reede, 28. jaanuar 2011

Pomerantsi tegemistest ehk tegemata jätmistest

Eile toimus Väike-Maarja vallavolikogu istung. Muuhulgas tuli teemaks politsei töö efektiivsus nii Väike-Maarjas kui mujal Eestis.

Pean mainima, et kuigi tihti minu ja Väike-Maarja voliniku ning IRLi liikme Sven Kesleri arvamused ei ühti, siis eilsel istungil esines ta aruka seisukohaga. Kesler kõneles sellest, kuidas politsei töö siseministri Jüri Pihli ajal ümber korraldati nii, et suurendati nende politseinikke hulka tänaval, kes autode kiirusid mõõdavad ja trahve inimestele välja kirjutavad, kuid seevastu vähendati uurimisorganites ametnike arvu. Viimane on aga omakorda kaasa toonud selle, et erinevad vargused ja vandaalitsemised jäävad avastamata.... ning pätipoisid liiguvad vabalt ja süüdimatult tänavatel ringi.

Jah, olen saanud tunda ka seda enda nahal. Eelmise aasta juunikuu esimestel päevadel varastati minult sülearvuti ning alles kaks kuud hiljem võttis politsei minuga ühendust ja küsis arvuti seerianumbrit. Pole siis imestada, et minu arvutit pole siiamaani leitud.

Tõsi, praegu on siseministeeriumis mindud lihtsama vastupanu teed ja tegeletakse peamiselt ainult politsei valdkonnas sellega, mis raha sisse toob: ehk trahvide välja kirjutamisega. Õige Sven, süsteemi on vaja muuta, sest eelkõige peaks politsei tagama inimestele turvatunde ja püüdma vargad kinni, ja alles siis peaks trahvima neid inimesi, kes kiirusi ületavad. Praegu on aga eesmärgid segi aetud.

Kuid ei tasu unustada seda, et viimased aastad on olnud siseministriks Marko Pomerants, kes on Sven Kesleri koduerakonnast. Pomerantsi võimuses on olnud viimased kaks aastat seda süsteemi muuta, kuid miks ta seda ei ole teinud? Kuritegevus ju üha kasvab...

Ma siiralt loodan, et kui Pomerants rahva arvamust ei kuulda ei võta, siis vähemalt võtab ta äkki kuulda oma parteikaaslase seisukoha.

Lisaks üllatas mind eile ka Sven Kesleri teine seisukoht, kus ta nimetas siseministrit peaaegu, et võib öelda, nõrgaks ministriks, kuna too ei suutnud leida 100 000 krooni riigi eelarvest, et Simunasse päästekomando alles jääks. Aus ülestunnitus Sveni poolt!

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Kui Ansip elaks reaalsuses, oleks temagi ööuni napp

Edgar Savisaare ööune nappuse põhjuseks on tänase valitsuse tegemata tööst tingitud mure Eesti riigi ja rahva tuleviku pärast, mida võiksid jagada ka valitsuserakondade liikmed, kui nad vaid vaevuksid Eesti reaalse olukorraga tutvuda.

Savisaare konkurendid on seekord ikka uskumatult madalale langenud, spekuleerides võimaliku narkolepsia üle, mis on äärmiselt labane. Eks see näita, et asjast ei soovita nendel valimistel rääkida. Tegeletakse pidevalt erinevate pseudoprobleemide otsimisega. Meedia läheb, kas siis meelega või rumalusest selliste väljamõeldistega kogu aeg kaasa. Kui oravapartei esimees ja valitsusjuht Ansip suvatseks Toompealt alla rahva sekka tulla ja näha, kui väljakannatamatuks on tema poolt juhitud valitsus teinud elu Eestimaal, kus hinnaralli alles kogub tuure, kus rahvas lahkub massiliselt võõrsile tööd ja hoolivamat riiki otsima, kus tööpuuduse protsent rühib endiselt ülesmäge ja on kahe aasta taguse 100 000 inimese tasemel tagasi, kus maarahvas on oma muredega täiesti üksi jäetud, siis oleks loogiline, et ka Ansipi ööuni oleks lühike. Peaminister pole aga mures, vaid käib muudkui välismaal suusatamas ja muretuna tunneb end ka IRLi esimees Mart Laar, kes mööda Kariibi merd ringi seilab. Edgar Savisaar peab Tallinna linnapeana ära tegema palju sellist, millega riik ei ole siiani hakkama saanud, nagu näiteks tööpuudusega võitlemine, uute töökohtade loomine, majanduse elavdamine, munitsipaalkorterite ehitus, vee- ja teiste hindade ohjeldamine ning paljude teiste valitsust ükskõikseks jätvate mureküsimustega tegelemine.

Muide, näiteks Inglismaal olevat koalitsioonipoliitikutel komme opositsiooni sõnavõttude ajal demonstratiivselt silmad sulgeda ja teeselda magamist. Kahju, et mõni rumal pealinna opositsionäär ei mõista, et Tallinna linnapea võib harrastada sama taktikat, kuna midagi märkimisväärset asjalikku ei ole Tallinna opositsioon ehk Toompea koalitsioon suutnud viimasel ajal välja käia. Valimisteni on veel piisavalt aega, mistõttu võib vastaste poolt oodata veelgi pöörasemaid väljamõeldisi, mille ei ole mul soovi isegi spekuleerima hakata. Samas soovitan nii mõnelegi narkolepsia-loo väljamõtlejale minna oma vaimset tervist kontrollima. Sinna võiks kindlasti saata ka tänase peaministri, kes ei taju Eesti reaalsust. Muide, mäletame ju hästi, milliseid võtteid kasutati Arnold Rüütli puhul, kui ta presidendiks kandideeris. Temast püüti manada kuvandit, kui dementsest inimesest ja need jutud vaibusid koheselt, kui Ilves pukki pandi. Nüüd üritavad vastased sama skeemi mööda talitada. See kõik on nii läbinähtav ja primitiivne.

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Miks valitsus bensiinihinda kõrgel hoiab?

Kõik me oleme märganud, kuidas hinnad ülesmäge rühivad. Tihtipeale ei nähta selle taga tegelikke põhjuseid. Jutustatakse lugusid kartellidest, monopolidest ja maailmaturuhindadest. Sealjuures on räägitud ka sellest, et valitsus ei saa või ei suuda hindu kontrolli all hoida. Paraku on see puhas demagoogia. Õigem oleks arutleda selle üle, miks valitsus hindu taltsutada ei taha? Käesoleva arvamuslooga sooviksin lugejaga heita pilk nendesse võimalustesse, mis on Eesti tänasel valitsusel tegelikult olemas üldise hinnalanguse esilekutsumiseks.
 
Üle 50% bensiinihinnast võtab valitsus endale
Võti üldiseks hinnalanguseks peitub bensiinihinna langetamises, mis on aga Toompea valitsuse kätes ja otsustada. Valitsuse võimuses on vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, kuna hetkel läheb bensiinihinnast tervelt üle 50% otse riigikassasse.

Reformierakonna ja IRLi poliitikud poevad pidevalt nafta maailmahinna ja erinevate kartellide ning monopolide taha, jättes teadlikult varju võimaluse kohalikul tasandil olukorra leevendamiseks midagi ära teha.

Olgem ausad, tänasest bensiinihinnast moodustab kütuseaktsiis, mida on praeguse valitsuse ajal korduvalt tõstetud, juba ligi 36% ja käibemaks, mida tõsteti 18%lt 20%le, moodustab bensiinihinnast 16,67%. Kokku teeb see 52%, mis tähendab, et Toompea valitsus saab üle 50% bensiinihinnast otse oma taskusse.

Protsentide illustreerimiseks toon ka lihtsa näite: kui pere kulutused kütusele kuus ulatuvad 5000 kroonini, siis sellest haarab Ansipi valitsus endale üle poole ehk tervelt üle 2500 krooni ning tegelikult saab pere sõidu peale kulutada ainult umbes 2500 krooni.

Fakt on see, et kui vähendada käibemaksu ja kütuseaktsiisi, siis langeb ka bensiini hind. Kütusehinna lubamatult järsk tõus on omakorda toonud kaasa ka kõigi teiste kaupade ja teenuste hinnatõusu. Seega tooks bensiinihinna langus alla ka teised hinnad.

Millal valitsus lõpetab maksudega lollitamise?
Jääb üha enam mulje, et tänase valitsuse ainuke poliitika on bussiliine ja postkontoreid kinni panna ja tõsta toidu ja teised hinnad võimalikult kõrgele, et eesti rahva elu väljakannatamatuks teha. Eriti maapiirkondades. Teistmoodi pole võimalik selgitada olukorda Eesti majanduses, kus tulumaksu küll alandatakse, kuid tegelikke hinnatõusu põhjuseid valitsuse poolt ei puudutata. Maksudega toimub justkui tahtlik vigurdamine, ühtesid makse alandatakse ja sellest räägitakse laialt, aga samal ajal teisi makse märkamatult tõstetakse. Teisisõnu, raha kanditakse ühest taskust teise, aga rahvale näidatakse ainult seda taskut, kuhu raha justkui juurde tuleb.

Väga paljusid asju saaks tänane valitsus rahva hüvanguks ja heaolu tõstmiseks ära teha, ent ei ole seda siiani tahtnud või suutnud ette võtta, kuigi aega oli neil selleks möödunud neli aastat. Mõned päevad tagasi teatas reformierakondlasest rahandusminister Ligi, et kütuseaktsiisi valitsus langetama ei hakka, mistõttu võib eesti rahvas bensiini- ja teiste hindade langusest suu kenasti puhtaks pühkida ja isegi Soome bensiinist kallimat bensiini edasi osta. Pole midagi parata, teist või kolmandat valikut ei ole – rahvas peab 6. märtsil endale uue ja võimekama valitsuse valima, kui ta soovib suunamuutust paremuse poole.

Käesolev arvamuslugu ilmus 14. jaanuaril k.a. ajalehes Kuulutaja:


reede, 7. jaanuar 2011

President Ilves peab eesti rahva ees vabandama!

Juba Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv kinnitab oma rahvale järgmist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“. Selle lausega öeldi meile, et Eesti on vabariik, mitte kuningriik või diktatuur. Eestis maksab rahva tahe ja otsus. President Ilves väidab oma Eesti Televisioonile antud intervjuus aga hoopis vastupidist. Ta ütleb, et just tema, mitte eesti rahvas, on Eesti riigis kõrgeima võimu kandjaks, sest tema, mitte eesti rahvas, otsustab, kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi peaministriks ja kes moodustab ühtlasi ka järgmise valitsuse. Selle peale võib küsida, kas president kaldub diktaatuuri poole? Vabandage, kas see pole mitte diktatuur, kui rahval ei lasta otsustada, vaid otsus langetatakse ühe inimese poolt ja rahva arvamust mitte millekski pidades? Teatavasti otsustavad just diktaatorid rahva eest. Demokraatlikes riikides otsustab aga rahvas. Oma lubamatu väljaütlemisega vihjab president sellele, et ta seisab kõrgemal nii põhiseadusest kui ka rahvast, mis on ühe end euroopalikuks ja demokraatlikuks riigiks pidava Eesti riigipea puhul ohumärgiks. President on oma rahvale võlgu selgituse ja ka vabanduse, sest ta on rahva arusaama iseendast kui rahva presidendiks selgelt reetnud. Demokraatlikes riikides astuvad riigipead selliste väljaütlemiste tõttu tagasi.

Ilvesest on saanud oravate mängukann
President Ilves on tagasivalimise nimel end Reformierakonnast ja IRL-st sõltuvusse seadnud, mistõttu oli ta demokraatia põhimõtteid eirates sunnitud sekkuma erakondade-vahelisse poliitilisse valimiste eelsesse võitlusesse, muutudes seeläbi eelkõige just oravapartei mängukanniks, mistõttu elab Eesti riigi julgeolekuohuallikas Kadrioru lossis. President, kes peaks olema terve eesti rahva mõjuagent, on hoopis ühe kindla seltskonna – Reformierakonna mõjuagent.

Minu väidet kinnitab ka Tallinna Ülikooli politoloogia professor Raivo Vetik, kelle sõnul on asi selles, et kuna presidendi valijaks on Riigikogu enamus, ehk siis IRL ja Reformierakond, võib tekkida järgmine rollikonflikt: presidendile ei pruugi meeldida Toompea valitsuse mingi samm ja ta sisimas mõistaks selle ka hukka, ent tagasivalituks saamise tung temas osutub tugevamaks ning ta asub leidma ning kritiseerima vigu opositsiooni tegemistes, et saavutada pluss-punkte võimuerakondade silmis. Mäletame ETV intervjuust ka seda, et kui vabariigi valitsuse suhtes oli president kriitikavaba, siis opositsiooni suhtes ülikriitiline, mis viitab järjekordselt tema erapoolikusele ja kallutatusele, mis presidendi puhul on lubamatu.

Nagu professor Vetik, leian ka mina, et ootamatu oli presidendi ähvardus jätta Keskerakond valitsusest välja, kui Savisaart hukka ei mõisteta. Kuna demokraatlikus riigis otsustab valimiste võitja ikkagi rahvas, mitte president, siis on antud väide käsitletav otsese sekkumisena parteipoliitikasse. Tuletan siinkohal meelde, et sellised institutsioonid, nagu kaitsepolitsei või president jäävad demokraatlikes riikides valimisperioodidel, kus parteipoliitikast saab „pada sõimab katelt“-tüüpi nähtus, päevapoliitikast eemale ja kõrgemale.

Eesti vajab sõltumatut presidenti
Nõustun ka sotsioloog Andrus Saarega, kes ütleb, et praegune president on muutunud valitsuskoalitsiooni ripatsiks. Ta peaks mitte ainult olema erapooletu, vaid selliselt ka näima.

Eesti poliitilise süsteemi probleem on presidendi liigne sõltuvus valitsuskoalitsioonist, ehk siis IRList ja Reformierakonnast, mistõttu ei saa me Eesti presidendi puhul rääkida kellestki iseseisvast ja sõltumatust.

Pooldan Raivo Vetiku seiskohta, et presidendivalimiste reeglite kaudu on presidendi institutsioon pandud olukorda, kus tal on raske täita parteipoliitikat ületavat rolli, mis on tema põhifunktsioon. Seega on aeg mõelda presidendi valimiste süsteemi muutmisele. Keskerakond on jätkuvalt kindlal seisukohal, et eesti rahvas, mitte erakonnad, peaksid endale presidendi valima. Alles siis lõppevad jutud presidendi olemisest valitsuse mängukann, ripats või mõjuagent, kuna teda on valinud eesti rahvas otsesel valimistel.

Käesolev artikkel ilmus 5. jaanuaril k.a. ajalehes Virumaa Teataja

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Esimesed kogemused euroga

Mul on südamest kahju, et pean lõplikult hüvasti jätma meie EESTI KROONiga (foto: Ardi Hallismaa). Samalaadseid emotsioone olnud kuulnud veel paljudelt-paljudelt oma sõpradelt ja tuttavatelt.

Põhilised mured, miks eurot nii joovastunult vastu ei võeta, on sellepärast, et krooniga ollakse harjunud ning see on muutunud omamoodi armsaks. Samas euro on võõras ning nagu mu üks tuttav nimetas „tüütu on neid münte kaasas pidevalt kanda“. Paberraha on ju märksa mugavam ja kergem rahakoti vahel hoida, kui münte kaasas tassida. Euromündid on kõik justkui ühesugused ja kardan, et vanematel ja nägemisega probleeme omavatel inimestel on raskusi erinevate müntide vahel vahet teha. Seda eriti veel siis, kui kiire on. Minu sõbra Soomes elav ema on endale ostnud juba mündipauna või siis eurokotikese. Justnagu keskajal!

Väike-Maarjast teatas mu teine hea tuttav, et tema ostis veel vana aasta sees 2000 krooni eest oma külmkapi toitu täis ning ta ei mõtlegi jaanuarikuus poodi minna raha kulutama, kuna eurotulekuga nagunii tõstetakse salamisi hindu.

Veelgi teravamalt aga ütles täna Eesti väikelinnast, Elvast, pärit tuttav naisterahvas. Ta teatas, et Soome koristaja teenib ka rohkem palka (1500 EUR) kui tema, kes on spetsialist Eestis. Samas nii Rimi toiduhinnad kui ka kütusehinnad on nii Eestis kui Soomes võrdväärsed. Jõhker, kas pole? Nii jõudiski mu Elva tuttav järeldusele, et prestiiži, staatust ja Eesti head mainet ta leiva peale määrida kahjuks ei saa. Ning kui ta teeks Soomes sama tööd, mis Eestis, siis teeniks ka keskmiselt 3000 EURi kuus. Elva naisterahva järeldus oli – tuleb Eesti jätta selja taha ja asuda tasuvamale töökohale Soome.
(Ma siiralt loodan, et kõik Eesti inimesed nii ei mõtle, sest sel juhul jookseks Maarjamaa lõplikult rahvast tühjaks)

Mina ise viisin täna kõik oma kroonid ja sendid panka, et hakata euro vaimus edasi elama. Mõned soovitavad, et tuleks kasutada kroone ikka nii kaua, kui võimalik, aga mina olen pigem vastupidisel seisukohal – alustan juba täna euroga, siis harjun pisikeste numbritega kiiremini ning märkan ka seeläbi paremini tulevikus hindade muutust, mis viimasel ajal on kahjuks olnud vaid tõusu teel.