Lugesin reformierakondlase Ivo Kännu
mütoloogilist vaimusünnitist kirjanduslikust karakterist nimega Edgar Esimene, mis on arvatavasti tuletatud autori isiklikust kibestumusest, et Eesti poliitika elav legend valiti Eesti Keskerakonna esimeheks tagasi.
Samas peame tõdema, et sulg lippab Kännul kergelt, tehes kohati isegi Kivirähkile silmad ette. Känd üritab paraku ebaõnnestunult luua paralleele oma väljamõeldud maailma ja reaalsuse vahel. Siiski tasub mõningaid seoseid reserveeritult ja kommentaaridega siinkohal välja tuua.
Ühes asjas on Ivo Kännul tuline õigus – päriselu Edgar ongi esimene ja seda mõneski mõttes. Edgar Savisaar on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene peaminister. Edgar on esimene nii kohalike kui ka Riigikogu valimiste häältesaagi rekordite poolest. Edgar on ka esimene keskerakondlane. Edgar on esimene veel väga paljudes asjades, mida kõike ei jõua selles arvamusloos välja tuuagi.
Olen nõus Kännuga, et poliitik peab meeldima massidele, kuid sealjuures väita, et poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja, näitab väitja väärastunud arusaama poliitikute olemusest. Olen päri, et rahvajuht peab tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Savisaar on sellega ka suurepäraselt hakkama saanud. Keskerakond võitis ülekaalukalt nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimised. Edgarile antud 23 000 häält Riigikogu ja 40 000 valija toetus kohalikel valimistel räägivad enda eest.
Muidugi on poliitika kompromisside kunst, millest võiksid ka tänased valitsuserakonnad aru saada. Edgar on valmis minema kompromissidele, aga kui Laar või Ansip ei soovi ja igal sammal ning igal pool seda üle deklareerivad, ei ole midagi teha. Keskerakonnaga mängimine või mittemängimine sõltub ikka hetkeolukorra poliitilistest kasudest, kuigi sallimatust märgistatakse alusetult vaid Savisaare isikuomadustele viidates.
Kui aga Känd mõtleb, et inimene peab oma veendumusi muutma sõltuvalt sellest, kas ta tahab olla koalitsioonis või opositsioonis, nagu seda teevad poliitiliselt kõigiga „maganud“ reformierakondlased, siis pean tunnistama, et austan pigem igaühe truudust oma veendumustele ja arusaamadele ning seda isegi siis, kui nad minu omadega kokku ei lähe.
Ei ole kuidagi nõus Kännu arvamusega, et Keskerakonna hiljutisel kongressil toimus sisedemokraatia viimsete riismete hävitamine. Esiteks, kui olukord oleks selline, nagu Känd väidab, küsiksin Tallinna Ülikooli õppejõu Oudekki Loone tsitaadiga: „Kes ütles, et parteides peab tingimata olema sisedemokraatia? Kui parlamentaarne demokraatia on garanteeritud, kas sisemine juhtimine ei või olla autoritaarne? Ega partei ei pea olema mingi ühiskonna tillukene mudel, praegusel massikommunikatsiooni ajastul võib ta ju oma pooldajate arvamusi teisiti ka teada saada kui läbi parteisüsteemi“. Kuid mulle meeldib ka reformierakondlasest Riigikogu liikme Igor Gräzini seisukoht: „Erakond on üks kamp inimesi, kes lepivad kokku mingisugustes mängureeglites ja kui kellelegi pole need reeglid vastuvõetavad ja kui ta ise ära ei lähe, siis tuleb ta välja visata“. Erakond on lihtsalt ühe maailmavaate põhiselt mõtlevad inimesed. Kui see ei sobi, võib alati üksikkandidaadina Riigikokku või volikokku kandideerida. See on igaühe vaba valik – demokraatia.
Eksivad ka need, kes väidavad, et Keskerakonna põhjakirja muudatused on ebademokraatlikud. Iga organisatsioon võib enda sees teha selliseid muudatusi oma põhikirjas, nagu ta ise paremaks arvab. Peaasi, et need muudatused ei oleks põhiseaduse vastased. Tunnustatud õigusteadlane Igor Gräzin kinnitab, et Keskerakonna põhikirja muudatused on Eesti Vabariigi Põhiseadusega kooskõlas.
Poliitilisel ülesandel ei saa olla ühte ainuõiget lahendust, nagu leiab valitsusjuht Ansip. Lahendus peab kooruma välja erinevate huvigruppide arutelude käigus, kuid paraku ei kuula Vabariigi Valitsus kedagi peale iseenda. Valitsus samastab ennast juba meie riigi endaga, võttes seeläbi võimu rahvalt, kellele võim tegelikult kuulub.
Edgar Savisaarel on säilinud missioonitunne, mis lubab tal seista Eestile tähtsate ühiskondlike väärtuste eest, mis vastanduvad ühe reformierakondlase võimuhullusele. Ansip, kes kaljukindlalt usub, et ainult temal on õigus ja kõik teised eksivad, on kõige suurem oht Eesti demokraatiale, nagu tõestasid ilmekalt pronksiööd, või meeletud eelarvekärped püha euro nimel ja seda majanduskriisi tingimustes, kus juba niigi kannatavalt rahvalt seda vähest veelgi ära võeti.
Valija ootab Keskerakonnalt eelkõige kindlust ja stabiilsust. Ei saa välistada, et erinevad rünnakud meedias nii erakonna kui ka selle esimehe aadressil nii omade kui ka vastaste poolt ei mõjunud erakonna reitingule hästi, kuna suurendas ebaselgust, millist kurssi jätkatakse. Ja oodatud selgus saabus augusti lõpus erakonna kongressil, kus keskerakondlased otsustasid arvestatava häälteenamusega senise esimehe tagasi valida, misjärel valijate usaldus meie erakonna suhtes kasvas.
