Tudengid rakendati IRLi poliitikavankri ette

15.detsembri Virumaa Teatajas sarjas Tallinna linnavõimu tegemisi Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv üliõpilane Joonas Pä­renson.

Tahaks küsida, kus olid üliõpilaste esindajad siis, kui selle aasta juunis võttis riigikogu vastu teise negatiivse lisaeelarve, mis andis tõsise hoobi just noortele ja tudengitele. Haridusminister Tõnis Lukase algatusel ja peaminister Andrus Ansipi heakskiidul vähendati tudengite sõidutoetust aastas 720 krooni, võeti ära maksusoodustus õppelaenu intressidelt ning ootamatult lõpetati ka õppelaenu kustutamine noortel emadel ja ametnikel, kes pärast õpinguid oleksid siirdunud tööle avalikku sektorisse. Mind hämmastab, miks oli tolleaegne EÜLi esimees Joonas Pärenson oma sõnavõttudes tudengite kaitseks ülimalt tagasihoidlik ning protestiks süüdati ainult viis küünalt ülikooli ees. Kuid praegu on ta millegipärast ülimalt kriitiline pealinna ametnike suhtes, kes on seisukohal, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma kinni mujalt tulnud üliõpilaste sõidusoodustusi.

Politiseerunud üliõpilaskond
Üliõpilasena näen ja tunnen, et Eesti üliõpilaskond politiseerub järjest enam. Kadumas on eetiline võitlus tudengite eest, selle asemel ajavad Eesti üliõpilaste liidrid üha enam tudengite varjus mõne konkreetse partei poliitikat.

Nii esindab ka Joonas Pären­son Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikat ning seetõttu ei võetud ka selle aasta juunis midagi ette tudengite kaitseks, sest kehtis põhimõte, et kuidas sa võitled erakonnakaaslasest haridusministri Lukase vastu.Levinud on seisukoht, et üliõpilasliidrid on küllalt kergesti ostetavad ja ka müüdavad ning nendega ei tasugi tudengipoliitikas arvestada.Pärenson toob oma artiklis välja, et kõikidest Tallinna linna vastastest protestiaktsioonidest on osa võtnud ligi 250 inimest. Kuid arvestades, et Tallinnas õpib üle 30 000 üliõpilase, on see vaid kübemeke pealinna üliõpilaskonnast. Järjest enam jääb mulje, et probleemi on kunstlikult suureks puhunud just IRLi noorpoliitikud ja üliõpilased Joonas Pärenson ja Getter Tiirik, mistõttu vastandumine tänase linnavõimuga on teadlik, kuna IRL on Tallinnas opositsioonis.

Tallinn omade eest
Tallinn kui üks Eesti üliõpilaslinn väärtustab tudengeid. Ehitatud on tudengimaja, kus noored saavad korraldada üritusi. Tallinna linn maksab tublimatele õppuritele stipendiumi (Poska stipendium, Tallinna ülikooli Tallinna linna stipendium, Eesti mereakadeemia Pitka stipendium, kunstiakadeemia Peterburi stipendium jne) ning linnaeelarvest toetatakse projektipõhiselt noorte- ja üliõpilasliikumisi.Tallinna sõnum on lihtne: Tallinn seisab Tallinna tudengite eest!

Mittetallinlastest tudengite eest peab seis­ma riik. Tallinn aitab vastavalt võimalustele kõi­ki tudengeid. Kuid kahjuks mõ­­jutavad riiklikud maksutõusud ka meie pealinna tegevust. Alates uuest aastast tõstetakse jälle nii kütuse- kui ka elektriaktsiisi. Kõik see mõistagi mõjutab ühissõidukite kasutamise hindu. Loomulikult tahab Tallinna linn kõiki aidata, kuid iga omavalitsus peab kõigepealt hoolitsema ikka oma kodanike eest ning seejärel toetatakse võimaluse korral ka teisi. Ning kui tänane tudeng soovib saada soodustusi Tallinna linnalt, siis on selleks lihtne ja seaduslik lahendus: ta peab ennast registreerima tallinlaseks.Noored IRL-lased Pärenson ja Tiirik ei tohiks ajada üliõpilaste esindajatena ühe partei poliitikat, vaid kaitsma ja seisma tudengite huvide eest, milleks nad on üliõpilaste usalduse saanud.

Üliõpilasena sooviksin, et Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Tallinna Üliõpilaskondade Ümar­laud suunaksid tähelepanu ja pahameele hoopis Eesti vabariigi valitsuse tegevusele, kes on rakendanud hoolimatut poliitikat üliõpilaste suhtes, ning selle tegevuse vastu oleks vaja kaitset ja toetust. Pealinn seisab enda tudengite eest aga endiselt ning praegune probleem on pigem suureks puhutud opositsiooni erakondade poolt Tallinnas.

Artikkel ilmus 17.detsembri Virumaa Teatajas http://www.virumaateataja.ee/?id=201765

Miks on tudengid just Savisaare, aga mitte Lukase vastu?

Viimastel päevadel on tudengid teinud Savisaare vastased aktsioone, kuna tänane linnavõim arvab, et Tallinna linna maksumaksja ei peaks maksma võõraste üliõpilaste sõidusoodustusi kinni. Ma saan tallinlaste murest täiesti aru.

Tudengina mind hämmastab aga Getter Tiiriku võitlemine üliõpilaste eest. Alles juunikuus võttis Tõnis Lukas ülikoolidelt tudengite arvelt raha ära ning lisaks sellele otsustati, et ei hüvitata enam õppelaenusid neile, kes lähevad pärast õpinguid avalikku sektorisse tööle. Tuletagem meelde, mida tegi Tallinna üliõpilaste ümaralaua esimees Getter Tiirik koos tolleaegse Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimehe Joonas Pärensoniga selle peale – uskuge või mitte – aga süütasid ainult ca 5 küünalt ülikooli ette.

Ometi Lukase kärpeprogramm puudutas enamust üliõpilastest üle Eesti. Ja see kärbe oli üliõpilastele väga-väga valus, sest jutt käib sadadest tuhandest kroonidest. Aga ometi süüdati Tiiriku ja Pärensoni poolt vaid küünlaid. Mage! Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et minu kui Tallinna üliõpilase eest nad küll tollal ei seisnud, ega seisa ka praegu.

Täna räägime aga sadadest kroonidest ja Tallinna üliõpilaste eestvõitleja võitleb nagu oleks kaalul rohkem kui elu. Miks on käitutakse topeltstandardite järgi?

Ma näen siin väga selgelt erakondlikku poliitika mustrit. Nii Pärenson kui Tiirik mõlemad kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liitu ning muidugi nad ei saa ju välja astuda oma erakonnakaaslase ja ministri Tõnis Lukase vastu. Aga kuna IRL on Tallinnas opositsioonis, siis Margus Tsahkna taktikepi all on asutud võitlusesse Savisaare vastu.

Getter Tiirik proovis eile naerda välja väite, nagu tema ajaks erakonna poliitikat. Aga Getteri teod räägivad enese eest. TÜÜLi juhatuse esimehe käitumine (plakatid, organiseerimise viis, väljaütlemised jne) kinnitas veelkord kinnitust, et nii Päresnon kui ka Tiirik ei aja üliõpilaspoliitikat, ega seisa meie eest, vaid ajavad hoopis konkreetselt ühe erakonna poliitikat.

Mul on avalikud küsimused Tallinna Ülikooli tudengina TÜÜLi esimehe Getter Tiirikule:

Miks ei seisnud TÜÜL juunis tudengite eest ja lasite haridusministril Tõnis Lukasel rahulikult mitte enam hüvitada õppelaenusid?
Milliseid avaldusi, pressiteateid tegite ja kus telekanalitel käsite TÜÜLi esimehena kevadel Tallinna üliõpilaste nimel esinemas?
Kas teie arvastes oli küünalde süütamise aktsioon kevadel piisav probleemile viitamiseks? Kui ei, siis miks rohkem ei tehtud?

Halva sõnumi tooja tuleb maha lüüa

Aeg on ilmselt jälle tulnud „liigestest lahti" ja Eestil, nagu ka maailmal, on erakordne võimalus uuteks valikuteks. Selle mõistuspärasuse üheks moraalseks aluseelduseks jääb see, et arutelus võiks järgida n-ö parema argumendi reeglit.

Eesti taasavamisel meie tulevikule olulisteks mõttevahetusteks tegi olulise sammu Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam 3. novembri Eesti Päevalehes avaldatud artiklis „Usaldus toob tulu". Hellamit tegid murelikuks Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused. Tema artikli sõnum oli, et Eestil on rohkem kui põhjust kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele. Kuid jälle näib juhtuvat tõsiasi, mis kummitab Eestit juba pikemat aega, - „ebameeldiva sõnumi tooja tuleb maha lüüa".

Tarandi konstrueeritud maailm

Sel viisil toimetada on olnud tavaks autokraatsetes ühiskondades ja hästi teada olevate tagajärgedega (aastal 1991 vajus kokku NSVL). Ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand asus 10. novembril Eesti Päevalehe artiklis „Viltu mõõdetud kapital" Hellamile tuliselt vastu väitlema. Tema väitlusviis näis olevat nii reljeefselt kopeeritud mõnest teisest ajastust, mistõttu oleks selle „anatoomia" avamine õpetlik.

Viis, kuidas Kaarel Tarand tõrjub Mall Hellami mõttealgatust, on musternäide poleemikatehnikast, mille puhul (saksa sotsioloogi Jürgen Habermasi põhjal) on selge, et sel viisil väitlemine ei arenda demokraatlikku debatti.

Kõigepealt inkrimineeritakse mõttekoja Legatum Institute keskse sõnumi edastajale tõekuulutamismonopol, mida ju tegelikult ei ole! Seejärel omistatakse ühele tegurile - religioonile - Eesti hädade äraseletamises erakordne kaal. Roll, mida uurimus sellisel kujul ei paku. Purustatud "väärteesid", mille konstrueerimise au kuulub paraku Kaarel Tarandile endale, avavad tee kõige mahategemiseks, mis ei meeldi, olgu need siis ka ülikoolid, mis seadvat meediale piire jne.

Sotsiaalteadlaste vandenõu?

Ajaleheveerul pole ruumi vahendada algteadmisi heaoluriikide mudelitest, kuigi see kuluks nähtavasti ära. Osundagem vaid silmamoondajalikule võttele kiita Eestis sotsiaalsfääri (ja kultuuri) rahastamist, viitega eelarvele! Kui just eelarve ise pole huviobjektiks, siis sisulised argumendid, kui hinnatakse rahastamist, lähtuvad ikkagi osakaalust rahvuslikus koguproduktis. Just selles mõõtkavas (eelarve tegemise alused on riigiti erinevad) muutuvad Eesti probleemid hirmutavalt nähtavaks. Enamasti on meie koht hariduse, teaduse, meditsiini jne rahastamisel valdavalt viimastel kohtadel Euroopas. Kergus, millega Kaarel Tarand saab üle maksudest (on selline pisike ja kõrvaldatav puuduseke), on hämmastav. Just see on kogu Eesti probleemide võtmekoht ja saab lähitulevikus ka Eestis keskseks piikide murdmise tandriks.

Kasvõi selleks, et mõttevahetus kui selline üldse areneks ja poleks mõtet jätkata hämaga, määrakem siinkohal diskursiivsed raamid. Sotsiaalteadustes on igatahes nii, et mõne üksikindikaatori rolli vaidlustamine väljaspool kontsepti pole üldjuhul sisukas tegevus. Aga probleem pole ka siis selles, kas „vigase" mõõdiku tõttu on Eestile „liiga tehtud". Sotsiaalteadlasele pole ju uudis, et kõik tulemused on kokkuleppeliste mõõdikute toodetud. Kas Eestile kuulub ülemaailmsetes edukuse edetabeleis mõne mõõtkava järgi just 73., 94., või 86. koht, on kitsamalt n-ö koolkonnaprobleem. Et Eesti koht võiks olla ka selle Londonis esitatud tulemuse mõõtkava nihutamisel näiteks 10 kohta kõrgem, on siililegi selge.

Olulisem on edastatav sõnum, mille Mall Hellam edastas väga korrektse soovitusena. Asi on selles, et „demokraatia indeksite" koostamise keskused Euroopas (või olgu need siis USA-s CIA juures asuvad mõttekojad) jõuavad enam-vähem samadele kurbadele järeldustele.

Eesti ja üldse postkommunistlike riikide probleem on sotsiaalse sidususe ehk sotsiaalse kapitali nõrkus, mille sisu on jälle akadeemiline probleem. Muidugi võiks ju arvata, et kõiki edetabeleid koostavad Lääne professorid on käpardid või et nad on liitunud mingi Eesti-vastase vandenõuga. See poleks just väga produktiivne mõtteviis.

Milles on väärtuste väärtus?

Kõige arusaamatum ja ohtlikum on hämara retoorikaga varjatud filipika väärtuste vastu, mida meediale surutavat peale kuskil ülikoolide nurgatagustes. Mall Hellami soovitus tõsta väärtusteadlikkust ja selle osakaalu koolikavades meenutab lihtsat alustõde. Ja samas ta osundab faktile, et meie koolilastegi väärtusmaailm on tõsiselt nihkes, võrreldes näiteks Lääne noorte omaga. Eestis on noorte osalus meelsusühendustes, mis väärtustavad vabadust, looduskaitset, kaitsevad inimõigusi, loomade väärikat kohtlemist jne, mitmeid kordi madalam kui näiteks eakaaslastel Soomes (seda kinnitavad Tallinna Ülikooli teaduri Marti Taru uuringud). Tänast Eestit lahutab vanadest demokraatiatest just elus esikohale seatavate väärtuste erinevus.

Murenevad ühisväärtused on selge oht

Ühisväärtused on aga Euroopa tuleviku alus. Tänu ühisväärtustele taastati Eesti iseseisvus. Ühisväärtustele toetus võitlus nõukoguliku totalitarismi vastu, millega murendati Nõukogude impeerium. Ühisväärtuste murenemine viis hiljuti teineteisest ohtlikult kaugele USA ja Euroopa. (Euroopaga samade või sarnaste ühisväärtuste nõrkus või nende puudumine on ohuks ka tänasele Eestile.)

Majandussüsteemi ulatusliku pankrotistumise põhjuseks oli juhtivate majandusteadlaste, näiteks USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani hinnangul just väärtuste kriis. Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures, nagu on juhtunud viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

Mall Hellamit tabanud rünnak läks pihta ühes olulises mõttes - see osutas just sellele, millele ta viitas: Eesti ühiskonnas napib sotsiaalset kapitali ja usaldust. Selle tekkimise üks keskseid komponente on sallivus kõige erineva suhtes, mõistuspärasus ja sellega liituv demokraatlik arutluskultuur.

Artikkel ilmus 2.detsembril Kesknädalas www.kesknadal.ee