Eesti maamees ei pea kinni maksma Rootsi maakoole

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks Eesti rahvuslinnu – suitsupääsukese! Suitsupääsuke on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Lendav olevus, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kuhu on kadunud suitsupääsukesed?

Kahjuks on aga viimastel aastatel tema arvukus järjest langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu – kärbeste kogust. Suitsupääsuke on justkui ohu kuulutaja! Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud... Seega, pääsukeste arvukuse langus on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbub kokku ja hääbub vaikselt. Sellele mõeldes tekib kange tahe niisugusele väljasuremise suunale käsi ette panna ja hoopis vastupidine käik sisse lülitada. Kas see oleks ka tegelikkuses võimalik?

Eesti vajab maaelu arengut toetavat tugevat poliitikat

Võtmesõnaks on siin tugev ja Eestile sobiv regionaalpoliitika väljatöötamine. Eesti regionaalpoliitika, mille osaks olev Eesti maaelu arengupoliitika eesmärk peab olema soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna hoidmine ja loomine maal, millega tagatakse kodumaiste väiketöötlusettevõtete taassünd, olemasolevate töökohtade säilitamine, uute loomine ja ekspordivõime suurendamine. Kõike seda nõudsid ka maainimesed V Maarahva Kongressil. Teisisõnu, tänast poliitikat tuleb muuta nii, et elu maal jääks püsima, inimesed ei koliks linnadesse ega läheks enam raha pärast välismaale tööle.

Arvan, et tänase Eesti valitsuse kõige suuremaks nõrkuseks on see, et regionaalpoliitika teostamisel tuginetakse enamjaolt vaid Euroopa Liidu abiprogrammidele. Jääb üha enam mulje, et valitsus ei taha või ei suuda näha maaelu probleeme ega luua Eestile sobivat regionaalpoliitikat. Ikka vaadatakse Euroopa ehk Brüsseli poole ja elatakse lootuses, et küll sealt öeldakse, kuidas peaks Eesti inimeste probleeme lahendama. Tegelikkuses peaksime aga meie ise, eesti maarahvas, tundma oma eluolu kõige paremini ja pakkuma probleemidele lahendusi, mille eesmärgiks oleks luua Eestile tõhus regionaalpoliitika, mis arvestaks kogu Eesti rahvaga võrdselt ja ühtlasi aitaks majanduslikult järele vähem arenenud piirkondi.

Eesti maarahvast on saanud sotsiaal-majanduslik katselabor

Teise suure hoobi Eestile on andnud Eesti riigi ja rahva peal kasutatud majandus- ja panganduspoliitika, mis kõige valusamalt on mõjutanud just maainimest. Sellele on viidanud ka Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised USA väljapaistvad majandusteadlased, kes märgivad muuhulgas, et see ideoloogia, mida pärast Nõukogude Liitu Eestisse müügimeeste poolt sisse toodi, on midagi muud, mis Läänes on tavaks. Need majandusteadlased viitavad ka asjaolule, et neoliberaalne majandus (Eesti tänane majandus) ei oleks kindlasti pidanud olema see tee, mida mööda väike Eesti oleks pidanud kõndima. Pigem samastavad need majandusteadlased Eestis toimunut julma eksperimendiga, mille mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele vabad käed, et kavandada suures osas Nõukogude blokist kogu majandus oma malli ja äranägemise järgi. Valitsus rahva käest luba selle kohta, et kas nad sooviksid katsejänesteks olla muidugi ei küsinud.

Maarahvast kooritakse valitsuse vaikival nõusolekul

Mis on selle tulemus? Inimesed on viidud karmidesse sõltuvussuhetesse pankadega. Kõik teenused on viidud samas ka tasuliseks. Kui Eesti inimese käest nõutakse uskumatuid teenustasusid, siis need samused pangad oma kodumaades enda inimesi aga hoiavad ja selliseid makse ei ole. Vastupidi, kui meil pannakase postkontoreid, bussiliine, pangakontoreid maal muudkui kinni, siis näiteks Rootsis needsamad Rootsi pangad, kus me oleme harjunud käima ja kelle klientideks olema, investeerivad Rootsi riigi regionaalpoliitikasse. Ehk teisisõnu – eesti rahvalt kooritud miljardite eest paigutavad Rootsi pangad läbi fondide Rootsi maapostkontorite ja maabussiliinide säilimisse ning ääremaade arengusse. Meie parempoolsed poliitikud annavad sellele vaikides nõusoleku, justkui selline röövimine Eesti rahva arvelt oleks igati õigustatud.

Siit ka küsimus, millised erakonnad müüsid meie maaelu ja Eesti majanduse sellisel ennast hävitaval moel maha? Vastust tuleb otsida parteidest, kes on olnud Eestis kõige pikemalt võimul ja kes õigustavad ning ülistavad vabaturumajandust. Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) koos esimehe Mart Laari Swedpanga nõukogu liikmena on näidanud rohelist tuld neoliberaalsele majandusele. Kas nad ka ise teadvustavad enestele, et läbi tänaste pankade tegevuse aitavad nad tegelikult eesti rahvast paljaks riisuda?

Nii ma usungi, et praegune valitsus, olles võõrkapitalist käsist-jalust seotud, ei soovigi maaelu parandada. Nad tulevad võib-olla enne valimisi mõne ideega välja, et rahvast lihtsalt lollitada, aga pärast valimisi langevad need mõtted kohe unustuste hõlma. Sest kui Ansipi valitsus tahaks olla vastutustundlik maa-elu suhtes, siis tegutsetaks maaelu püsimise eest vastava eelarve- ja maksupoliitikaga, vajalike programmide ja teadusuuringute rahastamisega, juba täna!

Käesolev artikkel ilmus 26. novembril ajalehes Kuulutaja

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

Täna lisasin külalississekandeks Edgar Savisaare avalduse Eesti meediast. Soovitan kõigil lugeda, et saada tegelik ettekujutus, mis toimub Eesti meediamaastikul.

Edgar Savisaare avaldus Tallinna kajastamisest Eesti meedias

Valminud on Meedius Eesti OÜ poolt läbi viidud meediamonitooring, mis käsitleb Tallinna, Keskerakonna ja ka Edgar Savisaare kajastamist Eesti meedias 13.septembrist 12.oktoobrini 2010. a. Käsitleti põhilisi ajalehti, telekanaleid, online-portaale, Rahvusringhäälingut (ei käsitletud linnameediat, et pilti mitte segasemaks ajada). Sel perioodil osutas meedia Tallinna linna juhtimisele tähelepanu kokku 1145 korral. Nende sõnumite auditoorium ulatus 150 000 inimeseni, suurim osa oli seejuures võrguväljaannetel. Võrreldi ka seda, kuidas käsitletakse Tallinna Linnavalitsust ja Tartu Linnavalitsust, samuti võrreldi peaministri ja Tallinna linnapea käsitlemist.

Põhilised järeldused olid järgmised:

1. Keskerakonna kohta ilmus iga positiivse sõnumi kohta 4 negatiivset sõnumit;

2. Tallinna Linnavalitsust mainiti koos Keskerakonnaga põhiliselt negatiivses kontekstis, Tartu Linnavalitsust ei mainitud kordagi erakondlikus kontekstis.

3. Edgar Savisaare kohta ilmunud iga positiivse sõnumi kohta tuli 10 negatiivset sõnumit

4. Andrus Ansipist ilmus iga negatiivse sõnumi kohta keskmiselt 1,5 positiivset sõnumit.

5. Võrreldi ka Keskerakonna vastast kampaaniat erameedias ja Rahvusringhäälingus. Erilist vahet ei olnud. Keskerakonna ja selle pooldajate mõnitamises hoiavad erakanalid ja avalik-õiguslik ringhääling kahjuks ühte joont.

Demokraatlikus ühiskonnas instinktiivselt valitsusvõimu suhtes valvekoera rollis asuma pidava ajakirjanduse käsitluses on Eestis tugevalt ja domineerivalt võimul Keskerakond.

Savisaart kajastab Eesti meedia sama „erapooletult“ kui omal ajal NL meedia kajastas kadunud Ronald Reaganit.

See on pilt, mis meist on maalitud. Ja see pilt on suur vale. Nüüd on see vale mustvalgelt paberil paljastatud ja ka selle vale suurus täpselt ära mõõdetud. Vale paljastamine annab alati tõele võimaluse.

Oleme pikka aega arvanud, et Eesti ajakirjandus ei täida oma põhirolli demokraatia tagajana, et seis on halb. Meie oponendid on siiski väitnud, et see on meie luul. Ja ma tunnistan ausalt, et ka mina poleks arvanud, et olukord on nii drastiline. Kuna tulemused on niivõrd šokeerivad, siis see on ka põhjus, miks seda uuringut tuleb jätkata. Teeme seda kindlasti ka detsembris, jaanuaris ja edaspidi.

Tunnustan Eesti inimesi, kes hoolimata niivõrd massiivsest Keskerakonna vastu suunatud ajupesust suudavad ikka veel oma enda peaga mõelda ja iseseisvaid otsuseid teha. Oleks ju loogiline, et pärast niivõrd ulatuslikke rünnakuid Keskerakonna ja eriti Savisaare vastu, langeks meie reiting sügavasse miinusesse. Et nii ei ole juhtunud, on kindlasti nende meediategelaste pahameele allikas, kes Keskerakonna vastast kampaaniat korraldavad. Arvamusküsitluste tulemused näitavad, et tegelikult Eesti inimene ei usalda seda juttu, mida meedia järjekindlalt levitab. Mida rohkem laimatakse Keskerakonda, seda madalamaks muutub meedia enda usaldusväärsus.

Ajakirjanike ostmisest tänases Eestis

Kui võtame vaatluse alla mõne ajalehe Eestis ja teeme seda korduvalt, siis päris tihti jäävad silma tuttavad näod. See on ju normaalne, kuna mõned inimesed ongi aktiivsemad kui teised ning nende tegemistest tuleb ju ikka kirjutada. Ent, mis seisukoht võtta siis, kui mõni tähtis tegelane on ajalehes näiteks ülepäeviti? Kuidas suhtuda lugejana sellesse, kui üle päeva ilmub lugu justkui mitte millestki, kuna midagi tarka või uut öelda ei ole, aga lugu on lehes koos pildi, nime ja tiitliga, nagu viis kopikat?

Usun, et igal mõtleval inimesel peaks tekkima tõsine kahtlus, et kas siin ei ole tegemist kokkuleppega. Ja kui on kokkulepe, siis on olemas ka mõlemapoolne kasu. Põhjuseid, miks üks või teine inimene tahab olla mõnes ajalehes avaldatud, on mitmeid. Kõik oleneb selle konkreetse inimese taustast. Ütleme, et tegemist on poliitikuga. Poliitikud vajavad tähelepanu selleks, et neid teatakse ja kui teatakse, siis võib-olla ka valitakse. Mis on ajakirjaniku huvi? Kuigi ajakirjanik peaks olema eelkõige huvitatud oma ajalehe kvaliteedist ja lähtuma ajakirjanduse eetikakoodeksist, ei pruugi see alati nii olla. Ka ajakirjanik on inimene kõigi oma pahedega.

Vaadates Eesti meediat, siis suured üle-Eestilised ajalehed, nagu Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, on rohkem omaniku-kesksed. Kuluaarides sahistatakse ikka, kuidas Luik ja Kadastik annavad kindlaid korraldusi mida, millest ja millal kirjutada.

Maakonnalehed on aga peatoimetaja- ja ajakirjanike-kesksed. Teisisõnu, tugev peatoimetaja ütleb, milline lugu ilmub ja milline mitte. Nõrgemale peatoimetajale ütlevad ajakirjanikud ise, millest nad tahavad kirjutada. Mõlemal juhul näen siin ohtlikku tendentsi. Tulles siinkohal tagasi kajastuse ostmise juurde ajalehes, lastakse raha eest ajalehes mõnel poliitikul avaldada lugusid nii tihti, kui vaja või võimalikult sagedasti. Pole tähtis, kas rahvale ka midagi öelda on, peaasi, et nägu ja nimi kogu aeg näha oleks.

Rääkides ajakirjanduslikust eetikast, siis igasugune arvamuslugude avaldamine raha eest on rangelt taunitud. Samuti ei luba nimetatud eetikakoodeks eksklusiivseid kokkuleppeid ajakirjaniku ja selle inimese vahel, kust uudis või arvamuslugu tuleb. See on euroopalik tava ajakirjanduses. Eestis on aga näiteid, kus tundub või on isegi selgelt näha, et seda tava rikutakse ja pidevalt.

Lääne-Viru maavanema koht müüdi Vello Tafenaule?

Vello Tafenau omaaegne kriitika Tarmo Männi Reformierakonda ülehüppe suhtes on silmakirjalikkuse musternäide, kuna Tafenau tegi täpselt sedasama, mida tegi Mänd – müüs ennast Reformierakonnale tähtsa ametikoha eest maha.

Kas endine rahvaliitlane Vello Tafenau võttis Reformierakonda üle joostes eeskuju endiselt erakonnakaaslaselt Tarmo Männilt? Mäletame ju kõik, kuidas Tafenau omal ajal reetlikkuse pärast Tarmo Mändi raevukalt maha tegi, kuna too Oravaparteisse üle hüppas. Mäletatavasti võrdles Tafenau Tarmo Männi erakonnavahetust poliitilise kaubaga, millel ei ole midagi ühist maailmavaatega. Ja nüüd tegi ta ise täpselt sedasama!

Kui Tarmo Mänd sai „ülehüppe“ eest nii mõndagi head, näiteks muuhulgas ka hästitasustatud nõukogu koha ning ilma ei jäeta ka Tafenaud. Kuuldavasti Reformierakonna juhtivad häälekorjajad on lubanud praeguse Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi oma häältega Riigikogusse viia. Kui nii juhtub, jääb maavanema koht vabaks ning see läheks sujuvalt siis Tafenaule.

Minu meelest on äärmiselt ebamoraalne, et niimoodi müüakse ameteid ja jagatakse Riigikogu kohti. Riigikogusse peaksid ikka kuuluma inimesed, kes on saanud rahvalt toetuse ja pälvinud usalduse. Praegu viib Reformierakond ellu Lääne-Viru valijate petmise skeemi. Lisaks tuletan valijate meelde, et vähem kui aasta tagasi lubas Vello Tafenau, et oma hääli ta IRLile või Reformierakonnale kunagi ei jäta, olles suurim Reformierakonna poliitika kritiseerija. Nüüd aga liitus ta Reformierakonnaga.

Mul on üks soovitus Vello Tafenaule: Kui ikka ollakse sama reetlik ja müüdav, nagu see, keda maha tehakse, siis pole mõtet, ega ka alust ja õigust teisi selles kritiseerida.

Tundub, et kahjuks pole Vello Tafenaul riigimehelikkusest lõhnagi küljes!

Kas eesti rahvas on liialt keelekeskne?

Lugesin täna Eesti Päevalehest Jevgeni Ossinovski mõtteavaldust teemal „Võitlus kakskeelsuse tuuleveskiga“. Tundsin ka, et pean sõna sekka ütlema...

Eestlase nägemuse järgi on rootslane see, kes räägib rootsi keelt ja sakslane see, kes räägib saksa keelt ning hiinlane see, kes räägib hiina keelt. Tegelikkuses oleme sellise mõtlemisega maailmas vähemuses.

Meie mõtlemine on pärit meie keelekesksusest. Seda ei saa laita ega kiita. Seda tuleb vaid mõista. Näiteks juudid ei ole keelekesksed, vaid kultuurikesksed. Juutidel on mitmeid erinevaid keeli, ent mis neid ühendab on juudi kultuur. Selle alusel saab määrata, kas oled juut või mitte. Muidugi ka juudi usk, mis on teatud mõttes lahutamatuks osaks juudi kultuurist.

Teise näitena toon  iirlased. Iiri keelt räägivad väga vähesed. Põhikeeleks on iirlastel inglise keel iiri aktsendiga. Iirlasi ühendab taaskord kultuur, ent ka religioon, sest enamus neist on katoliiklased.

Kolmanda näitena lisaksin horvaadid ja serblased. Mõlemad rahvad räägivad ühte ja sedasama – serbo-horvaadi või horvaadi-serbia keelt. Vahe on selles, et horvaadid on katoliiklased ja serblased õigeusklikud.

Nagu näha, siis siin toimub rahvuslik eristumine usu baasil. Kuidas on lood šveitslastega, kes elavad riigis, kus on neli riigi keelt? Pole olemas hiina keelt, vaid on olemas hiina keeled. Tõsi ta on, kiri on neil kõigil üks. Oma tänase sissekandega tahan öelda seda, et kas eesti rahvana ei ole me mitte liialt keelekesksed? Võib-olla peaksime mõtlem keelest kaugemale? Võib-olla peaks esikohale panema hoopis eesti kultuuri ja eesti meele ning alles siis eesti keele? Usun, et eestlaste arv maailmas sellest üksnes võidaks!

Pomerants mängib IT-agentuuri maha?

Eesti Vabariigi Valitsus on liikunud suunas, et Eesti saaks Euroopa Liidus loodava IT-agentuuri asukohamaaks. Mulle see idee meeldib. 8. oktoobril teatas rahvusringhääling meeldiva uudise, et Eesti ja Prantsusmaa on saavutanud kokkuleppe, mille järgi „ Euroopa Liidu IT-agentuur tuleb Eestisse“. Pärast seda sõnumi ilmsiks tulekut hakkas aga Marko Pomerantsi poolt juhitav siseministeerium uudist maha matma, seletades, et tegu oli justkui ainult meediamulliga.

IT-agentuuri loomine Eestisse oleks juba sellepärast oluline, et meie riigijuhid on lootnud, et see annaks turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele. Nüüd on aga oht, et siseminister Pomerants on Eestile seda suurepärast võimalust maha mängimas.

Tekib küsimus, et mis siis tegelikult toimus? Ühel hetkel sai Eesti rahvas nagu rõõmustada, kuid teisel hetkel pidime seisma taas fakti ees, et IT-agentuuri tulek Eestisse ei ole ikka üldse kindel ning siseministeeriumi väite kohaselt oli meedias leviv otsus ennatlik. Aga miks siis julges, kui tegu oli ennatliku otsusega, siseminister Marko Pomerants enne nii-nimetatud „meediamulli“ „Aktuaalses kaameras“ väita: „Töödokumentides on versioon, et agentuuri peakorter on asukohaga Tallinnas“.

Tekib küsimus, keda uskuda, kas siseministrit, kes ütleb, et agentuur tuleb või siseministri poolt juhitavat ministeeriumit, kes ütleb, et ennatlik on rääkida IT-agentuur asukoha otsusest. Kes räägib tõtt?

Tegelikkuses võiski asi välja näha nii, et Prantsusmaa ja Eesti läbirääkimiste tulemustena saavutati tööprotsessis esialgselt kokkulepe, et IT-agentuur võiks tulla Eestisse. Ministrina peaks aga Pomerants teadma, et selliseid kokkuleppeid ei räägita enne välja kuni need on kindlad, juhul kui ei lepita omavahel teisiti kokku, vastasel juhul võib tulemus olla vastupidine. Nii see ka nüüd juhtus. Siseministri Pomerantsi liigvarajane kuulutamine, et IT-agentuuri asukohamaaks saab Eesti, ärritas teisi Euroopa Liidu liikmesmaid, eriti Prantsusmaad. Euroopa poolt vaadatuna, näitab selline käitumine Eesti, eriti aga siseministri ebakompetentsust riigijuhtimisel. Inimlikust vaatepunktist võib veel Pomerantsi mõista, et tahtis positiivsest vaheetapist Eesti avalikkust infomeerida, et sellega ennast positiivses valguses paista lasta, kuna Riigikogu valimised on ukse ees, aga tegelikkuses võib see maksma minna meile Euroopa Liidu IT-agentuuri toomise Eestisse.

Juba kevadel toonitasin, et Vabariigi Valitsus peaks IT-agentuuri rajamist Eestisse võtma väga tõsiselt, kuna tundsin ka tol ajal muret, et Eesti valitsus ei tegele sellega piisavalt. Nüüd on minu mure veel suurem, et lisaks aeglasele tegutsemisele, on Eesti valitsus riiklikult käitunud veel ka valesti.

Kui me igal pool räägime, et oleme tublimad kui lõunanaabrid, siis nüüd on lätlased meile küll pika puuga juba ära teinud. Juba sel kevadel tuli uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekommunikatsiooniagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset. See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Kahjuks mulle tundub, et lugupeetud siseminister Marko Pomerants ei võta asja täie tõsidusega ning selline suhtumine jätkumise korral võime IT-agentuuri Eestisse loomise mõtte unistuse varna riputada.

Muidugi räägitakse kuluaarides ka seda, et protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – Eesti kehvad suhted Venemaaga kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Täna peame kahjuks aga kurvastusega tõdema, et Eesti ei saa puht-poliitilistel põhjustel või Marko Pomerantsi ebakompetentsest juhtimisoskusest tulenevalt hetkel realiseerida oma pea ainsat tegelikku majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Käesolev arvamuslugu ilmus 6.novembril 2010.a. Delfis

Naiste ja meeste ebavõrdsus mõjub ka lastele!

Viimasel ajal on üheks päevakajaliseks teemaks kerkinud taas meeste ja naiste ebavõrdsus Eesti ühiskonnas. Arvamusi ja ettepanekuid, kuidas ja kas peaks tõstma naiste rolli ühiskonnas on mitmeid.

Ühtede arvates tuleks kehtestada kindel protsent või arv, kui palju peaks olema naisi näiteks Riigikogus, teiste arvates aga piisaks, kui meil oleks naispresident, sest sellega lahendame sujuvalt kõik soolisest ebavõrdsusest tulenevad probleemid. Kolmandad aga ei näegi mingit probleemi, sest mehed oskavadki paremini juhtida kui naised.

Kvoot pole lahendus

Mina kahjuks ei usu, et sooliste kvootide kehtestamine lahendaks tegelikkuses olemasolevaid probleeme. Pigem on see seotud meie väärtushinnangute, tõekspidamiste ja mõtlemisviisidega ning kas meie ühiskond soodustab selle arenemist soolise võrdsuse poole või mitte. Seni on erinevad uuringud tõestanud, et naised saavad meestest vähem palka ning seda on Eesti riigile ka ette heidetud.

Naisena leian, et mehed ja naised peaksid saama samaväärse töö eest samaväärset palka. Minu arvamuse üheks põhjuseks on kindlasti see, et traditsioonilised perekonnamudelid, kus mees ja naise elasid ning kasvatasid lapsi ja elasid koos kuni surmani, on muutunud. Tänapäeval kohtame pigem paare, kus minnakse lühema või pikema aja jooksul lahku. Lapsed jäävad enamasti ikka emale kasvatada.

Näeme, et Eesti ühiskonnas proovivad mehed endiselt siiski elada selle traditsioonilise peremudeli kohaselt ja lähtuvad lisaks veel põhimõttest, et mehed on perekonnas peamisteks ja põhilisteks sissetuleku toojateks, ega muretse eriti selle pärast, et naine võib temast tunduvalt vähem palka saada.

Levib kujutlem, et mehe uhkuse küsimus on tuua raha koju, kuid selle arusaama kaasnähtuseks on olnud ka põhimõte, et mees toetab oma laste ema ja lapsi ka pärast seda, kui ollakse juba lahku mindud. Seda viimast kiputakse tänastes rasketes majanduslikes tingimustes kahjuks unustama.

Üksikemade kulutused on märgatavalt suuremad kui need olid enne lahkuminekut. Tihti leiamegi sellises olukorras madalapalgalisi emasid, kes on tõsistes raskuses, et lapsed ära toita ja riidesse panna. Usun, et peaaegu iga inimene teab mõnda sõpra või tuttavat naist, kes pärast lahkuminekut kasvatab üksi last või lapsi ning mees mingitel põhjusel ei maksa alimente.

Naiste ametid

Teise probleemina näen eelkõige seda, et naised töötavad ühiskonnas ametitel, mis on vähem tasustatud kui ametid, mis on meestel. Nii peetakse enamasti traditsioonilisteks „naisteametiteks“ sekretäre, lasteaiakasvatajaid, kooliõpetajaid, lüpsjaid, poemüüjaid jne.

Kui palju meist kujutaks tänases Eesti ühiskonnas ette, et lasteaiakasvatajaks läheb mõni mees, kes peab selle palga eest pere toitma ja kommunaalkulud tasuma? Ometi, näiteks Hollandis, Rootsis ja teistes vanades ning arenenud Euroopa riikides ei ole midagi eriskummalist, et lasteaiakasvataja on mees.

Usun, et Eestis võtaksid lapsevanemad oma lapsed sellisest lasteaiast ära kartes, et meeskasvataja näol on tegemist ebatervete kalduvustega inimesega, kuna soorollide stereotüübid on veel niivõrd jäigad ja kinnistunud meie ühiskonnas. Lääne-Euroopas on see aga normaalne, sest sellega ollakse harjutud ning see on ainult seetõttu võimalik, et need ametid on ka vääriliselt tasustatud. Vahet ei ole, kas seda tööd teeb mees või naine.

Seega kohtamegi Eestis naisi, kes asuvad madalapalgalistel töökohtadel ning tihti on need palgad nii väikesed, et iseseisvalt on väga raske hakkama saada. Kõige nukramas seisundis on just üksikvanemad, kes peavad kasinast sissetulekust tasuma kõik kommunaalkulud ning toitma ja kasvatama lapsi. Kui mees ei maksa ka alimente, on pere eriti raskes seisus. Kurb on siinjuures tõdeda, et peamisteks kannatajateks on siinkohal lõppkokkuvõtteks eelkõige siiski lapsed.

Käesolev artikkel ilmus 4. novembril Virumaa Teatajas

Rahvusooper Estonia näitas Jänesele koha kätte!

Eile õhtul käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Johann Straussi operetti „Nahkhiir“. Jäin etendusega väga rahule, kuid mitte sellele ei soovi ma täna tähelepanu pöörata, vaid pigem ühele teisele asjaolule, mis näidendist silma jäi.

Nimelt, ma tunnustan ja kiidan Rahvusooper Estonia näitlejaid ja juhte selle eest, et neis oli piisavalt südikust ja vaprust näidata selles tükis üles kodanikujulgust valitseva valitsuse vastu.

Teatavasti on Ansipi valitsuses kultuurimister Laine Jänes kärpinud kõvasti rahvusooperi eelarvet ning seetõttu on ka paljusid inimesi koondatud ja vähendatud ka töötajate palkasid. Näitlejad avaldasid oma protesti peenelt, kuid rahvale arusaadavalt, mida saatis publiku toetav aplaus.

Ma ei pea tänase valitsuse käitumist õigeks, kindlasti oleks olnud olemas vähemvalusamaid kärpimiskohti. Rahvusooper Estonia on eesti kultuuri au ja uhkus. Estonia on Eestimaa visiitkaart, mida külastavad paljud välismaalased, et saada osa Maarjamaa kultuurist. Erinevalt Reformierakonnast, usun endiselt, et eestlased on loominguline rahvas, mis väljendub meie keeles ja kultuuris – seda peame me kaitsma ja hoidma!