnast võtab valitsus endale

Võti üldiseks hinnalanguseks peitub bensiinihinna langetamises, mis on aga Toompea valitsuse kätes ja otsustada. Valitsuse võimuses on vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, kuna hetkel läheb bensiinihinnast tervelt üle 50% otse riigikassasse.

Reformierakonna ja IRLi poliitikud poevad pidevalt nafta maailmahinna ja erinevate kartellide ning monopolide taha, jättes teadlikult varju võimaluse kohalikul tasandil olukorra leevendamiseks midagi ära teha.

Olgem ausad, tänasest bensiinihinnast moodustab kütuseaktsiis, mida on praeguse valitsuse ajal korduvalt tõstetud, juba ligi 36% ja käibemaks, mida tõsteti 18%lt 20%le, moodustab bensiinihinnast 16,67%. Kokku teeb see 52%, mis tähendab, et Toompea valitsus saab üle 50% bensiinihinnast otse oma taskusse.

Protsentide illustreerimiseks toon ka lihtsa näite: kui pere kulutused kütusele kuus ulatuvad 5000 kroonini, siis sellest haarab Ansipi valitsus endale üle poole ehk tervelt üle 2500 krooni ning tegelikult saab pere sõidu peale kulutada ainult umbes 2500 krooni.

Fakt on see, et kui vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, siis langeb ka bensiini hind. Kütusehinna lubamatult järsk tõus on omakorda toonud kaasa ka kõigi teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Seega tooks bensiinihinna langus alla ka teised hinnad.

Millal valitsus lõpetab maksudega lollitamise?

Jääb üha enam mulje, et tänase valitsuse ainuke poliitika on bussiliine ja postkontoreid kinni panna ja tõsta toidu ja teised hinnad võimalikult kõrgele, et eesti rahva elu väljakannatamatuks teha. Eriti maapiirkondades. Teistmoodi pole võimalik selgitada olukorda Eesti majanduses, kus tulumaksu küll alandatakse, kuid tegelikke hinnatõusu põhjuseid valitsuse poolt ei puudutata. Maksudega toimub justkui tahtlik vigurdamine, ühtesid makse alandatakse ja sellest räägitakse laialt, aga samal ajal teisi makse märkamatult tõstetakse. Teisisõnu, raha kanditakse ühest taskust teise, aga rahvale näidatakse ainult seda taskut, kuhu raha justkui juurde tuleb.

Väga paljusid asju saaks tänane valitsus rahva hüvanguks ja heaolu tõstmiseks ära teha, ent ei ole seda siiani tahtnud või suutnud ette võtta, kuigi aega oli neil selleks möödunud neli aastat. Mõned päevad tagasi teatas reformierakondlasest rahandusminister Ligi, et kütuseaktsiisi valitsus langetama ei hakka, mistõttu võib eesti rahvas bensiini- ja teiste hindade langusest suu kenasti puhtaks pühkida ja isegi Soome bensiinist kallimat bensiini edasi osta. Pole midagi parata, teist või kolmandat valikut ei ole – rahvas peab 6. märtsil endale uue ja võimekama valitsuse valima, kui ta soovib suunamuutust paremuse poole.

Käesolev arvamuslugu ilmus 14. jaanuaril k.a. ajalehes Kuulutaja:

http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3493%3Amiks-valitsus-bensiinihinda-korgel-hoiab&catid=85%3Aarvamus&Itemid=47

President Ilves peab eesti rahva ees vabandama!

2011-01-07T11:28:00.001+02:00

Juba Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv kinnitab oma rahvale järgmist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“. Selle lausega öeldi meile, et Eesti on vabariik, mitte kuningriik või diktatuur. Eestis maksab rahva tahe ja otsus. President Ilves väidab oma Eesti Televisioonile antud intervjuus aga hoopis vastupidist. Ta ütleb, et just tema, mitte eesti rahvas, on Eesti riigis kõrgeima võimu kandjaks, sest tema, mitte eesti rahvas, otsustab, kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi peaministriks ja kes moodustab ühtlasi ka järgmise valitsuse. Selle peale võib küsida, kas president kaldub diktaatuuri poole? Vabandage, kas see pole mitte diktatuur, kui rahval ei lasta otsustada, vaid otsus langetatakse ühe inimese poolt ja rahva arvamust mitte millekski pidades? Teatavasti otsustavad just diktaatorid rahva eest. Demokraatlikes riikides otsustab aga rahvas. Oma lubamatu väljaütlemisega vihjab president sellele, et ta seisab kõrgemal nii põhiseadusest kui ka rahvast, mis on ühe end euroopalikuks ja demokraatlikuks riigiks pidava Eesti riigipea puhul ohumärgiks. President on oma rahvale võlgu selgituse ja ka vabanduse, sest ta on rahva arusaama iseendast kui rahva presidendiks selgelt reetnud. Demokraatlikes riikides astuvad riigipead selliste väljaütlemiste tõttu tagasi.

Ilvesest on saanud oravate mängukann

President Ilves on tagasivalimise nimel end Reformierakonnast ja IRL-st sõltuvusse seadnud, mistõttu oli ta demokraatia põhimõtteid eirates sunnitud sekkuma erakondade-vahelisse poliitilisse valimiste eelsesse võitlusesse, muutudes seeläbi eelkõige just oravapartei mängukanniks, mistõttu elab Eesti riigi julgeolekuohuallikas Kadrioru lossis. President, kes peaks olema terve eesti rahva mõjuagent, on hoopis ühe kindla seltskonna – Reformierakonna mõjuagent.

Minu väidet kinnitab ka Tallinna Ülikooli politoloogia professor Raivo Vetik, kelle sõnul on asi selles, et kuna presidendi valijaks on Riigikogu enamus, ehk siis IRL ja Reformierakond, võib tekkida järgmine rollikonflikt: presidendile ei pruugi meeldida Toompea valitsuse mingi samm ja ta sisimas mõistaks selle ka hukka, ent tagasivalituks saamise tung temas osutub tugevamaks ning ta asub leidma ning kritiseerima vigu opositsiooni tegemistes, et saavutada pluss-punkte võimuerakondade silmis. Mäletame ETV intervjuust ka seda, et kui vabariigi valitsuse suhtes oli president kriitikavaba, siis opositsiooni suhtes ülikriitiline, mis viitab järjekordselt tema erapoolikusele ja kallutatusele, mis presidendi puhul on lubamatu.

Nagu professor Vetik, leian ka mina, et ootamatu oli presidendi ähvardus jätta Keskerakond valitsusest välja, kui Savisaart hukka ei mõisteta. Kuna demokraatlikus riigis otsustab valimiste võitja ikkagi rahvas, mitte president, siis on antud väide käsitletav otsese sekkumisena parteipoliitikasse. Tuletan siinkohal meelde, et sellised institutsioonid, nagu kaitsepolitsei või president jäävad demokraatlikes riikides valimisperioodidel, kus parteipoliitikast saab „pada sõimab katelt“-tüüpi nähtus, päevapoliitikast eemale ja kõrgemale.

Eesti vajab sõltumatut presidenti

Nõustun ka sotsioloog Andrus Saarega, kes ütleb, et praegune president on muutunud valitsuskoalitsiooni ripatsiks. Ta peaks mitte ainult olema erapooletu, vaid selliselt ka näima.

Eesti poliitilise süsteemi probleem on presidendi liigne sõltuvus valitsuskoalitsioonist, ehk siis IRList ja Reformierakonnast, mistõttu ei saa me Eesti presidendi puhul rääkida kellestki iseseisvast ja sõltumatust.

Pooldan Raivo Vetiku seiskohta, et presidendivalimiste reeglite kaudu on presidendi institutsioon pandud olukorda, kus tal on raske täita parteipoliitikat ületavat rolli, mis on tema põhifunktsioon. Seega on aeg mõelda presidendi valimiste süsteemi muutmisele. Keskerakond on jätkuvalt kindlal seisukohal, et eesti rahvas, mitte erakonnad, peaksid endale presidendi valima. Alles siis lõppevad jutud presidendi olemisest valitsuse mängukann, ripats või mõjuagent, kuna teda on valinud eesti rahvas otsesel valimistel.

Käesolev artikkel ilmus 5. jaanuaril k.a. ajalehes Virumaa Teataja

Esimesed kogemused euroga

2011-01-03T21:55:00.000+02:00

Mul on südamest kahju, et pean lõplikult hüvasti jätma meie EESTI KROONiga (foto: Ardi Hallismaa). Samalaadseid emotsioone olnud kuulnud veel paljudelt-paljudelt oma sõpradelt ja tuttavatelt.

Põhilised mured, miks eurot nii joovastunult vastu ei võeta, on sellepärast, et krooniga ollakse harjunud ning see on muutunud omamoodi armsaks. Samas euro on võõras ning nagu mu üks tuttav nimetas „tüütu on neid münte kaasas pidevalt kanda“. Paberraha on ju märksa mugavam ja kergem rahakoti vahel hoida, kui münte kaasas tassida. Euromündid on kõik justkui ühesugused ja kardan, et vanematel ja nägemisega probleeme omavatel inimestel on raskusi erinevate müntide vahel vahet teha. Seda eriti veel siis, kui kiire on. Minu sõbra Soomes elav ema on endale ostnud juba mündipauna või siis eurokotikese. Justnagu keskajal!

Väike-Maarjast teatas mu teine hea tuttav, et tema ostis veel vana aasta sees 2000 krooni eest oma külmkapi toitu täis ning ta ei mõtlegi jaanuarikuus poodi minna raha kulutama, kuna eurotulekuga nagunii tõstetakse salamisi hindu.

Veelgi teravamalt aga ütles täna Eesti väikelinnast, Elvast, pärit tuttav naisterahvas. Ta teatas, et Soome koristaja teenib ka rohkem palka (1500 EUR) kui tema, kes on spetsialist Eestis. Samas nii Rimi toiduhinnad kui ka kütusehinnad on nii Eestis kui Soomes võrdväärsed. Jõhker, kas pole? Nii jõudiski mu Elva tuttav järeldusele, et prestiiži, staatust ja Eesti head mainet ta leiva peale määrida kahjuks ei saa. Ning kui ta teeks Soomes sama tööd, mis Eestis, siis teeniks ka keskmiselt 3000 EURi kuus. Elva naisterahva järeldus oli – tuleb Eesti jätta selja taha ja asuda tasuvamale töökohale Soome.
(Ma siiralt loodan, et kõik Eesti inimesed nii ei mõtle, sest sel juhul jookseks Maarjamaa lõplikult rahvast tühjaks)

Mina ise viisin täna kõik oma kroonid ja sendid panka, et hakata euro vaimus edasi elama. Mõned soovitavad, et tuleks kasutada kroone ikka nii kaua, kui võimalik, aga mina olen pigem vastupidisel seisukohal – alustan juba täna euroga, siis harjun pisikeste numbritega kiiremini ning märkan ka seeläbi paremini tulevikus hindade muutust, mis viimasel ajal on kahjuks olnud vaid tõusu teel.

Lääne-Virumaa Keskerakond: Edgar Savisaar peab jätkama!

2010-12-28T16:03:00.000+02:00

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatus toetab ühtselt ja kindlalt erakonna esimeest Edgar Savisaart ning leiab, et pelgalt oletustel, väidetel ja ajaleheartiklitel kellegi süüdlaseks tembeldamine on alatu laim ning pole ühele demokraatlikule ning euroopalikule ühiskonnale õige käitumisviis.

Kui kaitsepolitsei ja vabariigi president kaasatakse valimiste eelsesse poliitvõitlusse, on Eesti demokraatias selged mõrad, mida on märgatud juba ka Euroopas. Tuletame meelde, et rahvusvaheline majandusväljaanne The Economist reageeris kirikuskandaalile ning avaldas arvamusloo, milles taunitakse, et selline juhtum ei tule Eestile kuidagi kasuks. Väljaandes toodi välja, et valijad, mitte julgeolekuagentuurid, peaksid otsustama valimiste tulemuse. See hoiatus käib eriti endiste kommunistlike riikide kohta, nagu ka Eesti, kus salateenistused mängivad tihti ebaproportsionaalselt suurt poliitilist rolli.

Keskerakond ei saa alluda Reformierakonna ja IRLi ning nende huvi kaitsvate riigiametnike, sealhulgas Eesti presidendi, provokatsioonidele ja isiklikele poliitilistele huvidele. Fakt on see, et Keskerakonna ja erakonna esimehe ründamisest enne valimisi on kujunenud reegel. Samamoodi nagu nn vene kaardi väljatoomisest on saanud kindel tava. Ei ole midagi uut siin päikese all!

Edgar Savisaar on Eesti poliitikas olnud alates Rahvarinde loomisest ning Balti keti peakorraldajana on ta üks neist, tänu kellele me täna võime üldse rääkida taasiseseisvunud Eesti Vabariigist. Savisaar on poliitiliste vastaste turmtule all olnud rohkem kui ükski teine poliitik Eestis. Hoolimata vastaste jõupingutustest jätkab ta Eesti asja ajamist ka edaspidi. Selleks on tal valijate vankumatu usaldus ja kindel mandaat.

Irooniline ja silmakirjalik on see, et kui riiki kiriku ehitamisega raha juurde toodi, lõi valitsus sellest peameedia kaasabil pseudoskandaali. Kui aga tänane valitsus soojahinna käibemaksu 20%ni tõstis, mis viis märgatavalt alla kogu rahva elatustaseme, oli valitsuse arust tegemist normaalse, Eesti riigi arenguks vajaliku tegevusega.

Meil siiralt kahju tõdeda, et Eesti Vabariigi president, kes peaks olema neutraalne ning juhinduma eelkõige demokraatlikest väärtustest ja põhimõtetest, seistes kõrgemal päevapoliitikast, on lasknud end valimiseelsesse võitlusesse kiskuda. Kui president annab mõista, et hoopis tema, mitte eesti rahvas, on Eesti Vabariigis kõrgeima võimu kandja, eirab ta põhiseadust ning on selgeks ohuks Eesti demokraatiale.

Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatuse avaldus (28.12.2010)

Tänu astmelisele tulumaksule jääb ka nõrgem ellu!

2010-12-17T16:21:00.000+02:00

Loomariigis on teatavasti seadus, et tugevam jääb ellu. See on loodusseadus, aga mitte inimühiskonna seadus. Siin kehtivad teised seadused. Tugevam aitab nõrgemat. See eristabki meid loomariigist. Inimriigis on reegliks, et meie töö vili jaotatakse ümber vastavalt sellele, et kõik saaksid söönuks ja kõigil oleks hea olla. Inimriigis käib pidev võitlus tasakaalu hoidmise nimel. See tähendab seda, et tugevamatelt võetakse rohkem ja nõrgematelt vähem. Tulude ümberjaotamine on üks riigi ülesannetest, üks riigi põhiolemustest. Miks meil siis üldse on riiki vaja, kui ta seda ei oska teha? Selle jaoks, et rahva tulusid tõhusalt ümber jagada on välja mõeldud maksusüsteem. Sellest süsteemist oleneb, kuidas ja kui hästi tulusid ümber jaotatakse. Arenenud maailm on selleks mudeliks endale valinud astmelise tulumaksu süsteemi. Seda peetakse hetkel parimaks ja õiglasemaks tulude ümberjaotamise lahenduseks.

Astmelisest tulumaksust, mille kasutuselevõttu Eestis pooldab Keskerakond, ei võida mitte ainult vaesemad ja keskmisel elujärjel olevad inimesed, vaid ka rikkamad. Asi on selles, et astmeline tulumaks loob tugeva keskklassi, mida Eestis täna veel ei ole. Mida laiem ja mida kindlam on ühes riigis on keskklass, seda vähem on ka vaesemaid inimesi. Jõukamatelt võetakse küll rohkem, kuid nad ka saavad rohkem, kuna astmelise tulumaksuga ühiskond muutub ka tervikuna rikkamaks. Jõukas rahvas tähendab ka jõukat riiki.

20 aastaga 20 rikkama Euroopa riigi sekka?
Astmelise tulumaksu põhjal on tugevateks ja arenenud ühiskondadeks saanud sellised Euroopa viie rikkama riigi sekka kuuluvad maad, nagu Norra, Šveits, Luksemburg, Holland ja Liechtenstein. Kuigi isegi näiteks Rootsi, Taani ja Soome veel ei kuulu nende viie jõukama Euroopa riigi sekka, siis kunagi võib-olla ikka. Kindlasti on nad aga Euroopa esikümnes. Hoolimata Ansipi valitsuse „meeleheitlikest jõupingutustest“ tundub mulle ja ka paljudele teistele Eestimaa inimestele, et Eesti siiski ei jõua 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi sekka, kuna isegi jõukad Põhjamaad (välja arvatud nafta- ja maagaasirikas Norra) ei ole suutnud seda saavutada ka viimase 20 ja 30 aastagagi. Oleme aga püüdlik rahvas ja et päästa Reformierakonna populistlikku loosungit, käin ma välja märksa realistlikuma eesmärgi: jõuame 20 aastaga 20 jõukama Euroopa riigi sekka. Kas see poleks mitte kainem ja ka tegelikkust arvestav eesmärk, mille poole tasuks liikuda? Kuna me ei ole suutnud viimase 20 aastaga jõukaks riigiks saada, tuleks meil oma olukord ja võimalused ümber hinnata. Kuna stabiilsed ja rikkad riigid on läinud astmeline tulumaksu kindlalt teed, peaks ka Eesti hakkama astuma seda teed. See tagaks meile kaduma läinud ühiskondlikku õiglustunde ja tasakaalu.

Astmeline tulumaks loob kõigile võrdsed võimalused

Selline üli-isekas suhtumine, mille kandjateks Eestis on just paremkreenis erakonnad, nagu IRL ja Reformierakond, kes ütlevad, et tugevam jääb ellu, hädasolija on oma hädades ise süüdi ja rikastelt ei rohi rohkem võtta, kuulub möödanikku ja ei lähe kokku euroopalikku ning tänapäevase demokraatlikku arusaamaga inimühiskonna toimimisest. Astmelise tulumaksu rakendamise heaks näiteks olevates Põhjamaades tunneb igaüks sotsiaalset vastutust, olenemata sellest, milline on tema varanduslik seis või rahakoti paksus. Skandinaavlane teab, et andes rohkem, saab ta ka rohkem nõuda. Mida on nõuda Eesti tõusikust rikkuril, kes pooldab olematuid makse ja sellest tulenevalt olematut riiki? Taanis on maailma suurim maksukoormus, ent rahvas on ülirahul. Taanis on tasuta haridus, arstiabi, suured riigipoolsed toetused mitte ainult üksikisikule, vaid ka ettevõtjale. Usun, et ka ettevõtjatele oleks see positiivne, kui nad teavad, et riik toetusele võib kindel olla, kui neil peaks veidi kehvemini minema, kuna kehtiv astmeline maksusüsteem tagab ja võimaldab seda. Toimus hiljutine küsitlus, kus õnnelikemaks rahvas maamuna peal said just taanlased. Eestil on, mille poole püüelda!

Eesti maamees ei pea kinni maksma Rootsi maakoole

2010-11-29T15:56:00.001+02:00

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks Eesti rahvuslinnu – suitsupääsukese! Suitsupääsuke on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Lendav olevus, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kuhu on kadunud suitsupääsukesed?

Kahjuks on aga viimastel aastatel tema arvukus järjest langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu – kärbeste kogust. Suitsupääsuke on justkui ohu kuulutaja! Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud... Seega, pääsukeste arvukuse langus on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbub kokku ja hääbub vaikselt. Sellele mõeldes tekib kange tahe niisugusele väljasuremise suunale käsi ette panna ja hoopis vastupidine käik sisse lülitada. Kas see oleks ka tegelikkuses võimalik?

Eesti vajab maaelu arengut toetavat tugevat poliitikat

Võtmesõnaks on siin tugev ja Eestile sobiv regionaalpoliitika väljatöötamine. Eesti regionaalpoliitika, mille osaks olev Eesti maaelu arengupoliitika eesmärk peab olema soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna hoidmine ja loomine maal, millega tagatakse kodumaiste väiketöötlusettevõtete taassünd, olemasolevate töökohtade säilitamine, uute loomine ja ekspordivõime suurendamine. Kõike seda nõudsid ka maainimesed V Maarahva Kongressil. Teisisõnu, tänast poliitikat tuleb muuta nii, et elu maal jääks püsima, inimesed ei koliks linnadesse ega läheks enam raha pärast välismaale tööle.

Arvan, et tänase Eesti valitsuse kõige suuremaks nõrkuseks on see, et regionaalpoliitika teostamisel tuginetakse enamjaolt vaid Euroopa Liidu abiprogrammidele. Jääb üha enam mulje, et valitsus ei taha või ei suuda näha maaelu probleeme ega luua Eestile sobivat regionaalpoliitikat. Ikka vaadatakse Euroopa ehk Brüsseli poole ja elatakse lootuses, et küll sealt öeldakse, kuidas peaks Eesti inimeste probleeme lahendama. Tegelikkuses peaksime aga meie ise, eesti maarahvas, tundma oma eluolu kõige paremini ja pakkuma probleemidele lahendusi, mille eesmärgiks oleks luua Eestile tõhus regionaalpoliitika, mis arvestaks kogu Eesti rahvaga võrdselt ja ühtlasi aitaks majanduslikult järele vähem arenenud piirkondi.

Eesti maarahvast on saanud sotsiaal-majanduslik katselabor

Teise suure hoobi Eestile on andnud Eesti riigi ja rahva peal kasutatud majandus- ja panganduspoliitika, mis kõige valusamalt on mõjutanud just maainimest. Sellele on viidanud ka Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised USA väljapaistvad majandusteadlased, kes märgivad muuhulgas, et see ideoloogia, mida pärast Nõukogude Liitu Eestisse müügimeeste poolt sisse toodi, on midagi muud, mis Läänes on tavaks. Need majandusteadlased viitavad ka asjaolule, et neoliberaalne majandus (Eesti tänane majandus) ei oleks kindlasti pidanud olema see tee, mida mööda väike Eesti oleks pidanud kõndima. Pigem samastavad need majandusteadlased Eestis toimunut julma eksperimendiga, mille mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele vabad käed, et kavandada suures osas Nõukogude blokist kogu majandus oma malli ja äranägemise järgi. Valitsus rahva käest luba selle kohta, et kas nad sooviksid katsejänesteks olla muidugi ei küsinud.

Maarahvast kooritakse valitsuse vaikival nõusolekul

Mis on selle tulemus? Inimesed on viidud karmidesse sõltuvussuhetesse pankadega. Kõik teenused on viidud samas ka tasuliseks. Kui Eesti inimese käest nõutakse uskumatuid teenustasusid, siis need samused pangad oma kodumaades enda inimesi aga hoiavad ja selliseid makse ei ole. Vastupidi, kui meil pannakase postkontoreid, bussiliine, pangakontoreid maal muudkui kinni, siis näiteks Rootsis needsamad Rootsi pangad, kus me oleme harjunud käima ja kelle klientideks olema, investeerivad Rootsi riigi regionaalpoliitikasse. Ehk teisisõnu – eesti rahvalt kooritud miljardite eest paigutavad Rootsi pangad läbi fondide Rootsi maapostkontorite ja maabussiliinide säilimisse ning ääremaade arengusse. Meie parempoolsed poliitikud annavad sellele vaikides nõusoleku, justkui selline röövimine Eesti rahva arvelt oleks igati õigustatud.

Siit ka küsimus, millised erakonnad müüsid meie maaelu ja Eesti majanduse sellisel ennast hävitaval moel maha? Vastust tuleb otsida parteidest, kes on olnud Eestis kõige pikemalt võimul ja kes õigustavad ning ülistavad vabaturumajandust. Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) koos esimehe Mart Laari Swedpanga nõukogu liikmena on näidanud rohelist tuld neoliberaalsele majandusele. Kas nad ka ise teadvustavad enestele, et läbi tänaste pankade tegevuse aitavad nad tegelikult eesti rahvast paljaks riisuda?

Nii ma usungi, et praegune valitsus, olles võõrkapitalist käsist-jalust seotud, ei soovigi maaelu parandada. Nad tulevad võib-olla enne valimisi mõne ideega välja, et rahvast lihtsalt lollitada, aga pärast valimisi langevad need mõtted kohe unustuste hõlma. Sest kui Ansipi valitsus tahaks olla vastutustundlik maa-elu suhtes, siis tegutsetaks maaelu püsimise eest vastava eelarve- ja maksupoliitikaga, vajalike programmide ja teadusuuringute rahastamisega, juba täna!

Käesolev artikkel ilmus 26. novembril ajalehes Kuulutaja

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

2010-11-24T13:00:00.001+02:00

Täna lisasin külalississekandeks Edgar Savisaare avalduse Eesti meediast. Soovitan kõigil lugeda, et saada tegelik ettekujutus, mis toimub Eesti meediamaastikul.

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

Valminud on Meedius Eesti OÜ poolt läbi viidud meediamonitooring, mis käsitleb Tallinna, Keskerakonna ja ka Edgar Savisaare kajastamist Eesti meedias 13.septembrist 12.oktoobrini 2010. a. Käsitleti põhilisi ajalehti, telekanaleid, online-portaale, Rahvusringhäälingut (ei käsitletud linnameediat, et pilti mitte segasemaks ajada). Sel perioodil osutas meedia Tallinna linna juhtimisele tähelepanu kokku 1145 korral. Nende sõnumite auditoorium ulatus 150 000 inimeseni, suurim osa oli seejuures võrguväljaannetel. Võrreldi ka seda, kuidas käsitletakse Tallinna Linnavalitsust ja Tartu Linnavalitsust, samuti võrreldi peaministri ja Tallinna linnapea käsitlemist.

Põhilised järeldused olid järgmised:

1. Keskerakonna kohta ilmus iga positiivse sõnumi kohta 4 negatiivset sõnumit;

2. Tallinna Linnavalitsust mainiti koos Keskerakonnaga põhiliselt negatiivses kontekstis, Tartu Linnavalitsust ei mainitud kordagi erakondlikus kontekstis.

3. Edgar Savisaare kohta ilmunud iga positiivse sõnumi kohta tuli 10 negatiivset sõnumit

4. Andrus Ansipist ilmus iga negatiivse sõnumi kohta keskmiselt 1,5 positiivset sõnumit.

5. Võrreldi ka Keskerakonna vastast kampaaniat erameedias ja Rahvusringhäälingus. Erilist vahet ei olnud. Keskerakonna ja selle pooldajate mõnitamises hoiavad erakanalid ja avalik-õiguslik ringhääling kahjuks ühte joont.

Demokraatlikus ühiskonnas instinktiivselt valitsusvõimu suhtes valvekoera rollis asuma pidava ajakirjanduse käsitluses on Eestis tugevalt ja domineerivalt võimul Keskerakond.

Savisaart kajastab Eesti meedia sama „erapooletult“ kui omal ajal NL meedia kajastas kadunud Ronald Reaganit.

See on pilt, mis meist on maalitud. Ja see pilt on suur vale. Nüüd on see vale mustvalgelt paberil paljastatud ja ka selle vale suurus täpselt ära mõõdetud. Vale paljastamine annab alati tõele võimaluse.

Oleme pikka aega arvanud, et Eesti ajakirjandus ei täida oma põhirolli demokraatia tagajana, et seis on halb. Meie oponendid on siiski väitnud, et see on meie luul. Ja ma tunnistan ausalt, et ka mina poleks arvanud, et olukord on nii drastiline. Kuna tulemused on niivõrd šokeerivad, siis see on ka põhjus, miks seda uuringut tuleb jätkata. Teeme seda kindlasti ka detsembris, jaanuaris ja edaspidi.

Tunnustan Eesti inimesi, kes hoolimata niivõrd massiivsest Keskerakonna vastu suunatud ajupesust suudavad ikka veel oma enda peaga mõelda ja iseseisvaid otsuseid teha. Oleks ju loogiline, et pärast niivõrd ulatuslikke rünnakuid Keskerakonna ja eriti Savisaare vastu, langeks meie reiting sügavasse miinusesse. Et nii ei ole juhtunud, on kindlasti nende meediategelaste pahameele allikas, kes Keskerakonna vastast kampaaniat korraldavad. Arvamusküsitluste tulemused näitavad, et tegelikult Eesti inimene ei usalda seda juttu, mida meedia järjekindlalt levitab. Mida rohkem laimatakse Keskerakonda, seda madalamaks muutub meedia enda usaldusväärsus.

Ajakirjanike ostmisest tänases Eestis

2010-11-22T14:13:00.001+02:00

Kui võtame vaatluse alla mõne ajalehe Eestis ja teeme seda korduvalt, siis päris tihti jäävad silma tuttavad näod. See on ju normaalne, kuna mõned inimesed ongi aktiivsemad kui teised ning nende tegemistest tuleb ju ikka kirjutada. Ent, mis seisukoht võtta siis, kui mõni tähtis tegelane on ajalehes näiteks ülepäeviti? Kuidas suhtuda lugejana sellesse, kui üle päeva ilmub lugu justkui mitte millestki, kuna midagi tarka või uut öelda ei ole, aga lugu on lehes koos pildi, nime ja tiitliga, nagu viis kopikat?

Usun, et igal mõtleval inimesel peaks tekkima tõsine kahtlus, et kas siin ei ole tegemist kokkuleppega. Ja kui on kokkulepe, siis on olemas ka mõlemapoolne kasu. Põhjuseid, miks üks või teine inimene tahab olla mõnes ajalehes avaldatud, on mitmeid. Kõik oleneb selle konkreetse inimese taustast. Ütleme, et tegemist on poliitikuga. Poliitikud vajavad tähelepanu selleks, et neid teatakse ja kui teatakse, siis võib-olla ka valitakse. Mis on ajakirjaniku huvi? Kuigi ajakirjanik peaks olema eelkõige huvitatud oma ajalehe kvaliteedist ja lähtuma ajakirjanduse eetikakoodeksist, ei pruugi see alati nii olla. Ka ajakirjanik on inimene kõigi oma pahedega.

Vaadates Eesti meediat, siis suured üle-Eestilised ajalehed, nagu Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, on rohkem omaniku-kesksed. Kuluaarides sahistatakse ikka, kuidas Luik ja Kadastik annavad kindlaid korraldusi mida, millest ja millal kirjutada.

Maakonnalehed on aga peatoimetaja- ja ajakirjanike-kesksed. Teisisõnu, tugev peatoimetaja ütleb, milline lugu ilmub ja milline mitte. Nõrgemale peatoimetajale ütlevad ajakirjanikud ise, millest nad tahavad kirjutada. Mõlemal juhul näen siin ohtlikku tendentsi. Tulles siinkohal tagasi kajastuse ostmise juurde ajalehes, lastakse raha eest ajalehes mõnel poliitikul avaldada lugusid nii tihti, kui vaja või võimalikult sagedasti. Pole tähtis, kas rahvale ka midagi öelda on, peaasi, et nägu ja nimi kogu aeg näha oleks.

Rääkides ajakirjanduslikust eetikast, siis igasugune arvamuslugude avaldamine raha eest on rangelt taunitud. Samuti ei luba nimetatud eetikakoodeks eksklusiivseid kokkuleppeid ajakirjaniku ja selle inimese vahel, kust uudis või arvamuslugu tuleb. See on euroopalik tava ajakirjanduses. Eestis on aga näiteid, kus tundub või on isegi selgelt näha, et seda tava rikutakse ja pidevalt.

Lääne-Viru maavanema koht müüdi Vello Tafenaule?

2010-11-16T12:26:00.000+02:00

Vello Tafenau omaaegne kriitika Tarmo Männi Reformierakonda ülehüppe suhtes on silmakirjalikkuse musternäide, kuna Tafenau tegi täpselt sedasama, mida tegi Mänd – müüs ennast Reformierakonnale tähtsa ametikoha eest maha.

Kas endine rahvaliitlane Vello Tafenau võttis Reformierakonda üle joostes eeskuju endiselt erakonnakaaslaselt Tarmo Männilt? Mäletame ju kõik, kuidas Tafenau omal ajal reetlikkuse pärast Tarmo Mändi raevukalt maha tegi, kuna too Oravaparteisse üle hüppas. Mäletatavasti võrdles Tafenau Tarmo Männi erakonnavahetust poliitilise kaubaga, millel ei ole midagi ühist maailmavaatega. Ja nüüd tegi ta ise täpselt sedasama!

Kui Tarmo Mänd sai „ülehüppe“ eest nii mõndagi head, näiteks muuhulgas ka hästitasustatud nõukogu koha ning ilma ei jäeta ka Tafenaud. Kuuldavasti Reformierakonna juhtivad häälekorjajad on lubanud praeguse Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi oma häältega Riigikogusse viia. Kui nii juhtub, jääb maavanema koht vabaks ning see läheks sujuvalt siis Tafenaule.

Minu meelest on äärmiselt ebamoraalne, et niimoodi müüakse ameteid ja jagatakse Riigikogu kohti. Riigikogusse peaksid ikka kuuluma inimesed, kes on saanud rahvalt toetuse ja pälvinud usalduse. Praegu viib Reformierakond ellu Lääne-Viru valijate petmise skeemi. Lisaks tuletan valijate meelde, et vähem kui aasta tagasi lubas Vello Tafenau, et oma hääli ta IRLile või Reformierakonnale kunagi ei jäta, olles suurim Reformierakonna poliitika kritiseerija. Nüüd aga liitus ta Reformierakonnaga.

Mul on üks soovitus Vello Tafenaule: Kui ikka ollakse sama reetlik ja müüdav, nagu see, keda maha tehakse, siis pole mõtet, ega ka alust ja õigust teisi selles kritiseerida.

Tundub, et kahjuks pole Vello Tafenaul riigimehelikkusest lõhnagi küljes!

Kas eesti rahvas on liialt keelekeskne?

2010-11-12T15:31:00.002+02:00

Lugesin täna Eesti Päevalehest Jevgeni Ossinovski mõtteavaldust teemal „Võitlus kakskeelsuse tuuleveskiga“. Tundsin ka, et pean sõna sekka ütlema...

Eestlase nägemuse järgi on rootslane see, kes räägib rootsi keelt ja sakslane see, kes räägib saksa keelt ning hiinlane see, kes räägib hiina keelt. Tegelikkuses oleme sellise mõtlemisega maailmas vähemuses.

Meie mõtlemine on pärit meie keelekesksusest. Seda ei saa laita ega kiita. Seda tuleb vaid mõista. Näiteks juudid ei ole keelekesksed, vaid kultuurikesksed. Juutidel on mitmeid erinevaid keeli, ent mis neid ühendab on juudi kultuur. Selle alusel saab määrata, kas oled juut või mitte. Muidugi ka juudi usk, mis on teatud mõttes lahutamatuks osaks juudi kultuurist.

Teise näitena toon iirlased. Iiri keelt räägivad väga vähesed. Põhikeeleks on iirlastel inglise keel iiri aktsendiga. Iirlasi ühendab taaskord kultuur, ent ka religioon, sest enamus neist on katoliiklased.

Kolmanda näitena lisaksin horvaadid ja serblased. Mõlemad rahvad räägivad ühte ja sedasama – serbo-horvaadi või horvaadi-serbia keelt. Vahe on selles, et horvaadid on katoliiklased ja serblased õigeusklikud.

Nagu näha, siis siin toimub rahvuslik eristumine usu baasil. Kuidas on lood šveitslastega, kes elavad riigis, kus on neli riigi keelt? Pole olemas hiina keelt, vaid on olemas hiina keeled. Tõsi ta on, kiri on neil kõigil üks. Oma tänase sissekandega tahan öelda seda, et kas eesti rahvana ei ole me mitte liialt keelekesksed? Võib-olla peaksime mõtlem keelest kaugemale? Võib-olla peaks esikohale panema hoopis eesti kultuuri ja eesti meele ning alles siis eesti keele? Usun, et eestlaste arv maailmas sellest üksnes võidaks!

Pomerants mängib IT-agentuuri maha?

2010-11-08T10:29:00.001+02:00

Eesti Vabariigi Valitsus on liikunud suunas, et Eesti saaks Euroopa Liidus loodava IT-agentuuri asukohamaaks. Mulle see idee meeldib. 8. oktoobril teatas rahvusringhääling meeldiva uudise, et Eesti ja Prantsusmaa on saavutanud kokkuleppe, mille järgi „ Euroopa Liidu IT-agentuur tuleb Eestisse“. Pärast seda sõnumi ilmsiks tulekut hakkas aga Marko Pomerantsi poolt juhitav siseministeerium uudist maha matma, seletades, et tegu oli justkui ainult meediamulliga.

IT-agentuuri loomine Eestisse oleks juba sellepärast oluline, et meie riigijuhid on lootnud, et see annaks turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele. Nüüd on aga oht, et siseminister Pomerants on Eestile seda suurepärast võimalust maha mängimas.

Tekib küsimus, et mis siis tegelikult toimus? Ühel hetkel sai Eesti rahvas nagu rõõmustada, kuid teisel hetkel pidime seisma taas fakti ees, et IT-agentuuri tulek Eestisse ei ole ikka üldse kindel ning siseministeeriumi väite kohaselt oli meedias leviv otsus ennatlik. Aga miks siis julges, kui tegu oli ennatliku otsusega, siseminister Marko Pomerants enne nii-nimetatud „meediamulli“ „Aktuaalses kaameras“ väita: „Töödokumentides on versioon, et agentuuri peakorter on asukohaga Tallinnas“.

Tekib küsimus, keda uskuda, kas siseministrit, kes ütleb, et agentuur tuleb või siseministri poolt juhitavat ministeeriumit, kes ütleb, et ennatlik on rääkida IT-agentuur asukoha otsusest. Kes räägib tõtt?

Tegelikkuses võiski asi välja näha nii, et Prantsusmaa ja Eesti läbirääkimiste tulemustena saavutati tööprotsessis esialgselt kokkulepe, et IT-agentuur võiks tulla Eestisse. Ministrina peaks aga Pomerants teadma, et selliseid kokkuleppeid ei räägita enne välja kuni need on kindlad, juhul kui ei lepita omavahel teisiti kokku, vastasel juhul võib tulemus olla vastupidine. Nii see ka nüüd juhtus. Siseministri Pomerantsi liigvarajane kuulutamine, et IT-agentuuri asukohamaaks saab Eesti, ärritas teisi Euroopa Liidu liikmesmaid, eriti Prantsusmaad. Euroopa poolt vaadatuna, näitab selline käitumine Eesti, eriti aga siseministri ebakompetentsust riigijuhtimisel. Inimlikust vaatepunktist võib veel Pomerantsi mõista, et tahtis positiivsest vaheetapist Eesti avalikkust infomeerida, et sellega ennast positiivses valguses paista lasta, kuna Riigikogu valimised on ukse ees, aga tegelikkuses võib see maksma minna meile Euroopa Liidu IT-agentuuri toomise Eestisse.

Juba kevadel toonitasin, et Vabariigi Valitsus peaks IT-agentuuri rajamist Eestisse võtma väga tõsiselt, kuna tundsin ka tol ajal muret, et Eesti valitsus ei tegele sellega piisavalt. Nüüd on minu mure veel suurem, et lisaks aeglasele tegutsemisele, on Eesti valitsus riiklikult käitunud veel ka valesti.

Kui me igal pool räägime, et oleme tublimad kui lõunanaabrid, siis nüüd on lätlased meile küll pika puuga juba ära teinud. Juba sel kevadel tuli uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekommunikatsiooniagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset. See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Kahjuks mulle tundub, et lugupeetud siseminister Marko Pomerants ei võta asja täie tõsidusega ning selline suhtumine jätkumise korral võime IT-agentuuri Eestisse loomise mõtte unistuse varna riputada.

Muidugi räägitakse kuluaarides ka seda, et protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – Eesti kehvad suhted Venemaaga kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Täna peame kahjuks aga kurvastusega tõdema, et Eesti ei saa puht-poliitilistel põhjustel või Marko Pomerantsi ebakompetentsest juhtimisoskusest tulenevalt hetkel realiseerida oma pea ainsat tegelikku majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Käesolev arvamuslugu ilmus 6.novembril 2010.a. Delfis

Naiste ja meeste ebavõrdsus mõjub ka lastele!

2010-11-04T12:39:00.000+02:00

Viimasel ajal on üheks päevakajaliseks teemaks kerkinud taas meeste ja naiste ebavõrdsus Eesti ühiskonnas. Arvamusi ja ettepanekuid, kuidas ja kas peaks tõstma naiste rolli ühiskonnas on mitmeid.

Ühtede arvates tuleks kehtestada kindel protsent või arv, kui palju peaks olema naisi näiteks Riigikogus, teiste arvates aga piisaks, kui meil oleks naispresident, sest sellega lahendame sujuvalt kõik soolisest ebavõrdsusest tulenevad probleemid. Kolmandad aga ei näegi mingit probleemi, sest mehed oskavadki paremini juhtida kui naised.

Kvoot pole lahendus

Mina kahjuks ei usu, et sooliste kvootide kehtestamine lahendaks tegelikkuses olemasolevaid probleeme. Pigem on see seotud meie väärtushinnangute, tõekspidamiste ja mõtlemisviisidega ning kas meie ühiskond soodustab selle arenemist soolise võrdsuse poole või mitte. Seni on erinevad uuringud tõestanud, et naised saavad meestest vähem palka ning seda on Eesti riigile ka ette heidetud.

Naisena leian, et mehed ja naised peaksid saama samaväärse töö eest samaväärset palka. Minu arvamuse üheks põhjuseks on kindlasti see, et traditsioonilised perekonnamudelid, kus mees ja naise elasid ning kasvatasid lapsi ja elasid koos kuni surmani, on muutunud. Tänapäeval kohtame pigem paare, kus minnakse lühema või pikema aja jooksul lahku. Lapsed jäävad enamasti ikka emale kasvatada.

Näeme, et Eesti ühiskonnas proovivad mehed endiselt siiski elada selle traditsioonilise peremudeli kohaselt ja lähtuvad lisaks veel põhimõttest, et mehed on perekonnas peamisteks ja põhilisteks sissetuleku toojateks, ega muretse eriti selle pärast, et naine võib temast tunduvalt vähem palka saada.

Levib kujutlem, et mehe uhkuse küsimus on tuua raha koju, kuid selle arusaama kaasnähtuseks on olnud ka põhimõte, et mees toetab oma laste ema ja lapsi ka pärast seda, kui ollakse juba lahku mindud. Seda viimast kiputakse tänastes rasketes majanduslikes tingimustes kahjuks unustama.

Üksikemade kulutused on märgatavalt suuremad kui need olid enne lahkuminekut. Tihti leiamegi sellises olukorras madalapalgalisi emasid, kes on tõsistes raskuses, et lapsed ära toita ja riidesse panna. Usun, et peaaegu iga inimene teab mõnda sõpra või tuttavat naist, kes pärast lahkuminekut kasvatab üksi last või lapsi ning mees mingitel põhjusel ei maksa alimente.

Naiste ametid

Teise probleemina näen eelkõige seda, et naised töötavad ühiskonnas ametitel, mis on vähem tasustatud kui ametid, mis on meestel. Nii peetakse enamasti traditsioonilisteks „naisteametiteks“ sekretäre, lasteaiakasvatajaid, kooliõpetajaid, lüpsjaid, poemüüjaid jne.

Kui palju meist kujutaks tänases Eesti ühiskonnas ette, et lasteaiakasvatajaks läheb mõni mees, kes peab selle palga eest pere toitma ja kommunaalkulud tasuma? Ometi, näiteks Hollandis, Rootsis ja teistes vanades ning arenenud Euroopa riikides ei ole midagi eriskummalist, et lasteaiakasvataja on mees.

Usun, et Eestis võtaksid lapsevanemad oma lapsed sellisest lasteaiast ära kartes, et meeskasvataja näol on tegemist ebatervete kalduvustega inimesega, kuna soorollide stereotüübid on veel niivõrd jäigad ja kinnistunud meie ühiskonnas. Lääne-Euroopas on see aga normaalne, sest sellega ollakse harjutud ning see on ainult seetõttu võimalik, et need ametid on ka vääriliselt tasustatud. Vahet ei ole, kas seda tööd teeb mees või naine.

Seega kohtamegi Eestis naisi, kes asuvad madalapalgalistel töökohtadel ning tihti on need palgad nii väikesed, et iseseisvalt on väga raske hakkama saada. Kõige nukramas seisundis on just üksikvanemad, kes peavad kasinast sissetulekust tasuma kõik kommunaalkulud ning toitma ja kasvatama lapsi. Kui mees ei maksa ka alimente, on pere eriti raskes seisus. Kurb on siinjuures tõdeda, et peamisteks kannatajateks on siinkohal lõppkokkuvõtteks eelkõige siiski lapsed.

Käesolev artikkel ilmus 4. novembril Virumaa Teatajas

Rahvusooper Estonia näitas Jänesele koha kätte!

2010-11-03T17:07:00.001+02:00

Eile õhtul käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Johann Straussi operetti „Nahkhiir“. Jäin etendusega väga rahule, kuid mitte sellele ei soovi ma täna tähelepanu pöörata, vaid pigem ühele teisele asjaolule, mis näidendist silma jäi.

Nimelt, ma tunnustan ja kiidan Rahvusooper Estonia näitlejaid ja juhte selle eest, et neis oli piisavalt südikust ja vaprust näidata selles tükis üles kodanikujulgust valitseva valitsuse vastu.

Teatavasti on Ansipi valitsuses kultuurimister Laine Jänes kärpinud kõvasti rahvusooperi eelarvet ning seetõttu on ka paljusid inimesi koondatud ja vähendatud ka töötajate palkasid. Näitlejad avaldasid oma protesti peenelt, kuid rahvale arusaadavalt, mida saatis publiku toetav aplaus.

Ma ei pea tänase valitsuse käitumist õigeks, kindlasti oleks olnud olemas vähemvalusamaid kärpimiskohti. Rahvusooper Estonia on eesti kultuuri au ja uhkus. Estonia on Eestimaa visiitkaart, mida külastavad paljud välismaalased, et saada osa Maarjamaa kultuurist. Erinevalt Reformierakonnast, usun endiselt, et eestlased on loominguline rahvas, mis väljendub meie keeles ja kultuuris – seda peame me kaitsma ja hoidma!

Tilk tõrva meepotti: võidukas sõjakäik Savisaare vastu ähvardab läbi kukkuda

2010-10-18T11:26:00.000+03:00

Õilis ja erapooletu Eesti meedia pahandab Savisaarega, et viimane olevat hakkama saanud järgekordse ennekuulmatu teoga, võttes laenu eraisikult. See laen olevat saladusega looritatud ja nüüd tahavad kõik ajakirjanikud kangesti loori alla piiluda. Tegelikult ei olegi vaja piiluda, sest Savisaar viis oma laenulepingud kohe politseisse ja mul ei ole mingit kahtlust, et õiguskaitseorganitele lähedal seisvad meediategelased need sealt ka kiiresti üles korjavad.

Koomiline, et Savisaarelt küsitakse miks võttis ta laenu eraisikult, aga mitte pangalt. Justkui meedia äkki ei teakski, et pangad panid oma laenuandmise vahepeal päris kinni.

Savisaare lugu esitatakse nii nagu oleks tema ainus ja esimene, kes eraisikult laenu võtab. Aga kuidas on Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega, kes on eraisikult võtnud üle kolme miljoni laenu või Eesti Panga nõukogu liikme Tõnis Paltsiga, kes samuti on võtnud eraisikult kolm miljonit laenu. Neid kõiki võib siis järelikult tundmatuks jääda sooviva eraisiku poolt mõjutada ja manipuleerida nagu hoiatatakse Savisaart. Veelgi enam eraisikult on võtnud laenu ka Urmas Reinsalu ja Hannes Astok, aga see ei häiri ühtegi ajakirjanikku.

Räägime aga veelgi ühest kummalisemast juhtumist. Eraisikult laenu võtjate nimekirjas on ka Tartu Maakohtu esimees, Tartu Halduskohtu esimees ja Tartu Ringkonnakohtu esimees ning need ei ole mitte sugugi väikesed laenud. Ma ei tea miks just Tartu kohtunikud on aldid eraisikult laenu võtma? Võib-olla Tartus ei ole enam pangakontoreid. Vägisi tuleb keelele küsimus, et kas see tundmatu eraisik on tegelikult Neinar Seli või mõni muu Tartu reformi juhtidest, kellel muidugi võiks olla huvi kohtumõistjad rahaga üle ujutada.

Viimastest päevadest tean kolme fakti, kus üks või teine keskerakondlane on Savisaare juhtumi selgituseks viidanud sellele, et täpselt samamoodi jättis oma deklaratsiooni õigeaegselt esitamata või esitas puudulikult Eesti Panga president Andres Lipstok. Pean sellest rääkima seetõttu, et kõigil nendel kolmel juhtumil kärbiti just see lõik artiklist või telesaatest välja. Viimati tegi seda kvaliteet televisioon TV3.

Asjata oleks oodata, kuni mõni Kadastiku või Luige lehtedest need teemad ka üles võtab. Enne valimisi ajab Luik järjekindlalt IRLi ja Kadastik Reformierakonna poliitikat. Nende kirjatsurad laiutavad käsi ning ütlevad, et nemad peavad käsku täitma. Kui Eestis on veel ausat ajakirjandust, siis oleks tal tööpõld hoopis laiem, kui ainult Savisaarele ja Keskerakonnale jahti pidada.

Jaak Juske – kas müüdav ja ostetav?

2010-10-15T16:30:00.000+03:00

Täna kirjutan Tallinna linnavolikogu aseesimehest ja sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimehest Jaak Juskest. Käesolev arvamus on minu isiklik, mitte Keskerakonna seisukoht.

Jaak Juske on viimasel ajal ületanud meedias künnist peamiselt kahe uudisega: kommenteerides Edgar Savisaare laenu ja Keskerakonna büroo laienemist. Ausalt öeldes, siis Juske viimasel ajal muuga ei tegelegi, kui oma Tallinna koalitsioonipartneri materdamisega. Selline käitumine on madal, kus konstruktiivsete ideede tõstatamise ja kaitsmise asemel, lastakse liugu Keskerakonna mustamise peal.

Meenutagem, et enne 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kritiseeris Jaak Juske Tallinna linnavõimu ja Keskerakonda. Pärast seda aga kui sotsid võeti Tallinnas koalitsiooni, muutus Juske retoorika kardinaalselt – võisime kuulda tema suust lausa kiidusõnu Tallinna juhtimise kohta. Sellise käitumise üle on imestanud paljud mu sõbrad aga ka tuttavad politoloogid.

Mis siis täna on juhtunud? Miks on Juske oma retoorikat taas muutnud ja on hakanud taas koalitsioonipartnerite üle nurisema? Kas asi on ausas juhtimises või millestki muus?

Asi ongi millestki muus! Minu hüpotees on järgmine: Jaak Juske liputab saba sinna poole, kus ta näeb, et raha ja positsioon on tulemas.

Ehk maakeeli öeldes. Tulemas on sotsiaaldemokraatide juhi valimised. Juske teab väga hästi, et pole mingeid garantiisid, et Pihl jätkab taas tema juhi ja erakonna esimehena. Ta peab täna end näitama Pihli vastaskandidaadile, Sven Mikserile kui erapooletu ja õiglase poisina, et enda töökoht ja palk, mis on ca 30 000 krooni, ka tulevikus säilitada. Sellepärast ka piksenooled taas Keskerakonna ja Tallinna linnapea suunas...

Selline jaakjuskelik käitumine on mage ja kaugel riigimehelikkusest. Mul on palju tuttavaid sotside seas ja mul on hea meel, et nemad ei ole valmis end niiviisi maha müüma, vaid ideede eest võitlema, nagu näiteks astmeline tulumaks või tasuta kõrgharidus.

2011. aasta lind on suitsupääsuke!

2010-10-08T11:53:00.001+03:00

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks suitsupääsukese!

Suitsupääsuke(foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees) on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Linnuke, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kahjuks aga on viimastel aastatel tema arvukus langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu - kärbsed.

Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud ....

Seega pääsukeste arvukuste vähenemine on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbab kokku ja hääbub. Hetkel olengi Maarahva V Kongressil, millega rõhutatakse maaelu ja põllumajanduse osatähtsust ühiskonnast. Enamuse küsimustele, millele maarahvas on nõudnud valitsuselt vastust, on jäänud tähelepanuta. Täna võtab Maarahva V Kongress vastu mitmeid nõudmisi– põllumajandus-, haridus- ja regionaalpoliitika suhtes. Loodame, et nüüd lõpuks võtab vabariigi valitsus ja riigikogu maarahvast kuulda!

Riik peab leidma tee üksikvanemate toetamiseks!

2010-10-01T17:09:00.000+03:00

Paljud pered on täna raskes majanduslikus olukorras. Kuid kõige täbaramas seisus on eelkõige need vanemad, kes kasvatavad oma last või lapsi üksi. Samaväärne olukord on ka peres, kus üks või mõlemad vanemad on kaotanud töökoha.

Lapsetoetust tuleb mitmekordselt tõsta!

Statistikaameti andmetel elab 20% Eesti elanikest ehk üle 240 000 inimese vaesuses. See on ligi veerand miljonit inimest! Võimalik, et nimetatud arv võib olla isegi veel suurem. Kurb on siinjuures aga tõdeda, et Eestis elavad kõik üksikvanemad vaesuses, kes on kaotanud töö ja kellel on lapsed. Samas on veel kurvem nentida, et tavaliselt jäävad üksikvanemad justkui vaesuse nõiaringi, millest neil on väga raske välja tulla, sest vajalikud toetused nagu ei jõuakski nendeni. Põhjus on selles, et kui mujal Euroopas on olemas erinevad riiklikud toetusprogrammid, mis aitavad perel toime tulla, siis Eesti riigis on sotsiaalkaitse selles vallas väga õhuke.

Seda kummalisem ja küünilisem on kuulda reformierakondlasest peaminister Ansipilt, et lapsetoetus 300 krooni kuus, on kui lennuki pealt raha välja loopimine. Kui Reformierakonna esimees arvab, et toetusi peaks jagama vastavalt pere jõukuse astmele, siis miks ta ei ole oma erakonnakaaslasele sotsiaalminister Pevkurile vastavat ülesannet andnud? Praegune sõnum on aga solvav enamusele eestimaalastele, kelle jaoks on see igakuine raha ülioluline. Kui peaministri lõunasöök maksab 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib see olla terve nädala söögiraha!

Laste ranitsatoetus tuleb taastada!

Nii nagu ma ei pea õigeks Ansipi 300 kroonise lapsetoetuse naeruvääristamist, nii ei pea ma õigeks ka seda otsust, et alates 2009. aastast ei maksa valitsus enam ranitsatoetust. See raha oli väga paljudele väga oluline abi. Mõni võib ju mõelda, et 450 krooni ei ole väga suur raha, kuid ühtteist saab selle summa eest ikkagi osta. Selle toetuse allesjätmine oleks riigile läinud maksma ainult 80 miljonit krooni, mis on köömes ligi 100 miljardilise riigieelarve juures. Seega, küsimus on eesmärkides ehk siis selles, mida Toompea valitsus tähtsaks peab. Kas lapsed ja nende vanemad on riigile tähtsad või mitte?

Statistikaameti järgi elab Eestis üle 30 000 lapse vaesuses. Nii väikese riigi kohta, nagu seda on meie Eesti, on see väga suur number. Pole siis imestada, kuidas erinevad koolijuhid räägivad, et esmaspäeviti lõuna ajal koolitoit justkui haihtub laualt ja reedel pidid lapsed koolist leiba nädalavahetuseks kaasa võtma. Siinjuures on mul tõsiselt hea meel, et Ansip on õnneks Keskerakonna poolt omal ajal sisseviidud tasuta koolitoidu siiani alles jätnud, sest tänast olukorda arvestades, on selle tähtsus kasvanud möödapääsmatuks ja iseenesestmõistetavaks.

Vaesusega tuleb hakata võitlema!

Euroopa Liit on teatavasti kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sõnades on võitluse vajalikkust tunnistanud ka sotsiaalminister Pevkur, kuid teod jäävad kaugele sõnadest maha. Me ei ole kahjuks kuulnud ühtegi ministri poolset ettepanekut, kuidas Eesti ühiskonnas vaesust vähendada või kuidas luua kõige õigem tee nende inimesteni, kes seda tõesti vajavad.

Vaesus ei vii inimesed ainult nõiaringi, millest nad ei oska enam välja tuua, vaid vaesus toodab lisaks vaesust paraku ka juurde. Ehk teisisõnu, majanduslikus raskemas olukorras perede võimalused laste harimiseks on kehvemad ning madala haridustasemega noorel inimesel on väga raske hästi tasustatud tööd saada. Seetõttu ongi ülioluline, et riik tagaks lastele võrdsed võimalused alates lasteaiast kuni koolitee lõpuni.

Sügav kummardus kõikide üksikvanemate ees, kes elavad ja toidavad oma lapsed ära vaid töötu abiraha toetusest, mis on ca 1000 krooni, sest ka alimendid erinevate põhjuste tõttu ei jõua tihti nende lapse või lasteni. Keskerakondlasena võin kinnitada, et meie erakonna eesmärgiks on luua süsteem, mille kaudu riiklikud toetused jõuaksid ka üksikvanemateni. Üksikvanema staatuse tähtsust tuleb Eesti riigis tõsta, sest tegelikkuses omavad nad ühiskonnas samaväärset kaalu nagu paljulapselised pered.

Valitsus tegi rohelistega lõpparve!

2010-09-21T10:31:00.000+03:00

Alles see oli, kui rohelised olid suured valitsuse sõbrad! Nägime, kuidas taoti rohelise energia trummi. Meile tehti selgeks, et tulevik ongi roheline ning sellise tuleviku nimel peabki maksumaksja olema valmis rohkem maksma. Äkitselt hakkasid valitsuses puhuma vastupidised tuuled. Nimelt, mõni nädalal tagasi leppis Toompea võimuliit kokku, et kärbib nn rohelise elektri tootmise toetusi. Roheline elekter tähendab aga tuulikuid. Tuulikud omakorda Marek Stranbergi ja Eestimaa Roheliste Erakonda.

Rahandusministri sõnul on rohelise elektri toetamise näol tegu valdkonna ülekuldamisega tarbija ja konkurentsivõime arvelt ning subsiidiume tuleks poole võrra kärpida. Ligi arvates oli nende määramine Riigikogu poolt häbiväärne.

IRLi liige Tõnis Palts käis välja mõtte sellest, et tuuleenergias ei ole midagi positiivset ning kutsus Eesti saarte elanikke üles ühiselt selle vastu võitlema. Palts alustas nn tuulikusõda, püüdes tõmmata kummalise paralleeli kunagise fosforiidisõjaga.

Rohelise energia kärpekavaga alustas Vabariigi Valitsus roheliste „toiduahela” läbilõikamist. Eesti Ekspressi andmetel on rohelisi rahastanud tuuleparkidega seotud ettevõtted. Strandbergil ei ole küll otsest seost tuuleparkidega tegelevate ettevõtetega, ent arvatavasti on ta raha saanud just läbi neile osutatud „konsultatsiooniteenuste“. Väiksemaid summasid on andnud näiteks kaks tuuleparkide ehitamisega tegelevat ettevõtet: OÜ Nelja Energia 40 000 ja AS Windest Green Energy (tänane AS Aseriaru Tuulepark) 15 000 krooni. Viimase nõukogu liige on samuti üks kunagisi Hansapanga asutajaid, „kampsun” Jüri Mõis.

Huvitav, millega rohelised IRLi ja Reformierakonna viha ära teenisid? Samas, võib-olla oli roheliste saatus juba ette teada ja osa „suuremast plaanist“?

IRLis on teatavasti kaks leeri. Esimesed on vanad isamaaliitlased ehk „kampsunid“, nagu Laar, Lukas ja Tsahkna. Teise leeri moodustavad endised respublikaanid ehk kunagised „äraostmatud“: Vaher, Reinsalu ja Parts, keda tuntakse ka „poistebändina“. Roheliste erakonda oli tarvis vanal „kampsunil“ Mart Laaril, kes vajas hooba „poistebändi“ ohjeldamiseks. „Kampsunid“ on mõtisklevad idealistid ja justkui isamaalised, respublikaanid aga agressiivsed pragmaatikud, kellel ideelise isamaalisusega on samavõrd palju ühist kui Reformierakonnal sotsiaalse maailmavaatega. „Äraostmatud“ on oma positsioone IRLis niivõrd tugevasti kindlustanud, et tegelikult võime juba rääkida nn Res Publica renessansist IRLi sees. Varsti on Isamaaliidust jäänud vaid ilus mälestus. Nüüd, kus on Riigikogus enamus saavutatud, ei ole rohelisi enam tarvis ja pole neid tarvis ka respublikaanidele, sest „kampsunite“ liit rohelistega tugevdaks vaid vanade isamaaliitlaste, mitte respublikaanide positsioone. Seega, tuulikuparteile oli tarvis lõpp teha ja siin tulevad „äraostmatutele” appi äärmusprgmaatikud Reformierakonnast.

Tahaks öelda, et IRL lõi ja IRL tappis Eestimaa Roheliste Erakonna, ent ei saa. Öelda aga võib, et Isamaaliit lõi ja Res Publica koos Reformierakonnaga tegid rohelistele nüüd lõpu. Samas, poliitikamaastikul spekuleeritakse, et ka Res Publica ise oli omal ajal Isamaaliidu sünnitis, et siis üheskoos rohkem parempoolseid valijahääli püüda.

Tuulikuerakonna kasutusaeg sai lihtsalt läbi

IRL ja Reformierakond vajasid rohelisi niikaua, kuniks nende ridadesse hüppas üle Tarmo Mänd, kes andis paremkreenis Toompea koalitsioonile vajaliku ülekaalu ehk 51 häält Riigikogus. Enne seda, mäletame ju kõik, kuidas rohelised toetasid 2010. aasta eelarve vastuvõtmisel vähemusvalitsust, kes andis selle eest teiste asjade seas ka kaks magusat nõukogu kohta. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukokku läks roheliste riigikogu fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee. Keskkonnainvesteeringute Keskusesse (KIK) asus roheliste saadik Toomas Trapido. Järgmisena oleks loogiline näha, kuidas Lahtvee ja Trapido nimetatud nõukogu kohtadelt tagasi kutsutakse. Võimalik, et nüüd, kus ma selle välja ütlesin, neid justnimelt ei puudutata.

Roheliste erakonna surm on lähedal. Agoonia kestab. Nagu ütleb ka Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts, siis tuulikuerakonnal ei ole pärast tuleva aasta märtsikuiseid Riigikogu valimisi enam asja Toompeale.

Mul ei ole kahju roheliste erakonna hääbumise pärast, kuna nad petsid tegelikult rohelise maailma ideaale. Nad ei olnud need, kes nad oleksid pidanud olema. Roheliste erakonnad on üle maailma olnud eelkõige sotsiaalse ja ühiskondliku suunitlusega. Teiste sõnadega, vasakpoolse maailmavaatega. Ainus pluss, mida vana Strandberg minu käest saab on ausus ja julgus lõpus tulla kapist välja ja tunnistada, et jah, me oleme parempoolsed, mistõttu Tõnu Trubetsky roheliste juurest Keskerakonda ära läkski.

Artikkel ilmus 16.septembril Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=313493

Eesti põhiseadus keelab Trubetsky tagakiusamise!

2010-09-16T12:46:00.000+03:00

Minu hinnangul ei olnud Juku-Kalle Raidi ja ansambli Propeller poolt korraldatud T-särkide aktsioon Rock Cafe’s ajendatud soovist protesteerida kultuuritegelaste parteistumise vastu, vaid otserünnak ühe konkreetse isiku poliitiliste vaadete pihta, mis on tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast, mis on aga seadusega keelatud ja karistatav.

Me leiame sadu kultuuritegelasi nii linnade ja valdade volikogudes, Riigikogus ja kõikides erakondades, aga kui Peeter Malkov ise IRLi astus, siis ei rääkinud keegi kultuuriinimeste parteistumisest. Seetõttu oli Juku-Kalle Raidi ja Propelleri laupäevaöine ühisaktsioon ühe väljapaistva kultuuritegelase lihtlabane kiusamine. Tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast on aga tegevus, mille eest on ette nähtud kriminaalvastutus ja selle uurimisega tegeleb Eesti Vabariigis politsei ja prokuratuur.

Toon väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. /.../ Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.“

Eesti meedia elueesmärk: teeme Keskerakonnale ära!

2010-09-08T16:44:00.000+03:00

Möödunud reedel kohtusin ühe TV3 töötajaga, kes esmapilgul oli väga sõbralik minu vastu. Kahjuks tema suhtumine muutus negatiivseks kohe pärast seda, kui ütlesin, et olen Keskerakonnast. Nii ta siis turtsus, et kõik keskerakondlased on nii seest kui väljast koledad inimesed.

Ma arvan, et see TV3 töötaja, kes juhtumisi töötab ka Kanal 2-s, tegi ennatliku järelduse, sest sama võiks igaüks öelda ka tema paremkreenis oleva koduerakonna liikmete kohta, kuid ma ei taha mitte sellest rääkida. Siia juurde aga mainin veel ära, et saatsin nimetatud tegelasele nimme minu tänase ajaveebi sissekande.

Võimalik, et too mees, kes on muuseas tuntud ka klounina, üritas lihtsalt nalja teha, millest keegi kahjuks aru ei saanud. Ei sooviks ju uskuda, et varsti juba 40-aastase keskealise meesterahva maailm võib siiani olla niivõrd ebaküps ning selgelt must ja valge. Vaid selline suhtumine püstitaks minus suurema küsimuse – kuidas saab meediamaastikul olevad töötajad olla nii väiklased, kitsarinnalised ning sallimatud kaaskodanike suhtes? Iga inimene mõjutab vähemal või rohkemal määral seda organisatsiooni tervikuna, kus ta töötab. Nii teevad seda ka meediainimesed.

Meedias töötavad inimesed peaksid aga olema sallivad, avatud mõttemaailmaga ning, mis kõige olulisem, vähemalt näitama üles erapooletut suhtumist inimeste suhtes ning ei tohiks juba ette kujundada inimeste ja sündmuste suhtes eelarvamust. Usun, et kui eelpool nimetatud inimene peaks tegema Keskerakonnast ükskõik missuguse uudise, siis oleks see väga suure tõenäosusega negatiivne, hoolimata loo tegelikust sisust ja motiividest.

Meedia eesmärgiks peab olema objektiivne uudise või sõnumi edastamine avalikkusele. Kui aga inimene on ise kallutatud, siis ei suudagi ta edasi anda neutraalse sisuga sõnumit.

Tihti olen mõelnud, et miks paljud, näiteks TV3 uudised ja Kanal 2 Reporteri uudised, on kallutatud ja väga tihti vägagi pahatahtlikud Keskerakonna suhtes.

Nüüd ma siis tean vastust. Mida oodatagi nendelt meediakanalitelt, kui nende töötajad on IRLi või Reformierakonna meelsed või lausa liikmed! Neil inimestel on partei poolt sisendatud missioon: ära panna suurimale opositsioonierakonnale – Eesti Keskerakonnale!

Kas sotsid ikka veel armastavad Reformierakonda?

2010-08-25T16:32:00.000+03:00

Sotsiaaldemokraadid tõugati Rakveres võimult Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt. Sellega on sotsid kaotanud oma viimase linnapea – Rannar Vassiljevi.

Aga Rakveres toimuv ei ole üksikjuhtum. Meenutagem, et veidi enam kui aasta tagasi juhtis Vabariigi Valitsust kolmikliit: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL. Ning just tänased võimuparteid olid need, kes lõid sotsid Toompea valitsuskoalitsioonist minema. Järgmiseks kukutasid Reform ja IRL 2009. aasta lõpus Võru sotsist linnapea ning nüüd toimub nende samade parteide juhtimisel Rannar Vassiljevi mahavõtmine Rakveres. Nii Toompeal, Võrus kui Rakveres on kõik toimunud ühesuguse käekirja järgi: pärast sotside eemale peksmist, on IRL ja Reform moodustanud kaksikvalitsuse.

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu usaldamine maksis sotsidele Vabariigi Valitsuse ministrid ning Võru ja Rakvere linnapead. Jääb mulje, et reform ja IRL kasutasid ja vajasid sotse ainult nii kaua kuni olid ise saanud piisavalt tugevaks, et kahekesi saaks mõnusalt ja segamatult parempoolselt edasi juhtida.

Seda enam paneb mind imestama, et Sotsiaaldemokraatide aseesimees Indrek Saar ei osanud seda siin Rakveres ette näha. Lääne-Virumaa koos selle keskusega on ju teatavasti Saare valitsemise kants, mille eest pidavat tema hoolt kandma ja asjad kontrolli all hoidma.

Sotsid võitsid valimised Rakveres, nad said kõige aegade parima tulemuse. Moodustasid võimuliidu IRLi ja Reformiga ning esimest korda said sotsid Rakveres oma linnapea. Kuid üheksa kuuga lasid sotsid kõik võidušansid käest. Tekib küsimus, et kuidas nii lühikese aja jooksul on võimalik kõik kaotada?

Kuuldavasti Reformierakond, eesotsas Jaadlaga, ostsid üle kolm Rakvere linnavolikogu sotsiaaldemokraadi fraktsiooni liiget – Roman Kusma, Marti Kuusik ja Neeme-Jaak Paap. Selline ülejooksmine näitab eelkõige just Indrek Saare nõrkust ja suutmatust asju kontrollida. Ainult, et sel korral oli oskamatusel väga kallis hind - Saare õpilane ja protege (kaitsealune) pidi Rakvere linnapea kohast loobuma.

Kas tõesti sotsid veel armastavad Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu? Neid on ju nii lühikese aja jooksul, nii palju tüssatud, ära kasutatud ning lõpus võimu juurest ära aetud. Sotsid on kaotanud tänaste võimuerakondi usaldades kõige mõjukamad ametikohad (ministrid, Võru ja Rakvere linnapead), mille kaudu oleks võimalik maailmavaatelisi põhimõtteid ellu viia.

Öeldakse, et inimesed õpivad oma vigadest. Usun, et ka parteid on suutelised õppima oma vigadest. Võib-olla hakkavad õppima nüüd lõpuks ka sotsid – sest kui kaua ikka võib ühte ja samasse ämbrisse astuda. Aga seda näitab siiski aeg ja õpitulemusi saame näha juba pärast 2011.aasta Riigikogu valimisi.

Minul on usk sotside õppimisvõimesse olemas. Loodan, et nad senistest kaotustest hoolimata end kokku võtavad ning mõistavad, et parempoolsed parteid on nende vastu ainult seni kaua head ja „hoolivad“ kuniks saavad sotsidel naha üle kõrvade tõmmata.

Artikkel ilmus 12.augustil Õhtulehes http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390229

Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

2010-08-22T17:59:00.000+03:00

13. augustil juhtus minu heal kolleegil ja erakonnakaaslasel Jaanus Riibel kummaline lugu Eesti Päevalehega. Tema arvamuslugu eemaldati Eesti Päevalehe Online'ist, kuna „ülevalt“ tuli käsk see maha võtta - arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest. Kas tõesti on Eestis algamas taas vaikiv ajastu ning edaspidi lubatakse kirjutada ainult sellest, mis valitsevatele võimuparteidele (Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule) sobib?

Avaldan Jaanus Riibe arvamusloo enda ajaveebis, et Eestis sõnavabadust suurendada ning lubada seeläbi lugejatel otsustada, kas oli ikka õige Jaanus Riibe arvamuslugu eemaldada?

Täpsem selgitus koos tõendusmaterjalidega Jaanus Riibelt on siin:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu -

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

Millal saab elekter taas majja?

2010-08-18T19:20:00.002+03:00

Sellele küsimusele ootasid vastust paljud pered Lääne-Virumaal pärast 8.augusti õhtul toimunud tormi. Kahetsusväärsel kombel, ootavad paljud pered seda vastust siiani.

Ning kui mõni inimene arvab, et Eesti Energial on olemas pidev ülevaade, millises majas on elekter olemas ja millises mitte, siis ta eksib rängalt. Eesti Energia saab teavet ainult oma klientidelt.

Eilses Virumaa Teatajas kirjutas Eesti Energia Jaotusvõrgu juhataja Tarmo Mere. „Madalpinge riketest (külade, alevike riketest – täpsustus Kotkalt) saame teavet klientide kõnedest ja SMSidest, mis saabuvad meie rikkenumbril 1343, ning veebilehe kaudu edestatud rikketeadetest“.

Seega kui kellelgi on elekter ära ning ta pole veel Eesti Energiasse teatanud – haaraku kohe telefon ja helistagu 1343. Ainult nii on lootust elekter tagasi saada.

Kõlab uskumatult, aga selline on Eesti Energia töö suutlikkus.

Soovitan kõigil lugeda endise Põlevkivi juhi ja tänase Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee artiklit http://www.virumaateataja.ee/?id=300562 Selles on väga tabavalt kirjutatud Eesti Energia tööst tormikahjustuste ajal ning toodud välja põhjused, miks selline nn peata kana olukord on üldse tekkinud.

Tule heategevuskontserdile ja toeta Väike-Maarja kirikut

2010-08-17T12:22:00.003+03:00

Homme õhtul (18. augustil) algusega kell 20.00 korraldatakse Väike-Maarja valla Ebavere laululaval heategevuskontsert kiriku taastamise toetamiseks. Väike-Maarja kirik sai tugevasti kahjustada 8.augustil toimunud äikesetormis, mil hävis kiriku tornikiiver, katus ja leinamaja.

Heategevuskontserti peaesineja on Eda-Ines Etti koos oma ansambliga, kuid oodata on ka teisi üllatuskülalisi. Kohale on tulemas ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga.

Hea sõber,

Tule kohale ka Sina. Heategevuskontserti piletihind on 25 krooni. Soovijatel on võimalik teha kohapeal ka suuremaid annetusi kiriku jaoks.

Kui aga Sul ei ole võimalik homme kontserdile tulla, siis Väike-Maarja kiriku tornkiivri ja katuse taastamise jaoks on võimalik annetada EELK Väike-Maarja koguduse arveldusarve nr 221050284862 Swedpankis.

Usu, Väike-Maarja kiriku jaoks on ka kõige väiksem summa väga oluline!

Väike-Maarja tänab Tallinnat 100 000-kroonise annetuse eest

2010-08-11T14:44:00.001+03:00

Täna otsustas Tallinna Linnavalitsus toetada suurtormi poolt tõsiselt kahjustada saanud Väike-Maarja lasteaia renoveerimistöid 100 000 krooniga.

Väike-Maarja volikogu liikmena ja hariduskomisjoni esimehena tänan Väike-Maarja vallaelanike nimel Tallinna linna otsust toetada Väike-Maarja lasteaia katuse renoveerimist.

Valla lasteaed sai hiljutise lausa orkaani skaalale paigutatud äikesetormi tõttu tõsiselt kahjustada. Torm peksis sisse viis akent ja pühkis minema tervelt 600 ruutmeetrit lasteaia katus.

Arvestades, et ühelgi kohalikul omavalitsusel pole täna rahaliselt just kõige kergem, omandab Eesti pealinna suur annetus veelgi väärtuslikuma ja selgelt märkimisväärsema tähenduse. Pealegi on Tallinna linna annetus praegu ka suurim summa üldse, mis Väike-Maarjale on seni antud.

Kuid hoolimata kurvast olukorrast, võtab Väike-Maarja lasteaed lapsi rühmadesse vastu juba 16. augustist. Väike-Maarja lasteaias käib 144 last ja hetkel ühtegi last lasteaiajärjekorras ootamas ei ole.

Kesknoored, tulge Väike-Maarjale appi!

2010-08-10T17:20:00.000+03:00

Täna palusin Eesti Keskerakonna Noortekogu appi likvideerima oma koduvalda, Väike-Maarjat tabanud tormi poolt põhjustatud kahjustusi.

Viibisin parajasti ka ise Väike-Maarja vallas Triigi külas, kui orkaani skaalale paigutatud äikesetorm ootamatult minu koduvalda tabas. Mäletan hästi, kuidas justkui eikuskilt saabusid tugevad ja kuumad tuuleiilid, taevas tõmbus äkitselt mustaks ja vihmapiisad hakkasid lahtistest akendest sisse peksma. Nägin, kuidas tormituul tõmbas naabrite katuselt plaate üks-haaval lendu. Samal hetkel kadus ka elekter. See oli kohutav pool tundi, sest nähes, mis toimub väljas, kartsin, et torm võib õues ringi lendavad oksa-, kivi- ja katusetükid ka majade akendesse sisse lennata. Minu silme all murdis torm puudelt oksi, tiris neid juurtega maast välja ja katused haihtusid majadelt. Kui kõik oli läbi, valitses ümberringi haudvaikus. Isegi koerad ei haukunud. Küla oli justkui segamini paisatud. Kõikjal vedeles nüüdseks juba prahiks muutunud esemeid. Istusin autosse, et sõita Väike-Maarja poole. Teel helistasin abivallavanemale teatades, et osa Triigi küla spordihoone katusest oli kadunud ja Triigi mõisapargi iidsed puud on ajalugu. Tema rääkis, et Väike-Maarja kiriku torn oli minema lennutatud koos risti ja kupliga. Väike-Maarjasse ma tol õhtul ei pääsenudki, kuna teed olid läbimatud.

Tormikahjustus Väike-Maarjas (foto: Andres Putting, Delfi)

Paljud Väike-Maarja vallas olevad kodud on siiani vee ja elektrita ning valla kordategemiseks kulub veel nädalaid. Loodan, et tormist põhjustatud kahjustused saavad lähiajal võimalikult kiiresti likvideeritud ja selleks et asjad veelgi otsustavamas tempos kulgeksid, otsustasingi kutsuda appi ka kesknoored. Keskerakonna Noortekogusse kuulub hetkel üle 5200 noore ning selle praeguseks esimeheks on Väike-Maarja valla oma poiss Avispea küla elanik Raivo Tammus.

Teatavasti ei saa me kohalike omavalitsuste puhul täna rääkida headest aegadest, mistõttu loodab Väike-Maarja vald riigipoolsele igakülgsele abile tormist põhjustatud kahjude hüvitamisel.

Rohkem pilte Väike-Maarja tormikahjustusest leiate Delfi Pildist http://pilt.delfi.ee/album/184989/

Paneme kõik kliendikaardid ühele kaardile!

2010-08-06T16:24:00.000+03:00

Eile tõdesin taas, et rahakott on pungil täis erinevate firmade kliendikaarte. Usun, et paljusid inimesi valdab sama mure, mis mind – kuhu need kaardid kõik panna?

Kliendikaartide paljusus on lõhkunud mitu minu rahakotti. Olen isegi mõelnud, et äkki peaks hakkama pidama kahte rahakotti – ühte raha ja teist kliendikaartide jaoks. Olen kui lõhkise küna ees: jah, kuigi nad võtavad palju ruumi, siis olen neid ikkagi sunnitud kaasas kandma. Kunagi ei või ju teada, millal võib neid vaja minna.

Aga tegelikkuses on mul unistus - kui oleks ainult üks kliendikaart. Selle unistusega meenub mulle, et täna saab osades kohtades kliendikaardi ID-kaardi peale panna.

Otsustasin teha väikese uurimuse ja helistasin läbi erinevaid firmasid, mille kaardid on mul rahakoti vahel. Oma üllatuseks sain teada, et täna juba osades kohtades, kus veel näiteks aasta tagasi ei olnud võimalik, saab viia kliendikaardi ID-kaardi peale. Kuid üldiselt on ikkagi seis 50:50 ning kahjuks paljud firmad isegi ei mõtle veel selle võimaluse peale. Kuid miks? Arvan, et üks põhjus on kindlasti psühholoogiline. Ettevõtjad loodavad, et kui klient ikka nende säravat kliendikaarti rahakoti vahel silmitseb, siis tuleb ta kiiremini ka nende juurde tagasi.

Kuid naised ei pea olema kaamelid. Jah, meil võib olla teine kord küll suur käekott, kuid see ei pea ju sellepärast kliendikaartidest raske olema.

Tänase ajaveebi sissekanne on ülekutse ettevõtjatele: kasutage tarbijasõbralikku võimalust ning pakkuge klientidele võimalust oma firma kliendikaart ID-kaardi peale panna. Uskuge, klient tuleb teie juurde tagasi, kui olete sõbralik ja hea teenindusega, isegi siis kui kliendikaart on ID-kaardi peal.

Leping Elisaga = leping Saatanaga?

2010-07-20T12:47:00.003+03:00

Möödunud aasta detsembris hakkasin Elisa kliendiks ja ühtlasi ostsin soodustelefoni, mille hind oli umbes 500 krooni. Liitumisel mulle soovitati ühineda ka paketiga 150, mis tähendab seda, et saan soodsalt helistada, kuid minimaalne arve on 150 krooni kuus. Kõik tundus olevat korras.

Varsti aga märkasin, et telefoniarved on suuremad kui 150 krooni ning pidasin Elisa klienditeeninduse operaatoriga nõu. Nad pakkusid mulle võtta pakett 200.

1. Pettumus

Jaanuaris tegi Elisa sisemisi tehnilisi töid, mistõttu ei saanud ma jaanuaris teada, kui palju on mu telefoniarve. Ka klienditeenindusse helistamisest ei toonud loodetud abi. Jaanuarikuu arve tuli alles veebruarikuu lõpus, mis tähendas seda, et märtsis pidin maksma kahe kuu arved korraga – nii jaanuari kui veebruari eest. Okei, mina leidsin selle raha. Aga mida pidid tegema inimesed, kellel ei ole võimalik kahe kuu arved korraga tasuda?

2. Pettumus

Maikuus sain aru, et pakett 200 on minu jaoks liiga palju ning ma ei kuluta seda enam ära. Mul oli liitumine ka ühe teise mobiilioperaatoriga. Aga siis tegid Elisa teenindajad mulle teatavaks, et kuna mul on soodustelefon, siis saan ainult paketti suuremaks muuta, mitte aga väiksemaks. Toodi näiteks, et see on väga tavaline toiming. Nii tegevat isegi EMT. Huvitav, kas tegemist on siis juba kartelli kokkuleppega?

Kujutage ette, saan paketti muuta ainult suuremaks, kuid mitte väiksemaks. Ma ei saa isegi taastada 2009. aasta detsembris liitutud paketti 150. See on ju pesuehtne klientide petmine.

Seejärel kinnitati mulle kaks korda Solarise Elisa esindusest ja korra ka Elisa klienditeenindusest, et kui ma lõpetan lepingu ennetähtaegselt, siis pean maksma trahvi 1000 krooni. Arvutasin ja leidsin, et pigem on majanduslikult mõttekam maksta see trahv kui jääda 2011. aasta kevadeni Elisa vangiks. Nii ma lõpetasingi lepingu, lootes, et nüüd olen sellest kohutavast firmast lõpuks ometi pääsenud. Elisal olid aga uued trikid valmis, nagu selgus hiljem.

3. Pettumus

Minu õnn oli üürike. 7. juulil vaatasin Elisa poolt saadetud arvet ja trahviks oli märgitud, mitte 1000 krooni, nagu algselt kinnitatud ja korduvalt lubatud, vaid juba koguni 2000 krooni. Tormasin koheselt Elisa esindusse selgitust nõudma. Seal arvati, et tegelikult peaks olema käsitlustasuks ehk trahviks siiski 1000 krooni ning teenindajad proovivad asja ära selgitada ning saadavad mulle uue arve. Kui te arvete, et keegi Elisa esindusest vabandas minu ees, et selline eksitus oli juhtunud, siis te eksite. Minu pettumus oli selleks ajaks ületanud juba igasuguse mõistuslikkuse piiri. Selle asemel, et minu ees vabandada, hakkas teenindaja Heigo mulle hoopis uusi pakette pakkuma, mis tundus mõnitusena ja küsis irooniliselt: „Kas telefon on ka hea?”.

Tänaseks ei ole ma veel uut arvet Elisalt saanud. Samas, ma üldse ei imestaks, Elisa sisemist korralagedust nähes ja kogedes, et pean olema valmis selleks, et nad unustavad selle 2000 kroonise arve tühistada ja suunavad selle tagatipuks veel ka inkassosse.

Head inimesed, kes te mõtlete minna Elisa kliendiks – mõelge enne sügavalt järele. Reklaam reklaamiks, kuid mulle tundub, et see firma on pigem koolitatud inimeste petmiseks ja klientide elu raskendamiseks. Kliendisõbralikkusest on Elisa puhul asi küll väga kaugel. Mina igatahes kunagi Elisa kliendiks enam ei hakka. Loodan, et mu leping Saatanga on lõppenud, kuid elame ja näeme...

Euro tuleb – Laekvere elanike hirmust hoolimata

2010-07-02T11:58:00.006+03:00

Mõistan inimesi, kes tahavad Eesti krooni ja saan aru Väike-Maarja naabervalla Laekvere elanike hirmust euro tuleku suhtes.

Kuigi vabariigi valitsuse ministrid, eesotsas peaminister Ansipiga, üritavad rahvast rahustada väites, et saame minna eurole üle fikseeritud kursiga ning pärast 2011. aastat meil euro tuleku tõttu kaupade ja teenuste hinnatõusu ei tule, siis mina seda sinisilmset juttu ei usu.

Arvan, et kui tuleva aasta 1. jaanuaril me veel suurt hinnatõusu kaupadele ei näegi, kuna see oleks liiga šokeeriv ning selline negatiivsus enne kevadisi Riigikogu valimisi oleks vabariigi valitsusele ebasoovitav. Rahvast on nende arvates esmalt tarvis igatpidi rahustada ja seeläbi uinutada. Siis suure tõenäosusega alates veebruarist hakkab toimuma pisitasa hindade hiiliv tõus, mis peidetakse just “majanduse ja elu kallinemise“ sildi taha, kuid tegelikkuses ettevõtjad näevad võimalust seeläbi lihtsalt hindu ümardada selleks, et ikka kasumit suurendada. Umbes pool aastat pärast eurole üleminekut näeme, kuidas see meid kõiki on mõjutanud.

Kardan, et erasektoris võib toimuda samaaegselt (kui hinnad tõusevad) hoopis vastupidine tendents - palkade mõningane langus. Eestimaal on küllaldaselt neid firmajuhte, kes näevad, et euro tulek võimaldab töölisele öelda, et elu on kallimaks läinud ja enam pole võimalik niipalju maksta. Seega võibki tekkida olukord, kus ühelt poolt inimene saab vähem palka, kuid teiselt poolt hinnad ja teenused on läinud kallimaks.

Niiviisi käibki siis jätkuv tööinimese mõnitamine. Esmalt öeldi meile, et võtke julgesti laenu, elu on meil parem, kui kunagi varem. Nii panid välismaa pangad meile laenuikke peale. Seejärel tuli majanduslangus, sügavam kui mujal Euroopas. Siis öeldi, et olud on kehvad, peame palku vähendama. Varsti hakati eurost rääkima, et tulekul on ühisraha, mille nimel peame veelgi püksirihma koomale tõmbama. Saame euro kätte, kuid midagi ei muutu, sest elu on kuidagi „imekombel” taas kallimaks läinud. Ikka ei saa tööinimesele võrdväärset palka maksta. Selle asemel, et Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuda, tuli täna uudis, et oleme hoopis viie odavama rahva seas Euroopas. Ehk siis, meie palgad on Euroopa ühed madalaimad. Eestlane tähendab odavat tööjõudu. 20 aastaga pole midagi tegelikult muutunud. Oli ühisraha rubla, siis tuli oma kroon ja nüüd taas ühisraha euro. Eestlane on alati iseseisvalt mõelnud ja on tahtnud olla sõltumatu, mistõttu saan aru rahva eurokartusest. Hirm sattuda võõrvõimu alla on meil geenides, kuid tänu sellele oleme ka aastasadu ühtse rahvana ka püsima jäänud.

Sama hirm, mis valitseb Laekvere valla elanikes, on ka mu koduvallas. Mitmed inimesed Väike-Maarjas on tulnud minu juurde küsimusega: kellele on seda eurot vaja ning miks rahva käest ei küsita, kas me tahame eurot või mitte?

Mida ma peaksin neile väikemaarjalastele selle peale vastama? Eestis läbi viidud küsitluse järgi on 49,9 protsenti Eesti elanikest euro tuleku vastu ning ainult 39,5 protsenti toetab euro kasutusvõttu. Ehk teisisõnu, rahvas ei taha eurot. Inimeste arvamus Ansipi valitsust ei huvita, sest nemad teavad paremini, mida riik ja rahvas tegelikult tahab.

Üks on aga kindel, euro tulek on eelkõige kasulik just firmadele ja ettevõtetele, kelle toodang suundub Eestist välja. Üks väike inimene Eestis ei võida eurost suurt midagi, kui välja arvata ainult see, et edaspidi on lihtsam Euroopas reisida. Seda loomulikult eelduses, et minnakse riiki, kus euro on kasutusel ja eeldusel, et on ikka raha, et kuskile välismaale üldse sõita.

Lääne-Viru maavanem unistab vaikivast ajastust?

2010-06-20T21:34:00.003+03:00

„Reformierakond on Eesti riik ja Eesti riik on Reformierakond” on tees, mis kumab läbi oravapartei poliitikute hiljutistest sõnavõttudest. Millegipärast on just viimasel ajal niivõrd palju kuulda sellest, kuidas erinevad reformierakondlasest riigi ja kohaliku tasandi poliitikud süüdistavad Eesti riigi vastases tegevuses ja meelsuses kõiki, kes julgevad kritiseerida Reformierakonda ja selle tegevust.

Mäletame, kuidas reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi ajas teisi Eesti Vabariigi kodanikke Eestist minema, kui neile ei meeldi Eesti riigi ehk Reformierakonna poliitika. Kas niimoodi käitub demokraatlikku riiki esindav minister?

Mind ei šokeerinud Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi hiljutine reaktsioon ühe maavalitsuse nõuniku tõde paljastavale arvamusloole, mille tulemusena ta kirjutise autori päevapealt lahti lasi. Lääne-Viru maavanema süüdistus oma alluvale kõlas: riigivastane tegevus. Nõunik julges nimelt avaldada alternatiivse seisukoha õiguskantsleri tegevusele. Pole vist mõtet siinkohal küsida, et kuhu jääb siis ühe demokraatliku riigikorra lahutamatu osa – sõnavabadus? Tundub, et Lääne-Viru maavanem on selle sõna tähenduse juba ammu unustanud. See ei ole tema erakonnas lubatud, mida väljendas ülihästi ka viimatitoimunud poliitteater Ühtne Eesti.

Niiviisi käitudes ei teegi Lääne-Viru maavanem enam saladust sellest, et ta unistab Pätsu-aegses vaikivast ajastust. Oli see meie esimene president, kes omal ajal isegi Riigikogu laiali saatis, kuna too ei mõelnud päris nii, nagu oleks pidanud.

Samas, ega siis orav (Vallbaum) saa lasta teisel küll kapis olevale oravale (õiguskantsler), kuid ikkagi oravale, liiga teha. Antud kontekstis oli tõde see, mis liiga tegi. Pealegi, õiguskantsler Indrek Tederil on ju suured teened Reformierakonna ees, sest just tänu tema osavusele ja kavalusele, istub Siim Kallas Brüsselis hea elu peal, mitte Tartu või mõnes muus vanglas kord kaduma läinud 10 miljoni dollari pärast.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma ei tööta Teie alluvuses, Lääne-Virumaa maavanem, sest selle kirjutise tõttu oleksin ju koheselt vallandatud. Aga õnneks on olukord teine ja Teie olete vaid maavanem.

Tuletan siinkohal maavanemale meelde, et kodanik jääb kodanikuks ka riigi või kohaliku omavalitsuse ametis. Ka kõik õigused ja kohustused jäävad alles. Nende hulgas ka üks inimõigustest, milleks on sõnavabadus. Vabadus omada oma arvamust. Reformierakonnas on opositsiooniline mõtlemine keelatud, aga lootus sureb viimasena. Kui sõnavabadust ei oleks, ei oleks ka demokraatlikku Eesti Vabariiki, millesse ma siiralt usun.

Kus on Eesti IT-agentuur?

2010-06-15T11:41:00.004+03:00

Hiljuti tuli positiivne uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekomiagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset.

See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Mis on hea Lätile, on hea Eestile. Ja vastupidi.

Selles valguses on aga murettekitav, et viimasel ajal räägitakse üha vähem IT agentuuri loomisest Eestisse, millest meie riigijuhid samuti veel mõnda aega tagasi lootsid turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele.

Räägitakse nii, et probleem on selles, et argumendid, mida Ansipi valitsus pidas Eesti peamisteks tugevusteks (kübersõja kogemus Venemaaga), on osutunud Eesti suurimaks nõrkuseks.

Protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – meie kehvad Venemaa suhted kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Kui see nii on, siis on muidugi asja kurb pool see, et Eesti ei saa puht-poliitiliselt põhjustel hetkel realiseerida enda pea ainsat tegelik majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Oleks hea, kui selles küsimuses annaks valitsus nüüd omapoolseid vastuseid, milles ikkagi on asi ja miks protsess on justkui soikunud ning miks valitsus midagi ei tee, et olukorda parandada – kuni pole hilja.

Reformierakondlane Leemets tahtis kehtestada müügimaksu, turismimaksu ja võtta laenu

2010-06-03T10:43:00.002+03:00

Peaminister Ansip üritab avalikkust eksiteele viia, öeldes, et Tallinnas toob müügimaksu kehtestamine kaasa üle-eestilise hinnatõusu. Täna kehtib müügimaks ka näiteks Harku vallas, kus on võimul Reformierakond ja IRL. Küsin selle peale vastu, kas Harku vallas kehtestatud müügimaks on toonud üle-eestilise hinnatõusu? Usun, et vastus on eitav. Seda imelikum on kuulda ka peaministri suust paanilisi avaldusi Tallinna müügimaksu teemal, mis on tehtud justkui eesmärgiga Eesti rahvast eksiteele viimiseks.

Tuletan meelde, et Tallinnas müügimaksu kehtestamine ei ole uus idee ega Keskerakonna leiutis. Sellega tuli välja 1997.aastal ametis olnud abilinnapea ja täna juba tipppoliitikuks saanud reformierakondlane Ants Leemets, kes plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu, kuid lisaks sellele ka veel turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen.

Toon mõned näited 1997.aasta Ants Leemetsa tegemiste kohta. Nimelt 28.06.1997.a Õhtulehes kirjutatakse, et Tallinna volikogu lubas linnavalitsusel võtta järgmise aasta rohkem kui kahe miljardi kroonise eelarve tarvis 240 miljonit krooni laenu ning volikogu andis põhimõttelise nõusoleku uue maksu kehtestamiseks. Reformerakondlane Ants Leemets kaitses omal ajal müügimaksu väga tuliselt, sest samal päeval teatas Ants Leemets ka Eesti Päevalehes kindlalt, et müügimaks tasub end kõigest hoolimata ära.

Jääb järjest enam mulje, et Reformierakond ütleb lahti nii oma ideedest kui inimestest kui need mingil hetkel ei sobi või ei käi olukorraga kokku. Seega täna teatab Reformierakond, et müügimaks on ebaõiglane ja Ants Leemetsa ideed surutakse mätta alla peitu. Mulle meenub, et Reformierakond kunagi öelnud lahti nii ka Riigikogu liikmest Igor Gräzinist kui Tallinna Linnavolikogu liikmest Mati Elistest.

Euroopa Liiduga ühinemise eel ei tahtnud reformlased tunnistada oma parteikaaslaseks Igor Gräzinit, kuna see julges öelda „EI“ Euroopa Liidule. Ning samalaadne juhtum toimus ka mõni aasta tagasi reformierakondlasega Mati Elistega, kes pakkus Tallinna Linnavolikogu liikmena välja idee, et tuleks luua Tallinna Televisioon.

Kuigi 1997.aastal ei olnud Reformierakond võimul, ei muuda see fakti, et tänane reformierakondlane Ants Leemets soovis toona kehtestada pealinnas lisaks müügimaksule ka turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Ka tänane Reformierakonna esimees Andrus Ansip kuulus kunagi komparteisse, kuid täna me räägime temast ikkagi kui reformierakondlasest, mitte aga kommunistist. Reformierakond peaks oma inimesi ja nende ideid rohkem tunnustama, mitte neid pidevalt kõrvale heitma.

Palju õnne, Edgar!

2010-05-31T11:59:00.004+03:00

Tänase sissekande pühendan ühele väga ainulaadsele juubilarile - Edgar Savisaarele, Keskerakonna esimehele, kes on ääretult originaalne ja geniaalne isiksus, andekas õpetaja ning vaieldamatult Eesti poliitika elav legend.

Edgarit seostatakse ninasarvikuga, kuna tal pidavat sama paks nahk olema. Tegelikult usun, et tema nahk on paksem veelgi, kuna teistmoodi ei ole võimalik Eesti karmis poliitikas ja pidevate meediarünnakute all nii kaua vastu pidada.

Edgari fenomen peitub kahe üliolulise elemendi unikaalses sulamis. Ühelt poolt on Edgar kui teadlane, kellele pakub naudingut lahti mõtestada ja leida lahendusi Eesti elu kitsaskohtadele, teiselt poolt on tema puhul tegu poliitgeeniusega, kes sööb, joob, hingab ja elab poliitikat. Poliitika on end juba tema geenidesse kirjutanud.

Edgari kolleegina olen saanud kinnitust tõsiasjale, et tema jaoks läheb eelkõige korda tavaline eesti inimene, kes elab maal või linnas ja kes peab oma igapäeva muredega toime tulema: pangalaenu tasuma, pere pisematele riided selga muretsema, toidu lauale saama; ühesõnaga, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Pole siis ime, et sellepärast on ka Keskerakonnale väga tähtis koolitoidu allesjäämine ja peretoetuste taastamine.

Vanemaid inimesi tuleb austada ja neist igati lugu pidada ning riigil tuleb tagada neile elamisväärne pension. Seda mõtet Edgar Savisaar endas alati kandnud ja õpetab seda ka oma noorematele kolleegidele. Mul on siiralt hea meel, et sünnipäevalapse eestvedamisel aastatel 2005-2007 tõusis keskmine vanaduspension ligi 1100 krooni võrra ehk tervelt 44 protsenti. Mõelgem, kuidas meie vanaemad, vanavanemad ja vanavanavanemad peaksid tänastes tingimustes hakkama saama, kui seda hüppelist tõusu ei oleks tehtud. Oleme sulle selle eest tänulikud!

Usun, et kui Edgarist poleks saanud poliitikut, saanuks temast väljapaistev professor mõnes Eesti või välismaa ülikoolis või hoopis kuulus lavastaja. Saatusel olid Edgariga aga hoopis teistsugused plaanid. Eesti vajas liidrit, kes suudaks kütkestada ja käivitada inimmassid, mis kõik päädis Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal. Samas, kõik need ametid on kenasti realiseerunud ka tema poliitikakarjääris – õpetaja ja lavastaja. Selliseid massiüritusi, nagu lavastab Edgar Savisaar, ei suuda mitte keegi teine Eestis. Samuti on tema käe alt tulnud väga palju tarmukaid ja südikaid kesknoori Eesti poliitikasse, keda võib täna nimetada julgelt juba Savisaare koolkonnaks.

Edgar Savisaar ja riigimees on sünonüümid. Ta muretseb Eesti riigi ja selle tuleviku pärast. Edgari poliitikukarjäär sai alguse kindlast eesmärgist tõsta eesti rahva heaolu. See eesmärk on püsinud muutumatuna tänaseni. See eesmärk defineeribki Edgar Savisaare kui poliitiku ja kui isiksuse olemuse.

Tänane juubilar on vankumatult seisnud selle vastu, et paremerakonnad ei müüks Eestit maha. Ta on seisnud elektrijaamade, raudtee, Eesti Energia, Eesti Telekomi ja teiste riigiettevõtete erastamise ja mahaparselamise vastu, kuna on tema kindel seisukoht, et Eesti riigile strateegiliselt olulised ettevõtted jääksid Eesti riigile ja eesti rahvale. Laari lolluse tõttu mahamüüdud Eesti Raudtee jõudis Edgar eesti rahvale tagasi osta, ent siis vahetus võim ja riigipirukat asus nosima kurikuulus IRL.

Maailmas on vaid üks Eesti. Maailmas on vaid üks riik, kus meie emakeel on riigikeel. Seetõttu on meie igaühe kohus ja au hoida kallist kodumaad. Oleks vaid rohkem edgareid Eestis, kes Eestit väärtustaksid, tema olemust ja olemust mõistaksid, kodumaa nimel võitleksid...

(Foto: Google)

Kallis Edgar, soovin Sulle siiralt ja südamest palju õnne sünnipäevaks ning palju jõudu ja jaksu! Nagu Eesti vajas Sind pöördelisel ajal 20 aastat tagasi, vajab ta Sind ka tänasel pöördelisel ajal rohkem kui kunagi varem. Eesti on tarvis tagasi suunata sellele teele, kust teda on kõik need aastad üritatud kõrvale juhtida – õitseva Eesti teele!

Luteri kirik Laari ja Ansipi teenistuses

2010-05-03T11:48:00.002+03:00

Avalik kiri Tallinna praost Jaan Tammsalule

Lugesin Tallinna mõnede koguduste vaimulike avalikku kirja, kus mõistetakse hukka Keskerakonna välireklaamid, milles süüdistatakse valitsusparteide juhte nende katmata lubaduste pärast töökohtade loomise suhtes. Vaimulikud nimetavad neid välireklaame laimamiseks ja mustamiseks. Uskumatu lugu! Küsin Teie käest, kui palju on viimastel aastakümnetel laimatud ja mustatud Edgar Savisaart ja mina küll ei ole näinud, et Jaan Tammsalu või mõni teine tuntud kirikutegelane oleks teinud ühegi avalduse tema kaitseks. Nad ei öelnud midagi isegi siis kui Mart Laar tulistas Savisaare pilti!

Jääb ka arusaamatuks, milles ikkagi seisneb „laimamine“ või „mustamine“? Laar selgelt ei ole täitnud oma lubadust luua aastaga 50 000 töökohta! Ansip selgelt ei hooli riigi poolt uute töökohtade loomisest üldse, vaid loodab, et küll turg iseenesest kõik ära reguleerib. 1. mail toimus Toompeal meeleavaldus, kus 1500 inimest avaldas meelt selle vastu, et valitsus ei võta midagi ette seoses tööpuudusega.

Huvitav, et kirikul jätkub kaastunnet vaid kahele kõrgele riigitegelasele, peaministrile ja tema kaaskonnale, kuid mitte neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes täna ei tea, kuidas toita oma peret, kuidas selles riigis üldse edasi elada. Ega muretse kirik ka nende eakate inimeste pärast, keda on tabanud üks kärbe teise järel. Ega valuta südant Eesti tuleviku pärast olukorras, kus ühes Euroopa madalaima keskmise elueaga riigis tõstetakse pensioniiga nii kõrgele, et suur osa inimestest riikliku pensionini üldse ei ela!

Lõpuks veel üks huvitav tähelepanek! Keskerakonna plakatikampaania idee pärineb Briti tooride käimasolevast kampaaniast peaminister Gordon Browni vastu. Mõned loosungid langevad lausa sõna-sõnaliselt ühte ja pildid on ka juures. Seal kasutavad seda toorid, need on meie mõistes parempoolsed. Ma küll ei ole kuulnud, et anglikaani kirik selle vastu protestiks.

Ma ei tea mida ütleb vaimulike avalduse kohta Edgar Savisaar. Mina tema asemel astuksin küll sellisest kogudusest välja! Eestis on tööpuudus kolm korda kõrgem kui paljudes Euroopa riikides ja luteri kirikutegelased pigistavad selle ees silmad kinni justkui mingi õukonnaseltskond.

Käesolev avalik kiri on kirjutatud vastukirjana Tallinna koguduste vaimulike kirjale:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kirikuisad-taunivad-keskerakonna-valireklaame.d?id=30808563&l=fplead

Pensioniea tõstmine ei ole lahendus!

2010-04-17T18:09:00.000+03:00

Tean, et paljud noorema põlvkonna inimesed ei mõtlegi veel pensionile. Enamuse jaoks on hetkel peamiseks mureks hoopis see, kuidas leida endale töö. Kahjuks tegelevad tänased valitsuserakonnad (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit) uute töökohtade loomise asemel pensioniea tõstmisega. Jääb järjest enam mulje, et soovitaksegi üha sagedamini tegeleda nn pseudoprobleemidega, et mitte ei peaks tegelikele mureküsimustele silma vaatama.

Pensionipõlvest on saanud helesinine unistus...
Olen 23-aastane töölkäiv noor inimene. Jah, mina olen üks neist, kes maksavad kinni tänaste eakate pensionid. 42 aasta pärast oleks ka minul justkui aeg pensionile jääda. See aga tekitab minus küsimuse: kes maksab kinni minu pensioni? Praeguse Stenbocki maja valitsuse kurssi ja käekäiku vaadates, suureneb ebakindlus ja hirm homse päeva ees. Alles see oli, kui riik taganes kohustusest teha makseid II pensionisambasse. Ometi olid just IRLi ja Reformierakonna poliitikud need, kes aastatel 2003-2004 rääkisid, et teine pensionisammas tagab tänastele noortele ja keskealistele elamisväärse ja mitte-millestki puudusttundva pensionipõlve, mis võimaldaks meil lausa Rootsi pensionäride kombel mööda maailma reisida. Tundub aga, et see roosa unenägu on nüüdseks kättesaamatute unistuste hõlma vajunud.

Praegu meil riiklikult toetatud teist pensionisammast enam ei ole ja järele on jäänud vaid esimene pension ehk nn riigipension. Kauaks enam sedagi! Eesti rahvaarv ei kasva ja hullem veel, rahvastik vananeb ja tagatipuks hoopistükkis väheneb. Töölkäivate inimeste osakaal elanikkonnast aina langeb ja kui mina sooviksin pensionile minna, siis ei ole enam piisavalt maksujõulist elanikkonda minule pensioni maksmiseks.

Ansipi arvates on töötud oma töötuses ise süüdi
Ansipi poliitikat järgides, on ainuke võimalus hakata ise pensionieaks madratsi alla raha koguma. Kuigi jah, seda saavad täna teha ainult töötavad inimesed! Meie peaministri jaoks töötuid justkui pole olemaski, sest temal on töö ja pole ju probleemi, kui palk on 80 000 krooni kuus, või kuidas? Ka kodulaenu sai ta kenasti kahe aastaga tasutud. Töötud on Ansipi arvates oma töötuses ise süüdi, sest miks muidu võetakse antud probleemi nii leigelt ja tegeletakse selliste pseudoprobleemidega, nagu pensioniea tõstmine tänasel päeval tahes-tahtmata on. Tallinna linn on ainus Eesti Vabariigis, kes midagi töötute heaks ära teeb, kuid see millegipärast peaministrile ei meeldi.

Tänaste 20- ja 30-aastate tööpõli pikeneb tunduvalt. Aga kas me jõuame ka väljateenitud pensionipõlveni? Eestis elab täna pensionieani vaid 70% meestest. Lisaks sellele lähevad suur osa inimestest eelpensionile: pooled meestest ja üks kolmandik naistest. Mis tähendab seda, et tegelikkuses ei jõua juba tänased inimesedki ära oodata pensioniiga, kas siis kehva tervise või tööpuuduse tõttu. Nüüd nihutatakse „helge“ pensioniiga veelgi kaugemale. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul aga on oht, et Eestis tervisesüsteem kukub kokku just sel ajal, mil pensioniiga tõuseb, sest see tähendab elanikkonna tervise halvenemist veelgi.

Vähem pensionäre, rohkem raha riigieelarves
Leian, et antud hetkel, kus meie elanikkond jääb üha vanemaks ja haigemaks, võime küll tõsta pensioniea 65. eluaastani, kuid küsimus on selles, kas inimesed selle eani välja üldse venitavadki. Võib-olla naised küll, aga meestes ma kahtlen. Mehed võivad elada pensionieani ja „nautida“ oma eluõhtut aasta või kaks, kuid siis on ka kõik. Ansipi valitsus muidugi ainult võidab sellest, sest neil jääb rohkem maksuraha riigieelarvesse alles. Oli see ju toosama reformierakondlasest rahandusminister Ligi, kes hiljuti mainis, et õigel ajal tulebki ära surra. See on hirmus, kuidas tänane valitsus näeb numbreid, aga mitte inimesi. Kui pole enam inimesi, siis pole ka numbreid.

Pensioniea tõstmist on võimalik edukalt vältida, sest on olemas ka teisi valikuid. Prantsusmaal on pensioniiga madalam kui Eestis. Seal saavad eakad pensionile minna juba 60. aastaselt. Prantsusmaa valitsus kavandas pensioniea tõstmist 60-lt 62-le. See ei läinud aga läbi, sest prantsuse rahvas ja ametiühingud on kindlalt selle vastu. Pensioniiga jäi 60. aastale püsima. Kas eestlased on tõesti tervemad kui prantslased, et võime endale sellist luksust lubada? Ometi, Euroopa Liidu statistika kohaselt oleme tervise näitajate ja keskmise eluea poolest hoopis viimasel kohal!

Millegipärast laseb eesti rahvas endaga teha seda, mida vabariigi valitsus eesotsas peaminister Ansipiga iganes soovib – tõsta mitmesuguseid makse, erinevaid aktsiise, nüüd ka pensioniiga; sulgeda koole, lasteaedu, apteeke, postkontoreid, metskondi, päästekomandosid, raamatukogusid jne.

Pensioniea tõstmine ei ole lahendus!
Usun, et üks arvestatav alternatiiv pensioniea tõstmisele oleks uute töökohtade loomine. Tänased ning homsed töötud tuleb rakendada tööle. Lisaks tuleb välja arendada selline tööhõivepoliitika, mis motiveeriks inimesi jääma Eestisse, mitte välismaale tööle minema. Tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna tervise parandamisele ning seeläbi tõuseb ka keskmine eluiga. Muide, päris paljud pensionärid, kellel tervis lubab, jätkavad tööl käimist, mis tähendab seda, et nad maksavad nii enda ka kui teiste pensionid kinni. Selle eelduseks on aga hea tervisega elanikkond. Seega, pensioniea tõstmine ei ole lahendus!

Tänast pensioniiga ei peaks üldse tõstma, kui Isamaa ja Res Publica ning Reformierakonna poliitikud ei läheks kergema vastupanu teed. Selle asemel nad peaksid tegelema tõelise probleemiga – töötusega ja investeerima elanikkonna tervisesse (alates hambaravist lõpetades operatsioonidega). Kui see mure ära lahendada, siis polekski enam põhjust pensioniiga tõsta.

Anna oma hääl pensioniea tõusu vastu!

2010-04-06T16:56:00.000+03:00

Meie elanikkond jääb üha vanemaks ja haigemaks. Võime ju tõsta pensioniea 65. eluaastani, kuid küsimus on selles, kas inimesed selle eani üldse välja venitavad. Võib-olla naised elavad nii kaua, kuid meestes ma kahtlen. Nad võivad isegi elada pensionieani ja „nautida“ oma eluõhtut aasta või kaks, kuid siis on ka kõik. Valitsus muidugi võidab sellest, sest neil jääb rohkem maksuraha riigieelarvesse alles.

Samas on juba praegu kasvanud eelpensionäride arv. See tähendab seda, et juba täna on vanematel inimestel palju raskem tööd leida. Sellega me veelgi suurendame töötust kui nihutame pensioniea kaugemale.

Sellega seoses kutsun üles allkirja andma ja lähemalt tutvuma pensioniea tõusust tulenevate mõjudega kodulehel:
www.keskerakond.ee/pension

Iga hääl on oluline, pensioniea tõus puudutab nii tänast noort kui ka igat keskealist inimest!

Väike-Maarjas on oma vallademagoog!

2010-04-01T20:14:00.002+03:00

Väike-Maarja vallavolikogu istungid on tihtilugu rikastatud huumoriga, kuid paraku ka rohke demagoogiaga. Sellest tulenevalt otsustasin, et alates tänasest hakkan oma ajaveebi lugejatega jagama parimaid hetki ja kohati uskumatuid lugusid otse meie volikogust!

Nimesid ma nimetama ei hakka, kuid usun, et iga teadlik lugeja saab niigi aru, millisest volikogu liikmest või mõnest teisest inimesest parajasti on jutt.

Teatavasti on igas vallas olemas oma vallavanem, vallasekretär ja teisi auväärt ametimehi ja –naisi. Nemad on head inimesed, kes teevad oma tõsist tööd. Kuid meil on ka väärituid tegelasi. Soolapuhujaid. Niisiis on Väike-Maarjas olemas ka oma vallademagoog, kelle suu pidevalt suitseb, kelle sõna ei maksa uskuda, kes vahetpidamata vassib ja kelle meelistööks on inimestele kärbseid pähe ajada. Hea lugeja, luba mul teda Sulle täna tutvustada.

Seal ta siis seisab – Väike-Maarja esidemagoog, vallademagoog! Tegemist on ühe keskealise mehega, kelle jutt on suurem kui ta ise ja tema otsekui peast välja kargavad silmad võivad päevavalgel lapsed ära hirmutada.

Millegipärast väljub ta väga tihti volikogu istungitelt, et minna telefoniga lobisema. Ka täna lahkus ta volikogu pooleliolevalt istungilt kogunisti kaks või kolm korda, et mobiiliga jutustama minna. Loodame, et see oli ikka valija, kes tundis õigustatult muret, kas ta ikka seisab volikogus tema huvide eest, mitte keegi tähtis tegelane parteikontorist, jagamas näpunäiteid, kuidas kohapeal toimida tuleks.

Ta on mees, kelle maailmas on vaid kaks värvi – must ja valge. Kõik asjad siin ilmas peavad alluma tema algelisele mustvalgele maailmakaemusele. Ta usub seda, mis talle parajasti on kasulik uskuda. Või ta usub vaid sellesse, mis vastab tema mustvalge maailma tingimustele või siis usub ta veel millessegi või kellessegi? Kindel on aga see, et Väike-Maarja vallavolikogus otsustakse asju siinses ehk tegelikus maailmas ja kui see ei ole meie vallademagoogile vastuvõetav või usutav, siis on ta paraku lihtsalt vales maailmas.

Kõigele lisaks on meie vallademagoog sügavalt kibestunud inimene, kes näeb inimestes ainult halba. Teda kuulates imestan tihti, et kui ta teiste nii-öelda vigu üles loetleb, siis kas tal ka meenub mõnikord omaenda tegematajätmised ajal, kui tema Väike-Maarja või Avanduse valda juhtis? Kardan, et nendele küsimustele ei saa me volikogus kunagi vastuseid.

Aga nüüd päevakillu juurde! Väike-Maarja vallademagoog süüdistas volikogus avalikult ja otseselt vallavanemat ja volikogu esimehest konkreetselt selles, et nende tõttu on suletud Simuna päästekomando ja nüüd suletakse ka Aavere hooldekodu.

Tundub, et meie demagoogimeister on unustanud, kuidas asi tegelikult toimus. Aeg on värskendada tema mälu.

Nimelt, reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkuri otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale. Nentisin juba suvel, et minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures.

Kahjuks Väike-Maarja reformierakondlased kas ei näinud piisavalt vaeva, seega ei suutnud, ei tahtnud või ei julgenud oma ministrit korrale kutsuda.

Vallademagoogi parteikaaslane, kelleks on siseminister Pomerants, sulges 2010. aasta alguses Simuna päästekomando. Huvitav, miks demagootseja ei kutsunud Markot korrale? Kas samal põhjusel, miks oravad ei suutnud või ei tahtnud oma ministrit peatada? Kas Väike-Maarja IRL ja Reformierakond on erakonna huvid kohalike inimeste huvidest kõrgemale seadnud? Nagu on näha oravate ja IRL-laste tegevusetusest ja demagoogiast, siis viimasele küsimusele on vastus selgelt jaatav.

Need sulgmised (Aavere ja Simuna) olid järjekordseks hoobiks meie kogukonnale, Väike-Maarja vallarahvale! Jah, täna on ettevõtlikud Simuna päästjad suutnud asutada vabatahtlikku päästekomando, kuid see on eelkõige tänase Simuna osavalla vanema ja Väike-Maarja vallavanema tubli koostöö tulemus ja teene.

Mulle jääb järjest enam mulje, et selle asemel, et varrukad üles keerata ja käed külge lüüa, on kohapealsed IRL-lased ja reformikad valinud ebameeldiva kibestumise ja pideva vingumise tee. Aga mehed ja naised - teod viivad meid edasi, mitte lõpmatu hala! Öeldakse ju, et kus näed viga laita, seal tule ja aita!

Keskerakond võidab, Reformierakond kaotab

2010-03-15T17:47:00.001+02:00

Veebruaris valiti nii Eesti Linnade Liidu (ELL) juhatuse esimeheks keskerakondlane Taavi Aas kui ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu (EMOL) esimeheks keskerakondlane Jüri Landberg. See on esimene kord pärast Eesti taasiseseisvumist, kus üks erakond võtab üle mõlema omavalitsusliidu juhtimise ning tõrjub neist välja seni kõrget positsiooni omanud Reformierakonna. See oli Keskerakonna topeltvõit.

Reformierakonna kaotus oli loomulik
Kuuldavasti on Reformierakonna juhtkonna tagatubades nüüd paanika, et kas tõesti toimub nende poliitiline allakäik järgmistel Riigikogu valimistel ning neid jäetakse 2011. aastal Vabariigi Valitsuse moodustamisest kõrvale.

Miks siis kaotas tervelt 11 aastat oma positsioone hoidnud Reformierakond? Miks pidi Tartu linnapea Urmas Kruuse panema maha ELL esimehe koha? Ning miks kaotas IRL-lane Kurmet Müürsepp EMOLi esimehe koha? Vastuse neile küsimustele annab ikka Kruuse ja Müürsepa tegevus (ja ka tegevusetus) omavalitsusliitude juhtidena.

Mäletatavasti võttis Ansipi juhitav valitsus 2009. aasta varakevadel vastu esimese negatiivse eelarve, mis oli tõeline kärpekirves kõikidele omavalitsustele. Sellega võeti valdadelt ja linnadelt ära enam kui miljard krooni. Vähenes omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa, vähendati rahasid teedele, haridusele, laste päevahoiule ja kultuurielule. See oli suur hoop enamikele omavalitsustele, kes tundsid, et Vabariigi Valitsus lõi ootamatult otsekui kirve neile selga.

Ansipi valitsus käitus risti vastupidi Euroopa Liidu tavale, kus keskvalitsused andsid ja annavad raha omavalitsustele raskel ajal juurde. Eestis aga võeti hoopis ära. Euroopas lähtutakse põhimõttest, et kuhu veel on inimesel raskel ajal pöörduda kui mitte oma linna- või vallajuhtide poole. On loogiline, et kohalik võim on rahvale kõige lähemal ja seetõttu ei tohiks sealt midagi ära võtta. Meie parempoolne keskvalitsus aga Euroopa moodi paraku ei mõtle.

On selge, et sellises keerulises olukorras, ootavad kohalikud omavalitused oma katuseorganisatsioonilt – ELLilt ja EMOLit – tugevat kaitset ja aktiivselt nende õiguste eest seismist. Kuna aga mõlemate liitude juhid kuulusid võimul olevatesse parteidesse (Kruuse Reformierakonda; Müürsepp Isamaa ja Res Publica Liitu), siis muidugi omaenda koduerakondadele vastu ei hakatud.

Selle asemel ajasid nii Müürsepp kui Kruuse omavalitsusliitude juhtidena hoopis Ansipi poliitikat, (mis sobis ideaalselt Toompea võimuliidule) mitte aga omavalitsuspoliitikat.

Kruuse teostas omavalitsustele vaenulikku poliitikat
Ja nii kutsubki ELLi juhina Urmas Kruuse 17. detsembri 2009. a. Postimehes üles ajama Reformierakonna poliitikat ehk vaja on teha ükskõik missuguse hinnalisi kärpeid omavalitsuses, sest euro peaks olema meie kõigi ainuke eesmärk. Nimetatud artiklist jääb mulje, et Kruuse elaks nagu koos Ansipiga teisel planeedil, sest kuidas on võimalik, et inimene esitab nii rumala väite: „...ei ole mõeldav, et keskvalitsus püüab üles leida väiksemagi kokkuhoiu, samal ajal kui omavalitsused jätkavad samamoodi nagu varem...“

Tolleaegse ELLi juhina peaks Kruusel ikka meeles olema, et omavalitused tegid ränki kärpeid juba 2009. a. kevadel, kui keskvalitsus võttis ära suure hulga rahalisi vahendeid kohaliku elu-olu korraldamiseks. Teisisõnu, Linnade Liidu juhatuse juhina ta isegi ei teinud kaitset, et omavalitsuste õiguste ja tulubaasi eest seista ning seetõttu on ka loomulik, miks Pärnu ja Otepää linnad astusid Linnade Liidust välja. Miks peaks raiskama niigi vähest raha liikmemaksude maksmiseks, kui organisatsioonist sisuliselt mingit kasu ei ole.

Ka EMOList on mitmed vallad viimase aasta jooksul välja astunud. Usun, et põhjus ei erine Eesti Linnade Liidu omast. Nagu Kruuse, ei suutnud ka Müürsepp astuda tuliselt välja omavalitsuste kaitseks, selle asemel põhinesid tema napid sõnavõtud haldusreformi teemal, mis tegelikult ongi otseselt kõrvale hiilimine omavalitsuspoliitikast, et saaks ajada oma kodupartei IRLi pseudoteemat – haldusreformi teostamist.

Tallinn käivitas Omavalitsusfoorumi
Jah, ei EMOL ega ELL suutnud pakkuda seda, mida kriisis olevad omavalitsused neilt ootasid. Ning nii algatati omavalitsuste eelmise koosseisu ajal Tallinnas Omavalitsusfoorum, kus käis koos enam kui 300 valla- ja linnajuhti, kes soovisid aktiivselt seista oma kodupiirkonna huvide eest ja luua inimestele parem elukeskkond.

Eelmisel aastal peeti kolm Omavalitsusfoorumit, kus arutati linnade ja valdade eelarvete olukorda, suhteid riigiga ja rahvusvaheliste omavalitsusorganisatsioonidega. Tallinna linn oli nende Omavalitsusfoorumite võõrustaja ja keskerakondalasest abilinnapea Taavi Aas selle eestvedaja. Omavalitsustegelased ise töötasid aga välja foorumi töökorralduse, arendasid diskussiooni ja võtsid vastu nende meelest õiglasemad otsused. Tehti tõhusat koostööd, mis aitas ära hoida nii mõnedki Vabariigi Valitsuse poolt kavandatud aktsioonid, mis linnadele ja valdadele olid vastuvõetamatud.

Varsti on meid ees ootamas järjekorras juba neljas Omavalitsusfoorum.

Keskerakond kaitseb kohalikke omavalitsusi!
Nii ongi väga loomulik, et 16. veebruari Linnade ja valdade päeval valiti EMOLi ja ELLi juhtideks inimesed, kelles nähakse, et nad suudavad seda ära teha, millega Kruuse ja Müürsepp hakkama ei saanud. Värske Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees Taavi Aas on ennast juba tõestanud ka Omavalitsusfoorumite korraldamisega. Usun, et ka keskerakondlane Jüri Landberg ei jää Tallinna abilinnapeast maha. Keskerakond tõestas juba oma hoolivat suhtumist omavalitsustesse aastal 2005-2007, kui oldi Vabariigi Valitsuses koalitsioonis – siis tõusis näiteks hüppeliselt teede ehituse ja remondi rahastamine ja suurenes omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa. Nüüd on vaja kõike seda taastada, mis vahepeal maha mängiti.

Tallinna müügimaksu isa – Ants Leemets

2010-03-11T20:56:00.001+02:00

Hea lugeja, luba mul Sulle täna tutvustada Tallinna müügimaksu isa. Selleks on kuulus reformierakondlane ja endine Tallinna abilinnapea Ants Leemets. Tundub uskumatu, aga tõsi.

Reformierakond pooldab Tallinna müügimaksu
Aasta oli siis 1997, kui Reformierakond oli Tallinnas võimul ja plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Seetõttu ongi hämmastav ja kummastav lugeda tänase Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni juhi Remo Holsmeri sõnavõtte, kus ta kurjustab praeguse linnavõimuga, et see plaanib kehtestada müügimaksu. Reformierakonna õpipoiss Holsmer vist veel ei tea, et ei ole eetiline vastu vaielda oma vaimsele isale ja õpetajale Ants Leemetsale.

Ka tol ajal oli murekohaks, et kas mitte müügimaksu kogumine ja kontrollimine ei ole seotud lisakulutustega. 28. juuni 1997. aasta Eesti Päevalehes teatas Ants Leemets selle peale kindlalt, et müügimaks tasub end sellest hoolimata ära. Sel ajal oli Reformierakond raudkindel, et müügimaks on täiesti tasuv ettevõtmine, kuid nüüd on nad millegipärast sunnitud hoopis teist juttu rääkima, kuna nad on opositsioonis. Teatavasti on opositsioonil ikka kombeks vastanduda koalitsioonile, kuid kas ka süüa iseenda sõnu?

Reformierakond armastab makse, mitte Tallinna
Tõsi, ükski maks ei ole populaarne, kuid ometi on Eesti taasiseseisvumise ajaloos olnud just Reformierakond see, kes on tulnud välja erinevate maksude kehtestamistega. Toonase Tallinna abilinnapea Ants Leemetsa jaoks ei olnud müügimaksu kehtestamine kohalikus omavalitsuses mitte tühipaljas sõnakõlks, vaid ikka väga tõsine ja konkreetne plaan. See idee oli tol ajal sama tõsine, nagu see oli tänasel Reformierakonnal, tõstes eelmisel aastal käibemaksu kahe protsendi võrra ja viies kütuseliitris maksustava summa juba ligi 60%le.

Reformierakonna müügimaks kooris vaeseid
Mis on vahe 1997. aasta ja 2010. aasta müügimaksu kehtestamisel? Juba 1997. aastal nõustus Reformierakond sellega, et see toob endaga kaasa hinnatõusu. Ainuke ja väga suur erinevus tänasega on aga see, et enam kui kümme aastat tagasi ei näinud Ants Leemets ette mingisuguseid erandeid erinevatele kaupadele, vaid hoopis vastupidi. Kõikidele teenustele ja kaupadele tuleb kehtestada ühesugune üheprotsendiline müügimaks.

2010. aasta keskerakondlik linnavõim on aga seisukohal, et ei ole õige kõikidele kaupadele müügimaksu kehtestada. Nii ongi maksust prii leiva- ja saiatooted, piim ja enamik piimatooted, aga ka ravimid ja lastekaubad (rõivad, rõivamanused, homogeenitud tooted, toidusegud, jaemüügiks pakendatud imikutoidud ning mänguasjad, nende osad ja tarvikud). Ei maksustata ka ühistranspordipileteid.

Kaupmehed armastavad käibemaksu ja aktsiise
On hämmastav lugeda, kuidas Eesti Kaupmeeste Liit kaebab tänase müügimaksu kehtestamise üle. Samas aga Ansipi paarinädalase etteteatamisega käibemaksu tõstmisega ollakse vägagi rahul. Riik võtab möödunud aastal kehtestatud täiendavate maksudega inimese taskust iga päev kümme krooni. Selle kümne krooni puhul ei olnud mitte mingit pahandust, kõik kiitsid, et väga riigimehelik on käibemaksu tõstmine.

Tallinna müügimaks soodustab ettevõtlust
Erinevatest uuringutest on samas isegi selgunud, et müügimaks võiks mõjuda ettevõtlusele sootuks positiivselt. Nimelt näevad firmajuhid, et see maks pigem toetab ettevõtlust stabiilse linnaeelarve kaudu. Teatavasti sõltub firma edu suuresti just keskkonnast, mis peaks olema stabiilne ja seeläbi ka kaitset pakkuv.

Seega, kui keegi veel arvab, et müügimaks on Keskerakonna leiutis või väljamõeldis, siis tuleks tal heita pilk minevikku, sest tegelik müügimaksu idee autor Tallinna linnas on Reformierakond ning tema vaimne isa reformierakondlane Ants Leemets.

Miks siis tookord - 1997.aastal – Reformierakond loobus lõpuks oma kavatsustest? Sest nad jäid üksi, teised erakonnad neid ei toetanud ja nii ei suutnud reformarid üksi seda ettepanekut läbi viia. See ei muuda aga fakti, et Ants Leemets oli tookord müügimaksu idee vaimne isa ja selle kehtestamise eestvõitleja.

Häbi, Lääne-Viru maavanem!

2010-01-17T16:56:00.005+02:00

Piinlikkustundega lugesin Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi kirjutist, mis ilmus 24. novembril Virumaa Teatajas ja kutsus üles meid euro nimel pingutama, et meil kõigil oleks krooni asemel rahakotis euro.Euro on praeguse parempoolse valitsuse abinõu Eesti majanduskriisist väljatoomiseks. Ka meie maavanem näeb eurot päästerõngana. Selle retoorika raames on kokku pandud ka 2010. aasta eelarve. Mõte euro kasutusele võtmisest ei ole iseenesest ju paha.

Kannatavad vaesemad

Maavanem kutsub meid kõiki üles pingutama euro nimel, jättes vastamata küsimusele, kelle arvelt seda tegelikult tehakse. Ka valitsusjuht Ansip ei anna oma intervjuudes vastust ja läheb kiiresti mööda küsimusest, kui palju peab Eesti rahvas oma taskuid uute rahatähtede nimel kergendama. Euro nimel on tõstetud sel aastal gaasi- ja elektriaktsiisi. Autokütuse aktsiisi lausa kolm korda. Kui veel 2008. aasta sügisel maksime autokütuse hinnast keskmiselt 46,5% riigile, siis alates 1. jaanuarist 2010 tõusis see ligi 60%-le. Ehk teisisõnu: kui pere kulutused kütusele ulatuvad kuus 2000 kroonini, siis sellest haarab Ansipi valitsus endale üle poole ehk siis tervelt 1182 krooni ning tegelikult saab pere sõita napilt ainult 818 krooni eest. Kütusehinna lubamatult järsk tõus on toonud ja toob kaasa veel omakorda ka kõigi teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Lisaks sellele on paljudel peredel nii elektri- kui ka küttearved kordades suurenenud. Tuletan meelde, et ka arstirohtude hind tõusis käibemaksu kerkimise tõttu. Ka koolilaste nn ranitsatoetus kaotati selletõttu.
Pingutatakse Eesti elanikkonna nõrgemate liikmete arvelt ehk siis laste, perede, pensionäride ja tudengite arvelt.
Miks ei ole valitsus ühtegi kärbet teinud rikkamate inimeste arvelt? Alates uuest aastast tõstetakse reformierakonna ja IRLi valijate vanemapalka enam kui 35 000 kroonile. On selline olukord siis õiglane, kus ühed imevad kodus näppu ja teised suplevad rahas?

Vahend, mitte eesmärk

Maavanema arvamuse kohaselt loob euro kasutuselevõtt meile uusi töökohti. Usun, et ettevõtjana Einar Vallbaum tunnistab endale tegelikult ka ise, et see on naiivne seisukoht. Endine arengufondi juht ja pangandusekspert Indrek Neivelt on mitmel pool välja käinud mõtte, et pelgalt euro välisinvesteeringuid siia ei meelita.Pigem tuleks toetada kohalikke ettevõtjaid, sest nemad toovad meid kriisist välja, mitte välisinvestorid. Euro kasutuselevõtt ei ole kohalike firmade jaoks aga kriisi lahendus ega loo ka võimalusi uute töökohtade loomiseks. Vastupidi, iga päev näeme, kuidas koondatakse inimesi, ja kuuleme, kuidas ettevõtted lähevad pankrotti. Töötute armee on varsti 150 000-liikmeline ning lõppu ei ole sellele veel kaugeltki näha. Seega ei ole euro mingisugune imevits, mis looks meile uusi töökohti. Majandusteadlased ja eksperdid nendivad, et kriisist aitavad meid välja tuua maksumuudatused, mis vähendavad ühiskonnas varanduslikku kihistumist ja ebavõrdsust.
Eesti riigi maksusüsteem peaks toetama töötavat inimest ja olema tema suhtes õiglasem, aga soosima ka uusi investoreid, kes loovadki just uusi töökohti. Viimane aeg on rakendada riigis tulumaksupoliitikat, mis toetaks ka keskmise eestlase majapidamist. Selleks on astmeline tulumaks, mis on kehtestatud enamikus Euroopa Liidu riikides. See tähendaks, et inimesed, kelle sissetulek on kuus suurem kui 40 000 või 50 000 krooni, maksaks riigile rohkem makse kui teised.
Kokkuvõttes maksaksid rikkad inimesed rohkem - olgem ausad, neil ka on, mida maksta - ning vaesemad vähem. Samuti tuleks luua soodustusi alustavatele ettevõtjatele. Vallbaum kutsub omavalitsusi üles mitte kulutama riigi raha. Loodan, et maavanem on ikka kursis, et selle aasta alguses võttis Ansipi valitsus esimese negatiivse lisaeelarvega omavalitsustelt ära 378 miljonit krooni.
Näiteks Väike-Maarja vald kaotas selle kärpega 10 miljonit. Selline vähenemine halvendab kõvasti omavalitsuse elu, sest see on inimestele kõige lähemal asuv institutsioon. Kui inimesel on mure, saab ta lahenduse ikka omavalitsusest, mitte ministeeriumist ega maavalitsusest. Kui Euroopas antakse majanduskriisis raha omavalitsustele juurde, siis meil võeti hoopis ära. Omavalitsustel ei ole võimalik kokku hoida sealt, kust on nagunii juba raha ära võetud ning järele jäetud ainult riismed. Paljud omavalitsused Eestis on niigi rahapuudusest käpuli maas ning selline üleskutse mõjub pigem mõnitamisena.
Aga sellelaadse ettepaneku võiks suunata ministeeriumidele ja maavalitsustele - nende majanduskulude ülevaatamiseks.
Artikkel ilmus 12.01.2010 Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=210459 , mis oli vastuseks kirjutatud 24.11.2009 ilmunud Einar Vallbaumi loole http://www.virumaateataja.ee/?id=191855

Tudengid rakendati IRLi poliitikavankri ette

2009-12-17T13:22:00.007+02:00

15.detsembri Virumaa Teatajas sarjas Tallinna linnavõimu tegemisi Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv üliõpilane Joonas Pärenson.

Tahaks küsida, kus olid üliõpilaste esindajad siis, kui selle aasta juunis võttis riigikogu vastu teise negatiivse lisaeelarve, mis andis tõsise hoobi just noortele ja tudengitele. Haridusminister Tõnis Lukase algatusel ja peaminister Andrus Ansipi heakskiidul vähendati tudengite sõidutoetust aastas 720 krooni, võeti ära maksusoodustus õppelaenu intressidelt ning ootamatult lõpetati ka õppelaenu kustutamine noortel emadel ja ametnikel, kes pärast õpinguid oleksid siirdunud tööle avalikku sektorisse. Mind hämmastab, miks oli tolleaegne EÜLi esimees Joonas Pärenson oma sõnavõttudes tudengite kaitseks ülimalt tagasihoidlik ning protestiks süüdati ainult viis küünalt ülikooli ees. Kuid praegu on ta millegipärast ülimalt kriitiline pealinna ametnike suhtes, kes on seisukohal, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma kinni mujalt tulnud üliõpilaste sõidusoodustusi.

Politiseerunud üliõpilaskond
Üliõpilasena näen ja tunnen, et Eesti üliõpilaskond politiseerub järjest enam. Kadumas on eetiline võitlus tudengite eest, selle asemel ajavad Eesti üliõpilaste liidrid üha enam tudengite varjus mõne konkreetse partei poliitikat.

Nii esindab ka Joonas Pärenson Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikat ning seetõttu ei võetud ka selle aasta juunis midagi ette tudengite kaitseks, sest kehtis põhimõte, et kuidas sa võitled erakonnakaaslasest haridusministri Lukase vastu.Levinud on seisukoht, et üliõpilasliidrid on küllalt kergesti ostetavad ja ka müüdavad ning nendega ei tasugi tudengipoliitikas arvestada.Pärenson toob oma artiklis välja, et kõikidest Tallinna linna vastastest protestiaktsioonidest on osa võtnud ligi 250 inimest. Kuid arvestades, et Tallinnas õpib üle 30 000 üliõpilase, on see vaid kübemeke pealinna üliõpilaskonnast. Järjest enam jääb mulje, et probleemi on kunstlikult suureks puhunud just IRLi noorpoliitikud ja üliõpilased Joonas Pärenson ja Getter Tiirik, mistõttu vastandumine tänase linnavõimuga on teadlik, kuna IRL on Tallinnas opositsioonis.

Tallinn omade eest
Tallinn kui üks Eesti üliõpilaslinn väärtustab tudengeid. Ehitatud on tudengimaja, kus noored saavad korraldada üritusi. Tallinna linn maksab tublimatele õppuritele stipendiumi (Poska stipendium, Tallinna ülikooli Tallinna linna stipendium, Eesti mereakadeemia Pitka stipendium, kunstiakadeemia Peterburi stipendium jne) ning linnaeelarvest toetatakse projektipõhiselt noorte- ja üliõpilasliikumisi.Tallinna sõnum on lihtne: Tallinn seisab Tallinna tudengite eest!

Mittetallinlastest tudengite eest peab seisma riik. Tallinn aitab vastavalt võimalustele kõiki tudengeid. Kuid kahjuks mõjutavad riiklikud maksutõusud ka meie pealinna tegevust. Alates uuest aastast tõstetakse jälle nii kütuse- kui ka elektriaktsiisi. Kõik see mõistagi mõjutab ühissõidukite kasutamise hindu. Loomulikult tahab Tallinna linn kõiki aidata, kuid iga omavalitsus peab kõigepealt hoolitsema ikka oma kodanike eest ning seejärel toetatakse võimaluse korral ka teisi. Ning kui tänane tudeng soovib saada soodustusi Tallinna linnalt, siis on selleks lihtne ja seaduslik lahendus: ta peab ennast registreerima tallinlaseks.Noored IRL-lased Pärenson ja Tiirik ei tohiks ajada üliõpilaste esindajatena ühe partei poliitikat, vaid kaitsma ja seisma tudengite huvide eest, milleks nad on üliõpilaste usalduse saanud.

Üliõpilasena sooviksin, et Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud suunaksid tähelepanu ja pahameele hoopis Eesti vabariigi valitsuse tegevusele, kes on rakendanud hoolimatut poliitikat üliõpilaste suhtes, ning selle tegevuse vastu oleks vaja kaitset ja toetust. Pealinn seisab enda tudengite eest aga endiselt ning praegune probleem on pigem suureks puhutud opositsiooni erakondade poolt Tallinnas.

Artikkel ilmus 17.detsembri Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=201765

Miks on tudengid just Savisaare, aga mitte Lukase vastu?

2009-12-09T16:37:00.000+02:00

Viimastel päevadel on tudengid teinud Savisaare vastased aktsioone, kuna tänane linnavõim arvab, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma võõraste üliõpilaste sõidusoodustusi kinni. Ma saan tallinlaste murest täiesti aru.

Tudengina mind hämmastab aga Getter Tiiriku võitlemine üliõpilaste eest. Alles juunikuus võttis Tõnis Lukas ülikoolidelt tudengite arvelt raha ära ning lisaks sellele otsustati, et ei hüvitata enam õppelaenusid neile, kes lähevad pärast õpinguid avalikku sektorisse tööle. Tuletagem meelde, mida tegi Tallinna üliõpilaste ümaralaua esimees Getter Tiirik koos tolleaegse Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimehe Joonas Pärensoniga selle peale – uskuge või mitte – aga süütasid ainult ca 5 küünalt ülikooli ette.

Ometi Lukase kärpeprogramm puudutas enamust üliõpilastest üle Eesti. Ja see kärbe oli üliõpilastele väga-väga valus, sest jutt käib sadadest tuhandest kroonidest. Aga ometi süüdati Tiiriku ja Pärensoni poolt vaid küünlaid. Mage! Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et minu kui Tallinna üliõpilase eest nad küll tollal ei seisnud, ega seisa ka praegu.

Täna räägime aga sadadest kroonidest ja Tallinna üliõpilaste eestvõitleja võitleb nagu oleks kaalul rohkem kui elu. Miks on käitutakse topeltstandardite järgi?

Ma näen siin väga selgelt erakondlikku poliitika mustrit. Nii Pärenson kui Tiirik mõlemad kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liitu ning muidugi nad ei saa ju välja astuda oma erakonnakaaslase ja ministri Tõnis Lukase vastu. Aga kuna IRL on Tallinnas opositsioonis, siis Margus Tsahkna taktikepi all on asutud võitlusesse Savisaare vastu.

Getter Tiirik proovis eile naerda välja väite, nagu tema ajaks erakonna poliitikat. Aga Getteri teod räägivad enese eest. TÜÜLi juhatuse esimehe käitumine (plakatid, organiseerimise viis, väljaütlemised jne) kinnitas veelkord kinnitust, et nii Päresnon kui ka Tiirik ei aja üliõpilaspoliitikat, ega seisa meie eest, vaid ajavad hoopis konkreetselt ühe erakonna poliitikat.

Mul on avalikud küsimused Tallinna Ülikooli tudengina TÜÜLi esimehe Getter Tiirikule:

Miks ei seisnud TÜÜL juunis tudengite eest ja lasite haridusministril Tõnis Lukasel rahulikult mitte enam hüvitada õppelaenusid?
Milliseid avaldusi, pressiteateid tegite ja kus telekanalitel käsite TÜÜLi esimehena kevadel Tallinna üliõpilaste nimel esinemas?
Kas teie arvastes oli küünalde süütamise aktsioon kevadel piisav probleemile viitamiseks? Kui ei, siis miks rohkem ei tehtud?

Halva sõnumi tooja tuleb maha lüüa

2009-12-03T14:24:00.000+02:00

Aeg on ilmselt jälle tulnud „liigestest lahti" ja Eestil, nagu ka maailmal, on erakordne võimalus uuteks valikuteks. Selle mõistuspärasuse üheks moraalseks aluseelduseks jääb see, et arutelus võiks järgida n-ö parema argumendi reeglit.

Eesti taasavamisel meie tulevikule olulisteks mõttevahetusteks tegi olulise sammu Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam 3. novembri Eesti Päevalehes avaldatud artiklis „Usaldus toob tulu". Hellamit tegid murelikuks Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused. Tema artikli sõnum oli, et Eestil on rohkem kui põhjust kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele. Kuid jälle näib juhtuvat tõsiasi, mis kummitab Eestit juba pikemat aega, - „ebameeldiva sõnumi tooja tuleb maha lüüa".

Tarandi konstrueeritud maailm

Sel viisil toimetada on olnud tavaks autokraatsetes ühiskondades ja hästi teada olevate tagajärgedega (aastal 1991 vajus kokku NSVL). Ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand asus 10. novembril Eesti Päevalehe artiklis „Viltu mõõdetud kapital" Hellamile tuliselt vastu väitlema. Tema väitlusviis näis olevat nii reljeefselt kopeeritud mõnest teisest ajastust, mistõttu oleks selle „anatoomia" avamine õpetlik.

Viis, kuidas Kaarel Tarand tõrjub Mall Hellami mõttealgatust, on musternäide poleemikatehnikast, mille puhul (saksa sotsioloogi Jürgen Habermasi põhjal) on selge, et sel viisil väitlemine ei arenda demokraatlikku debatti.

Kõigepealt inkrimineeritakse mõttekoja Legatum Institute keskse sõnumi edastajale tõekuulutamismonopol, mida ju tegelikult ei ole! Seejärel omistatakse ühele tegurile - religioonile - Eesti hädade äraseletamises erakordne kaal. Roll, mida uurimus sellisel kujul ei paku. Purustatud "väärteesid", mille konstrueerimise au kuulub paraku Kaarel Tarandile endale, avavad tee kõige mahategemiseks, mis ei meeldi, olgu need siis ka ülikoolid, mis seadvat meediale piire jne.

Sotsiaalteadlaste vandenõu?

Ajaleheveerul pole ruumi vahendada algteadmisi heaoluriikide mudelitest, kuigi see kuluks nähtavasti ära. Osundagem vaid silmamoondajalikule võttele kiita Eestis sotsiaalsfääri (ja kultuuri) rahastamist, viitega eelarvele! Kui just eelarve ise pole huviobjektiks, siis sisulised argumendid, kui hinnatakse rahastamist, lähtuvad ikkagi osakaalust rahvuslikus koguproduktis. Just selles mõõtkavas (eelarve tegemise alused on riigiti erinevad) muutuvad Eesti probleemid hirmutavalt nähtavaks. Enamasti on meie koht hariduse, teaduse, meditsiini jne rahastamisel valdavalt viimastel kohtadel Euroopas. Kergus, millega Kaarel Tarand saab üle maksudest (on selline pisike ja kõrvaldatav puuduseke), on hämmastav. Just see on kogu Eesti probleemide võtmekoht ja saab lähitulevikus ka Eestis keskseks piikide murdmise tandriks.

Kasvõi selleks, et mõttevahetus kui selline üldse areneks ja poleks mõtet jätkata hämaga, määrakem siinkohal diskursiivsed raamid. Sotsiaalteadustes on igatahes nii, et mõne üksikindikaatori rolli vaidlustamine väljaspool kontsepti pole üldjuhul sisukas tegevus. Aga probleem pole ka siis selles, kas „vigase" mõõdiku tõttu on Eestile „liiga tehtud". Sotsiaalteadlasele pole ju uudis, et kõik tulemused on kokkuleppeliste mõõdikute toodetud. Kas Eestile kuulub ülemaailmsetes edukuse edetabeleis mõne mõõtkava järgi just 73., 94., või 86. koht, on kitsamalt n-ö koolkonnaprobleem. Et Eesti koht võiks olla ka selle Londonis esitatud tulemuse mõõtkava nihutamisel näiteks 10 kohta kõrgem, on siililegi selge.

Olulisem on edastatav sõnum, mille Mall Hellam edastas väga korrektse soovitusena. Asi on selles, et „demokraatia indeksite" koostamise keskused Euroopas (või olgu need siis USA-s CIA juures asuvad mõttekojad) jõuavad enam-vähem samadele kurbadele järeldustele.

Eesti ja üldse postkommunistlike riikide probleem on sotsiaalse sidususe ehk sotsiaalse kapitali nõrkus, mille sisu on jälle akadeemiline probleem. Muidugi võiks ju arvata, et kõiki edetabeleid koostavad Lääne professorid on käpardid või et nad on liitunud mingi Eesti-vastase vandenõuga. See poleks just väga produktiivne mõtteviis.

Milles on väärtuste väärtus?

Kõige arusaamatum ja ohtlikum on hämara retoorikaga varjatud filipika väärtuste vastu, mida meediale surutavat peale kuskil ülikoolide nurgatagustes. Mall Hellami soovitus tõsta väärtusteadlikkust ja selle osakaalu koolikavades meenutab lihtsat alustõde. Ja samas ta osundab faktile, et meie koolilastegi väärtusmaailm on tõsiselt nihkes, võrreldes näiteks Lääne noorte omaga. Eestis on noorte osalus meelsusühendustes, mis väärtustavad vabadust, looduskaitset, kaitsevad inimõigusi, loomade väärikat kohtlemist jne, mitmeid kordi madalam kui näiteks eakaaslastel Soomes (seda kinnitavad Tallinna Ülikooli teaduri Marti Taru uuringud). Tänast Eestit lahutab vanadest demokraatiatest just elus esikohale seatavate väärtuste erinevus.

Murenevad ühisväärtused on selge oht

Ühisväärtused on aga Euroopa tuleviku alus. Tänu ühisväärtustele taastati Eesti iseseisvus. Ühisväärtustele toetus võitlus nõukoguliku totalitarismi vastu, millega murendati Nõukogude impeerium. Ühisväärtuste murenemine viis hiljuti teineteisest ohtlikult kaugele USA ja Euroopa. (Euroopaga samade või sarnaste ühisväärtuste nõrkus või nende puudumine on ohuks ka tänasele Eestile.)

Majandussüsteemi ulatusliku pankrotistumise põhjuseks oli juhtivate majandusteadlaste, näiteks USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani hinnangul just väärtuste kriis. Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures, nagu on juhtunud viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

Mall Hellamit tabanud rünnak läks pihta ühes olulises mõttes - see osutas just sellele, millele ta viitas: Eesti ühiskonnas napib sotsiaalset kapitali ja usaldust. Selle tekkimise üks keskseid komponente on sallivus kõige erineva suhtes, mõistuspärasus ja sellega liituv demokraatlik arutluskultuur.

Artikkel ilmus 2.detsembril Kesknädalas www.kesknadal.ee

Millise erakonna huve teenib mail.ee?

2009-11-18T16:10:00.002+02:00

Nii mõnigi meist kasutab sellist meiliaadressi, mis lõppeb domeeniga mail.ee. Siiani tundus paljudele, et tegu on millegi süütu ja usaldusväärsega. Kõik muutus aga hetkel, kui saime teada tõsiselt šokeeriva uudise. Nimelt, uskuge või mitte, kuid elektronpostiteenuse pakkuja mail.ee otsustas päev enne hiljutisi kohalike omavalitsuste volikogude valimisi, et nad ei edasta enam Keskerakonna kirju nende liikmetele ja toetajatele.

Hämmastav on just see, et www.mail.ee tegi antud otsuse juhtkonna tasandil, andmata mail.ee mailiaadressi kasutajatele isegi võimalust valida, kas nad soovivad Keskerakonna kirju või mitte. Lihtsalt tehti ära!

Kuidas on selline asi 21. sajandil ja demokraatlikus ühiskonnas üldse võimalik? Peaksime ju astuma samme, mis arendavad meie demokraatlikku ühiskonda edasi, mitte tagasi. Demokraatiat ei ehita mitte ainult rahvas, poliitikud, vaid ka ettevõtjad. Sellisest sammust võin www.mail.ee meiliteenust pakkuvast firmast Modern Times Group, arvata vaid üht, selles ettevõttes valitseb suletud ühiskonnale omane mõttelaad (loe: totalitarism).

Ma ei hakka siisnkohal rääkima sellest, kuidas nimetatud ettevõte rikkus meiliteenuse http://www.mail.ee/ kasutajate, kui klientide põhiõigusi, sest see on enam kui selge. Tahan rääkida, millestki veel murettekitavamast. Selle sammuga on www.mail.ee rikkunud demokraatlikule ühiskonnale omased põhilisi inimõigusi – sõnavabadust!

Väljavõte Eesti Vabariigi Põhiseadusest: „Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.”

Väljavõte Eüroopa Liidu põhiõiguste hartast: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid... Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.”

Modern Times Group’ile on mul järgmised küsimused:
1. Kas te olete ka teiste poliitiliste erakondade kirjad (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraadid, Erakond Rohelised ja Eestimaa Rahvaliit jne) oma liikmetele ja toetajatele ära blokeerinud või on Eestimaa Keskerakond ainuke ohver?
2. Kas te ei arva, et selline käitumine demokraatlikus ühiskonnas, et päev enne valimisi edasta te kirju Keskerakonna liikmetele, on ebaeetiline, ebademokraatlik ja inimeste põhiõiguste rikkumine?
3. Miks te ei lase enda e-maili kasutajatel ise otsustada, kelle kirju nad soovivad ja kelle kirju mitte?

Kes on Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaat?

2009-10-12T14:37:00.003+03:00

Keskerakonna Väike-Maarja vallavanema kandidaadiks on Aivar Niinemägi ja volikogu esimehe kandidaadiks Hans Kruusamägi.

Minu arvates on Aivar Niinemägi väga hea vallavanema kandidaat, sest vallavanem peab tundma valla elu-olu väga hästi ja seda Aivar Niinemägi ka tunneb. Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskuse juhatajana suhtleb ta nii külavanemate, põllumeestega, ettevõtjatega ja erinevate organisatsioonidega ning on teadlik meie valla nii muredest kui ka rõõmudest.

Enne seda oli ta Väike-Maarja valla arendus-ettevõtlusnõunik. Usun siiralt, et kui Aivar Niinemägi saaks Väike-Maarja vallavanemaks, siis on meie vallal sellest ainult võita.

PS! Viimasel ajal on tulnud inimesed minu juurde küsima ja pakkuma, kas mina kandideeriksin Väike-Maarja vallavanemaks. Siinkohal tahangi kõiki neid armsaid inimesi minule osutatud komplimendi eest tänada, kes oleksid mulle valla otsese juhtimise usaldanud. Jätaksin selle ameti aga hetkel mõne kogenuma inimese kätesse ja kutsun vallarahvast aktiivselt osalema valimistel, andes usalduse märgiks oma hääle, kas siis minu või mõne teise Keskerakonna kandidaadi poolt.

Ja veel selline asi, et kui ma mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogis, milline võiks minu arvates olla tulevane vallavanema kandidaat, siis ei pidanud ma ennast silmas. Jutt oli meie kodukandi 35-aastasest nooremehest, kes juhib praegu Tallinna linna ning arendab pealinna ettevõtlust ning transpordivaldkonda.

Üle poole väikeasulate elanikest tahavad käsimüügiravimeid poodidesse

2009-09-30T10:57:00.001+03:00

Sügiskuu alguses võtsin siin üles teema, et kergemad käsimüügiravimid võiksid olla müügil näiteks maapoodides, parandamaks nende kättesaadavust maarahvale. Ka Virumaa Kuulutajas ilmus minu selleteemaline artikkel. Mu seisukohta toetasid nii majandus-ja kommunikatsiooniminister kui ka riigi konkurentsiamet. Konkurentsiameti hinnangul alaneks muudatuse tulemusena käsimüügiravimite hinnatase ja ühtlasi paraneks ka nende kättesaadavus.

Apteegid avaldasid sellele ideele konkreetselt, kuid mõistetavalt oma vastuseisu, sest osa leivast nende toidulaual läheb erinevatesse müügikohtadesse. Suhtumine käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki vastavat müügiluba omavates müügikohtades on pigem positiivne. Hoiak on positiivsem Lõuna- Eestis, kus apteek on keskmiselt kaugemal.

Täna saime aga teada siis sellise uudise, et tervelt üle poolte väikeasulate elanikest suhtuvad käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki soosivalt. Nimelt, uuringufirma TNS EMOR viis augustis ja septembris läbi uuringu käsimüügiravimite kättesaadavusest väiksemates asulates, mis tõigi andiski sellise oodatud tulemuse.

Konkurentsiameti sõnul oleme täna olukorras, kus sisuliselt kuulub vaid kahele ettevõtjale 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest. Hinnavõrdlus teiste riikidega näitab, et levinumad käsimüügiravimid on oluliselt soodsamad näiteks Ühendkuningriigis, kus nende müük väljaspool apteeki on lubatud. Lisaks on ka praegu võimalik apteegist käsimüügiravimeid osta ilma igasuguse apteekripoolse nõustamiseta, nagu see võiks olla juhul, kui ravimeid müüdaks poelettidel.

Täna tuli siis ka veel uudis, et reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkur on käsimüügiravimite kauplustesse lubamise vastu. Selle seisukoha põhjuseid tuleks otsida Reformerakonna rahastamise telgitagustest...

Pensionide tasuta kojukanne tuleb taastada!

2009-09-21T16:05:00.000+03:00

Mõistan hukka sotsiaalminister Pevkuri Swedpanka hurjutava mõtteavalduse, kuna ükski võõrpank ei saa Eestis lahendada riigi tegematajätmisi.

Leian, et sotsiaalminister on Swedbank’i sarjates äärmiselt silmakirjalik. Teame ju kõik, et just sotsiaalministri kodupartei – Reformierakond ajas pensionärid Rootsi suurpankade hammaste vahele, lõpetades pensionide tasuta kojukande läbi riigile kuuluva Eesti Posti ja surudes vanurid oma raha pankadesse hoiustama ja sealt seda kalli raha eest ka nüüd välja võtma. Tulla praegu rääkima, et küll on ikka halvasti, et võõrpank kodupensionäre koorib on tõsiselt alatu ja eakaid inimesi solvav. Asi ei ole mitte pangas, vaid Vabariigi Valitsuses, kes on selgelt pensionäridevaenulik.

Olukorra päästmiseks tuleks pensionide tasuta kojukanne kiiremas korras taastada. Reformierakonna maailmavaade seisnebki ju selles, et nõrgemad peavad ise hakkama saama. Kuuludes ise aga Keskerakonda olen kindlal veendumusel, et nõrgemaid peab aitama ja antud situatsioonis saab seda kõige tõhusamini teha just riik, kelle esindajaks sotsiaalminister ka on.

Keskerakonna uus laul!!

2009-09-10T14:31:00.009+03:00

Mulle väga meeldib Keskerakonna uus laul - energiline, nooruslik ja powerlik.

Kuula ja vaata vidot siit, klikka bännerile:

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

2009-09-07T11:58:00.005+03:00

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!

Milline võiks olla Väike-Maarja vallavanem?

2009-08-26T18:51:00.001+03:00

Mõtlesin siin üks õhtu, et milline võiks olla meie valla vallavanem. Kuigi vallavolikogu esimehel on tulenevalt seadustest vallavanemast rohkem võimu, on vallavanem Eestis kuidagi olulisemaks kujunenud. Kuuleme ka linnapeadestki rohkem kui linnavolikogu esimeestest. Uhkem on ju öelda, et oled linnapea või vallavanem kui volikogu esimees. Ehk siis, mida ma öelda tahan on see, et valla rahvast ja üldse valla arengut silmas pidades on ääretult tähtis, et meil oleks võimalikult pädev vallavanem. Eks see ole oluline iga valla ja linna puhul, et nende juhid oleksid igati tublid ja võimekad, aga Väike-Maarja sugused vallad ei saa kohe kuidagi endale kehva vallavanemat lubada. Eriti veel sellistes raskestes majanduslikes tingimustes, kuhu on Ansipi saamatus meid viinud.

On rida omadussõnu, mis kirjeldaksid ja iseloomustaksid Väike-Maarja vallavanemat. Esimesena tooksin välja selle, et vallavanem peaks kindlasti olema keegi kohalik. Ehk siis inimene, kes on siitkandist pärit. See on väga oluline, et ta tunnetaks siinset elu-olu ja üldist õhkkonda. Samas pole hea, kui meie vallavanem oleks pidevalt vaid siin elanud. Tal peaks olema kogemused mõne suurema kohaliku omavalitsuse juhtimisest, näiteks Tallinna linnast saadud kogemused. Keegi, kes on kodust veidi aega eemal elanud ja töötanud, näeb kohalikke asju seetõttu hoopis uues valguses, mis tihtilugu aitabki kodukandi probleeme teise vaatenurga alt vaagida.

Seejärel märgiksin ära vanuse. Leian, et vallavanem peaks olema noor. Miks? On aeg tuua noored kodukohta tagasi. Keegi ju ei vaidle vastu, et Väike-Maarja vajab noori tegijaid. Nagu terve Euroopa vananeb, vananeb ka Eesti ning ka Väike-Maarja elanikkond. Meil on tarvis noort elujõudu! Volikogu esimees võiks aga näiteks olla taas selline eakam inimene, kes oleks omakorda selliseks tasakaalustavaks jõuks vallajuhtimises.

Nii et minu nägemuses peaks Väike-Maarja vallavanem olema keegi kohalik, siin üles kasvanud, kuid mingi aeg võõrsil elanud noor inimene. See annaks meie vallale vajaliku tõuke edasi, sest elame ajal, kus me vajame uut hingamist rohkem kui kunagi varem meie valla ajaloos.

Reformierakond juhtimas meid viie vaesema riiki sekka

2009-08-14T15:46:00.001+03:00

Viimastel kuudel on Vabariigi Valitsus taas makse tõstnud. Alates 1. juulist võeti Riigikogus vastu seadus, millega suurenes jälle nii aktsiisimaks, kuid ka käibemaks. See on andnud tõsise hoobi suurele osale Eestimaa elanikest.

Juba aasta tagasi juhtis Keskerakonna Noortekogu peaminister Ansipi tähelepanu sellele, et aktsiisi ja üldse teiste kaudsete maksude tõus suurendab inimeste mittetoimetulekut veelgi. Selle tagajärjel on kõik tänaseks kallimaks läinud – elekter, küte, bussipiletite hinnad, toidukaubad – seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni.

Aga kas piiramatu maksude tõus on ka õigustatud? Kui veel aasta tagasi maksis inimene autokütuse liitrihinnast 46% maksudeks, siis tänaseks on see tõusnud juba 56%-le. Ehk teisisõnu, kui bensiiniliitri hind maksab tanklas 16,10 kr., siis otse Ansipi valitsuse taskusse jookseb sellest tervelt 9 krooni. Ja kui pere kulutused kütusele ulatuvad 2000 kroonile kuus, siis haarab Ansipi valitsus endale sellest kohe 1120 krooni ja tegelikult saab pere sõita napilt 880 krooni eest. Minu meelest on seda juba liig, mis liig!. Samal ajal näiteks USAs makstakse bensiiniliitri hinnast ainult 15% maksudeks ja kui Eestis oleks samaväärne maksumäär, siis maksaksime kütuseliitri eest ainult 9,50 kr. On ikka suur vahe, kas maksta liitri eest 16,10 krooni või 9,50 krooni, või kuidas?

Reformierakonna valimiseelne jutt, et tulumaksu alandamine viib meid viie rikkama riigi hulka, on osutunud roosaks mulliks. Tänaseks on kaotanud inimesed hoopis töökohad ja elavad vaevu-vaevu ära. Tegelikkuses on Reformierakond hoopis tõstnud makse – nii aktsiisi- kui käibemaksu. Huvitav, kas tõesti mõni inimene veel siin Eestimaal usub Reformierakonna valesid?

Sotsiaalminister Pevkur sulgeb Aavere Hooldekodu

2009-08-07T10:21:00.001+03:00

Alles see oli kui Triigi küla postkontor suleti. Nüüd on Väike-Maarja valda tabanud järjekordne löök, sest sotsiaalminister Pevkuri (pildil, foto: Peeter Langovits)otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu ning viiakse see üle Tapale.

Minu meelest on tegemist täiesti läbi mõtlemata otsusega. Seda esiteks sellepärast, et tegemist on järjekordse sammuga maakogukonna hävitamise suunas. Täna on 1/3 töötajatest pärit Vao külast ning on vähe tõenäoline, et riik võimaldab neile regulaarse transpordi Tapal tööl käimiseks. Teiseks, tekib hooldekodu sulgemisega külla väga palju tühjasid kortereid ja muid elamuid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimeste ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelu juures

Hämmastav on aga see, kuidas riik majanduskriisi ajal raha raiskab. Alles mõned aastad tagasi remontis riik Aavere hooldekodu hooned ja täna juba teatatakse, et see asutus suletakse ja ehitatakse uued hooned Tapale.

Aavere hooldekodu ei ole kindlasti väike hooldekodu, sest hetkel on seal 99 klienti, kellest 68 vajab ööpäevaringset hooldust.

Triigi postkontor oli alles algus...

2009-07-31T21:50:00.001+03:00

Parem varblane peos, kui tuvi katusel...

Selle aasta kevadel said Triigi küla elanikud ajalehe Virumaa Teataja vahenduse teada, et alates 1. juulist suletakse koduküla postkontor. Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenus meie külas ei halveneks. Ei ole mingi saladus, et postkontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuse osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet, ehk siis omab märksa laiemat tähendust Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljetakse niisama. Ühesõnaga, sotsialiseerutakse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest: kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga, ei suutnud me tagada traditsioonilisel kujul Triigi küla postkontorit ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kahjuks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõisa jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks. Nähes, et postkontor ikka suletakse, nägime alternatiivi fransiisis. Ehk teisisõnu tuli meile kohalik poodnik vastu ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis. Täna on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikud osta ja tellida ajakirjandust. Usun, et fransiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik kui et meile ei oleks siia midagi jäänud, nagu esialgselt olevat Eesti Postil kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus, kui selline õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda. Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikkagi nii moraalne kui materiaalne kahju. Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kelle jaoks oli see kui üks koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised. Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene. Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool nii raske tööd leida ja seda eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50ndates eluaastates ning on andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile. Mul on küsimus, kuhu peaks selline inimene täna maal tööle minema, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ja sedasama ametit (nendest 20 aastat teeninud otseselt meie oma praegust Eesti riiki)?

Erinevad maailmavaated

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et kui töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, siis tollane minister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades. Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud – nii sotsiaal- kui regionaalpoliitilises mõttes on külapostkontorite alleshoidmine kriitilise tähtsusega. Meie jaoks, nagu ka Vabariigi Valitsuse jaoks peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erinevate maailmavaadetega, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Edgar Savisaar juhib Keskerakonda, mille maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt. Eesti Posti reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen ja tema erakonnakaaslane valitsusjuht Andrrus Ansip jagavad paraku aga maailmavaadet, kus riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn. „õhukese riigi” põhimõttest, tänu millele me sellises katastroofiliselt täbaras olukorras oma riigiga olemegi. Nii et, kuna Vabariigi Valitsusel niikuinii ei ole raha, ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Vaikus enne tormi...

Nädalapäevad tagasi teatas Eesti Post, et kavatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest. Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi. Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda. Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, kuna siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt, Eesti Postilt. Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja neid postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus...

(Artikkel " Triigi postkontor oli alles algus..." ilmus 29.07.2009 Virumaa Teatajas)

Kas tõesti peab päästetöötaja oma pere ära toitma 6000 krooniga?

2009-07-20T15:31:00.009+03:00

Tänaseks on Vabariigi Valitsus teinud otsuse, millega vähendati päästetöötajate palku. Sellest hoolimata on neil endiselt „kärpekirves pea kohal“ ja mõne kuu pärast võidakse päästetöötajaid ikkagi koondada.

Tegelikkuses elasid päästjad juba esimese kärpekirve üle aasta algusest st neil ei lubatud teha enam ületunde ja nõutust rohkema (foto: T. Huik/Postimees) töö eest tulemustasu ei makstud.Selline otsus sundis lisatööd otsima, et peret ära toita.

Mõni aeg hiljem tuli toonane siseminister Jüri Pihl välja ideega , et muuta 24- tunnid vahetused 12 tunnisteks. Eelkõige põhjendusega, et muidu teevad päästjad lisatööd vabadel päevadel ning seetõttu on põhitööd tehes väsinud. Teoreetiliselt on see jutt võib-olla usutav, kuid praktikas see midagi ei muutnud. Päästetöötajad teevad endiselt lisatööd ning oht, et päästjad tulevad tööle väsinumalt kui enne, on pigem suurenenud kui vähenenud. Ainult selle vahega, et lisatöö ees lisatasu nad enam ei saa.

Praegune Isamaa ja Res Publica Liidust tulnud siseminister Marko Pomerants (piinlik tunnistada, et selline inimene pärit minu kodu maakonnast :( ) isegi ei kaalunud 24 tunniste vahetuste taastamist, vaid selle asemel vähendas palku 8%. Huvitav, kas Pomerants ise ka teab, et üks päästetöötaja peab oma peret ülal pidama umbes 6000 krooniga? Tuletan siinkohal meelde, et tegemist inimestega, kes aitavad rahvast sh toovad põlevatest majadest inimesi välja ja kustutavad tulekahjusid.

Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja valla komando üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, lisaks on veel juttu 5 päästetöötaja koondamisest. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Jah, Väike-Maarja vallas on kaks komandot: Väike-Maarja ja Simuna, kuid me olemegi suur vald ja praegused komandod asuvad n-ö valla äärtes. See tähendab, et kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, siis vahemaad läheksid ülimalt suurteks. Toon näite: Väike-Maarja vallas valmis eelmise aasta teisel poolel uus Ebavere spordikompleks ning mõni nädal tagasi süüdati see põlema. Kui Väike-Maarja komandot ei oleks olnud, siis oleks Simunast kohale jõudnud komando ajaks see puidust hoone olnud lausleekides. Tänu Väike-Maarja komandole oli tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi ei olnud.

Lp. Marko Pomerants, kes te saite mõni aeg tagasi siseministriks. Tundub, et Lääne-Virumaal olete te kursis ainult Rakvere linna probleemidega. Külastage ka maakohti ning vaadake ringi enne kui teete mõne otsuse. Mulle jääb mulje, et olete sama eemaldunud rahva probleemidest nagu peaminister Ansip. See, kuidas tänane Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt juhitav valitus kärpepoliitikat teostab, ei ole küll õige asi. Jätke päästetöötajate ja politseinike palgad alles– Eesti rahvas vajab kaitset!

Jah, Triigi küla jaanikul osalesid Savisaar ja Võsapets!

2009-06-26T10:15:00.011+03:00

Nii nagu iga tubli küla korraldab enda inimestele toreda jaaniku, nii tegime ka meie!

Nagu enamus jaanituled, algas ka Triigi küla jaanituli traditsiooniliste mängudega nii lastele kui täiskasvanutele ning võimalus oli ka jalga keerutada kohaliku bändi saatel.

Mul on väga hea meel, et meie koduküla jaanitulele said tulla minu head sõbrad ja väga auväärsed inimesed nagu Edgar Savisaar, Peeter Võsa ja riigikogu liige Lauri Laasi. Ja paar tundi enne südaööd süütasidki Triigi külavanem Jaanus Kaare ja Võsapets üheskoos jaanilõkke.

Rahvas nõudis terve õhtu Edgar Savisaare ja Peeter Võsa tähelepanu – küsiti autogramme, tehti pilte ja küsiti erinevaid küsimusi.

Rahvalt olen saanud ainult positiivset tagasisidet, et neile - Triigi küla rahvale - jaanik väga meeldis, mis tähendab, et Triigi küla jaanituli õnnestus suurepäraselt ning meil jääb oodata vaid järgmisi samalaadseid põnevaid üritusi!

Kes võitis ja kes kaotas...

2009-06-09T00:13:00.000+03:00

Rääkigu Eesti meedia mistahes, kuid Keskerakond võitis need europarlamendi valimised. Tõsi, ka Indrek Tarand sai väga väärika tulemuse. Võimalik, et siin on märkimisväärne roll ka Edgar Savisaarel, kes mõned päevad enne valimisi kutsus Vikerraadios üles Tarandit toetama. Tegelikult nii võibki öelda ju, et Keskerakonna ja Tarandi võit on, kui kogu Eesti rahva võit.

On kerge mõista, miks need valimistulemused ei meeldinud Reformierakonnale. Elasid ju nad veel viimase hetkeni oma „roosas mullis“ ja lootsid saada 3 kohta europarlamendis. Ka Isamaa ja Res Publica Liit mõtles samas vaimus. Usun, et selline kaotus oli mõlemale koalitsioonierakonnale, kui külm dušš enne kohalike valimisi.

Väike-Maarja vallas hakkas aga mulle silma, et minu koduvalla suurim kaotaja on üllatuslikult just Eestimaa Rahvaliit. Rahvaliidu kaotus on ka näha üle-eestilises tulemuses. Isegi üksikkandidaat Martin Helme sai rohkem hääli kui Rahvaliit. Omamoodi naljakas on ka see, et Rahvaliit sai isegi vähem hääli, kui selles erakonnas liikmeid on. Kui 2007. aastal oli Keskerakonnale võrdväärne vastane nii Rahvaliit kui Reformierakond, siis tänaseks on Väike-Maarja inimeste toetus nendele parteidele jõuliselt vähenenud.

Ei ole mingi saladus, et hetkel on Väike-Maarja Euroopa Parlamendi valimistulemuste põhjal kõige populaarsem partei endiselt Keskerakond, keda toetavad ligi 36% vallaelanikest. Kurb on aga tõdeda, et meie koalitsioonipartner – Rahvaliit omab ainult 10%-list toetust terve valla peale. Reformikate toetus on langenud lausa 25%le. See on tervenisti 11% väiksem Keskerakonna toetusest Väike-Maarja vallas.

Lõpp hea, kõik hea. Mu südame teeb soojaks ja meele rõõmsaks, et Eestis võitis valimised minu kodupartei – Keskerakond ning ka Väike-Maarjas edestas Keskerakond ülekaalukalt kõiki teisi parteisid.

Triigi küla elanikud saatsid presidendile ja peaministrile kirja

2009-05-22T11:53:00.000+03:00

Triigi küla elanike nimel saatis MTÜ Triigi Mõis kirja Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvesele, peaministri Andrus Ansipile ja Eesti Posti nõukogu esimehe Meelis Atonenile, milles soovime kokkusaamist, et veelkord selgitada Triigi küla postkontori allesjätmise vajadust ning ühes sellega anda üle Triigi postkontori sulgemise vastu kogutud külainimeste allkirjad.

Tänaseks oleme kogunud juba ligi 250 allkirja Triigi küla postkontori sulgemise vastu.

Riikliku postiettevõtte juhtkond peaks aru saama, et AS Eesti Post kuulub Eesti riigile, ehk siis sisuliselt igale Eesti Vabariigi kodanikule. Eesti Post riigiettevõttena kannab endas teissuguseid eesmärke ja põhimõtet, kui kasumit taotlev eraettevõte. Riigiettevõtte olemus seisneb eelkõige avaliku teenuse pakkumises ja seda kodanike ja laiemalt just ühiskonna huve silmas pidades.

Külapostkontori juures käivad eakamad inimesed, kes on harjunud seal sotsialiseerumise mõttes käima. Teatavasti on selliseid kohti ja võimalusi maakohtades ääretult vähe, kui üldse. Postkontoris müüakse ka erinevaid tooteid. Vanema inimese jaoks on Triigi poodi minek tõsine ettevõtmine. Seega on postkontori allesjäämine meie küla jaoks ülimalt tähtis ja seda mitme kandi pealt.

Tahtejõudu võitlemiseks meil on küllaga. Nii et, härra Atonen, käed eemale meie Triigi küla postkontorist!

Elagu maanaised!

2009-04-21T15:34:00.006+03:00

Täna sain rõõmsa uudise osaliseks, et ka mind on vastu võetud Väike-Maarja vallas tegutseva ühe väärikaima seltsi liikmeks - Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmeks.

Et ennetada küsimust, et mis põllumees ma ikka nii väga olen, siis vastan parem kohe. "Põllumees ma ei ole, kuid maalt pärit neiu olen ikkagi ning seetõttu soovingi tegutseda Põllumeeste Seltsi all olevas Väike-Maarja maanaiste seltsingus. Maa, loodus ja kodused toimetused on ikka olnud ja jäävad minu eluosaks."

Mida on oodata 2009.aastal Väike-Maarjas?

2009-04-04T21:59:00.002+03:00

Nii nagu igale kohalikule omavalitsusele on ka Väike-Maarjale muutunud 2009 aasta majanduslikult raskeks. Vabariigi Valitsuse negatiivse lisaeelarve tulemusena peavad enamus omavalitsusi tegema kärpeid enda eelarvetes – nii peab seda tegema ka Väike-Maarja vald. Anispi valitsuse saamatusest tingitud kokkuhoiupoliitika tulemusena võeti minu koduvallalt ligi 9 miljonit vähemaks.

9 miljonit on iga Eestimaa valla jaoks suur raha. Kahtlemata pidime vaatama, et meie ei läheks Ansipi valitsuse eeskujul nõrgemate kallale, vaid peame hoidma hoopis vastupidist kurssi. Näiteks, arvasime, et eelkõige tuleks teha omavalitsustegelaste palkades kärpeid ehk kõikidel meie vallaametnikel, kaasa arvatud vallavanemal Olev Liblikmannil, vähendati 10% töötasust. Veelgi üllama otsuse kasuks otsustas aga volikogu liikmed, kes kõik loobusid oma igakuisest hüvitisest ja keskerakondlasest volikogu esimees Hans Kruusamägi loobus isegi ligi 12 000 kroonisest igakuisest hüvitisest. Pean äärmiselt õigeks, et rasketel aegadel minnakse eelkõige vallajuhtide tasude kallale ning alles pärast seda, vajaduse korral, vaadatakse üle muud kulutused.

Kuid ainult vallategelaste palgakärpest ei piisanud. Mõnede nädalate eest jäi meedias kõlama, nagu oleks Väike-Maarja vald öösiti täielikult pime ja tänavavalgustust vallaelanikud enam ei näegi. Tegelikkuses see päris nii ikka ei ole. 1. aprillini säilib valgustus ikka kõikides kohtades, kuid pärast seda vaid Väike-Maarja aleviku keskväljakul. Aga mida kavatseb teha vald rahadega, mis ta praegu elektriarve pealt säästab? Kokkuhoitu eest kavatseb vald osta nn kellad, mis alates sügisest hakkavad reguleerima tänavavalgustust. Idee kohaselt peaks alates sügisest siis tuled põlema õhtuni kella kaheteistkümneni ning hommikul kell viis lülitatakse tuled taas sisse. Inimeste nurin on kahtlemata õigustatud, et sellega võib Väike-Maarjas kuritegevus suureneda, kuid hetkel on see parim lahendus.

Üks halvemaid uudiseid on vallarahva jaoks kindlasti see, et majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts vähendas meie teederahasid täpselt neli korda. 6 miljoni krooni asemel saime ainult 1,5 miljonit. Kuna teede ehitus on väga kallis, siis sel aastal valla kulul asfalteerimistöid ei tehta, jääb ainult hööveldamine ja heal juhul aukude lappimine.

Samas tegime kõik selleks, et ühtegi maja või asutust ei suletaks. Mul on siiralt hea meel, et IRL-lasest volikogu liikme Sven Kesleri ettepanek sulgeda Kiltsi rahvamaja ja raamatukogu ei leidnud volikogus siiski toetust. On ülimalt oluline, et majanduslikult rasketel aegadel ei suretataks külade ja suuemate asulate elu välja, sest pärast seda uuesti ellu ärgata on tunduvalt raskem. Praegune Vabariigi Valitsus nagunii võtab pidevalt vastu otsuseid, millega tahetakse kogukonna elu halvata, näiteks mõni aeg tagasi tegi Eesti Post teatavaks, et sulgevad alates 1. juulist Triigi postkontori. Keskerakond ja Rahvaliit aga sellist poliitikat ei toeta ning meie jaoks on tähtis, et ka väikesemates külades kogukonna elu püsiks, mille üheks kindlaks aluseks väikses maakohas asuv postkontor kahtlemata on.

Kui 2005. aastal asusin haridus-ja kultuurikomisjoni aseesimeheks, siis meie suureks eesmärgiks oli tõsta lasteaedade töötajate palkasid, kuna sel hetkel olid nad kohe väga madalad. Kui kolme aastaga on nende palgad pidevalt tõusnud, siis kuigi me sel aastal palka ei jõua tõsta, siis seadsime eesmärgiks hoida palgad vähemalt eelmise aasta tasemel. Usun, et see on suur asi, sest tean, et paljudes teistes omavalitsustes on haridustöötajate palkasid kõvasti vähendatud.

9 miljonit krooni on valla jaoks suur hoop, mis jääb Ansipi valitsuse poliitika tulemusena meil sel aastal saamata. Kahjuks saavad seda poliitikat kõik vallaelanikud rohkemal või vähemal määral oma enese nahal tunda. Eesti meedia on viimasel ajal proovinud kujundada seisukohta, et kohalike omavalitsuste säästupoliitika on nende omavalitsusjuhtimise tulemus. Tegelikkuses see nii ei ole, vaid Eesti vallad ja linnad on Ansipi valitsuse poliitika ohvrid, kellelt kõigilt on võetud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid ära.

Käed eemale Triigi postkontorist!

2009-03-21T19:26:00.004+02:00

Ansipi valitsus šokeerib ikka ja jälle maainimesi oma järelemõtlematute otsustega.

Selle kolmapäeva (18.märts) Virumaa Teatajast lugesime Triigi elanikega suure hämmeldusega, et meie küla postkontor suletakse alates 1. juulist.

Külaelanike arvamust ei küsinud keegi, veel vähem on keegi meile selgitanud sulgemise otsuse põhjust. Isegi postkontori töötajad lugesid lehest, et nad kaotavad alates 1. juulist oma töökohad. Kas siis nii jultunult ja südametult käitubki Eesti Post oma töötajatega?

Kui mina töötasin majandusministeeriumis, siis tollane majandusminister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas. Tundub, et reformarid on elust nii võõrandunud ja linnastunud, et nad ei teagi mis elu maal elatakse.

Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen(pildil) ja Reformierakond võiks ükskord ometi aru saada, et postkontorite sulgemine on samm kogukonna elu hävitamise suunas. Ja kuigi ta võib-olla ei tea, kuidas maal elatakse, siis jätku ta ometi kord maainimesed rahule. Me ei ole katsejänesed, kelle peal võib teha mida iganes!

Triigi postkontoris ei käi mitte ainult minu küla elanikud, vaid ka inimesed teistest küladest – Avispea, Eipri ja Pudivere. Postkontori allesjäämine on meie küla jaoks ülimalt tähtis.

Aga me ei anna alla! Eile alustasime allkirjade kogumist, et Triigi postkontorit ei suletaks. Tahtejõudu võitlemiseks meil on küllaga. Nii et, härra Atonen, käed eemale meie Triigi küla postkontorist!

Võsa Pets oli Simunas!

2009-03-21T18:50:00.007+02:00

12.märtsil kohtus Peeter Võsa Simuna rahvaga. Inimesi oli väga palju - nii noori, vanu kui ka keskealisi.

Lisan mõned pildid sellest üritusest:

Vastlad Triigis

2009-03-04T17:18:00.007+02:00

24. veebruar oli sel aastal teistsugune... Lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale oli sel aastal samal päeval ka vastlapäev. Triigi külal on ikka olnud traditsioon, et vastlapäeva peab tähistama ja lastele tuleb teha vahva vastratall. Minu ja Raivo Tammuse eesvedamisel sai ka sel aastal vastlapäev kohalikul mäel, Vastlatiirul, peetud.

Liugu lasti palju ja vahendite valik, millega mäest alla sõideti oli kirju. Olid ka erinevad võistlused: pikem liug, paarisvõistlus ja teatevõistlus. Kuigi poisid üritasid kõigest väest pikemat liugu saada, siis nii mõnigi lõpetas liigsest agarusest kuusehekki või libises kelk seljas mäest alla. Pikimad liu võidutiitlid läksid aga hoopis tüdrukutele Laura ning Reile.

Järgmisena oli paarisvõistlus, mis tähendas, et ühe kelgu peale pidi ära mahtuma kaks inimest ning kes kaugemale libisesid, need olid võidukad. Parim oli siingi Reile koos sõber Markusega. Vahest kõige põnevam oli aga teatevõistlus, kus olid 4-liikmelised võistkonnad Iga võistleja pidi mäest alla laskma, üle kontrolljoone ja siis kelguga mäkke tagasi vudima. Siin olid kindlateks võtjateks Tiina, Thomas, Heiki, Fred.

Pärast kõva aplausimüdina ja tublimate premeerimist, said kõik lasta hea maitsta kuklil ja teel.

Mõned pildid üritusest:

Avasõit - Mina vennapoja Joosepiga

Sõime kukleid ja jõime teed

Kõik, kes me seal olime ja kes enne pildistamist ära ei jooksnud:)

Ka kõige väiksemad olid kohal

Laar tegi haltuurat!

2009-02-25T10:52:00.003+02:00

Oli 18. veebruari õhtu. Vaatasin kella. See oli üheksa. Õhtusöök Isamaa ja Res Publica Liidu juhi ja riigikogu liikme Mart Laariga pidi algama juba rohkem kui kaks tundi tagasi. Laariga kohtumisõhtu ei olnud rahvale tasuta. Kohaletulnud auväärsed kodanikud olid õhtu eest tasunud esinejale honorariks vähemalt 600 krooni inimese kohta. Õhtujuhiks oli tuntud telenägu Marko Reikop, kes üritas ootamisest tingitud närvilisust ja õhus kerkivat pinget kuidagiviisi leevendada. Inimesed nihelesid, sosistasid, mõni kõndis ringi, kuid keda pole, oli Mart Laar ise, kellega kohtumiseks me sellesse restorani kogunesime. Olukord oli tõsiselt piinlik.

Restoran Kolm Õde oli kõiki kutsunud, lubades Mart Laari ja kinnitades et kitsas ringis saab poliitik olla „ausam ja avameelsem“. Rahvast ei olnud tõesti palju,kohal oli umbes 20 huvilist, ruulis nende hulgas Otepää mees – Jaanus Raidlal, kellest paistis olevat saanud tõsine Laari fänn. Koos temaga oli kohale tulnud ka reformierakondlasest Otepää vallavanem ja teisi sealseid oravapoisse. Need itsitasid pihku, et Laar nii pikalt hilineb. Tõega au andes õhtujuht Marko Reikop provintsireformeritele ja isegi mitte Raidalile tähelepanu ei pööranud, mind ja minu sõpru aga nimetas ta mitmel korral, et rahvas ikka teaks, kes korralike inimeste sekka on sattunud.

Veidi enne kaheksat ja ligi kahe ja poole tunnise hilinemisega jõudis hingeldav, sassis juustega, kingapaelad lahti, pluus püksist väljas, karvane kõht punnis ees ja silmnähtavalt ärritunud Mart Laar, kes kirus riigikogu opositsiooni eesotsas Keskerakonnaga, kes olevat tema kallist aega raisanud oma mõttetute küsimuste esitamise ja lubamatute pauside võtmisega. Tema olevat mees, kellele ei meeldi totruste ja igasuguste jamadega tegeleda. Seejärel vajus ta õhtujuhi kõrvale toolile ja hakkas Marko Reikopi saatel rahvast lausdemagoogiaga kostitama. Tema lemmikteemaks osutus loomulikult Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare räige mahategemine. Keskerakonna idee Suur-Tallinnast, mis olevat kantud Suur-Helsingi ja Suur-Stockholmi ideedest, ristis austatud riigikogu liige koheselt Suur-Maarduks. 16 000 elanikkonnaga Maardu, mis on Tallinna külje all ja kunagi ka Tallinna osa olnud ja mis on sama suur, kui Pirita, pidi ekspeaministri arvates olema tõsiseks ohuks Eesti riigi julgeolekule. Üleüldse pidi Tallinna võimalik laienemine kujutama aastal 2009. aastal Laari arvates ohtu Eesti iseseisvusele, millest paraku Keskerakond polevat siiani aru saanud.

Laar ei varjanud sugugi, et koalitsioon käitub Keskerakonnaga seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusesse tehtud muudatusega mitte just kõige viisakamalt. Mart Laar kirjeldas parlamendis koalitsiooni käitumist järgmiselt, tsiteerin: „Antud hetkel ma toetan parlamentaarset sigatsemist ja toetan seda ka edaspidi.“ Pean Laari siinkohal tunnustama, et Laar on mees, kes ütleb kohe välja, mida ta mõtleb.

IRLi esimehe lemmikteemaks olid ka riigieelarve kärped. Tema arvates kärbiti liiga vähe ning kevadel tuleb arvatavasti teha järjekordne negatiivne lisaeelarve. Laar ei hoidnud end tagasi eelmiste valitsuste kritiseerimisega, sest tema arvates on just nemad süüdi selles, et täna tuleb meil riigieelarvet kärpida.

Huvitav oli ka see, et Vabariigi Valitsuses oleva IRLi juht ei hoidnud end tagasi ka koalitsioonipartnerite tagarääkimisest. Ühtviisi said kriitikalaviini osaliseks nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid. Oravad said selle eest, et nad on läbi aegade pidevalt makse langetanud ja soovivad rajada Eestisse palgaarmeed. Samuti süüdistas Laar peaminister Ansipit selles, et Eestil oli reaalne võimalus minna üle Eesti majandust päästvale eurole, kuid tingituna peaministri otsustusvõimetusest ja saamatusest, seda ei juhtunud.

Laar näeb ohtu Eesti julgeolekule ka lõuna poolt. nimelt tunneb Laar muret Läti palgaarmee pärast, sest kui sellega peaks midagi juhtuma, siis on Eesti lõunapiir kaitseta.

Kui Laari käest küsiti, et kes teda nõustavad, siis ta ütles vastu, et pigem tullakse tema, kui kriisinõustaja käest nõu küsima. See on eriti märkimisväärne, et praeguse valitsuse ainus „kriisiplaan“ on kärpepoliitika. Kärpe-teema juures on märkimisväärne ka see, et kuigi rahandusminister kinnitab, et riigieelarvet peaks kärpima nii seitse miljardit veel lisaks juba kaheksale kärbitud miljardile, väitis tema koalitsioonipartnerist IRL juht, et edaspidi tulevat kärpida üksnes poolteist miljardit krooni, mitte rohkem.

Kuna iga inimene pidi Laariga õhtustamise eest maksma vähemalt 600 krooni, võis Laar sel õhtul teenida kokku ligi 20 000 krooni. Igati arvestatav topeltteenistus lisaks riigikogust saadavale maksumaksja rahale.

Kõige selle juures ei saa märkimata jätta, et kui IRL fraktsiooni esimees rahvaga kohtumisele jõudis, ei olnud riigikogus istung veel kaugeltki läbi saanud. Ehk teisisõnu Laar tegi tööluusi maksumaksja kulul ja talle maksti selle eest veel peale ka. Lihtsalt öeldes tegi haltuurat! Kes ütleks ära võimalusest teenida rahva kulul veel paarkümmend tuhat krooni ühe õhtuga? Kindlasti ei oleks selleks inimeseks kahekordne peaminister Mart Laar! Kui palju taolisi hästirahastatud kohtumisõhtud pealinna restoranides on ta veel korraldanud Riigikogu istungite ajal? Kahjuks ei olnud sellel kohtumisel väljaöeldud erilist sisu, peale sõimu ja ähkimise. Võin öelda, et raiskasin ilmaasjata terve õhtu.

Veerpalu kuld innustab kõiki!

2009-02-22T23:00:00.005+02:00

Reedel võitis meie Andrus Veerpalu taas kulla ning sel päeval kell 21.20 pani talle Suusaföderatsiooni president Gianfranco Kasper Libereci Raekoja ees kuldmedali kaela 15 km klassikasõidu eest.

Palju õnne Andrusele! Palju õnne ka Jaak Maele ja kogu Eesti rahvale! Oleme õnnelikud kõik koos!

Veerpalu (pildil, Joosep Martinsoni foto) võit innustas ka mind lõpuks ometi sel talvel suusad kapist välja võtma. Täna ennelõunal otsustasingi teha Väike-Maarja valla Ebavere mäel oma selle aasta esimese sõidu – 8km. Suusatada oli väga kihvt ja andis mõnusa enesetunde. Ma kohe tundsin, et jõudu ja energiat tuli juurde. Mõtlesin oma kallile sõbrale ja unistasin, et ka tema oleks siin koos minuga. Ja muidugi praegusel ajal on mets eriti kaunis. Talvised linnud hüppavad oksalt oksale ja kõikjal oli näha metsloomade käpajälgi. Minu meelest isegi vägeva metsaisanda ilvese omasid.

Kui kellelgi on veel suusad kapis – siis võtke need kindlasti välja ja minge mäele! Patt oleks see talv mööda saata ilma suusatamata! Kohtume Ebavere mäel!

Reformierakond korraldab libaküsitlust Tallinnas!

2009-02-16T11:18:00.002+02:00

Küll Tallinnas on ikka tublid postiljonid. Kogu linn on täis kantud kollaseid paberilipakaid Reformierakonna üleskutsetega. Mõnes trepikojas on isegi seinad ka täis kleebitud. Nõnda võitlevad oravad haldusreformi vastu Tallinnas. Täpselt samuti nagu nad aasta tagasi võitlesid selle poolt ja nõudsid selle läbiviimist. Seda on isegi huvitav teada, kui palju on jäänud Tallinnasse inimesi, kes neid veel usuvad. Küll on nad lubanud meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka, küll pensioni neljakordistada, küll kõike muud head ja paremat. Välja on tulnud vastupidi ja Ansip laiutab vaid süüdimatult käsi.

Eks ole see Reformikatele nagu omamoodi eksperiment. Teada saada, kas tallinlasi on järjekordselt võimalik lollitada. Lauskampaaniaga, kus igaüks saab kätte oma portsu kollaseid lendlehti ja kuuleb raadiost anonüümseid üleskutseid. Niipalju tarkust oravatel ometi oli, et nad raadioreklaamides Reformierakonna nimetust varjavad. Küllap saavad aru, et see nimi ei ole praegu populaarne.

Võib-olla tegi Linnavalitsus rahvaküsitluse eel liiga vähe selgitustööd? Oleks pidanud selgelt välja ütlema, et Pirita jää Piritaks, Lasnamägi jääb Lasnamäeks ja Kesklinn Kesklinnaks. Siis ei saaks inimesi hirmutada, sellega et nendele armsad kohad kuidagi ära kaovad. Tegelikult kogu Reformierakonna kampaania on hirmutamisele üles ehitatud. Mõnele inimesele võib see isegi meeldida. Nendele, kes tahavad kolle näha. Varsti saame võib-olla teada, kui palju neid oli. Võib-olla sellepärast, et mina küll ei usu, et Pentus ja Rosimannus meile õigeid arve teada annavad peale nende libaküsitlus.

Hea meel, et Tallinn ka tegelikult otsustas haldusreformi kohta rahvaküsitluse läbi viia, see näitab austust inimeste vastu enne tähtsate otsuste langetamist. Sellest võiksid nii teised omavalitsused kui ka Ansipi valitsus eeskuju võtta.

Tänase valitsuse poliitika on viinud noorsoo kuristiku äärele!

2009-02-12T17:55:00.006+02:00

Iga päev suureneb Eestis töötute inimeste arv majanduslanguse tulemusena. Eriti murelikuks teeb mind see, et just noorte inimeste seas suureneb töötute arv kõige kiiremini – selle aasta jaanuaris oli see näitaja juba tervelt 15,9 %.

Kui möödunud aasta jaanuaris oli Eestis 1907 noort töötut, siis selle aasta jaanuariks on arv juba kasvanud 6169 nooreni. Seega töötus noorte seas tõusnud aastaga üle kolme korra.

Paljudele minu eakaaslastest (vanuses 16-24 aastased) oli mõne aastaga kujunenud arvamus, et raha on „kerge tulema“. Mäletame ju kõik, kuidas noored, kes ei omanud piisavalt kogemust ega haridust, said ehitusel abitöölisena 10 000 – 15 000 krooni „puhtalt“ kätte. Tänaseks on Eesti ettevõtjad majanduskriisi tulemusena vallandanud just eelkõige selliseid noori. Firmad eelistavad inimesi, kes omavad kogemust ning spetsiifilisi teadmisi. Kerge ei ole ka noortel, kes on alles lõpetanud mõne ülikooli, sest õpitu käigus on eelkõige omandatud üldteadmised ning seetõttu puuduvad töötamiseks piisavalt head erialased oskused.

Mäletame, et päris palju noori on meil välismaale tööle läinud, kuna seal ootas neid parem palk.Täna võime aga tõdeda, et igal poolt hakatakse eestlasi kodumaale tagasi saatma. Alles eelmise kuu alguses teatati üle 5000 eestlasele Soomes, et nende töökäsi enam ei vajata. Samas, Soome ei ole erand.

Kardan, et noorte töötute arv suureneb veelgi. Lisaks sellele, et noori pidevalt koondatakse/vallandatakse eelkõige kogemuste puudumise ja spetsiifiliste teadmiste tõttu, lõpetavad kevadel väga paljud noored ka erinevaid koole (ülikoolid, kutsekoolid, gümnaasiumid), kes samuti püüavad endale rakendust leida. Raha puudusel ei ole neil võimalik minna edasi õppima ning on sunnitud tööturule sisenema – aga ka siin neid ei enam oodata. Noore inimese jaoks tekib nn. nõiaring: ei ole tööd, raha, ega saa ka minna edasi õppima.

See nn nõiaring paneb mind tõsiselt muret tundma. Need noored võivad muutuda meie riigi riskigrupiks, sest nad on sattunud sotsiaalse kuristiku äärele, kust tagasitee on väga raske, vahel isegi võimatu.

Minu eakaaslastel on üldjuhul lootused tuleviku suhtes kõrged ja nägemus sellest helge, aga kui nad jäävad sellesse nõiaringi liiga kauaks, siis need lootused purunevad üllatavalt kiiresti. Selle asemel, et nad hakkaksid tänast Eesti riiki edasi arendama, muutuvad nad selle riigi jaoks hoopis koormaks, sellisteks heitunud noorteks, keda ühiskonnad tõrjub ja kes ise ühiskonda tõrjub. Ehk teisisõnu, see nõiaring suudab noores inimeses tekitada nii suurt sisemist kibestumust, et ta muutub järjest ükskõikseks ja hoolimatuks ümbritseva suhtes. Seda aga ometi meie niingi kreenis riik endale lubada ei tohiks, sest kui ühe riigi noorsool puudub tulevik, siis ei ole ka sellel riigil endal enam tulevikku.

Minu soovitused Vabariigi Valitsusele ja haridusministrile Tõnis Lukasele(pildil, Ants Liiguse foto) oleksid:

1) Tuleks materiaalselt toetata ettevõtteid, kes on nõus noori praktikale võtma, laskmaks neil kogemusi omandada oma firmas.
2) Tuleks individuaalselt läheneda tudengitele, kes õpivad riiklikes ülikoolides tasulistel kohtadel, kuid ei tule õppemaksu tasumisega toime – võimaluse korral peaks riik vabastama õppemaksust või võimaldama pikemaajalist õppemaksu tasumist.
3) Noori ei tohiks kergekäeliselt kutsekoolidest ega gümnaasiumidest välja visata, sest halva õppetulemuste/põhjuseta puudumiste tulemuseks võivad olla majanduskriisist tulenevad perekondlikud põhjused. Pigem peaks riik toetama koolidesse psühholoogide ja sotsiaal-pedagoogide palkamist, et noori inimesi aidata probleemide toime tulemisel ja lahendamisel.

Peatagem üha süvenev noorte sotsiaalne tõrjumine – sest täna, rohkem kui kunagi varem, vajame inimesi, kes on edumeelsed, lennukate ideedega ning mõtlevad kaasa Eesti asjades!

Tallinn kinkis Väike-Maarjale 30 000 krooni!

2009-02-04T11:15:00.007+02:00

Georg Lurich on ikka olnud meie valla sümboliks, mille järgi teatakse ja tuntakse Väike-Maarjat üle Eesti. Nii tekkiski idee, et kui võimalik, siis 22. aprillil 2011. aastal, Georg Lurichi 135. sünniaastapäeval, paneksime Väike-Maarja keskväljakule püsti mälestussamba meie valla kuulsaimale elanikule.

Väike-Maarja vallavolikogu algatas möödunud aastal Lurichi momendi jaoks annetuste kogumise. Mul on nüüd aga hea meel tõdeda, et Tallinna Linnavalitsus otsustas toetada Georg Lurichi monumendi püstitamist 30 000 krooniga. Lisaks veel Tallinna linnale on hetkel annetatud 60 000 krooni ehk praegu on meil juba 90 000 krooni koos. Kahjuks sellest summast aga kaugeltki ei piisa meie monumendi rajamiseks.

Kui ka Sinul on võimalik toetada, siis tee seda Väike-Maarja Vallavalitsuse arveldusarvele nr 10502017649007 SEB pangas, märgusõna „Lurich“.

Ärgem unustagem meie valla legendaarset sportlast Georg Lurichit, kes oli karskuse, jõu ja ilu sümbol ning kelle sünnikohaks oli just Väike-Maarja!

Politsei on pandud riigikassat täitma!

2009-01-20T14:54:00.009+02:00

Pärast nn. „Väike-Maarja pronksööd” on järk-järgult ja silmnähtavalt suurenenud kuritegevus meie vallas. Usun, et seda on enamus Väike-Maarja vallaelanikest ka ise täheldanud ja nii mõnedki omal nahal kahjuks ka juba tunda saanud. Kahtlemata kerkib siin üles küsimus – miks? Kas on pättide arv suurenenud või ei saa politsei lihtsalt oma tööülesannetega enam hakkama? Peaaegu iga kuu lõhutakse kuskil aknaid ning suurenenud on ka sissemurdmiste arv. Siiamaani ei ole kindlaks tehtud, kes varastas eelmisel suvel Vabadussõja võidusamba korjanduskasti vallast ning kes murdsid sisse Väike-Maarja bussijaama või gümnaasiumisse. Mis toimub?

Minu seisukohta kuritegevuse suurenemisest toetab ka Ida Politseiprefektuurist saadud statistika meie valla kohta. Kui 2007. aastal pandi toime 99 kuritegu, siis 2008. aastal juba 108. Samamoodi on suurenenud väärtegude arv 616lt 851le ehk möödunud aastal oli 235 juhtumit rohkem kui ülemöödunud aastal, mis on vaieldamatult märkimisväärne tõus! Minu meelest on selleks kolm peamist põhjust.

Esiteks, mõned aastad tagasi alustas reformierakondlasest justiitsminister Lang (pildil, Toomas Huik'i foto) liberaalset poliitikat, mille eesmärgiks oli vangide vabaks laskmine. Tol korral põhjendas Rein Lang seda eelkõige sellega, et Eestis olevat Euroopaga võrreldes liiga palju vange, kelle kinnipidamine on ühiskonnale liiga kallis. Seega võeti kasutusele poliitika, mille kohaselt vabastati enamus vange enne tähtaega. Ka Väike-Maarjas võib täheldada selliseid hiljuti vabakslastud vange ringi toimetamas. Kahtlemata tekib kohe mõte, et see kes varastab üks kord, varastab ka edaspidi. Usun, et üks põhjustest, miks Väike-Maarjas kuritegevus on viimasel aastal hüppeliselt kasvanud võibki peituda selles, et ennetähtaegselt vabastatud vange liigub meie seas lihtsalt rohkem ringi.

Teiseks, kui majanduse õitsengu ajal leidsid tööd ka need, kes olid vanglatest vabanenud, siis tänaseks on olukord paljuski muutunud - tööta on jäänud nii endisi vange kui ka korralikke inimesi. Majanduslanguse tulemusena on jäänud sadu inimesi tööta ka meie vallas ning kohalikud ettevõtjad nendivad, et olukord muutub veelgi halvemaks. Ehk teisisõnu, kui inimesel tööd ega raha ei ole, siis tõenäosus, et minnakse vargile, järjest enam suureneb, eriti just endiste vangide puhul, kelle jaoks on see juba käidud rada.

Kolmandaks, minu hinnangul on politsei tänase siseministri Jüri Pihli (pildil, Peeter Langovitsi foto) juhtimisel võtnud endale valed prioriteedid ning on läinud nö. lihtsama vastupanu teed. Riigieelarves haigutavad suured augud ja üks suurepärane võimalus seda tõhusalt täita on inimestel iga väiksema liiklusrikkumise eest teha trahv ja kindlasti ka võimalikult suur.

Kui 2007.a astal oli meie vallas 346 liiklusrikkumist, siis 2008. aastal 627, mis on ligi poole võrra on suurem arv! Lisaks on teada-tuntud tõsiasi, et Eesti riigi trahvisummad mitmekordselt suuremad, võrreldes naabermaade Rootsi või Lätiga. Järjest enam jääb mulje, et politsei ei tegele mitte probleemidega, vaid hoopis raha teenimisega. Sest tõsiste asjade korral vangutab politsei pead ega ole suutnud siiamaani selgeks teha juba eelpool mainitud juhtumeid, nagu näiteks ikkagi kes on need pidevad akende lõhkujad või kes varastas eelmisel suvel Vabadussõja võidusamba korjanduskasti Väike-Maarjast või kes murdsid sisse Väike-Maarja bussijaama või gümnaasiumisse. Need on asjad, mis venivad ja venivad, samal ajal kui politsei tegeleb hoopis liiklustrahvide määramisega, et täita tühja riigikassat, kuid mitte selliste oluliste probleemidega, mis ka inimestele korda läheksid ning politsei mainet nende silmis tõstaks.

Oma mõtetele ja seisukohale saan kinnitust ka endise siseministri Kalle Laaneti väljaöeldust: „Kuritegevuse kasvu üheks suuremaks põhjuseks tuleb pidada majanduslangust. Juba eelmise aasta alguses, kui Eesti majandusolukord järsult halvenes, siis näitas statistika kuritegevuse muutumist vägivaldsemaks.” Seega oleks minu soovitus Jüri Pihlile järgmine: lõpetage raha teenimine lihtinimeste arvelt ning pange politsei lõpuks tööle. Politsei on mõeldud rahva kaitsmiseks, mitte nende pealt teenimiseks. Väike-Maarja vald ei ole nii jõukas, et suudaksime Tallinna linna eeskujul luua munitsipaalpolitsei, mis tagaks korra ja kaitseks rahvast. Ometi vajab ka Väike-Maarja kaitset huligaanide eest!

3.veebruaril ilmus ka Virumaa Teatajas artikkel http://www.virumaateataja.ee/?id=77174

Keskipäkapikud otse Lapimaalt!

2008-12-23T22:52:00.006+02:00

Jõulud on ikka olnud ajad, kus ollakse perega koos – selles suhtes ei erine ka mina teistest.

Küll aga otsustasime sel aastal Raivo Tammusega, et jagame oma jõulurõõmu ka teistega. Nii võiski täna Väike-Maarjas näha siblimas ja häid sõnu soovimas Keskipäkapikke ehk päkapikk Siret ja päkapikk Raivo jagasid alevikus piparkooke ja komme. Usun, et suutsime naeratuse suule tuua ligi paarisajal inimesel ning seda oli tõsiselt meeldiv näha.

Soovin kõikidele Väike-Maarja valla elanikele kauneid ja rahulikke jõule! Kallistagem ja hoidkem üksteist!

PS! Teised päkapikud sosistasid mulle Lapimaal, et kõik Väike-Maarja valla elanikud on sel aastal head lapsed olnud ning jõuluvana tuleb sel aastal meie kõigi juurde.

Millise soovituse andis Aivar Riisalu Väike-Maarja elanikele?

2008-11-29T20:45:00.009+02:00

Riigikogu liige ja Meie Mees Aivar Riisalu kohtus 27. novembril Väike-Maarja vallarahvaga, et rääkida asjadest nii, nagu need on riigis parajasti. Kohale tuli ligi 50 inimest, teiste seas ka vallavanem Olev Liblikmann ja volikogu esimees Hans Kruusamägi.

Põhiliselt räägiti ikka majandusekriisist ja kuidas see järgmisel aastal üha süveneb. Aivar Riisalu soovitus Väike-Maarja elanikele raske aja ülemiseks oli lihtne, aga konkreetne: hoia oma perekonda ja hoia oma töökohta ja esimene on teisest tähtsam. Kui on olemas kokkuhoidev perekond ning töökoht, mis ära toidab, siis nii saamegi nendest raskustest, mis hetkel majanduses valitsevad, üheskoos üle!

Riisalu selgitas, et peaministri ülesanne on eelkõige kanda hoolt oma rahva eest. Ta peab suutma inimesi ette hoiatada rasketest aegadest. Riigikogu liige toonitas, et Eesti rahvas on usin ja töökas ning suudab kriisidest ette teatamise korral varuda endale tagavarasid ka halvemateks aegadeks. „Eestlased on alati osanud seeni ja marju korjata ning nendest hoidiseid valmistada. Viimasel ajal on aga kõik vajalik poest ostetav ja majandus mängib igaühe elus üha suuremat rolli ja seetõttu on kriisiolukorrast teavitamine märkimisväärselt olulisemaks muutunud,“ lisas Riisalu. „Kahjuks peaminister Ansip ise majanduskriisi ei tunnistanud, rääkimata siis rahva informeerimisest ja hiljem oli juba liiga hilja.”

Riisalule meie vallaelanike ellusuhtumine meeldis niivõrd, et avaldas isegi lootust, et ta võiks asutada Väike-Maarja valda oma ettevõtte.

Mõned pildid üritusest….

Seitse kitsekest ja suured lagleparved

2008-11-26T11:51:00.003+02:00

Iga kord kui jõuan autoga Tallinnast Väike-Maarjasse, haarab mind soe tunne – olen kodus. Aburi juures olevad suured põllud ja Triigi ümber olevad metsad, justkui iga kord kinnitaksid, et siia ma kuulun. Eks see olegi tõsi, sest kuigi ma õpin ja töötan Tallinnas, siis hing on mul Väike-Maarjas.

Triigi külaga on mul tekkinud aastatega eriline side. Mind paelub selle koha looduse mitmekesisus. Vapustav on suve varajastel hommikutundidel kortermaja kolmanda korruse aknast välja vaadates näha põllul olevat seitset kitsekest või kevadel suuri lagleparvesid peatumas põldudel.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi panime Triigi küla poistega parki lindude pesakaste. Poisid, kes muidu olid tuntud oma sullerustega, tegid silmad ette nii mõnelegi külaelanikule - heatahtlikkusega, et anda samuti panus lindude heaoluks. Natuke aega tagasi rääkisin külaelaniku Virvega, et sel kevadel peaksime uuesti panema pesakaste üles, sest osad on alla kukkunud ja lagunenud. Leppisime koos kokku, et hiljemalt märtsikuus võtame asja käsile.

Oma blogis ma kajastangi eelkõige küla ja kogukonna eluga seonduvaid probleeme, mis puudutavad eelkõige Väike-Maarjat ja Lääne-Virumaad. Mis hinges, see südames ja sellest tulebki pajatada...