Lääne-Viru maavanem unistab vaikivast ajastust?

„Reformierakond on Eesti riik ja Eesti riik on Reformierakond” on tees, mis kumab läbi oravapartei poliitikute hiljutistest sõnavõttudest. Millegipärast on just viimasel ajal niivõrd palju kuulda sellest, kuidas erinevad reformierakondlasest riigi ja kohaliku tasandi poliitikud süüdistavad Eesti riigi vastases tegevuses ja meelsuses kõiki, kes julgevad kritiseerida Reformierakonda ja selle tegevust.

Mäletame, kuidas reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi ajas teisi Eesti Vabariigi kodanikke Eestist minema, kui neile ei meeldi Eesti riigi ehk Reformierakonna poliitika. Kas niimoodi käitub demokraatlikku riiki esindav minister?

Mind ei šokeerinud Lääne-Virumaa maavanema Einar Vallbaumi hiljutine reaktsioon ühe maavalitsuse nõuniku tõde paljastavale arvamusloole, mille tulemusena ta kirjutise autori päevapealt lahti lasi. Lääne-Viru maavanema süüdistus oma alluvale kõlas: riigivastane tegevus. Nõunik julges nimelt avaldada alternatiivse seisukoha õiguskantsleri tegevusele. Pole vist mõtet siinkohal küsida, et kuhu jääb siis ühe demokraatliku riigikorra lahutamatu osa – sõnavabadus? Tundub, et Lääne-Viru maavanem on selle sõna tähenduse juba ammu unustanud. See ei ole tema erakonnas lubatud, mida väljendas ülihästi ka viimatitoimunud poliitteater Ühtne Eesti.

Niiviisi käitudes ei teegi Lääne-Viru maavanem enam saladust sellest, et ta unistab Pätsu-aegses vaikivast ajastust. Oli see meie esimene president, kes omal ajal isegi Riigikogu laiali saatis, kuna too ei mõelnud päris nii, nagu oleks pidanud.

Samas, ega siis orav (Vallbaum) saa lasta teisel küll kapis olevale oravale (õiguskantsler), kuid ikkagi oravale, liiga teha. Antud kontekstis oli tõde see, mis liiga tegi. Pealegi, õiguskantsler Indrek Tederil on ju suured teened Reformierakonna ees, sest just tänu tema osavusele ja kavalusele, istub Siim Kallas Brüsselis hea elu peal, mitte Tartu või mõnes muus vanglas kord kaduma läinud 10 miljoni dollari pärast.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma ei tööta Teie alluvuses, Lääne-Virumaa maavanem, sest selle kirjutise tõttu oleksin ju koheselt vallandatud. Aga õnneks on olukord teine ja Teie olete vaid maavanem.

Tuletan siinkohal maavanemale meelde, et kodanik jääb kodanikuks ka riigi või kohaliku omavalitsuse ametis. Ka kõik õigused ja kohustused jäävad alles. Nende hulgas ka üks inimõigustest, milleks on sõnavabadus. Vabadus omada oma arvamust. Reformierakonnas on opositsiooniline mõtlemine keelatud, aga lootus sureb viimasena. Kui sõnavabadust ei oleks, ei oleks ka demokraatlikku Eesti Vabariiki, millesse ma siiralt usun.

Kus on Eesti IT-agentuur?

Hiljuti tuli positiivne uudis selle kohta, et Läti riik sai kätte ihaldatud telekomiagentuuri Lätti loomise otsuse. Läti riigijuhtidel on kindlasti õigus, et selle institutsiooni rajamine meie lõunanaabrite juurde aitab seal luua töökohti, elavdab kohalikku majanduselu ja toob kaasa palju muud positiivset.

See on otsus, mille üle ka meie peaksime rõõmustama. Mis on hea Lätile, on hea Eestile. Ja vastupidi.

Selles valguses on aga murettekitav, et viimasel ajal räägitakse üha vähem IT agentuuri loomisest Eestisse, millest meie riigijuhid samuti veel mõnda aega tagasi lootsid turgutust raskele majandusolukorrale ning kõrgele tööpuudusele.

Räägitakse nii, et probleem on selles, et argumendid, mida Ansipi valitsus pidas Eesti peamisteks tugevusteks (kübersõja kogemus Venemaaga), on osutunud Eesti suurimaks nõrkuseks.

Protsess olevat takerdunud sellepärast, et keegi ei taha sedavõrd sensitiivset keskust siduda riigiga, mis Euroopa idanaabri Venemaaga on jätkuvalt nugade peal. Ehk siis lihtsamini öeldes – meie kehvad Venemaa suhted kahjustavad meie majandushuve mitte ainult ida- vaid ka läänesuunalises koostöös.

Kui see nii on, siis on muidugi asja kurb pool see, et Eesti ei saa puht-poliitiliselt põhjustel hetkel realiseerida enda pea ainsat tegelik majanduslikku tugevust - kõrget arengutaset IT vallas.

Oleks hea, kui selles küsimuses annaks valitsus nüüd omapoolseid vastuseid, milles ikkagi on asi ja miks protsess on justkui soikunud ning miks valitsus midagi ei tee, et olukorda parandada – kuni pole hilja.

Reformierakondlane Leemets tahtis kehtestada müügimaksu, turismimaksu ja võtta laenu

Peaminister Ansip üritab avalikkust eksiteele viia, öeldes, et Tallinnas toob müügimaksu kehtestamine kaasa üle-eestilise hinnatõusu. Täna kehtib müügimaks ka näiteks Harku vallas, kus on võimul Reformierakond ja IRL. Küsin selle peale vastu, kas Harku vallas kehtestatud müügimaks on toonud üle-eestilise hinnatõusu? Usun, et vastus on eitav. Seda imelikum on kuulda ka peaministri suust paanilisi avaldusi Tallinna müügimaksu teemal, mis on tehtud justkui eesmärgiga Eesti rahvast eksiteele viimiseks.

Tuletan meelde, et Tallinnas müügimaksu kehtestamine ei ole uus idee ega Keskerakonna leiutis. Sellega tuli välja 1997.aastal ametis olnud abilinnapea ja täna juba tipppoliitikuks saanud reformierakondlane Ants Leemets, kes plaanis kehtestada pealinnas ühe protsendilise müügimaksu, kuid lisaks sellele ka veel turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen.

Toon mõned näited 1997.aasta Ants Leemetsa tegemiste kohta. Nimelt 28.06.1997.a Õhtulehes kirjutatakse, et Tallinna volikogu lubas linnavalitsusel võtta järgmise aasta rohkem kui kahe miljardi kroonise eelarve tarvis 240 miljonit krooni laenu ning volikogu andis põhimõttelise nõusoleku uue maksu kehtestamiseks. Reformerakondlane Ants Leemets kaitses omal ajal müügimaksu väga tuliselt, sest samal päeval teatas Ants Leemets ka Eesti Päevalehes kindlalt, et müügimaks tasub end kõigest hoolimata ära.

Jääb järjest enam mulje, et Reformierakond ütleb lahti nii oma ideedest kui inimestest kui need mingil hetkel ei sobi või ei käi olukorraga kokku. Seega täna teatab Reformierakond, et müügimaks on ebaõiglane ja Ants Leemetsa ideed surutakse mätta alla peitu. Mulle meenub, et Reformierakond kunagi öelnud lahti nii ka Riigikogu liikmest Igor Gräzinist kui Tallinna Linnavolikogu liikmest Mati Elistest.

Euroopa Liiduga ühinemise eel ei tahtnud reformlased tunnistada oma parteikaaslaseks Igor Gräzinit, kuna see julges öelda „EI“ Euroopa Liidule. Ning samalaadne juhtum toimus ka mõni aasta tagasi reformierakondlasega Mati Elistega, kes pakkus Tallinna Linnavolikogu liikmena välja idee, et tuleks luua Tallinna Televisioon.

Kuigi 1997.aastal ei olnud Reformierakond võimul, ei muuda see fakti, et tänane reformierakondlane Ants Leemets soovis toona kehtestada pealinnas lisaks müügimaksule ka turismimaksu ja võtta mitmesaja miljoni kroonine laen. Ka tänane Reformierakonna esimees Andrus Ansip kuulus kunagi komparteisse, kuid täna me räägime temast ikkagi kui reformierakondlasest, mitte aga kommunistist. Reformierakond peaks oma inimesi ja nende ideid rohkem tunnustama, mitte neid pidevalt kõrvale heitma.