Tilk tõrva meepotti: võidukas sõjakäik Savisaare vastu ähvardab läbi kukkuda

Õilis ja erapooletu Eesti meedia pahandab Savisaarega, et viimane olevat hakkama saanud järgekordse ennekuulmatu teoga, võttes laenu eraisikult. See laen olevat saladusega looritatud ja nüüd tahavad kõik ajakirjanikud kangesti loori alla piiluda. Tegelikult ei olegi vaja piiluda, sest Savisaar viis oma laenulepingud kohe politseisse ja mul ei ole mingit kahtlust, et õiguskaitseorganitele lähedal seisvad meediategelased need sealt ka kiiresti üles korjavad.

Koomiline, et Savisaarelt küsitakse miks võttis ta laenu eraisikult, aga mitte pangalt. Justkui meedia äkki ei teakski, et pangad panid oma laenuandmise vahepeal päris kinni.

Savisaare lugu esitatakse nii nagu oleks tema ainus ja esimene, kes eraisikult laenu võtab. Aga kuidas on Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega, kes on eraisikult võtnud üle kolme miljoni laenu või Eesti Panga nõukogu liikme Tõnis Paltsiga, kes samuti on võtnud eraisikult kolm miljonit laenu. Neid kõiki võib siis järelikult tundmatuks jääda sooviva eraisiku poolt mõjutada ja manipuleerida nagu hoiatatakse Savisaart. Veelgi enam eraisikult on võtnud laenu ka Urmas Reinsalu ja Hannes Astok, aga see ei häiri ühtegi ajakirjanikku.

Räägime aga veelgi ühest kummalisemast juhtumist. Eraisikult laenu võtjate nimekirjas on ka Tartu Maakohtu esimees, Tartu Halduskohtu esimees ja Tartu Ringkonnakohtu esimees ning need ei ole mitte sugugi väikesed laenud. Ma ei tea miks just Tartu kohtunikud on aldid eraisikult laenu võtma? Võib-olla Tartus ei ole enam pangakontoreid. Vägisi tuleb keelele küsimus, et kas see tundmatu eraisik on tegelikult Neinar Seli või mõni muu Tartu reformi juhtidest, kellel muidugi võiks olla huvi kohtumõistjad rahaga üle ujutada.

Viimastest päevadest tean kolme fakti, kus üks või teine keskerakondlane on Savisaare juhtumi selgituseks viidanud sellele, et täpselt samamoodi jättis oma deklaratsiooni õigeaegselt esitamata või esitas puudulikult Eesti Panga president Andres Lipstok. Pean sellest rääkima seetõttu, et kõigil nendel kolmel juhtumil kärbiti just see lõik artiklist või telesaatest välja. Viimati tegi seda kvaliteet televisioon TV3.

Asjata oleks oodata, kuni mõni Kadastiku või Luige lehtedest need teemad ka üles võtab. Enne valimisi ajab Luik järjekindlalt IRLi ja Kadastik Reformierakonna poliitikat. Nende kirjatsurad laiutavad käsi ning ütlevad, et nemad peavad käsku täitma. Kui Eestis on veel ausat ajakirjandust, siis oleks tal tööpõld hoopis laiem, kui ainult Savisaarele ja Keskerakonnale jahti pidada.

Jaak Juske – kas müüdav ja ostetav?

Täna kirjutan Tallinna linnavolikogu aseesimehest ja sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimehest Jaak Juskest. Käesolev arvamus on minu isiklik, mitte Keskerakonna seisukoht.

Jaak Juske on viimasel ajal ületanud meedias künnist peamiselt kahe uudisega: kommenteerides Edgar Savisaare laenu ja Keskerakonna büroo laienemist. Ausalt öeldes, siis Juske viimasel ajal muuga ei tegelegi, kui oma Tallinna koalitsioonipartneri materdamisega. Selline käitumine on madal, kus konstruktiivsete ideede tõstatamise ja kaitsmise asemel, lastakse liugu Keskerakonna mustamise peal.

 

Meenutagem, et enne 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kritiseeris Jaak Juske Tallinna linnavõimu ja Keskerakonda. Pärast seda aga kui sotsid võeti Tallinnas koalitsiooni, muutus Juske retoorika kardinaalselt – võisime kuulda tema suust lausa kiidusõnu Tallinna juhtimise kohta. Sellise käitumise üle on imestanud paljud mu sõbrad aga ka tuttavad politoloogid.

Mis siis täna on juhtunud? Miks on Juske oma retoorikat taas muutnud ja on hakanud taas koalitsioonipartnerite üle nurisema? Kas asi on ausas juhtimises või millestki muus?

Asi ongi millestki muus! Minu hüpotees on järgmine: Jaak Juske liputab saba sinna poole, kus ta näeb, et raha ja positsioon on tulemas.

Ehk maakeeli öeldes. Tulemas on sotsiaaldemokraatide juhi valimised. Juske teab väga hästi, et pole mingeid garantiisid, et Pihl jätkab taas tema juhi ja erakonna esimehena. Ta peab täna end näitama Pihli vastaskandidaadile, Sven Mikserile kui erapooletu ja õiglase poisina, et enda töökoht ja palk, mis on ca 30 000 krooni, ka tulevikus säilitada. Sellepärast ka piksenooled taas Keskerakonna ja Tallinna linnapea suunas...

Selline jaakjuskelik käitumine on mage ja kaugel riigimehelikkusest. Mul on palju tuttavaid sotside seas ja mul on hea meel, et nemad ei ole valmis end niiviisi maha müüma, vaid ideede eest võitlema, nagu näiteks astmeline tulumaks või tasuta kõrgharidus.

 

2011. aasta lind on suitsupääsuke!

Eesti Ornitoloogia Ühing valis 2011. aasta linnuks suitsupääsukese!

Suitsupääsuke(foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees) on linnuke, mida tunneb ära iga suurem ja väiksem eestimaalane. Linnuke, kes tõmbab endale tähelepanu oma värvilise sulestiku ja vilka tegevusega.

Kahjuks aga on viimastel aastatel tema arvukus langenud, sest loomapidamise vähenemine maal on vähendanud pääsukese põhitoidu - kärbsed.

Nii nagu väheneb loomapidamine, nii liiguvad ka noored inimesed linna elama, tühjenevad külad ja alevikud ....

Seega pääsukeste arvukuste vähenemine on otseselt seotud sellega, et elu maal tõmbab kokku ja hääbub. Hetkel olengi Maarahva V Kongressil, millega rõhutatakse maaelu ja põllumajanduse osatähtsust ühiskonnast. Enamuse küsimustele, millele maarahvas on nõudnud valitsuselt vastust, on jäänud tähelepanuta. Täna võtab Maarahva V Kongress vastu mitmeid nõudmisi– põllumajandus-, haridus- ja regionaalpoliitika suhtes. Loodame, et nüüd lõpuks võtab vabariigi valitsus ja riigikogu maarahvast kuulda!

Riik peab leidma tee üksikvanemate toetamiseks!

Paljud pered on täna raskes majanduslikus olukorras. Kuid kõige täbaramas seisus on eelkõige need vanemad, kes kasvatavad oma last või lapsi üksi. Samaväärne olukord on ka peres, kus üks või mõlemad vanemad on kaotanud töökoha.

Lapsetoetust tuleb mitmekordselt tõsta!

Statistikaameti andmetel elab 20% Eesti elanikest ehk üle 240 000 inimese vaesuses. See on ligi veerand miljonit inimest! Võimalik, et nimetatud arv võib olla isegi veel suurem. Kurb on siinjuures aga tõdeda, et Eestis elavad kõik üksikvanemad vaesuses, kes on kaotanud töö ja kellel on lapsed. Samas on veel kurvem nentida, et tavaliselt jäävad üksikvanemad justkui vaesuse nõiaringi, millest neil on väga raske välja tulla, sest vajalikud toetused nagu ei jõuakski nendeni. Põhjus on selles, et kui mujal Euroopas on olemas erinevad riiklikud toetusprogrammid, mis aitavad perel toime tulla, siis Eesti riigis on sotsiaalkaitse selles vallas väga õhuke.

Seda kummalisem ja küünilisem on kuulda reformierakondlasest peaminister Ansipilt, et lapsetoetus 300 krooni kuus, on kui lennuki pealt raha välja loopimine. Kui Reformierakonna esimees arvab, et toetusi peaks jagama vastavalt pere jõukuse astmele, siis miks ta ei ole oma erakonnakaaslasele sotsiaalminister Pevkurile vastavat ülesannet andnud? Praegune sõnum on aga solvav enamusele eestimaalastele, kelle jaoks on see igakuine raha ülioluline. Kui peaministri lõunasöök maksab 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib see olla terve nädala söögiraha!

Laste ranitsatoetus tuleb taastada!

Nii nagu ma ei pea õigeks Ansipi 300 kroonise lapsetoetuse naeruvääristamist, nii ei pea ma õigeks ka seda otsust, et alates 2009. aastast ei maksa valitsus enam ranitsatoetust. See raha oli väga paljudele väga oluline abi. Mõni võib ju mõelda, et 450 krooni ei ole väga suur raha, kuid ühtteist saab selle summa eest ikkagi osta. Selle toetuse allesjätmine oleks riigile läinud maksma ainult 80 miljonit krooni, mis on köömes ligi 100 miljardilise riigieelarve juures. Seega, küsimus on eesmärkides ehk siis selles, mida Toompea valitsus tähtsaks peab. Kas lapsed ja nende vanemad on riigile tähtsad või mitte?

Statistikaameti järgi elab Eestis üle 30 000 lapse vaesuses. Nii väikese riigi kohta, nagu seda on meie Eesti, on see väga suur number. Pole siis imestada, kuidas erinevad koolijuhid räägivad, et esmaspäeviti lõuna ajal koolitoit justkui haihtub laualt ja reedel pidid lapsed koolist leiba nädalavahetuseks kaasa võtma. Siinjuures on mul tõsiselt hea meel, et Ansip on õnneks Keskerakonna poolt omal ajal sisseviidud tasuta koolitoidu siiani alles jätnud, sest tänast olukorda arvestades, on selle tähtsus kasvanud möödapääsmatuks ja iseenesestmõistetavaks.

Vaesusega tuleb hakata võitlema!

Euroopa Liit on teatavasti kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sõnades on võitluse vajalikkust tunnistanud ka sotsiaalminister Pevkur, kuid teod jäävad kaugele sõnadest maha. Me ei ole kahjuks kuulnud ühtegi ministri poolset ettepanekut, kuidas Eesti ühiskonnas vaesust vähendada või kuidas luua kõige õigem tee nende inimesteni, kes seda tõesti vajavad.

Vaesus ei vii inimesed ainult nõiaringi, millest nad ei oska enam välja tuua, vaid vaesus toodab lisaks vaesust paraku ka juurde. Ehk teisisõnu, majanduslikus raskemas olukorras perede võimalused laste harimiseks on kehvemad ning madala haridustasemega noorel inimesel on väga raske hästi tasustatud tööd saada. Seetõttu ongi ülioluline, et riik tagaks lastele võrdsed võimalused alates lasteaiast kuni koolitee lõpuni.

Sügav kummardus kõikide üksikvanemate ees, kes elavad ja toidavad oma lapsed ära vaid töötu abiraha toetusest, mis on ca 1000 krooni, sest ka alimendid erinevate põhjuste tõttu ei jõua tihti nende lapse või lasteni. Keskerakondlasena võin kinnitada, et meie erakonna eesmärgiks on luua süsteem, mille kaudu riiklikud toetused jõuaksid ka üksikvanemateni. Üksikvanema staatuse tähtsust tuleb Eesti riigis tõsta, sest tegelikkuses omavad nad ühiskonnas samaväärset kaalu nagu paljulapselised pered.