Üle poole väikeasulate elanikest tahavad käsimüügiravimeid poodidesse

Sügiskuu alguses võtsin siin üles teema, et kergemad käsimüügiravimid võiksid olla müügil näiteks maapoodides, parandamaks nende kättesaadavust maarahvale. Ka Virumaa Kuulutajas ilmus minu selleteemaline artikkel. Mu seisukohta toetasid nii majandus-ja kommunikatsiooniminister kui ka riigi konkurentsiamet. Konkurentsiameti hinnangul alaneks muudatuse tulemusena käsimüügiravimite hinnatase ja ühtlasi paraneks ka nende kättesaadavus.

Apteegid avaldasid sellele ideele konkreetselt, kuid mõistetavalt oma vastuseisu, sest osa leivast nende toidulaual läheb erinevatesse müügikohtadesse. Suhtumine käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki vastavat müügiluba omavates müügikohtades on pigem positiivne. Hoiak on positiivsem Lõuna- Eestis, kus apteek on keskmiselt kaugemal.

Täna saime aga teada siis sellise uudise, et tervelt üle poolte väikeasulate elanikest suhtuvad käsimüügiravimite müüki väljaspool apteeki soosivalt. Nimelt, uuringufirma TNS EMOR viis augustis ja septembris läbi uuringu käsimüügiravimite kättesaadavusest väiksemates asulates, mis tõigi andiski sellise oodatud tulemuse.

Konkurentsiameti sõnul oleme täna olukorras, kus sisuliselt kuulub vaid kahele ettevõtjale 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest. Hinnavõrdlus teiste riikidega näitab, et levinumad käsimüügiravimid on oluliselt soodsamad näiteks Ühendkuningriigis, kus nende müük väljaspool apteeki on lubatud. Lisaks on ka praegu võimalik apteegist käsimüügiravimeid osta ilma igasuguse apteekripoolse nõustamiseta, nagu see võiks olla juhul, kui ravimeid müüdaks poelettidel.

Täna tuli siis ka veel uudis, et reformierakondlasest sotsiaalminister Pevkur on käsimüügiravimite kauplustesse lubamise vastu. Selle seisukoha põhjuseid tuleks otsida Reformerakonna rahastamise telgitagustest...

Pensionide tasuta kojukanne tuleb taastada!

Mõistan hukka sotsiaalminister Pevkuri Swedpanka hurjutava mõtteavalduse, kuna ükski võõrpank ei saa Eestis lahendada riigi tegematajätmisi.

Leian, et sotsiaalminister on Swedbank’i sarjates äärmiselt silmakirjalik. Teame ju kõik, et just sotsiaalministri kodupartei – Reformierakond ajas pensionärid Rootsi suurpankade hammaste vahele, lõpetades pensionide tasuta kojukande läbi riigile kuuluva Eesti Posti ja surudes vanurid oma raha pankadesse hoiustama ja sealt seda kalli raha eest ka nüüd välja võtma. Tulla praegu rääkima, et küll on ikka halvasti, et võõrpank kodupensionäre koorib on tõsiselt alatu ja eakaid inimesi solvav. Asi ei ole mitte pangas, vaid Vabariigi Valitsuses, kes on selgelt pensionäridevaenulik.

Olukorra päästmiseks tuleks pensionide tasuta kojukanne kiiremas korras taastada. Reformierakonna maailmavaade seisnebki ju selles, et nõrgemad peavad ise hakkama saama. Kuuludes ise aga Keskerakonda olen kindlal veendumusel, et nõrgemaid peab aitama ja antud situatsioonis saab seda kõige tõhusamini teha just riik, kelle esindajaks sotsiaalminister ka on.

Keskerakonna uus laul!!

Mulle väga meeldib Keskerakonna uus laul - energiline, nooruslik ja powerlik.

Kuula ja vaata vidot siit, klikka bännerile:

Kergemad käsimüügiravimid maapoodidesse!

Mu hea sõber Ameerikast tuli Eestisse ja märgates apteeki iga nurga peal, tekkis tal küsimus, kas eestlased on tõepoolest nii haiged, et apteeke on rohkem kui raamatupoode? Paneb imestama jah, kas me oleme tõesti nii põdur rahvas...

Uurisin seda teemat ja küsisin ka sõpradelt, kes on elanud USA-s, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujalgi. Mis tuli välja? Mujal on käsimüügiravimid super- ja hüpermarketites ja teistest müügikohtades vabalt saadaval. USA-s on käsimüügiravimid isegi olemas meie R-kioskite taolistes poekestes. Nii et näiteid, kus selline süsteem edukalt toimib, on palju.

Muideks, vaid hiljaaegu, alles tänavu juunis, jõustus ka Jaapanis seadusemuudatus, mis tõi käsimüügiravimid seal kauplustesse. Jaapanlased, kes on tuntud oma tasakaalukuse ja ettevaatlikkuse poolest, olid seda teemat aastaid vaaginud ning tegid selle, siis lõpuks ära.

Euroopa Liidus on lubatud ravimeid mujal kui apteegis müüa juhul, kui mingil põhjusel on mõnes piirkonnas apteeke ebapiisavalt. Näiteks, kui suurtel aladel või halvasti läbitavates paikades, kus elab inimesi hõredalt, kuid ravimeid läheb siiski vaja. Eestis pole sellist erandit varem paraku kasutatud.

Kui levinumad käsimüügiravimid jõuaksid müügile poelettidele, tähendaks see seda, et vajalikud ravimid muutuvad kättesaadavaks ka väiksemates asulates, kus praegu apteeki ei ole. Võimalus pakkuda valikut erinevatest käsimüügiravimitest ka maapoes parandaks kindlasti kohalike elanike eluolu.

Ravimid on niigi kallid ja üha kallimaks lähevad. See tuleneb sellest, et valitsus on tõstnud käibemaksu ja kütuse aktsiisi. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka bussipiletite hinnad. Maainimesel tuleb ravimite kättesaamiseks tihtipeale ette võtta mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Seetõttu oleks igati mõistlik lubada vähemalt kergemad käsimüügiravimid, nagu valu-, köha-, ja nohuleevendajad tavalistesse kauplustesse. Tegemist on ravimitega, mis ei vaja spetsialisti nõustamist. Vajaliku teabe ravimi kohta leiab ostja tootega kaasasolevast infolehest.

Kui keegi hakkab rääkima ravimite kuritarvitamise või väärkasutusese võimalusest, siis näiteks maakohtades on see suuresti välistatud, sest on hea, kui inimestel üldse raha on, et aspiriini või midagi muud sellist osta. Samas, isegi tavaliste vitamiinide ülevõtmisest on võimalik eluohtlik mürgitus saada. Ja vahet siis enam pole, kas need osteti apteegist või mõnest kauplusest.

Mul on tõesti hea meel, lugedes konkurentsiameti hiljuti välja käidud seisukohta, et osa käsimüügiravimite müügiõigusest tuleks anda kauplustele. Mõningaid ravimite müügitingimusi tuleks leevendada turgutamaks konkurentsi ja muuta esmavajalikud rohud rahvale kättesaadavamaks.

Ei ole saladus, et käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma igasuguse müüjapoolse nõustamiseta. Siit tekibki küsimus, miks selliste ravimite müügiõigus peaks kuuluma ainult apteekidele.

Mõistan apteegifirmade vastuseisu ideele, et käsimüügiravimid läheksid müüki poodidesse, sest see on ju osa nende leivast, mis mujale kanduks. Eks omaenese särk ole ikka lähim. Siinkohal tulebki mängu avalik võim, kes peab olema rahva ja ettevõtjate huvide tasakaalustajaks. Riik peab ja saab eelkõige lähtuda rahva huvidest.

Just ravimite hulgimüüjad võiksid olla väga huvitatud sellest, et ravimite kättesaadavus suureneks. See kasvataks ka nende kasumimarginaali. Samas, ma ei tunne muret ravimifirmade tulu, vaid tavalise inimese pärast. Eriti maainimese pärast, kes peab praguse olukorra tõttu kõige rohkem kannatama. Nimetagem käsimüügiravimite lubamist, kasvõi külapoodi, inimestele vastutulemiseks.

On apteekreid, kes tõesti väärivad kandma seda nimetust, aga päris paljudel juhtudel osutub apteekriks lihtsalt mõni noorem inimene, kes oskab ravimi juhendilt lugeda sama hästi, kui ostja isegi.

Me räägime ravimite kättesaadavuse paranemisest. Apteegid ei kao kuhugi ja pole kadunud kuhugi üheski riigis, kus käsimüügiravimid on tavamüügis. Retseptiravimid jääksid endiselt müüki eranditult vaid apteekidesse.

Võttes arvesse arenenud riikide eduka kogemuse, maarahva elu paremaks muutmise hädavajalikkuse, konkurentsi tõstmise tarviduse, tuleks kergemad käsimüügiravimid kiiremas korras kindlasti lubada vähemalt maapoodidesse!