Õhtulehe kinnisideeks on vahendeid valimata leida Edgar Savisaare südamedaam

Möödunud reede lõuna paiku saatis Õhtulehe ajakirjanik Toomas Reisalu mulle küsimused Tallinna Autobussikoondise nõukogu liikmelisuse kohta. Nagu kollasele ajakirjandusele kombeks ei piirdunud see isik TAKiga seonduvaga, vaid küsis seda, mis teda tegelikult huvitas:

„Ja lõpuks on soov teada saada, et kas see ametikoht sai teile osaks sellepärast, et te olete Tallinna linnapea Edgar Savisaare silmarõõm või siis lihtsalt üks lemmiknaistest?“

Vastasin talle ausalt: „Mind seob Tallinna linnapea Edgar Savisaarega vaid see, et oleme kolleegid ja erakonnakaaslased. Ausalt öeldes on mulle Teie poolt esitatud küsimus äärmiselt solvav. Olen elus saavutanud kõik tänu teadmistele ja usinale tööle. Ma ei pea olema kellegi silmarõõm või lemmiknaine, et oma elus midagi saavutada.“

Minu arvates olin ma oma vastuse ajakirjanikule andnud, ent see ei olnud tema jaoks see vastus, mida ta tahtis kuulda, nagu selgus. Kõik me ju teame, mis on kollase ajakirjanduse tegelik agenda seoses Edgar Savisaare ja temaga seotud naistega.

Natukese aja pärast helistas mulle Toomas Reisalu isiklikult ja vabandas, et mind solvas oma küsimusega. Esialgu olin positiivselt üllatunud ja mõtlesin, et ohhoo – uus tase! Kuid paraku eksisin ja rängalt. Oma vabanduse varjus tahtis ta tegelikult oma solvamist jätkata. Nimelt, kui küsis 6. veebruaril Rakveres toimunud Valetinipäeva laulukonkursi kohta, et kellena ma tema ikka seal temaga kaasas olin. (Pange nüüd tähele, et esialgne plaan TAKiga seoses midagi skandaalset leida, kukkus läbi, mistõttu otsustati uuele rünnakule minna.)

Ajakirjanik oleks võinud vaevuda ja näiteks interneti otsingumootorisse toksida sisse „Valetinipäeva laulukonkurss“ ning oleks koheselt saanud vastuse, et tegemist oli Tallinna linna raames korraldatava üritusega, mida juhtis Katrin Siska ning kuhu oli kaasatud veel muidki Tallinna linna töötajaid. Peale minu viibis linnapea seltskonnas ka teisi linnametnikke.

Kuna see vastus tuli talle ilmselge pettumusena, siis proovis ta edasi urgitseda, et kellena ma Edgar Savisaarega samal õhtul RIMIs käisin. Siin sai mulle lõplikult selgeks, et selliste jobudega nagu Toomas Reisaluga ei ole mõtet enam millestki rääkida. Tõde teda nagunii ei huvita, tal oli oma tõde juba selleks ajaks olemas.

Toomas Reisalu, kui Teie eluväärtused on nii madalad, siis on see Teie viga ning ärge suruge neid teistele peale. Õhtulehele teadmiseks, siis olen sama aegselt sattunud erinevatesse poodidesse üle Eesti väga paljude erinevate inimestega, nagu näiteks Kalle Klandorfiga, Juhan Paadamiga, Anu Välbaga, Rein Ruutsooga jne. Äkki alustate ka selle kallal uurimist...

Ma saan aru, et Õhtulehe eluunistuseks on leida Savisaare südamedaam. Kahjuks pean pettumise valmistama – mina see ei ole, seega olete valedel jälgedel.

Järjekordne bluff Internetis

Üha enam kogub hoogu algatus „Maha Tallinna TV – raha lasteaedadele“. Midagi on selles tuttavlikku! Neli aastat tagasi oli analoogiline algatus kui koguti Internetis allkirju linnapea Edgar Savisaare umbusaldamiseks ja teatati uhkelt 96 tuhande inimese toetusest sellele aktsioonile. Lähemal vaatlusel osutusid need allkirjad aga blufiks. Kujutage ette, et allakirjutanute hulgas olid Heinrich Himmler, Herman Göring ja mitmed teised möödaniku persoonid, kellel praeguse istuva linnapeaga midagi pistmist ei ole. Mõttetu kampaania naerdi välja ja hiljem pole sellest suurt enam räägitud.

Nüüd on toimumas midagi sarnast. Väidetavalt on Tallinna TV vastu kogutud 29. märtsi kuupäeva seisuga 3751 allkirja petitsioon.ee kodulehel ja 13 421 allkirja Facebookis. Meedia lööb kella, et allkirjade kogumine toimub ausalt ja läbipaistvalt. Võib-olla polekski ma sellele rohkem tähelepanu pööranud, aga panin Facebookis tähele kellegi Triin Tammearu üleskutset, kes õhutas algatusega liituma, lubades, et liituja võib oma nime nimekirjas ja otsingumootorite eest ära peita ning tal polevat vaja isegi mitte ID-kaarti, piisavat e-maili kontost. Mulle tulid kohe meelde igasugu libakontod ja anonüümsed kommentaariumid, mis on kaugel läbipaistvusest, E-maili aadresse võib ju endale igaüks teha kasvõi sada tükki. Püüdsin liitujate nimekirju lähemalt uurida. Järeldus – kuidagi sogased on need nimekirjad. Petitsioon.ee kodulehel olevast 3751st allkirjast on 1971 neid, kes oma nime üldse ei avalda ja 162 on avaldanud vaid eesnime. Seega nime on avaldanud selge vähemus, enamus nimekirjast on anonüümne ja liitujate olemasolu kontrollida ei ole võimalik. Vähem kui iga teine on üldse valmis oma nimega üritust toetama. Mõni nimi esines vähemalt kaks korda järjest, millest võib järeldada, et kordusi võib rohkem olla ja programm seda ei keela. Kui palju on kordusi salastatud nimede hulgas, polnud mul võimalik tuvastada. Göringi ja Goebbelsi nimesid ma seekord ei leidnud, aga panin tähele, et kampaaniaga liitunute hulgas on Meelis Muinasmaa, Vello Rus, Liina Pol jne, kelle olemasolu tundub kahtlane. Hääletanud on ka keegi „pole sinu asi 123 ja K.K“. Nalja nabani! Muidugi leidsin ka paarkümmend nime, kellel ongi põhjust võidelda Tallinna Televisiooni vastu ja kes vaadetelt kuluvad reformistide, isamaaliitlaste või sotside ridadesse. Nimetaksin vaid mõned: Andrus Ansip, Paul-Erik Rummo, Anna-Greta Tsahkna, Madis Kübar, Liisa Pakosta, Parbi Pilvre, Kadi Viik, Marek Strandberg ja Selle Luik. Rääkida pärast selle nimekirjaga tutvumist veel mitteparteilisest aktsioonist, pole nagu põhjust.

Veel haledam näeb välja nimekiri Facebookis. Kirjutatakse küll, et nimekirjas on 13 421 liitujat, aga identifitseerida saab neist ainult need mõnikümmend inimest, kes kuuluvad sinu sõprade hulka Facebookis. Mulle jutustati, kuidas ühes koolis oli isamaaliitlasest kooliõpetaja terve klassi alaealisi lapsi rivis hääletama kamandanud. Mingit vanusepiiri liitujate jaoks ju ei ole!

Vanasti anonüümkirjadele ei vastatud, need läksid prügikasti. Ka nüüd peaks kehtestama hea tava, et selliste kah – algatajatega räägitakse tõsiselt alles siis kui nende algatuste väidetavad toetajad on ausalt ja avalikult põõsast välja tulnud. Antud juhul võib kahelda kas neid sealgi on või piirdubki kõik ühe eesti meedias levinud tavalise blufiga.